reede, 31. oktoober 2008

Murduvad ka kõige tugevamad...

... nagu nt mina. Praeguste vihmaste ilmadega käin ma täiesti tavaliselt riides: sügissaapad, pikad püksid, jope, sall. Vahel on käes ka villased sõrmikud - enamasti mitte. Mütsi ei ole (sest ma pole seda jõudnud omale veel kududa), aga kui tuul ja vihm eriti talumatud on, siis tõmban jopekapuutsi pähe. Külmetanud ma otseselt kuskil ei ole (samas olen juba terve selle nädala elanud külg külje kõrval nohuninaga), aga tund aega tagasi hakkan nina tilkuma nagu kevadine mahlakask ja arvata on, et ees ootab kaks tüütut nädalat nohuga. Mul lihtsalt pole sudafed (või oli see actifed) tabletti käepärast :S.
Kord aastas pommitatakse mind küsimusega: kas mingit kingisoovi ka on? - ja nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mis ma ikka oskan sellisele küsimusele vastata? Ei käi ma ju ülepäeva poes mingit asja silitamas ja õhkamas "Oh, kuidas ma SEDA endale tahaksin!" Mulle ju meeldivad tegelikult üllatused ja põnevus. Aga kunagi ei ütle ma ära nt raamatupoe kinkekaardist (Apollo või Rahva Raamat): hetkel ma ei oska öelda ühtki konkreetset raamatut; mõnest lauamängust; potilillest/-puust (kass vist pistaks need nahka?); pesust :); teatripiletitest (aga lapsehoidja puudumisel ei saaks seda vist rakendada?); jne...
Kunagi ma arvasin, et 30 on selline vanus, kus inimesed on sellised soliidsed :), elukogenud - nüüd aga, kus ma ise kohe selle ukse avan... no mina olen küll veel täitsa plikake ja asjaolu, et mul on laps, on seda ainult võimendanud :) Mul pole mingi probleem õues hüpeldes poodi minna J'ga (tema on siis jänkupoiss ja mina -tüdruk), suvel aias hundiratast visata või põrandal kõhuli televiisorit vaadata. Mingist elukogemusest ei saa juttugi vist olla? Teatud asju ma muidugi tean, aga nii palju ruumi on veel uuele infole. Ajakasutuses jään ma endiselt jänni. Kui ma siis vaatan kõrvalt oma 30+ aastaseid sõbrannasid, sugulasi, naistuttavaid, siis on nad minust kõiges paremad: alustades kodus toimetamises ja lõpetades ma ei tea millega... Ma arvan, et asi on selles, et nende kõigi lapsed on selleks ajaks läinud või minemas kooli ja ilmselt elu õpetab nobe olema... Mina olen ses mõttes alles lapsekingades. Aga võib-olla on mul alaväärsuskompleks :D Kes nüüd selle peale muretsema hakkas, siis ausõna mul ei ole stress ja 30 pole mu jaoks hirmutav... pealegi on selle sündmuseni veel aega.
PS! Salatit/kooki/kohvi pakun laupäeval, 8.novembril. Kutseid nagu alati ei saada, Te kõik ju teate, et olete alati oodatud ;)

neljapäev, 30. oktoober 2008

Kodus ootab meid kass Pipi



Ta on 6-aastane emane kass, kes elas oma perega prügikasti kõrval/all/peal/sees kuni ta siis ühel ilusal õhtupoolikul leidis oma pesa ja toidukausi minu juures :).
Alguses oli ta ikka täitsa beebi: istusin tema pärast öösiti üleval ja lohutasin teda, sest mjäu-nutt oli südantlõhestav. Õnneks harjus ta suhteliselt kiiresti oma uue eluga. Kuniks hakkas arvama, et mina elan tema juures mitte vastupidi. Selgus, et temas peitub paras tiiger (käpalöögid olid tugevad, küüned teravad ja hambad pidevalt sügelemas), kes aeg-ajalt muidugi suutis olla ka armas nurruv sülekiisu.
Söögiga pirtsutas ta algusest peale: kord ei kõlvanud kuivtoit, siis jälle konserv, vahel pirtsutas ka kiisueine peale. Erilisteks hittideks muutusid konservoad ja sidrunijäätis. Vahel sai ta ka räime ja kanasüdameid.
2006 august - 2008 oktoober oli ta mu õe juures komandeeringus, kus ta jõudis palju pätti teha ja ilmselt ka mõne armsa hetke :).
Selle aasta märtsis käis ta operatsioonil, kus võeti võimalus tal lapsi saada; tundub, et pärast seda on ta palju rahulikumaks muutunud.
Kui ta kunagi tunnistas mänguasjana ainult shokolaadipaberist kortsutatud hõbekuuli, siis nüüd pole ma teda mängimas näinud. Probleem ehk selles, et viimasel ajal pole ma ise ka shokolaadi söönud. Peab vist seda viga parandama ja vaatama, kas vanad trikid on tal ikka veel meeles.
Kui me õhtuti koju läheme, siis traditsiooniks on saanud see, et ukse juures me silitame kõige pealt umbes 5 minutit kassi, kes ümber meie tiirutab ja nühib end. Ja siis hakkab igaüks omi toimetusi tegema.
J ja Pipi saavad omavahel suhteliselt hästi läbi: hoiavad targu distantsi.
PS! Eile juhtus siis ka see, mida olin ammu kartnud: kui Pipi mängutoast läbi jalutas, läks ta kogemata (või meelega) vastu J'i lõvi, ja see hakkas muusikat mängima, mille peale kass niiviisi ehmatas, et õhtu otsa oli köögi laua all peidus.

Eilsed plaanid õnnestusid...

suurepäraselt. mängutuba sai kõigele lisaks ka uue vaiba maha, magamistuba sai ka kraamitud, täna võtame köögi käsile. Vaip, mida eile puhastasin ei saanud küll mu meelest puhtamaks või oli asi valguses... või ongi see vaip tegelikult hall :)
Jalavanni lisasime eile ka sinepipulbrit, varsti tahaks tulemust ka näha... Peale vanni tahtsin J'le villasedsokid jalga tõmmata, ja siis läksime täiesti riidu. Ta sai nii tigedaks, et viskas betooni auto põrandale! (sokid said siiski jalga ja ära ta neid ei sikutanud). Kuna asju loopida ei tohi, siis peatusin ma sellel vääral teol pikemalt. J läks täiesti endast välja ja kriiskas ja väänles voodis. Mõni aeg hiljem, kui see kisa juba kõrvadele hakkas, ütlesin talle, et lähen kassi kaissu magama vist, sest ta ei karju. Aga ka see ei lõpetanud jonnimist. Rohkem ei torkinud teda, panin betooniauto kõrgele riiulule ja läksin oma asjadega tegelema. Varsti siis tuli jonnipunn ja korrutas muudkui "sõbrad, sõbrad, sõbrad", palus andeks ja kallistas. Siis oli vaja taskurätikuabi ja hakkasin teda edasi magama sättima. Kui ta siis oma märjaks jonnitud patja nägi, siisteatas, et nii ei tohi teha :D - saab aru küll, aga ikka teeb :).
Jonn käib meil viimasel ajal külas tihedamini kui nt pool aastat tagasi: siis piirdus ta umbes korra nädalas tulekuga. Nüüd aga võib 2-3 korda nädalas kohata. Ma ei oska ka õiget seisukohta sellega võtta, et millist käitumist sellisel puhul rakendada:
* turvaline jonn: laps jonnib oma jonni lähedase inimese (st.minu) süles ära, rahuneb ja elu läheb edasi (puudus: alati ei ole ju võimalik kõiki tegevusi pooleli jätta, et laps jonnida saaks);
* laps jonnib kuskil jonnikohas, mõtleb rahulikult oma teo üle järele (puudus: aga kui oleme õues ja jonn siis saabub?)
* keelata jonnimine (puudus: see vist ei toimi? sama hea, kui tuled mulle ütlema, et ma vait oleksin, kui mul torisemise tuju :D);
* paku oma variant :)

kolmapäev, 29. oktoober 2008

Lõpuks ometi...

... oli mul meeles osta lambipirn (olgu öeldud, et eelmine sai otsa umbes 5 nädalat tagasi). Selle vahetamine polnud aga sugugi lihtne, sest mul polnud õrna aimugi, kas lüliti on sisse- või väljalülitatud. Kiire blond kõne isale, kes veidi nõustas ja julgustas mind... Muu hulgas soovitas ta, et ma samal ajal kraani all käsi ei peseks ja ahjuroopi käes ei hoiaks. Asetasin siis ajalehe maha, käsutasin lapse voodi peale istuma (kass ei saanud aru, et võiks eemale hoida, tema keerutas nurrudes ümber mu jalgade), võtsin kuiva käterätiku ja asusin vana pirni väljakeerama. Suhteliselt keeruline oli, sest rätik tahtis sõlme minna. Uus pirn paigaldatud, ei hakanudki see kohe põlema. Õnneks oli variant, et lüliti oli väljalülitatud siiski. Ja valgus saigi tuppa. Nüüd võin õhtuid ka koristamisega sisustada :D
Koristamisega on meil nii, et kui mina ei alusta ja J ei aita, siis ei tee seda meil keegi :D. Pluss selle juures on muidugi see, et kui segadus meid ei häiri, siis ei häiri see kedagi. Üldiselt korra nädalas me ikka koristame: tavaliselt kolmapäeviti. :) Täna on kolmapäev ja vaim on valmis seatud: tuleks puhastada ära üks vaip (mitte niisama tolmuimejaga, vaid puhastusvahendiga), mida ma ka teen juba paar nädalat. Tegelikult vajaks ma vist aeg-ajalt inimest, kes koristaks minu eest kappe ja sahtleid ja üldse kõike. Ise koristan ju ikka rutiiniga ja seega ehk kõike ei märkagi, kus oleks vaja käia lapiga üle või mis kohe kindlasti minema visata. Peale selle võiks ju end viia koristusnippidega kurssi, sest kindlasti teen ma osasid asju vales järjekorras.
Ning meil on reegel, et iga asi pannakse pärast kasutamist oma kohale tagasi, kuid mina ei saa aru, miks ma pean alati koristama hakates pool tundi raiskama sellele, et asju oma õigetesse kohtadesse paigutada/viia. Meil tegutseb vist Pätu :D
Nii, nüüd on vaim valmis seatud - saab siis näha, kas tegutsemiseks õhtul ka veel energiat on, sest kuna J'l haigusnähud, siis beebikooli me täna ei lähe.

teisipäev, 28. oktoober 2008

Uskuge või mitte...

..., aga laps, kes ei võta suu sissegi ühtki marja, juur-, köögi-, aed-, luu- ega puuvilja (v.a. kartul, banaan ja väga väikeses koguses sibul, küüslauk, porgand ja kapsas) sõi täna frikadellisuppi, milles olid peale lihapallikeste veel lillkapsas, brokoli, kartul, porgand, sibul. Hoidsin hinge kinni, et ta ei avastaks, millega tegu... Ise ta ütles lillkapsa kohta maka (loe: makaron). Tundub, et kui asjad on piisavalt väikeseks hakitud, läheb ka mittesöödav loosi :). Ning tähelepanu, tähelepanu: magustoiduks nõudis ta vaarika toormoosi :O. Või on nohu-köhaga ta maitsemeel lihtsalt paigast ära :)

Petlik aeg....

..., sest eile tuli tahtmine J kohe peale kojujõudmist voodisse kupatada, sest õues valitses pilkane pimedus :D. Õnneks oli oidu kella vaadata ja ta ise protestis ikka ka veidi.
Tegime jalavanni... algul karjus J seetõttu, et ma ei lubanud tal ülepeakaela vanni minna, pärast karjus seetõttu, et ma käskisin jalad veest välja võtta. Varbavahed möksisime mingi salviga kokku ja seejärel villased sokid jalga. Viimased ei meeldinud talle ka, aga kui ähvardasin, et siis ma talle rohtu ei anna, oli ta kõigega nõus. Hämmastaval kombel püsisid need sel korral isegi hommikuni jalas (tavaliselt on ta need öösel mingi aeg eemaldanud).
Kass oli täiesti pöördes: kõrvad teravalt püsti, silmad hiilgamas ja jooksis nagu segane, aeg-ajalt hüples ka külg ees. Hoidsime tast targu eemale ja kuna kellelegi esineda polnud, lõppes ka trall suhteliselt kiirelt. Edasi oli ta jälle armas nurrmootoriga sülekiisu.
Kudumisest ei tulnud midagi välja... kui on vabatahtlikke, kes tahaks mu tööst vardad eemaldada, ja siis ca 10cm harutada mu kudumit, oleksin tänulik :)
Öösel oli hea magada, sest J ei ragisenud, rögisenud, krägisenud ega ka köhinud. Hommikul ärkas ta enne äratust ja käskis mul ka maha (loe: voodist välja) minna. Ja otseloomulikult tahtis ta seejärel esimese asjana hakata vaatama Tsuhh, tsuhh, tsuhh etenduse kava - see on tal nüüd kõige populaarsem lektüür.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Küpsetasime...

... ühest paksust kokaraamatust (EDIT: tegelikult see polnudki nii paks kokaraamat, vaid hoopis Maire Suitsu "Suur küpsetamiseraamat I osa") ühe uue koogi, nimeks oli õunakook tosca kattega. Nami-namis on ka sama retsept, kuid seal pisut teine nimi. Aga ausõna, see on sama kook!


Kusjuures see nüüd raudselt üks mu lemmikuim kook :P - hea lihtne teha (ei ole vaja midagi külmikus hoida, ei pea pärast rullima; sega vaid kokku ja viska ahju). Väike soovitus neile, kes väga magusaid kooke ei armasta: võite panna toscasse vähem suhkrut, sest see pealne oli ka minu jaoks veidi magus.

Laupäev oli üldse üks äärmiselt vahva päev: kohvitasime ja lobasime nagu vanadel headel aegadel, ja lapsed ka ei seganud :D, mängisid omaette teises toas. Õhtul vannitasin kahte last ja lugesin pärast seda neile unejuttu tüdrukust, kes ei tahtnud tuba koristada ja seetõttu kodust ära jooksis... Kui tuli kustu sai, siis tuli lohutada öömajalist :D, kellel emme pärast pisarad silma tulid :D. Aga kavaldamises olen ma osav ja nii läks nututuju kiirelt mööda. Teesklesin pissihäda ja "läksin wc'sse", 5 minutit hiljem, kui vaatama läksin, oli toas vaikus. Ise suundusin TV'd vaatama ja pool neli (kella kruttimise aeg) avastasin end diivanilt magamas. Kolisin voodisse. Hommik saabus traditsionaalselt vara ning möödus linnutiivul... ei saanud veel korralikult hommikusöökigi nautida, kui oli juba aeg startida linna suunas. Kuna oli kehv ilm, sai otsustatud nii, et käime teatris, shoppamas ja pärast viiakse mind koju ka. Etendus köitis J'i väga. Kui ma enne algust olin veendunud, et tema on ainus laps, kes üle saali kõva häälega tegevust kommenteerib, siis tegelikkus oli hoopis vastupidi: istus ilusti süles ja jälgis kõike.

Pärast käisime kohvitamas ja koogitamas: küll mitte kohvikus, vaid sugulase sugulase juures. Ja seejärel veidi shoppama: kahjuks sain J'le ainult kindad. Mütsivalik oli peaaegu olematu :( Aga küllap ma veel jõuan...

Kodus oli päris külmaks läinud, vend pani ahju küdema, vennanaine keetis suppi ja mina... mina vist ei teinud midagi :D. Sõime kõhud täis, rääkisime juttu ja mängisime lastega. Tõsiselt vahva oli! Vennatütar unustas ikka midagi meile ka, et oleks teinekord pühjust tagasi tulla: avastasime täna hommikul riiulilt 7 Lotte puzzletükki.

Öösel algas J'l nohu ja köha, seega vaktsineerima ei lähe. Mul on tunne, et nii kui ma olen arstiaja paika pannud, nii otsustab J haigestuda, enam seda viga vist ei tee. Peangi hakkama arstile helistama ja ammu tuttavaid ravivõtteid kuulama...

laupäev, 25. oktoober 2008

Eilne googeldamine...

...andis üheks vasteks ajakirja Täheke, ja nii ma sinna lehele veidi kauemaks jäin - ja tore oli, et jäin, sest tänu sellele oli meil täna hommikul (kell 07:45) tegevust... Õpetuse saime siit: otsisime välja tühja munakarbi, käärid ja teibi (sest liimi meil polnud) ja markeri. Meie hiirepoiss sai selline :) Eelmisel nädalavahetusel oli mul vennaga sisukas vestlus kunstiandest, ta väitis, et ei ole olemas, et mõnel inimesel puuduks see sootuks. Ta arvas, et tuleb lihtsalt leida see kunstiala/liik, mida inimene hästi oskab :) Ma siis jätkan otsimist, sest see hiireke ikka veidi kipakas tuli :D
Ei saanud varem üles panna, sest varitses oht, et mu 86-aastane vanaisa hakkab ise muidu nõusid pesema. Ja J mõtleb ka täna aina uusi pahandusi välja...
Nüüd hakkamn ma asjalikuks, ja siis mingi aeg lähme postkontorisse, sest registreerisin end postcrossingusse ära ja pean nüüd saatma kaardi USA'sse Pittsburgh'i.

reede, 24. oktoober 2008

Äratus...

... oli täna kell 04:09! :O. Lihtsalt häbiväärne, kui nahhaalselt läks TJ täna J'i kaisust ära! Tema probleemi ei näinud, aga mina olen siiani ikka väga pettunud. Ei aidanud kavaldamine (vaata, kui pime õues on, öö on alles, jääme tuttu), kamandamine (kell on palju, jää kohe tuttu) ega ükskõiksuse teesklemine (üritades ise magajat mängida). Lebotasime siis voodis, kuigi vahepeal käis pest läbi mõte, et saadaks ta mängima, saaksin ehk ise veel tududa :). Mingi aeg magasime igastahes mõlemad uuesti nagu notid ja oh, kui jube oli siis see hetk, kui tuli päriselt voodist välja ronida. Kusjuures kl 04:o9 ei oleks see sugugi nii hull tundunud :) - takkajärgi tarkus.
Eile nägime mingeid valgeid pika kaelaga linde häälekalt rivis, kokku kuus ja hiljem veel kaks. Kuna ma pole aga suurem asi ornitoloog, siis mul pole õrna aimugi, kas need olid "kured läinud - kurjad ilmad", "haned läinud - hallad taga" või "luiged läinud - lumi maas"... Täna hommikul igastahes oli õues vastik ilm, tuul oli väga külm... et siis ikka vist kured :D

neljapäev, 23. oktoober 2008

Vabandada või mitte...

... selles on küsimus. Paar päeva tagasi tuli M.T.'ga jutuks see, et kui laps kellegagi halvasti käitub, siis ta peaks vabandama ja mina ei olnud seni J'lt seda nõudnud, sest minu arust ta ei saa sellest korralikult aru, ja ma ei taha, et ta "palun vabandust!" või "anna andeks!" kasutaks vaid sõnakõlksuna (tahaks, et vabandus ja andestus tuleksid ikka südamest). Aga M.T. väide, et olgu või sõnakõlks, aga teatud osal inimestel läheb seesugune viisakus korda. Kuna ma ise sellise nurga alt polnud sellele teemale vaadanud, siis oli see minu jaoks piisavalt põhjendatud ja ma hakkasin J'i "koolitama". Õnneks sama päeva õhtul läks J ise küpsiseid kapist võtma ja kui ma teda keelasin, võttis kapist hoopis tordiküünalde paki. Hetk hiljem oli kogu köögipõrand ühtlaselt kaetud värviliste kaunistustega. Mina avaldasin pahameelt. Küsisin: "Kas nii tohib teha?", sain vastuseks: "Ei tohi!" Ütlesin, et emme on nii kurb nüüd ja käskisin J'l vabandust paluda :) Kumbagi väljendit ei oska ta aga öelda, aga sai aru küll, et valesti tegi. Tuli ja kallistas. Küsisin, et kas me oleme nüüd jälle sõbrad, ja tema lubas ka olla sõber. Paar juhtumit oli veel. Kuna koolitus oli edukas, läksime seda tänavale praktiseerima :D. Ootasime koos Mihkli vanaemaga bussi. Tuul tantsitas jopedel helkureid, J asus Mihkli vanaema helkurit sikutama, keelasin teda. Veidi aja pärast täiesti niisama läks J ja lõi seda tädi :O. Järgnes jälle küsimus, et kas nii tohib, ja J'i pearaputus, et ei tohi ja kui ma ütlesin: "Vaata, tädi on nüüd kurb! Sa peaksid vabandust paluma!", võttis ta minu kaela ümber kinni ja ütles: "Sõbe!" Niisiis olen ummikus: kuidas teha lapsele selgeks, et vabandust tuleb paluda sellelt, kellele liiga tehakse mitte sellelt, kes otseselt teo halvaks nimetab? :D

Käisime eile külapoes šoppamas...

..., kuhu tuli salaja ka Ise kaasa. Viimasel ajal on Ise muutunud meie pere lahutamatuks liikmeks, ta tuleb alati salaja kaasa, ja kui me midagi palume Ise'l teha, siis ei ole ta üldse enam nii abivalmis. Aga muidu topib ta oma nina igale poole, ka sinna, kuhu pole üldse vaja. Eile poes tahtis Ise näiteks korvi kanda. No ega me siis kadedad ei olnud! Aga kui korvi oli asetatud esimese asjana leib, siis hakkas Ise jonnima, sest ta tahtis tühja korvi kanda. Kui korv oli täidetud, suundusime kassasse. Müüja küsis, kas me tahame kaardiga maksta, ja otseloomulikult ma tahtsin seda. Selle peale sain teada, et see ei pruugi õnnestuda, kuna kaardimaksetega mingi jama olnud terve õhtu. Ütlesin müüjale siis, et mul on aint 63 krooni sularaham et äkki laseks kassast läbi ennem need tooted, mis tõeliselt olulised on. Müüja oli nõus, aga kommenteeris, et ilmselt on ikka kõik ju tegelikult olulised, mis korvi on sattunud. Ma võiksin ju sellega nõustuda, aga mul pole õrna aimugi, kuidas sattusid korvi Lotte-küpsised ja kartulitärklis :). Ning siis selgus ka tõsiasi: mul ei olnudki pangakaarti kaasas - see oli jäänud teise jope taskusse :) Nii me siis otsustasime, et tõeliselt olulised on meie jaoks: jogurt, leib, konserv (kassile), soolakõrsikud ja Lotte-küpsised ja raha jäi ülegi :)
Täna lihased jälle haiged, sest eile oli beebikool. Käisime eile lasteaia õues mängimas enne poodi minekut, ja nüüd on sellest majast möödumine vist eriti raske, peame hakkama ringiga poodi minema, kuigi ma leidsin ka lahenduse: sinna saab mängima ainult siis, kui lapsed mängivad. Muul ajal on lasteaed kinni. Tundus, et J sai aru :)

Üleeile kodutänavasse jõudes...

... seisis meie värava juures üks võõras auto. Kuna oli juba väga hämar, siis ei tuvastanud ma selle värvi ega ka marki: no oli nagu auto ikka neli ratast ja kere :D. Kui me hakkasime sellele juba lähemale jõudma, sõitis see minema. Üldse sõitis see päev ringi palju autosid ja rollereid, kuigi ilm oli väga tuuline ja kole, sest ka vihma tibas. Panime kohe duširuumi sooja, kütsime ahju ja siis mingi aeg tegime vanniõhtu. Algul oli kõik tore ja vahva, ma isegi leidsin J'i vannile sellise asukoha, et mina saan samal ajal, kui tema oma partidega mängib, kuuma duši võtta. Kui olin enda pesemisega valmis saanud, siis käis korraga vastu akent kolks ja edasi olin mina (nõrganärviline nagu ma olen) täiesti hirmunud. No raudselt oli keegi akna taga :) - vt, millest mina unistan :D. Pesin kiiresti J'i, mis oli raske, sest koos temaga oli vanni roninud ka Ise :), kes tahtis minu asemel hoopis J'i pesta. Kui me siis lõpuks mõlemad olime rätikutesse mähitud ja hakkasime trepist üles minema, sain aru, et tegelikult oli kolksu põhjuseks hoopis üks puuoks, mis vastu akent tuulega läks. Hirmul suured silmad, mis muud.

Kohvikutes...

...aega veetmas ei käi ma/me just tihti: tegelikult käime väga harva ja ka siis on enamasti põhjuseks see, et J tahab süüa nt oma kaasaostetud mannavahtu ja mina siis tellin endale kohvijoogi, et keegi meid minema ei saadaks. Aga ükskord me võtame selle õige kohvikuskäigu ette kah :) Seni "kohvitame" põrandal. Mängu eeldus: inimesed, ämber, "lego"klotsid (võib asendada ka mingite teiste anumatega), närimisrõngad. Alustuseks istutakse põrandale maha (võib ka istuda laua taha, kui sobiv laud/toolid on olemas - meil ei ole), siis keeratakse klotsid tagurpidi ja mäng võib alata: valatakse ämbrist kohv tassidesse, lisatakse nähtamatust suhkrutoosist suhkrut ja kindlakslepitud klotsist piima, segatakse nähtamatu lusikaga. Seejärel tavaliselt tahan mina hakata juba kohvi rüüpama, kuid see keelatakse, sest kohv on kuum: enne peab ikka kas ootama või äärmisel juhul enne joomist puhuma :). Kui tass jääb liiga kauaks kätte, siis mängujuht J käsib panna tassi vahepeal laua peale :) (miks see mulle küll tuttav ette tuleb?:). Siis asetatakse lauale suuremad klotsid, mis on taldrikud, neile asetatakse "saiad" (loe: närimisrõngad). Ja nüüd on kõik lihtne: tuleb kordamööda hammustada saia ja juua kohvi (kusjuures on kokkulepitud, et me sööme mängult - seega ühtki asja päriselt suhu ei topi!). Seejärel on saiad "otsas" (mängujuht J korjab need ämbrisse, kus enne oli kohv :D) ja läheb ämbriga poodi, et uued tuua. Poes meenub, et on vaja raha, ja ta läheb hoopis enne tööle :D. Töölt tulles tuleb ta kohvikust läbi ja küsib minult raha :D (no ta vist alles läks sinna tööle ja pole veel palka saanud). Annan talle nähtamatut raha, mille ta taskusse paneb ja uuesti poodi läheb. Poest ostab ta piima, saia, leiba, küpsist, liha, vorsti, aga tagasi "laua" juurde jõudes on tal kaasas vaid "saiad". Mäng algab otsast peale ja seda võib lõpmatuseni mängida või seni kuni minul on kõht täis või siis läheb mäng sujuvalt üle üheks teiseks mänguks, kus korjatakse nõud kokku, pannakse "kraanikaussi" (loe: ämbrisse) ja pestakse need puhtaks, siis võetakse mingi suvaline riideese (nt enda seljast t-särk :D) ja kuivatatakse nõud ära, pannakse "kappi" (loe: ehitatakse torn või laotakse topsikud üksteise sisse - olenevalt sellest, mis parasjagu nõudeks on), ja sealt võib alata ju jälle üks teine mäng.

teisipäev, 21. oktoober 2008

Kui me koju lähme...

..., siis enam me traktoreid/kraanasid vaatama ei lähe, sest reeglina on sel ajal juba peaaegu pime, ja J teab, et kui on pime, siis on öö :). Postkasti käime piilumas peaaegu iga päev ja sama tihti võime me sealt ka midagi välja võtta. Õnneks meie kasti tuuakse reklaame ja meile on tähtis, et seal midagi oleks, seega oleme rõõmsad ka kommertspostituste üle. Kusjuures J arvab, et neid reklaame saadab talle Mimmi :D. Vahel on kastis ka kiri nagu näiteks eile :). Ise mõnda aega mõlgutan mõtet, et äkki hakkaks sellega tegelema... Päris tore ju oleks kaarte saada, aga kahtlen veel seetõttu, et ei tea, kas oskaksin midagi vahvat ise kirjutada. Ja millegi pärast tunne, et see hobi paisub lumepallina suuremaks ja lõpuks tuleb äkki nii palju kaarte postitada, et ei jäägi muuks aega?... Aga kuna mul kuhugi kiiret pole, siis ma veel mõtlen. Aga arvestades fakti, et mul polegi ühtki hobi, siis oleks see iseenesest täitsa tore mõte ja samas ehk aitaks ka veidi geograafias areneda, sest otseloomulikult tekiks mul siis nende riikide vastu huvi.
Antud hetkel on mu hobiks vist küll ainult ristsõna lahendamine, kohvi joomine ja lapsega tegelemine.
Viimases pole mitte midagi halba muidugi. Näiteks eile ta tahtis õhtul värviraamatust üht pilti värvida. Huvitav on see, et ta ei ole oma kunstilises väljenduses kunagi sarnaselt käituv. Kord tõmbab ta ühe värviga ainult ühe kriipsu ja seejärel vahetab tooni, teinekord võib kogu pildi võõbata sama tooniga, panna see värv käest, valida uus, milleks juhtumisi on siis täpselt seesama vahakriit :D (neid vahakriite julgen ma kõigile lastele soovitada, need on tõesti head, kuigi hind on ikka kirves küll, samas jätkub kauaks. Värvipliiatsitega ei anna võrreldagi!). Lemmikvärviks on tal sarnaselt emmelegi vist roheline: vähemasti on see kriit tal kõige kulunum ja eile said ka kuu ja tähed just seda värvi :)
Öösel nõudis kass süüa :O Emb-kumb on meist ikka asjast täitsa valesti aru saanud: ma arvasin, et piisab, kui loom saab 2 x ööpäevas süüa nt. hommikul ja õhtul ja vesi on kogu aeg käepärast. Üldiselt on kassile söögipanemine J'i vabatahtlik kohustus - ta ise tahab seda teha ja pahane, kui mina panen. Ja kuna ma leian, et lastel peavad olema omad kohustused ja vastutusalad, siis on mul selle üle isegi hea meel. Muidu peaksin hakkama oma ajurakke liigutama, et mis talle sobilikud tööd oleksid. Nüüd, kus kass on meil olnud peaaegu poolteist nädalat, on J temasse ikka väga kiindunud: õhtuti ei saa enne magama isegi minna, kui pole head ööd soovinud ja hommikuti lehvitab :)

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Programm "Laps kõndima!"...

... pole kuigi edukas olnud. Kui eile rongilt koju kõndisime, siis ergutasin J'i jälle ise astuma. Paraku tulutult! Ja ma järjekordselt andsin järele, sest tahtsin kiiresti koju saada. Sülesolles pani ta käed kõvasti ümber kaela mulle ja korrutas "kaela, kaela" :) (Ma talle mõningatel kordadel olen öelnud, et mul oleks oluliselt kergem teda kanda, kui ta hoiaks kätega ümber kaela kinni ehk toetuks rohkem mu kehale mitte ei istuks pulksirgelt kätel). Sellised hetked on aga niivõrd armsad, et pole siis ime, et need pisikesed oma tahtmisi nii kergelt saavad :)
Kodus ootas meid lemmikloom, kes ukse avades tormas sealt jooksujalu välja... Ei aidanud seal ei meie hüüdmine ega kutsumine, tagasi ta ei tulnud :(. Läksime siis tuppa, sest mis meil ikka parata, kui kass tahab luusida... Võtsime riideid vähemaks, panime TV mängima. Et mu õde nüüd päris ära ei minestaks, siis olgu öeldud, et kass läks ainult toast välja mitte majast :) Ja kui me talle juua/süüa panime, oli ta ka kohe tagasi.
Laulud tähtedega lõppu ei näinud (tegelikult näginn ju vaid algust) ja loodan täna seega kordusele loota. Tantsudel ei näinud jälle algust :D. Ma vist pole telesõltuvuses veel. Või mis sõltuvusest siin saabki rääkida, kui pool saateajast oli ekraani ees üks karvakera, kelle tõttu viibis ka TJ'i külaskäik J'i juurde, sest iga kurru-nurru saatis J rõõmurikka kiljatusega. Ja Ärapanija ajal suikusin isegi.... millalgi öösel panin tv kinni.
Hommikul helises telefoniäratus järjekordselt liiga vara. No tegelikult küll õigel ajal, kuid see saabus liiga kiirelt. Ma pole oma telefonist korralikult aru ka veel saanud: mul on klapiga mudel, millel külgedel nupud. Ja ma ei saa kunagi aru, millisele nupule peab vajutama, et äratus vait jääks (selleks, et äratus täiesti väljalülitada, selleks peab klapi avama ja äratuse keelama), ja mõne aja pärast kordus oleks. Igastahes on nii, et mingile klahvi(de)le vajutades jääb äratus küll aktiivseks, kuid see on hääletu. Ma ei suuda ainult aru saada, milleks või kellele võiks vaja olla hääletut äratust.
Õues oli hommikul veidi enne seitset uskumatult mõnus ilm, tuult ei olnud, tee oli kuiv ja külm ka polnud.
Aga hetkel ootan ma juba tööpäeva lõppu...

pühapäev, 19. oktoober 2008

Appi...

..., ma jäin haigeks! Reedel oli minuga õhtul veel kõik ok, aga kui õetütre 16. sünnipäevakooki sõime, siis kohv hakkas sajaga vastu ning šampus jäi ka poolikuks. Enne tuttumist oli raske olla, arvasin, et sõin kõhu liiga punni...
Öösel pool neli tormasin tuhatnelja wc suunas :S. Kahjuks ei jäänud see esimeseks ja viimaseks... Kella kuue paiku teel järjekordsele ropsirallile hakkas J emmet nõudma. Sel hetkel olin paratamatult egoist ja seadsin esikohale enda vajadused. J'i kisa peale ärkas kogu maja üles (olime maal) ja uuesti ei läinud keegi enam tuttu.
Kuna olin omadega täitsa läbi, et mitte öelda suremas, saatsin ema apteeki midagi ropsimise vastast ostma. Seal muidugi andis ta informatiivset teavet, et rase ma vist ei ole :D. Kogu päeva olin diivanil lääbakil, mingi aeg saabus ka palavik 38,1 kraadi. Seega vennalapsi valvama ei läinud. Vabandan!
Õhtuks oli palavik kriipsuvõrra veelgi tõusnud, kuid ropsima enam ei pidanud - seegi hea! Siinkohal aitäh kallitele sugulastele, kes J'ga mängima tulid, ja mina sain sel ajal veidike magada.
Öö oli rahulik, hommikul aga meeletu nõrkus - kraadiklaas näitas sedapuhku 35,4. Selleks hetkeks oli tekkinud nälg, süüa eriti aga ikka veel ei julenud. Lõunaks sain temperatuuri normaalseks ja olemine on enam-vähem, kui mittearvestada kerget peavalu.
Haiguse põhjus teadmata. Söön nüüd mingeid tablette, mis organismi taastavad ja joon usinalt vedelikku. Tänan veelkord, kes mind väljakannatasid ja vabandan nende ees, kelledele pettumuse valmistasin! Nii palju siis planeeritud nädalavahetusest!
PS! Minust buliimikut ei saa!

reede, 17. oktoober 2008

Ootasime eile...

...vihmasajus nagu märjad kassid kojujõudmist. Elagu Vabaduse väljaku rekonstrueerimine, mille tulemusel valitseb Tallinna liikluskorralduses kaos ja mina hakkan 20 mintutit hiljem koju jõudma.
Jäin eile kell 20:30 magama ja ka täna tahaksin olla talveund magav karu.
Puud läksid raagu ja nüüd elaks ma justkui keset raudteed: enne olid rongid vaevukuuldavad. Ja alles hiljuti ma kilkasin, et nii vahva, puulehed langesid ja meie käisime neid korjamas :)
Täna hommikul oli mõnusalt jahe, hetkel on tööinimese väikene rõõm: jeeeeeeee, on reeeeeeeeeede. Samas on nädalavahetus nii planeeritud, et esmaspäeval on mul taas tunne nagu puhata polekski saanud :) Aga väidetavalt pidigi olema parim puhkus see, mis on aktiivne.

neljapäev, 16. oktoober 2008

Beebikool pole õige asi...

..., kui Sul on aastaid 29! Täna jälle mingid külgmised kõhulihased valutavad.
Kuna eile oli superilus sõgisilm, siis otsustasime õhtul veidi jalutada. Õnnetuseks olid mul jalas kontsasaapad, ja see tähendas seda, et J pidi ise kõndima. Õudne, mis kisa ta kuuldavale tõi! Vabandan kõigi kannatanute ees, kes seda kuulma pidid - aga keegi polegi öelnud, et sülest võõrutamine lihtne peab olema. Kavalus aitas: vahepeal kalpsasime nagu jänkupoisid ja siis hoidsime peos puulehti ja puhusime, mille käigus puulehed lendasid edasi, ja kuna me neist kinni hoidsime, liikusime meie ka :) Imelik loogika, aga see toimis :) Kuni hetkeni, mil jõudsime ühe maja juurde, kus väravas on suur palgivirn (no enam ytegelt väga suur polegi, sest onu on tublisti tööd teinud) ja onu seal juures toimetas. J otsustas koheselt hakata töödejuhatajaks, ja käskis mootorsaag käima panna ja saagida. Õnneks polnud onu laisk, ja asus usinalt tööle :) soovisime talle jõudu, lehvitasime ja jalutasime edasi.
Kodus koristasime J'i tuba, värvisime värviraamatut ja kleepisime kleepsuraamatusse paar kleepsu õigesse kohta.
Edasine õhtu läks omas rutiinis: J magama, kass nurruma, mina käsitöötama (nanananaaannaaaa, mul on vaja kampsunil kaelus viimistleda ja varrukad kinni õmmelda ja valmis see ongi... kuigi mõte liigub ses suunas, et aga äkki teeks hoopis kapuutsiga...)
Hommikuks panin äratuse 10 minti varasemaks, sest pean ju "tüdrukule" süüa andma/pai tegema... eelmised hommikud on näidanud, et on kolekiire...
Õues tibas vihma, aga polnud põrmugi ebameeldiv.
Alanud on aeg, kus tuleb hakata teatmeteoseid lugema, et vastata lapse küsimustele või jutus parandusi teha: mul pole õrna aimugi, kas karud söövad liha ja kuidas kuu taevas ripub :D

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Kui Sul kunagi avaneb võimalus...

...olla 24h minu nahas, siis väike soovitus: ära mine magama märja peaga!
EDIT: vastasel juhul kulub Sul nii palju aega pusade väljakammimisele, et Sul ei jääkski erilist aega mu elu nautimiseks :)

teisipäev, 14. oktoober 2008

J kardab...

...loomi, kuna need liiguvad kiirelt ja ehmatavad teda. Eile, kui J võileiba sõi, hüppas kass tema juurde, lootuses saada ampsu (huvitav, kas õde sõi temaga ühest taldrikust?, et tal selline loll komme). Ja õhtuotsa hakkas J virisema iga kord, kui kass oli talle lähemal kui meeter. Ometi saan ma teda päeval korrale kutsuda küsimuse abil: "Kas emme viib kassi ära?" ja koheselt käitub ta korralikult :) Iseasi, kas selline küsimus ei tekita tal hiljem arusaama, et loomi võib tassida oma äranägemise järgi siia ja sinna, kuidas tuju aga on... Aga sellel teemal räägin temaga hiljem.
Hiirte krabistamist pole ma viimasel ajal kuulnud... ei tea, kas olen äraharjunud? Laipu ka pole uksele toodud, ja ma olen kindel, et nii laisk kass ei püüagi hiiri.
Homme meid ilmselt pole, sest lähme kooli (J'il nohu enam-vähem ok)

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Pühapäeva hommik...

...algas taas vara. Kella 08:17ks olime söönud hommikuputru/omletti, sõitnud autoga umbes 15km ja istusime rongis, et sõita koju. Seal pakkisime kassi lahti, jõime kohvi ja tormasime rongile, et sõita pealinna. Õnneks oli ilus ilm ja meil mitu sihtpunkti (kuna satume linna ju nii harva).
Probleemid tekkisid mänguasjapoodides: Kahes karus ei saanud J Teletupsude juurest enam ära, kordas aga Tabi, bye-bye, Tabi bye-bye! jne. Kavalusega meelitasin ta XS'i, kus ta terve poe segamini tuustis, aga kuna müüja vist teadis, et me oleme potentsiaalsed kliendid (kui mitte täna, siis ehk homme või aasta pärast), siis ei teinud ta sellest mingit probleemi (mina ladusin kõik asjad ilusti riiulisse tagasi hiljem), kui mina samal ajal kaupa uurisin. Jukus tormas J nagu segane edasi-tagasi, ja ma poleks midagi vaadata saanud, kui oleksin pidanud terve aeg tal sabas sörkima. Õnneks leidis ta ühelt riiulilt klaveri, millega ta keset põrandat istus ja klimberdas. Mulle see sobis, sest laps oli kindla koha peal paigal ja kuuldav. Kahjuks ei sobinud see ühele müüjale, kes võttis J'lt selle käest ära ja toppis tagasi riiulisse. J reageeris täiesti rahumeelselt (ei lärmanud), aga ühtlasi tähendas see seda, et ma oleks pidanud taas sörkima hakkama. Et seda vältida hüüdsin ma J'le, et lähme ostame selle klaverik siis teisest poest, kui siin seda meile müüa ei taheta. Ja kui me siis lõpuks Rimis ekskavaatorini jõudsime, oli J veendunud, et just see on sobiv kingitus. Käisime kohvikus einestamas ja suundusime trammile, et käia ka raamatupoes, kus alustuseks tahtsime kliendiks saada, ja seejärel hakkasime sobivaid tooteid otsima. Lastekirjanduse osakonnas proovis J ka müüja ametit, ronides kassasse (aususe huvides olgu öeldud, et seda tegi ta ka mitmes teises poes). Kui ma palusin tal endale ka üks raamat valida, suundus ta hoopis mängunurka. Ja sel ajal, kui mina silmadega riiuleid ja raamatuid mõõtsin, pakkis tema juba sõbra kingituse lahti!!! Ja kui eesmärk oli lahkuda poest kolme raamatuga, siis lõpuks oli mul neid kotis viis. J sai endale kleepsuraamatu, kuhu me nüüd hakkame kleepse kleepima ja värviraamatu, sest mina ei oska joonistada ja kaua ta ikka minu tehtud päikseid :) vaatab/värvib.
Bussi kasutasime raketina sõitmiseks kosmosesse :), kus toimus J'i sõbra sünnipäevapidu. Möllu ja tegevust jätkus mitmeks tunniks, ja ma nati muretsesin J'i tuju pärast, sest ta polnud lõunaund tudunud. Tema ise ei teinud sellest aga erilist numbrit.
After party :) toimus sünnipäevalapse juures kodus, kus vaatasime värskeid fotosid ja aitasime kinke lahtipakkida. Jääteed, kohvi ja veini sai ka joodud, aga Narva kohviku kringel, mis oli superhea!, enam ei mahtunud. Nurusime selle endale kaasa...
Kodus ootas meid kass, kes tuli uksele nurrudes vastu :). Pakkusime talle süüa ja tegime hiljem pai. J läks tuttu ja mina tegin kassile, kes mu sülle ronis, massaaži. Kui ta tüdines ja voodile kerra puges, hakkasin J'i kampsunit edasi kuduma - õnneks oli mul meeles osta ikka lõnga ka.
Vaatasin vaheldumisi laulud, tantsud tähtedega ja ei olnud mitte kellegi poolt.
Öösel magas kass jalgadel :S - ometi tegin ma talle pesa ju hoopis mujale. Kell 05+ kadus uni :O, hakkan vist vanaks jääma :D. Kui mu õde aastaid :D tagasi 30 sai, siis norisin teda, et on vanamutt valmis... aga sellest räägin ma teinekord ;)

laupäev, 11. oktoober 2008

Tuleks nädalavahetus...

..., saaks kaua magada! -õhkan ma umbes pooltel tööpäevade hommikuil. Aga unistuseks see jääbki, olen harjumuste ori: on laupäeva hommik, ja minu silmad avanesid kell 06:30 paiku (mõni minut siia-sinna). Ning laps, kes tavaliselt dikteerib mu und: tudub :) Tema vabandus on muidugi ka see, et läks eile hilja magama (23 on tema jaoks tavaliselt ikka väga öö).

reede, 10. oktoober 2008

Otsustasin eile...

..., et on tagumine aeg koristada riidekapp ära. Alustasin J'i riiulist, sest tahtsin sealt kõrvaldada absoluutselt kõik riided, mis talle väikseks jäänud. Olgu öeldud, et mulle endale tundub juba ka, et ta kasvab silmnähtavalt. Nii ma siis muudkui palusin olla J'l modell... proovida selga terve hunnik erinevaid dressikaid, kampsuneid, pluuse, pükse, särke... ja muudkui keerata üht ja teistpidi, sirutada käsi ette ja kõrvale. Tulemus: kõrvaldasime kapist terve kotitäie riideid, mis me nüüd ühele teisele J'le viime. Kui keegi nüüd arvab, et J puhta paljas, siis eksib rängalt, me ladusime suuruse 92/98 ilusti riiulile. Ainult et enne ma arvasin, et J'l pole eriti pikkade käistega riideid, ja pükse on rohkem, kui ta vajaks..., siis reaalne olukord on hoopis vastupidine.
Jutt, et modellindus on raske amet on sulatõsi - J väsis selle käigus nii ära, et voodis uinus kohe, kui pea patja puudutas.
Minul oli otseloomulikult eile vaja vaadata Värsket Ekspressi. Oli kuidagi igav, kaootiline ja poolik.
Telefonitsi tuli teade, et minu trüki- ja toimetamisoskusi vajatakse kuu lõpus. Suvel tegin juba veidi tööd ajalehele Sakala. Oh ei, ärge valesti aru saage, ma ei kirjutanud ise midagi: lihtsalt tippisin ja muutsin veidi lauseid, suhtlesin ajakirjanikuga ja saatsin e-kirju: sain olla tähtis. Seekord siis Mulkide Almanahh, tõotab tulla põnev...
Täna ilmus eikuskilt välja mu kass (õe juurde). Ja kuna õde eriti hästi ei hoolitse loomade eest (kuidas teisiti saaks arvata, kui ta kodus sureb pidevalt kala või merisiga, kassid põgenevad seitsme tuule poole), siis helistas ta mulle, et ma oma preilile järgi läheks. Olgu, tunnistan üles: tegelikult on mu õde hästi hoolitsev ja armas, ja temast oli ääretult kena pakkuda mu kassile kodu veidi üle kahe aasta. Aitäh! Homme tuleb kassipreili (peaksin ütlema proua :D) meile ja edasi hakkab ilmselt saama kodus rohkem kino. Huvitav, kas ta hiiri oskab püüda? *-)
Ostsin omale kuukaardi ja edaspidi jäävad vestlused Velloga ära, J on tige, kuna ei saa omale enam "pilek"it.

neljapäev, 9. oktoober 2008

Helluse hoog...

...tabas J'i täna hommikul, kui oli kõige kiirem hetk (7 minutit bussi väljumiseni) ja ma ta mütsipaelu üritasin kinni siduda. Palusin tal lõuga tõsta, ja tema ei teinud kuulmagi, vaid ütles: "Emme, kalli". Võtsime siis aega kallistamiseks ja hetk hiljem ka väike "mumi" (musi) ja riietumine võis jätkuda. Tore, et keegi aeg-ajalt prioriteedid taas paika paneb :)
Eilsest ka veidi: oli tore õhtu, mina sain jälle üle mitme aja vardad kätte ja kudusin mõnuga. Kahjuks ei oska ma kunagi lõngakulu õigesti arvutada/varuda ja kõige suuremas kudumistuhinas sai lõng otsa :S. Kahjuks on selle kampsuni kudumine veninud suvest saadik, ja nüüd hoian ma pöialt, et seda lõnga veel kuskil poes müüdaks. Otseloomulikult olen ma kaotanud/visanud lõngavöö minema ja ma ei tea selle nime, aga ma tunnen selle kindlasti ära, kui näen. Vähemasti võin rõõmsalt hõisata, et selle kampsuni nö "kitsaskohast" sain ma nüüd üle. Hoidke nüüd pöialt, et ma pühapäeval seda lõnga juurde saan, siis võin ehk järgmisel nädalavahetusel juba kelkida valmis tootega, sest olen tagasi lainel :) Peas mõlgub juba ka endale mütsi ja koti tegemine... (suuga teen suure linna, käega ei kärbsepesagi).
Unejutuks lugesin eile seda raamatut... Muinasjuttudeks olid seekord Peeter Paan, Lumivalgeke ja Pinocchio. Viimane ajas mind segadusse, sest tegevus ja lugu ise on äravahetamiseni sarnane Buratinoga. Nüüd küsimus: kumb oli enne kas Pinocchio või Buratino :) Tegelikult ma juba ise tean vastust, sest hetk tagasi toksisin veidi klaviatuuri ja kasutasin otsingumootorit. Leidsin entsüklopeediast sellise info: Pinocchio on itaalia kirjaniku Carlo Collodi loodud tegelaskuju lastejutustusest "Pinocchio seiklused", mis ilmus raamatuna 1883. aastal. Pinocchio on pikaninaline puunukk, kes ellu ärkab. Aleksei Tolstoi kirjutas selle põhjal lasteraamatu "Kuldvõtmeke ja Buratino seiklused" (1936). Kusjuures siin on veidi vale info: Pinocchiol ei olnud kohe pikk nina :). Huvitav, kas ka teised A.Tolstoi teosed on autorikaitse puudumisele sel ajal mahaviksitud kellegi teise pealt? Oh, kui palju küsimusi ühest muinasjutust :)
J'le raamatu lugemine on muutunud juba vaevarikkaks, sest ta mõtleb kaasa :) ja tahab pilte vaadata ja siis suvalises järjekorras lehti keerata. Ei teagi, kumb on õigem, kas lugeda jupp siit, teine sealt (laskma tal ise otsustada mida ja kui palju ja millal) või õpetada, et raamatut loetakse järjest algusest lõpuni? Eile valisime kuldse kesktee: muinasjutud valisime suvalises järjekorras aga lugesime terve loo järjest :)
Kui J oli uinunud, hakkasin sirvima ajakirja ja samal ajal mängis taustaks raadio, ja kõrva jäi selline reklaam. No mida veel? Ma ei oska seda isegi kommenteerida. Aga vot ei ole minu jaoks. Õnneks ma ei kuulu ka kategooriaase, kes võiks südamerahus planeerida nt reede õhtuks kodus sünnitamist :):)
Edit: see sünnitusguru ajab mingit mullikest suust välja, ja need mullikesed ajavad mind vihale.
1) "Lapsel pole tarvis õppida koolis joga (inimeseõpetus, reaalained, vene keel, kirjandus)". Minu arvates kasvaks sedasi ainult loll inimene. Ja kuidas siis uus põlvkond kodusünnitajaid tekiks, kui selleks on vaja tunda oma keha; ma teisi aineid ei hakka üldse kommenteerima!
2) "Lastehaiguste põdemine on vajalik - see aitab vähi vastu. Kui kellelgi on mumps või punestised, tuulerõuged, siis meie emade seas info kohe levib, et sealt saab nakkust". Nojah lõppeks pole ju mingit vahet: surm siin või Siberis. Kas vähk tekkis vaktsiinide avastamisega?
3) "Antibiootikumid kirjutatakse kergekäeliselt" Ah, ma ei viitsi seda teemat enam kommenteerida. Eks igaüks tahab oma leiba teenida :)

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Kehakaal

Tavaliselt ma ei käi tihti kaalul, aga vahest huvitab, palju see siis ka näitab mu massiks. Täna astusin töö juures kaalule ja ühe hetkega oli mul väga palju ülekaalu - näitas tervelt 70!!! kilogrammi. Olgu öeldud, et mul polnud taskud igasugu kraamist punnis ja süles polnud mul ka midagi. Vot nii... alati polegi ülekaalu põhjuseks halb söömisharjumus ja tugitoolisport, vahel võib kaal katki ka olla :)

Kuidas ma interneti kasutan...




Your Surfing Habits are 60% Male, 40% Female



If we had to guess, we would guess that you are a man.

You use the internet to make your life more efficient - and to make you smarter.

For you, the internet is like a vast encyclopedia.

You search and surf extensively. You look up everything online.

teisipäev, 7. oktoober 2008

Mängutelefonivestlus

J hoidis telefoni kõrva ääres ja ütles: "Halluuuuuu!"
Mina: "Kellele Sa helistad?"
J (iseenesestmõistetavalt): "Taadu!"
edasi arenes vestlus nii:
J: "Kodus, takkko, takkko, takkkkkoooo, takkko, ..., TAKKKOO!!!"
(tuleta meelde situatsiooni, kus laps üritab midagi selgeks teha, aga aru ei saada, ja muudkui kordab siis seda sõna, kuni lõpuks tige on)
:D

Tegime küpsisetorti

Tavaliselt teeme alati suure koogi, kuhu läheb küpsiseid 4-6 pakki. Ei oskakski nagu väiksemat teha :) Olgu, olgu, tunnistan üles: reeglina me ei tee seda niisama söömiseks, vaid ikka ja ainult siis, kui külalisi on tulemas. Eile polnud kodus aga enam nii palju küpsiseid: keegi on neid salaja krõbistamas vist käinud :) Aga kuna tordi isu oli, siis tegime sellise pisikese 2x2 ruutu... Polnud vist päris südamega asja juures, sest unustasime küpsised immutamata (meie-vormis räägin seetõttu, et J tõepoolest aitas tublisti kaasa). Aga pole hullu, see ootab meid täna õhtul ;)
Eile nägin esimest talvekuulutajat, kes tänagi on mind juba tervitamas käinud. Talv võiks oma tulekuga aga veidike oodata...

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Mõned päevad tagasi tegin vea...

..., kui J'i pirtsutamisele seoses söögiga alternatiivi pakkusin. Kui olin talle pakkunud sooja toitu, ja ta mind sellega pikalt saatis, siis küsisin, kas ta tahab siis midagi muud, ise sukeldusin külmikusügavustesse. Leidsin maitsestamata jogurti, mille segasin mustsõstramoosiga ja pakkusin J'le. Läks kaubaks! Jeeeee... selleks korraks oli probleem unustatud.
Täna oli tal valida lõunasöögiks lõhesupp või kartul hakklihakastmega. J valis esialgu supi, kuid pärast esimest suutäit otsustas, et tegelikult tahaks ikka kartulit. Maitses, ja ütles: "Ei taha!"
Mina: "Tahad siis hoopis suppi?"
J: "Suppi!"
(võttis ampsu)
J: "Ei taha suppi!"
Mina: "Söö siis kartulit ja kastet!"
J (raputas pead ja näitas külmiku peale): "Muud!"
:)

Kui J eile lõunaund tudus...

..., siis meie emaga kohvitasime ja sortisime köögikapile kogunenud ajakirju ja katalooge. Täiesti jabur, kui palju raisatakse paberit pelgalt seetõttu, et kunagi 5 aastat tagasi on keegi midagi tellinud. Kui mõni inimene nii kaua minuga tegemist ei tee, siis ilmselgelt ma ei kirjutaks talle, miks kataloogikaubamajad sellest aru ei saa? Õnneks on olemas "prügikastid" sildiga "papp ja paber" - aga milline raiskamine!!!
Sujuvalt sortisin osad ajakirjad endale, sest kahjuks ei leidnud ma sel imelühikesel nädalavahetusel hetkegi, et kuu jooksul avaldatud klantskirjutistest omale meelepäraseid ja huvipakkuvaid artikleid lugeda. Veel pakkisin kaasa suvel korjatud ravimtaimesegu (et leida oma teekannule ikka rakendust), õuna- ja pirniplaadikooki (2 erinevat kooki) ja võileivale hapukurki. Seekord rohkem maahõngu ei saanudki kaasa.
Koju jõudsime just selleks ajaks, kui Pearu oli laulnud. Kuna ma ise üldse laulda ei oska, siis olin rabatud. Ei meeldinud vaid Ines Karu ja Kristjan Kasearu (asi oli ilmselt nende esimeses lauluvalikus, kus Ines terve aeg ainult ühte fraasi kordas). J jäi sel ajal magama ja mina hakkasin ahju kütma, sest tuba oli üpris jahe. Ja siis jäin passima filmi ja näksisin kooki. Ei vaadanud seda mitte mingi elamuse pärast, vaid tegin lihtsalt nö aega parajaks, et tuli ahjus lõpetada ja siiber kinni panna, et mitte õue kütta. Koorisin sibulat ja küüslauku, hakkisin ja panin voodi juurde taldrikule, tilgutasin teepuuõli padjapüürile, et J ikka pühapäeval rivis oleks. Uneks piilusin teiste inimeste kodudesse.
J nägi öösel paha und, karjatas ja tõusis istuli ja hakkas mind nõudma kaissu. Kui ta uuesti pikali sain ja rahustatud, siis ütles ta, et kardab :(. Ei hakanud öösel uurima, mida ta nägi ja ilmselt poleks ta osanud mulle ka seletada. Võtsin ta endale kaissu ja rääkisin rahulikult ta uuesti tuttu. Hommikuks oli see vahejuhtum ununenud.
Tänasest on tagasi Vello.

pühapäev, 5. oktoober 2008

Kui lapsed tülitsevad...

..., siis pole minu jaoks oluline, kes on süüdi. Piisab põhimõttest, et kakelda ei tohi! Selle all mõtlen ma igasugust vägivalda, mis tekitab teises (või teistes)valjuhäälset protestivaimu. Varem käisin ma tõepoolest J'l sabas ja korrutasin, et ei võta kaaslaselt mänguasja ära, ei tohi lüüa, ei tohi lükata, ei tohi seda ja teist. Enam ei käi, sest ta teab ise ka, et ei tohi. Pealegi tundusin ma seltskondades alati kõige ahistavam ema :) Nüüd keelan ma teatavalt distantsilt aga mitte ainult enda last, vaid ka teisi (ja ma eeldan, et teised lapsevanemad keelaksid ka J'i, kui näevad teda üle piiri astumas - lapsed ju vilkad, ja alati tõesti ei märka). Seega vahel ikka juhtub, et mänguhoos ununeb. Pole hullu: kordamine on Tarkuse Ema ;) Enamjaolt on J'i tülitsemised mängusõpradega seesugused, et tal on just samal hetkel vaja just selle sama leluga mängida, millele pole ta ehk kuid tähelepanupööranud, seega piisab mu lausest: "Ei kakle!" ja lapsed reeglina lahendavad siis olukorra oma äranägemise järgi. Täna hommikune situatsioon oli järgmine:

Lehitsesin laua taga istudes kokaraamatut, kui J puges sülle. Viimasel ajal soovib ta alati, et kõik istuksid "korralikult" (loe: selg toetatud vastu seljatuge) ja ütles mulle: "pikali!". Mina aga tahtsin sirge seljaga olla mitte lamada toolil (sest vastasel juhul poleks ma näinud lugeda) ja seega vaidlesin talle vastu. Kui ta oli andnud mulle käsklusi nii korda umbes kolm, siis ütles ta range tooniga: "Ei kakle!" :D ja mina ei suutnud naeruturtsatust tagasi hoida... Teretulemast aeg, kus laps on kodu peegel! :)



Eile õhtul oli trall suur, sest J kohtus oma väikeste sugulastega: toas oli neli last, keskmine vanus 2 aastat ja 10 kuud :) Üllataval kombel said kõik äärmiselt hästi läbi. E lõikas J'le jälle lühikese krutski-soengu. Mina ei tea, mis põhjusel, kuid alati, kui J'i juuksed lühikeseks lõigatud, on ta sellise vempude ja pahanduste plaanija näoga...



(isegi sellel pildil on tal see nägu mu meelest)

Kurb uudis:

Täna hommikul algas J'l nohu :(, ja homme pidime me minema vaktsineerima... See jääb nüüd ära ja seega linna ei torma. Loodan, et teepuuõli, sibul, küüslauk, jalavannid, nuuskamine teevad oma tööd korralikult, sest järgmisel pühapäeval tahaks sõber-poiss T.T.'le õnne soovida ;)

reede, 3. oktoober 2008

Kui keegi teab...

...mõnd head õunakoogi retsepti, siis ma oleksin tänulik, kui ta jagaks seda minuga. Hetkel on küll väga piinlik, sest õues on suur sügis, kuid mina olen hakkama saanud vaid ühe porgandipirukaga: kus on kapsapirukas? õunakook? ploomikook? seenepirukas? (ok, seda viimast ma ehk isegi ei taha, sest seened meeldivad mulle küll harjumuspärases keskkonnas). Aga arvata on, et homme teen mingi muretaina ja siis viskan sinna peale forelli-muna-koore segu, sest täna kui maale jõudsime oli just kalapuhastus käsil.
Teel maale vaatas J üht oma lemmikraamatut: nähes pildil delfiini, hõiskas ta rõõmsalt "kala". Mina kiitsin takka, et on tõepoolest kala (kuigi tegelikult on see ikka vist loom) ja selle peale andis J mõista, et seda toob Taadu poest :D. Aga noh J meelest annavad lisaks lehmadele piima ka hobused ja rohutirts on jonnakalt siiski konn :)
Nüüd aga ruttu-ruttu tuttu, sest homme ootab mind üks äraütlemata tegus päev! Peale mõnusat laupäevahommikukohvi tahaks käia sips poes, (loodan, et seekord on pärmi); siis segada/sõtkuda valmis tainas; kerkimise ajal koristada; leida hea õmbleja, kes J'i mütsile paelad külge paneks; küpsetada; vannis mõnuleda (seda luksust ma omale iga päev lubada ei saa, ja asi pole veeraiskamises, vaid faktis, et ma ei mahu J'i vanni ära); logeleda (loe: seltskondlikku vestlust arendada); ristsõna lahendada (see oleks meie pere firmamärk justkui); 2 masinatäit pesu pesta; tv'd passida (ma küll ei tea mida, aga laupäeviti inimesed vaatavad vist õhtuti seda) ja kui ma homme tablette ei neela, siis lõpetuseks ehk isegi väike vein?
Kui ma tõepoolest suudan nii tubli olla, siis võib minust veel tõesti asja saada :)

Meil kummitab...

...vist. Igastahes on kahel õhtul kukkunud köögis laualt maha kahvel. Ja minu arvates ei saa ju kahvel laualt maha kukkuda, kui see pole kuidagi üle laua serva. Ja hiired need raudselt ei ole, sest siis need pätid sööks ära ka küpsise, mis eelmisel korral laual oli.
Midagi erilist me eile õhtul ei teinud. Öösel hammas ei piinanud, küll aga J, kes laiutas. Andis vist mõista, et mul on targem tema voodist väljakolida ja omale uus pesa leida :). Vähemasti ei pea ma normaalseks seda, et ta risti üle minu põõnab - teda ennast ei häirinud see üldse.
Keegi oli mulle aiavärava käepideme vahele lilled toonud. Kõlab ju ilusalt :), missiis, et tegelikult oli autoriks tuul, mis oli öö otsa räsinud puid ja põõsaid. Ma kirjutasin kunagi sel teemal isegi värsi:
Nüüd, mil öine torm on möödas,
murdnud aias mitmed puud...
jääb üle küsida, kas sellel rajuööl
me teineteisel olime ka truud...
Õnneks pole ma enam aastaid midagi paberile pannud ja olen säästnud sellega peamiselt iseennast, sest mida vähem igasugust värki lauasahtlis on, seda vähem peab vaeva nägema koristamisega.
Selle tarkuse peaksin ma pärandama ka oma pojale, sest tema mänguasjakappi ei mahu asjad enam hästi ära :S ja kõrvaldada ei saa ka sealt midagi, sest ta mängib ausõna kõigi nende asjadega.
Kui mulle midagi olulist meenub, siis ma lisan siia.... hetkel pole ma sõiduvees :(

neljapäev, 2. oktoober 2008

Beebikool meenus mulle...

...üleeile õhtul. Ja kuna me eelmisel hooajal J'ga suhteliselt usinalt seal käisime, siis otseloomulikult tahtsin ma teda ka nüüd kooli vedada. Rääkisin bossile :D sellest, ja suht kiiresti sain isegi nõusse.
Seetõttu meid siis eile polnudki arvuti taga. Lootsin salamisi, et J saab ühel tööpäeval ka kauem magada, kuid oh ei! - ta tõusis siiski kl 6.35 üles. Nojah, ju on harjumuste ori ja see ju on mingis mõttes isegi hea.
Veider oli näha oma last häbelikuna nurgas konutamas ja midagi ta eriti kaasa ei tahtnud teha. Kui algas mänguaeg, siis tuli talle alles tegutsemislust peale ja ülla! ülla! ta isegi ei kakelnud asjade pärast.
Peale kooli oli vaiknetund, mis kestis tegelikult 3,5h, ja mina sain rahulikult raamatut lugeda ja küpsiseid krõbistada (viimane polnud sugugi tark tegu). Siis korjasin ma õunu terve kilekoti täie, mis ma lõpuks maale saatsin. Ja peale seda lugesin veel raamatut. Peale magamist, söömist läksime õue, tassisime puud kuuri ja läksime tuppa mängima. Õhtul käisime poes vett ja jäätist (mis oli ka absoluutselt viga) toomas. Kodus panin jätsid külmikusse ja tõstsin pajarooga meile. J arvas, et ta tahab aint maiustada, ja saatis mind külmikusse. Ma lubasin minna, kui ta 3 ampsu võtab :D Kui kolm oli söödud, siis tõusin püsti ja ütlesin, et juba lähen, kui ta võtab veel ühe ampsu ja nii sõi ta veel pärast seda, kui olin jäätise lauale pannud, pakendi avanud, täiesti paberi eemaldanud, jäätisetopsi lauale tema ette pannud. Ja seejärel oli ta nõus veel sööma :D.
Kui me olime paar tundi maganud, hakkas minul hammas tuikama üsnagi häirivalt ja ma võtsin valuvaigistit. Hommikul tundus, et põsk on kergelt paistes. Ja nüüd ma piinlen taas väikese valu käes ja mõtlen, kas võtta juba tabletti või oodata veel veidi :S. Seda oli mulle veel tõesti vaja!!! Hhh! Mina küll ei kujuta ette, kuidas 2-aastase lapsega koos hambaarstil käimine välja näeb. Kõige tobedam asja juures on veel see, et sellel hambal, mis tuikab, pole mu teada mitte üht närvi :)