Kus see siis nüüd tuli?

Eile hommikul voodis.
J: "Emme, kus Sinu vend on?"
Mina: "Üks on praegu Soomes, teine Inglismaal ja kolmas Tallinnas"
J: "Emme, aga kus minu vend on?"
Mina:"Sul ei ole ju venda!"
J:"Miks ei ole?! Mina tahan ka venda! Emme, KUS MINU VEND ON?"
Mina: "No ma ei tea... võib-olla ta otsib praegu Sind alles" :)

Viinamarjad

Suutsin siis lõpuks J'i nö pehmeks rääkida, et ta maitseks viinamarja. Ampsas suht väikese killukese ja ise kommenteeris, et väga kibe on (kuigi tegelikkuses olid viinamarjad suured kui ploomid ja mahlased ning magusad). Kui küsisin, kas ta tahab veel, oli vastus selge ei.

Ja jumal tänatud! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis, kui talle oleks need marjad maitsenud! Nimelt mõni tund hiljem, kui ta magama hakkas minema, siis märkasin, et ta jalad on suht tihedalt mingeid punaseid laike täis ja samuti olid põsed punased ja täpilised. Õnneks olen ma varustatud selleks puhuks allergiarohtudega ja seega andsin 3 tilka talle ära. Kui ise magama läksin, oli asi taandumas ja hommikul oli mõni laik veel alles.

Nüüd räägib ta aga ise, et tema ei tohi viinamarju süüa, kuna tulevad täpid. Mugav vabandus, sest allergikule ju ei suruta asju peale, aga katsu niisama kellelegi selgeks teha, et laps ei söö ühtki marja ega puuvilja (peale banaani).

Võib-olla ta siis teabki ise, mis talle tekitab allergiat ja mis mitte (viinamarjad on artikkel, millega ma ise teda kõige enam olen moosinud, et ta prooviks).

Eile algas puhkus: ja otseloomulikult on õues koledad ilmad. Täna on see isegi tore, sest sõidame Otepää lähedale suguvõsa kokkutulekut planeerima, mis kuu aja pärast peaks aset leidma. Päiksega meeldib mulle ka sõita, aga meil täna jahedat õhku autosse ei tule, ja seega on selline variant täitsa tore.

Eile sõitsin teekonna kaardil läbi ja J sai innustust sellest. Nüüd on üks populaarseim mäng seesugune: võtab väikse auto ja Regio atlase, keerab suvalise lehe lahti ja küsib: "Kas siin on Otepäev?" (justnimelt Otepäev), saades vastuseks: "Jah!", algab mäng. Autoga sõidab mööda suvalist teed kuhugi teise kohta ja siis räägib, mis seal toimub. Nt läheb kellelegi külla või poodi või koju või arstile või viib emme tööle :)

Eile meeltesegaduses rääkis ta, et tahab lasteaeda minna :)

Aga nüüd lähen sättima, sest varsti on start....

Ajatu

Reedel, 28.mail sai J omale jalgratta. Kuna aga oli juba suht hiline õhtutund, siis ei saanudki ta seda samal päeval katsetada, aga see-eest sai proovida kiivrit ja selle kandmist harjutada.

Laupäeval sai puder meeletult kiirelt otsa, sest oli vaja kähku õue minna. Oli esimene kena suveilm - hea eeldus harjutamiseks, et meistriks saada. J uuris oma uut sõiduriista igast kandist: katsus rehvides rõhku ja sadula kõrgust ja kella korrasolekut. Kui oli veendunud, et sõiduvahend on töökorras ja vastab nõuetele, siis valis ta endale kõigist ratta-aladest harrastamiseks trekisõidu ja alustas treeningut kohapeal seismisega. See tuli tal superhästi välja, kuid kahjuks on trekisõidu reeglid ammu muutunud ja selle oskusega pole eriti midagi peale hakata, kui tahad ikka kaugele jõuda (ja seda ta ju kahtlemata tahab).

Ahjaa... ratas on 16", sest J'i pikkusele polnud mõtet enam väiksemat varianti osta - nii väitis müüja. J on hetkel 99,3cm pikk. 7mm veel, siis võib korraldada Meetripeo ;)

Lühidalt kõndisin/sörkisin ma terve laupäeva J'i kannul või kõrval. Mingil hetkel hakkas ta ka jalgadega pedaale ringi ajama :) ning manöövrid polnud enam nii äkilised. Kiivrit sai pähe pandud ja ära võetud väga palju, palju, palju kordi, sest meil on reegel: ILMA KIIVRITA SADULASSE EI ISTU!!!

Mingi hetk, kui kiiver sai jälle peast eemaldatud, küsis naabrinaine üle aia, et kas ma polegi J'l juukseid üldse veel lõiganud. No kus mina võisin teada, et just sel laupäeval on ilus päikseline ja soe ilm ja minu poeg oma valgete pooldeselga :D ulatuvate juustega õues ringi lippab :D (ma ise olin mõelnud, et kui soojaks läheb, siis tuleb ikka veidi kärpida).

Õhtul sai siis pead pestud ja haaratud kätte käärid (mõttega veidi piirata tagant ja oodata, millal tädi E tuleb lõikama õiget soengut), ja veidi sis lõigata, ja veidi veel ja veel veidi....kuni juuste alt tuli välja üks hoopis teine poiss, kel polnud mingit sarnasust minu pojaga (või kui, siis ainult see üks põselohk ja suured silmad). Kahjuks aga on täna orkut maas ja seega ei saa ma tema uut soengut esitleda :(

31.mai oli J'i elus tähtis päev: ta sai omale esimese katkise põlve! Ja seda ei põhjustanud mitte jalgratas, mille ta eelmisel päeval omale sai, vaid lihtsalt kiired jalad, näljane Lotte ja ähmis J :D

2 kuud tööl on läinud meeletult kiirelt, kõik vajalik on meenunud ja ka kiirus hakkab juba paranema. Kui mingi nipiga suudaks oma numbrimälu ka treenida paremaks, võiks juba täitsa rahul olla. Maikuus tegin 45 ületundi :O

Täna käisin toiduhügieeni koolitusel: täitsa lõbus ja informatiivne oli.

J on lasteaiast suvepuhkusel ja seega jäid tal tuulerõuged saamata, mis maikuus nende rühmas vohasid. Sügisel on lootus saada sõimerühmast välja ;)

Käisin reedel pangas oma ID kaardi sertifikaate uuendamas (ühtlasi sain teada, et mu deebetkaardil on kehtivusaega ainult 2 päeva ja uus kaart ootab mind juba ühes teises kontoris), et ka ajaga kaasas käia, ja e-inimeseks saada. Nüüdseks olen andnud ka oma hääle ära - ei olnudki raketiteadus :D:D:D

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.

Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.

Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.

* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)

* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid

* Lacto Seven (piimhappebakterid)

Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.

Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D

Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).

Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.

Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D

Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)

Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.

Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.

Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D

Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D

Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).

Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)

Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.

Lõpuks jõudsin tööle ka.

Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.

Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.

Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...

Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).

Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.

Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.

Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.

Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.

Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...

Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

Harjutamine teeb meistriks

Käin juba lasteaias,

ei ole väike ma...

Ka kodus lauast laiast

võin üle vaadata...

Ma pole enam beebi,

vaid töötan nagu mees...

Ma joonin, maalin, kleebin

ja kauneid pilte teen...

(see on J'i üks lemmikuimaid laule viimasel ajal)

__________________________________

Esmaspäeva hommik algas lasteaias peale haigust jällegi edukalt. Kusjuures ongi vaja lapsel nn sinist lehte. Meid võeti sel korral ilma selleta jutule õnneks ikka, sest ma polnud märganud eelnevalt seda küsida ja õpetajad polnud jälle valgustanud seesuguse infoga mind. Lahtiriietumine võttis aega umbes 10+ minutit. Lõunal ootas mind ees rõõmsameelne poiss, kellel silmad kergelt niisked (pisarad saabusid mind nähes). Õhtupoolikul rääkis J, et läheb homme ka lasteaeda.

Teisipäeva hommikul polnud eelmise õhtu jutust enam miskit järel. Mina meelitasin, et lähme eilseid pilte vaatama (plastiliinist olid teinud vineeralusele pildi, teemaks Lilled, J oli lumememme teinud :D). Seda hakkas ta aga riietusruumis sajaga ärakasutama. Nimelt olid pildid aknalaual ja ta ei ulatunud ise neid nägema ja nõudis sülle - see aga oli täielik püünis... ega ta enam polnud nõus mu sülest maha minema ka. Lõpuks oli nõus mind ikka minema lubama, kuid siis otsustas siiski, et ma ei tohi minna. Kasvataja jäi teda lohutama. Rühmast vain välja umbes 8 minutiga. Lõunal oli laps nii rõõmus ja keksis ümber minu ja õpetaja, kui arutasime, millal J võiks lõunaune ka lasteaias magada. Koos otsustasime, et enne järgmist nädalat ei jää veel. J keeldus riidesse panemast, kuna lasteaias on tore.

Kolmapäeva hommik algas paljutõotavalt: kuni lasteaia väravani. Seal algas kiun, et lasteaed on katki ja emme töö on katki ja kõik on paha, paha... Rühmast sain välja 7 minutiga. Järgi minnes teatas ta kohe, et toit oli paha ja tema ei söönud. (eelnevatel päevadel on ta ka toitunud ainult leivast, piimast, jogurtist või kohupiimast).

Neljapäeval polnud J taas valmis minu äraminekuks, kui õpetaja kutsus teda enda sülle, et saaks koos minna aknale mulle lehvitama, siis hakkas J kätega vehkima ja karjus: "Ei taha! Mine ära!" ja jooksis rühma. Kui mina siis aknast möödusin, oli J aknal ja lehvitas ning nuttis (mina naeratasin ja lehvitasin; silmapiirilt kadudes oli vaja silmanurka kuivatada). Lõunal lasteaias oli juba rühmast kuulda, kui J hakkas söögilauas teiste ees kelkima: "Minu emme tuli! See on minu emme!" Olgu lisatud, et äratulekuks riidessepanek võtab aega nii umbes 12-15 minutit (mina ei saa aru, mis nipiga nemad üldse päeval õue jõuavad seal, hakkavad vist peale hommikusööki kohe sättima :D). Oluliselt pikendas meie äratulekut ka preili M., kes tuli meiega lobisema (ma ei imesta üldse, et nädal lasteaeda on J'st teinud täieliku jutupauniku).

Reede hommikul ma enam virinat ei kuulnud lasteaeda minnes. J teatas hoopis, et teeb mulle uksele kopp-kopp ja siis läheb aknale lehvitama. Ja kõik toimuski täpselt nii. Olin rühmast väljas 5 minutiga (enam kiiremini vist polegi võimalik! see välgukiirusel lapse jätmine toimub kõik seetõttu, et ma ise ikka kella 9ks tööle hakkaks jõudma, sest kui ma 08:10 bussile ei jõua, siis pean läbi Tammsaare pargi jooksma ajaga, mis pakuks tõsist konkurentsi sprinteritele...), J lehvitas aknal: nägu naerul ja silmad veidi niisked. Lõunal oli ta väga heas tujus.

No miks ei peakski, kui ta saab lasteaias mängida, joonistada, kleepida, voolida, võimelda, joosta, õues liivakastis mängida, karuselliga sõita ja "rongiga sõita" (loe: paelast kinnihoides jalutada ümber lasteaiamaja :D) ja järgmisest nädalast ka laulda ja tantsida.

Kuigi ega lasteaed nüüd üdini positiivne koht ka pole. Ühel päeval teatas ta, et kakles ühe poisiga ja poiss hammustas teda. Hiljem väitis, et tema hammustas poissi. Mina ei tea, tundub, et ju mõtles välja, sest õpetajad pole küll midagi seesugust rääkinud ja J'l vähemasti puudusid kaklusjäljed kehal. Veel nõudis J söögilauas kokat :O. Kui küsisin, et näita, kus see on, ma annan, siis hakkas ta osutama igasugustele suvalistele asjadele. Rohkem ei tule hetkel meelde...

Ametlik teadaanne: elame jälle linnas ja oleme seega rohkem kättesaadavad ega sõltu enam rongiaegadest oma minekute ja tulekutega: SUPER!

LOR

J käis eelmisel nädalal 3 päeva lasteaias. Esimesel päeval tundus kõik tore ja põnev, teisel päeval sai ta aru, et hakkabki nii olema, et emme kaob minema ja kolmandal päeval üritas ta vajutada ikka väga sihikindlalt mu sellele nupule, millega lülitada sisse tunne, et kas see kõik ikka on õige... neljandat päeva ei tulnud..., J jäi haigeks.

Täna käisime nina-kõrva-kurguarstil... tegelikult oli aeg küll 07.aprill, aga ma registratuurist retsepti võttes oskasin lihtsalt küsida, et ega keegi juhuslikult pole arstiaega äraöelnud, ja näkkas. Kell 14:40 pidime platsis olema. Jõudsime isegi veidi varem, ootasime. Kui kell näitas aega, suundusime kabinetti ja sealt saadeti meid ukse taha ootama, kuna arst pidavat kohe tulema. Nojah! Kui kohe, siis kohe... (meenus, et kahel eelnevalgi korral, mis me selle arsti juurde pääsu oleme oodanud, on tulnud kõvasti oodata, sest arst kolab lihtsalt suvaliselt kuskil ringi). Kui kell sai :O 14:55, saabus siis tohter, ja liinitöö algas.

Kiirelt kontrollis ta J'i kõrvad: korras; kurk: korras; nina.... nohu on, valgub veidi kurku, on pisike adenoid, kui ei vaja sekkumist, hingamisteed on veidi kitsad. Seejärel tahtis ta kirjutada pruune tilkasid, aga ma informeerisin, et hommikul juba ostsime selle rohu välja. Ise ei märganud ka küsida, et mis värk siis selle nohuga on, et see sel hooajal nii tihedalt on olnud... aga ehk ma siis tõepoolest külmetan J'i ja ta liiga vähe karastunud on. Viimane on täiesti mõistetav, arvestades, et ega ma ise just eriti kuumavereline pole - pigem külmavares.

2 minutit hiljem olime kabinetist väljas, kaasas tarkuseterad, et tilkasid peaks annustama kuurina (10 päeva 2 tilka 3x päevas) ja lasteaia jaoks on esmaspäevast roheline tuli.

2-aastase seltskonnas igav juba ei hakka :D

Eilne päev algas hiljem kui tavaliselt (magasime tervelt 15 minutit kauem:D). Hommikupudrust J keeldus. Ega ma väga ei üritanud toppida ka, suur poiss juba, küll saab ise aru, kui kõht tühjaks läheb (asendust ka ei toppinud), aga Vanaisa ju ometi ei saanud vaadata, kuidas laps nälgas on, ja pakkus talle esimesel võimalusel leiba ja piima. Kui Vanaisa poest tuli, siis oli ta varmalt nõus J'le saiakeste pakki avama, sest laps ju pole midagi süüa veel saanud!!! Ja pole õige, et laps PEAB nälgas olema! :D

Muidu oli suhteliselt rahulik hommik... vahepeal oli ka kassi päästeaktsioon rõdult, aga midagi erilist selles hommikus küll ei olnud. Seegi oli täiesti tavaline, et 10 minutiga suutis J kogu alumise korruse disainida vastavalt enda ilumeelele (ja seejuures väita, et tuba on ilus :D).

Kui kell sai 11:15, hakkas ta nuiama, et tahab tuttu minna :O (äratus oli 07:15). Vot see oli imelik! Üldjuhul ei meeldi J'le voodisse üldse minna ja ta ikka protestib kõvasti selle teemaga. Veerand tundi hiljem olin ma tüdinenud ta vingumisest, kuidas ta väsinud on, ja tahab teki alla... andsin alla, ja läksime unejuttu (luuletusi) lugema. Ta uinus ahvikiirusel.

Mina suundusin seejärel arvutisse, kus olin seni, kuni ta kahe paiku ärkas.

Ja siis läks elu alles põnevaks!

Lõunasöögiks oli tass keefiri ja viil leiba (mina olin valmis talle ka suppi pakkuma).

Tegime koos kooki (kuna J arvab, et me teeme alati kellelegi sünnipäevakooki, siis nimetasime selle koogi J'i issi sünnipäevakoogiks, kellel juhtumisi oli sünnipäev). Sel ajal, kui ma otsisin ahjuplaati, oli J sukeldunud tainakaussi ja söönud nii mõnuga, et ta nägi välja nagu mustanahaline shokolaadipoiss :D.

Kui kook ahju sai, ja tema nägu puhtaks, siis võttis ta köögikapilt märkamatult klaaskausid ja toppis need märkamatult praeahju (külma puukütte). Veidi aja pärast nägin, kui ta need sealt välja võttis. Aimates ohtu ette, palusin, et ta annaks need mulle, kuna Mimmile ilmselt ei meeldi, kui ta nendega mängib. Otseloomulikult lülitasin sellega sisse protestinupu ja J hakkas kadetsema ja kauss kukkus kaenlast põrandale klirrrrrrrrr... Puhastasin tolmuimejaga parajasti põrandat, kui Mimmi töölt tuli. J läks kohe rõõmsalt teatama, et tegi kausi katki... Mimmi küsis, et kas see juhtus kogemata, ja no muidugi ütles J, et just nii see oligi :).

Sellest hetkest alates muutus J üheks paharetiks... kirjutasin ristsõnade õigeid vastuseid vastuskaardile, kui J tuli ja krahmas Mimmi korrektori ja järgmiseks oli sellest kogu lint väljas...

Kui ma siis küsisin, et kas ta kavatseb täna veel midagi lõhkuda, oli vastus: "Jaaa, taldriku!" Ei pea vist eriline geenius olema, et arvata, mis juhtus vaevalt 10 minutit hiljem :). J hakkas koogisöömiseks taldrikuid ükshaaval elutuppa viima ja ähmiga pillas kolmanda köögipõrandale klirrrrr! kildudeks.

Vaibapiknik möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, aga nõude koristamisse ma teda ei kaasanud :D.

Ülejäänud õhtu terroriseeris J lihtsalt kõiki oma ülienergilisusega (see võis tulla vabalt sellest kolmest tükist koogist, mis sisaldas veidike kohvi) ja Mimmi hakkas mingil hetkel lugema minuteid, mis on jäänud J'i uinumiseni... :D

Õhtuks oli J nõus tatart sööma... tõstsin talle portsu taldrikusse jahtuma, läksin Taadut sööma kutsuma, ja kööki tagasi jõudes oli J parasjagu ametis viimaste tatraterade kraanikaussi kallamisega. Ise rääkis seejuures, et ta ei taha süüa. Tegin sellest pahandusest pilti ja selle ajaga jõudis ta kapilt haarata küpsisepaki (milles õnneks oli paar küpsist ja puru) ja külvata kogu köögivaiba küpsisepuru täis... Ise koristas selle kokku.

Edasi otsustasin, et need lühikesed minutid, mis tal veel on ärkvel olla, liigub ta mu käest kinni hoides.

Lõpuks sai kell 21, ja läksime hambaid pesema. Kui suurem pesemine valmis, siis J tahtis ise hambaid pesta (täpselt samuti nagu see käib igal õhtul), jätsin vee nirisema ja käisin ise korraks all. Järgmiseks suutis ta mind üllatada peapesuga! Föönitasin ta kuivaks ja siis unejutt ja tuttu.

Selle õhtu jooksul kõlas minu suust lause: "Ma peaaegu mõistan inimesi, kes oma lastele kallale lähevad..." :D

Premeerisin end pokaali valge veiniga...

(Veel oli ta päeva jooksul jõudnud panna Mimmi tomatitaimedele igaksjuhuks peale pabertaskurätikust katteloori)

Tänane hommik algas veelgi hiljem... Ei tea, mida peaks arvama, kui hommikul laps teatab, et villane sokk läheb katki?

Kui ma wc-potti puhastusvahendit panin, siis oli J ametis juba õmblemisega (oli eemaldanud õmblusmasinalt katte, avanud varupoolide laeka ja kõik niidipoolid vaibale torniks ladunud).

Tundub, et tuleb põnev päev: ilmselt märk sellest, et lapsega peaks rohkem tegelema.... Lähengi siit nüüd ära (ei, ei... ta pole praegu kuskil "pahandust" tegemas, vaid istub mu süles ja on ametis oma emme kallistamisega ;)).

PS! Täna on esimene hommik, kus J sõi hommikusöögiks võileibu ja jõi kõrvale teed (seni on ta võileiba ampsanud peale pudru söömist)

Ökokott

Üleeile õhtul pesin nõusid ja samal ajal J rippus mu velvet-teksades (no need heledad teksalikud velvetid) - hoidis taskutest kinni ja siis korraga käis raksti ning minu pepp oli paljas :D. Olgu, olgu, tegelikult tuli vaid üks taskunurk lahti, ja selgus, et nende pükstega on nüüd igastahes kööga (ma ise olin mõni aeg tagasi katki teinud rihma-aasa).

Eile lõin siis käärid pükstesse ja lõikasin püksid capriteks... ja kuna ma olin saanud ajutiseks kasutuseks ka õmblusmasina, siis täna ma vuristasin sellega veidi.

Oh, vahelduse mõttes oli päris vahva... kuni esimese harutamiseni :D. Aga tõepoolest ma polnud eales varem lukku õmmelnud kuhugi (ilmselt sai tööõpetustunnis omal ajal kõik seelikud kummivärvliga tehtud :D).

Aga nüüd võin ma esitleda oma kauatehtud kaunikest... (voodrit ei teinud ja seega võib veidi sisemiste õmbluste kallal norida, mis siingi ühel pildil eriti näha, aga ma ise olen rahul ja lõppeks ongi ju see peamine)

Et aimu saada suurusest, siis asetasin kotile võrdluseks CD.
PS. Kott on eriti öko, kuna esmalt kandis neid pükse mu õetütar, siis praakis ta need mulle ja nüüd siis on pükste kolmas elu alanud. Tulemusega olen ise super-rahul ;)

PPS. Pean veel mõtlema, mida ülejäänud materjalist teha ;) :D

Kooki moosiga...

J magas lõunaund ja iga natukese aja tagant rääkis unes: "Emme, kooki tahan! Emme, tee kooki! jne".
PS! Täna tehakse kõike ISE ja räägitakse lasteaias ise riidesse, lasteaias ise pissile, lasteaias ise jne.... :D

J on suureks kasvanud...

Alustuseks olgu öeldud, et kuna J'le ei võimaldatud eelmise aasta sügiseks minust privaatsust, siis oli ta sunnitud mind taluma ka edaspidi peaaegu 24/7.

Kuna tema ISE on juba suhteliselt suureks kasvanud selle ajaga, siis umbes kuu aega tagasi hakkasin ma taas uurima võimalusi J'i iseseisvumiseks (ol,gem aus, hoolimata laisast emmest suudab J viljeleda kodus nn õpitud abitust - ja ärge küsige, kuidas see võimalik on: kanaema kompleks, mis muud).. Ja see, mida ma teada sain, ei olnud just roosiline... Kui ikka ainult 7 uut last saab minna lasteaeda, ja minu laps on järjekorras alles 19., siis on raske uskuda, et enne teda 13 lapsevanemat ütlevad, et nad ei tahagi kohta. (teistes lasteaedades lubati küll rohkem lapsi vastuvõtta, aga see-eest oli järjekorra koht ka kordi tagapool: suurusjärk umbes selline, et 40 lapsevanemat keelduks kohast).

Järgmiseks hakkasin uurima päevahoiu variante. Üks oli ilusam ja õdusam kui teine... hinnad olid veelgi ilusamad. Tallinna linn kopenseeriks summast küll peaaegu 2000 krooni, aga lõppsumma oli ikka mu meelest suur (maksmise mõttes). Kurb, aga see ei tundunud kahjuks mõeldav.

Ja kuna majanduslik olukord (riiklikus mõttes) just erilist turvatunnet ei süvenda, siis ei julgeks ma ka riski võtta, et loobuda oma ametlikust töökohast ja loota, et ehk lähevad ajad kunagi paremaks ja töökohti turul jälle jalaga segada, saada ainult cv...

Edasi ei jäänud muud üle, kui saata kiri Haridusametisse. Piirkondlik ametnik soovitas laps panna vene-lasteaeda (ja sedagi mitte samasse regiooni). Aga kuna olin kirja saatnud ka Haridusameti üldmeilile, siis sain sealt suhteliselt konkreetse pakkumise.

Leppisin siis kokku kohtumise ja rääkisin muudkui J'le, et varsti lähme lasteaeda vaatama..., kuniks ma olin sunnitud kohtumise hommikul selle tühistama, sest J oli haigeks jäänud...

See eelnev oli kõik proloog ;)

Nüüd olin ma targem, plaanisin kindlalt minekut, aga J'le ei maininud poolt sõnakestki sellest. Ta sai alles linnas teada, kuhu meie jalakesed meid viivad :). Kuna ma talle nädal aega varem olin lasteaeda täiega haipinud, siis oli tal seda ainult rõõm kuulda.

Kõigepealt otsisime väravat (huvitav, et lasteaedadel on värav alati täiesti ajuvabas kohas), ja siis umbes sama kaua ust, millest siseneda. J teatas trikoloori nähes rõõmsalt: "Eesti lipp! Eesti lipp! Näe, emme!". Kui ma ta käest siis küsisin, et mis ta nimi on, oli vastus jälle: President :D Korrigeerisin.

Siis vajutasime kordi fonoluku nupule, aga ei midagi... vahepeal tekkis juba tunne, et oleme vist ikka vale ukse taga... kuni siis lõpuks uks ka avanes. Vastuvõtt oli igati soe ja tore. Kodutöö oli muidugi eelnevalt ka korralikult tehtud: sünnitunnistusest oli olemas koopia ja avaldus oli eelnevalt täidetud. Olime nõus sellega, et juulis pean hakkama ise organiseerima mingit muud hoiuvarianti, sest siis lasteaed suletud - seega edaspidi ma hakkan ilmselt juulikuus puhkama :D (normaalne, pole töölegi veel läinud, ja juba unistan puhkusest :D)..

Kui juhataja hakkas J'i kohta infot andmebaasi toksima, oli ta siiralt üllatunud, et J on ´juba nelja lasteasutuse järtsus. Nimelt minu kolmandas lasteaia eelistuses avaldust täites, väitis sealne juhataja, et laps võib olla kolme aia ja ühe sõime järjekorras. Nüüd ma ei teagi, kas see peab paika või mitte, sest siiani pole sellest nagu probleemi olnud...

Kui andmed olid sisestatud, siis ütles juhataja, et näitab meile rühma, ja küsis, et kas arstitõend on olemas. Loomulikult ei olnud, sest ma arvasin, et seda pole enne vaja kui siis, mil ta kuhugi võetakse vastu.

Rühm asus kuskil teises maja otsas. Kohe tuli meile õpetaja vastu, kes oli äraütlemata rõõmsameelne (mu käest juhata küsis rühma eelistust ka, et kas tahan vanemaid või nooremaid kasvatajaid.... eelistasin nooremaid). J oli häbelik ja kui ta nime küsiti, siis otseloomulikult ütles ta, et on President :D.

Siis vestlesin õpetajaga kõigest olulisest ja J samal ajal mängis juba teiste lastega. Peale mõningast vestlust arvas õpetaja, et talle tundub,et J on täitsa lasteaiaküps. Kuigi ma olin tunnistanud, et ta eriti agar lusikatõstmises kodus ei ole. Aga seda kompenseerisid ilmselt mähkmevabadus, lõunane uni, riietumisoskus. Täiesti veider oli, et ükski laps ei kakelnud sel ajal, kui me seal olime (ma oma vaimusilmas olin kujutanud, et lasteaias on pidevalt üks röökimine ja kisamine ja mänguasjade tirimine).

J käis koos teiste lastega pissil ja siis riietusruumis tuli üks poiss meie juurde oma fliisi näitama, ja J hakkas kelkima, et tema läheb trolli peale :D (lapsed hakkasid samal ajal õue minema) ja seda ta ikka korrutas mitmeid kordi... ma usun, et ma ei liialda, et umbes sama palju, kui seal lapsi oli :D.

Ja siis öeldi meile, et kas esmaspäevaks saame me tõendi tuua, et siis võib J juba rühma tulla :O.

See oli alles üllatuste üllatus!!! Ma hommikul läksin sinna ju lootuses, et nad mu lapse ikka sügiseks võtaksid, ja nüüd oligi see kauaoodatud ja kauge hetk lõpuks käes: selline tunne nagu elu parim hetk - nüüd ma siis tean ka, mis tunne on (valges kleidis) abielluda :D.

Teate, ma oleksin tahtnud lausa keksida või visata paar hundiratast... nii õnnelik olin (suu oli iseenesest mõistetavalt kogu aeg kõrvuni).

Olin sutt õnnelik, siis hakkasin rõõmsat uudist pöidlahoidjatega jagama. Ning siis saabus paanika: appi, lapsel pole ju lasteaiariideid ega -jalatseid.

No ja peale seda muidugi ka see, et oi-oi-oi, ma pean ju nüüd varsti siis tööle minema, ja ise ei mäleta programmigi! Ja mismoodi see kõik logistiliselt hakkab väljanägema - see on muidugi paras peavalu.

Imelik, et see on alati tundunud nii kauge tulevikuna, ja nüüd korraga on see käes: mu laps on suureks saanud ja läheb lasteaeda :)

Peale lasteaeda me suundusime Viru Keskusesse, kus ma jätsin J'i südame rahuga mängunurka Väike Päike. Ise käisin samal ajal poodides ringivaatamas. Kui vahepeal mängunurka tagasi läksin, et küsida, kas J tahab ehk pissile, siis ta ajas mind minema, kuna tahab veel mängida. Loodan, et see lasteaia värk hakkab sama edukalt sujuma...

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Valeühendus

Telefon "helises" ja J vastas kõnele. Edasi kuulsin vaid J'i teksti :)

"Halloo, tere.... Mis? :) vale number!?.... Oi, oi.. Mimmi, Mimmi!!!.... Jaaaa!... Jaaaa!.... Oota! Kohe tulen!... Aku laadima pane! Tsau!", siis andis telefoni mulle ja ütles: "Pane laadima!"

(Kolm punkti kõnes märgivad neid kohti, mil vestluspartner rääkis :D)

Peeglike, peeglike seina peal...

Rääkisin J'le Lumivalgekese muinasjuttu. Kuni jõudsin selleni, et lossi tuli kuri võõrasema, kes küsis oma võlupeeglilt: "Peeglike, peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?". Sel hetkel hüüdis J vahele: "Mimmi kena on!" :D

J'i unekool :D

Õpetus kuidas magama jäämist võimalikult kaugele lükata kõigile neile, kel puuduvad ideed.

Kui ma ei taha magama minna, siis pean :) ma kasutama igasugu kavalusi ja nippe.

Alustuseks üritan kõrvale hiilida mänguasjade jm koristamisest. Kuid enamasti see ei õnnestu, sest emme on kogemata tähelepanu kõrvale juhtinud ja koristamisest jätnud mulje kui lõbusast mängust.

Peale seda meenub mulle enamasti iseenesest, mis järgnevaks juhtuma hakkab. Seega on tark tõsta uuesti päevakorrale teema vanniminek (kuigi eelnevalt on mulle selgeks tehtud, miks pole see hetkel hea mõte). Igaksjuhuks tasub siis ju nuruda veel dushi alla... :D. Kui ka see õnne ei too, võiks proovida mõne pisaraga. Kui mõju ei avalda, võib vallandada pisarakose. Et emme ei unustaks, millepärast pisarad, võib vahepeal nuuksuda, karjuda, kaebelda, et vaja oleks vanni minna ikka.

Seejärel, kui jonnimine hakkab tüütuks muutuma, võib lasta end lohutada, sest eks see võta ka oma aja, ja täidab seega ühtlasi eesmärki: võimalikult hilja voodisse jõuda.

Edasi järgneb kindlasti riietumine. Siin tuleks kindlasti soovi avaldada, et kõike tahad ise teha, pusida veidi (loe: üritada jätta mulje, et tegemist on riietumisega) ja seejärel teatada protestivaimus, et ei saa hakkama. Kui abi on saabumas, siis tuleks sellest keelduda ja anda mõista, et tahad ikka ise veel proovida - tegemist pole ju allaandjaga. Siinjuures on oluline see, et algul oleks seljas võimalikult rohkem riideid, sest seda kauem annab siis venitada.

Kui siis lõpuks on kõik riided eemaldatud, tasuks ettevõtta veel üks lõbus porganditants. Seejuures tuleks tähele panna, et ei satuks pidzhaamat hoidva inimese lähedusse. Ja kuna riideid seljas pole, siis võiks veel kord teha juttu vannist :) ja veel kord jonnida.

Lohutamisega tasuks sel korral ettevaatlik olla, sest reeglina lõpeb see tuduriiete selga saamisega. Siis saabub pesu aeg: see on üks meeldivaim osa sellest õhtusest rituaalist. Hambapesu juures võib muidugi ka üritada vinti ülekeerata ntx sellega, et neelata pidevalt pastat alla ja siis teha ilmsüütud silmad, et ups, kogemata (tagajärjeks võib muidugi olla beebide hambapasta järgmisel korral, aga seda riski võiks veidi ikka kaaluda).

Kui voodist enam mingit pääsu ei tundu olevat, võib muidugi veel kord potile nõuda.

Kui juba teki all olla, siis tuleks võtta käsile harjumuspärane trall: nõuda vett, tekki, kaisulooma, unejuttu, veel vett, veel potile, süüa (seda, mille enne õhtusöögil järgi jätsid), piima, unejuttu, potile.

Vahepeal võib kaisulooma teki alla peita ja siis seda otsima asudes pöörata segi kogu voodi, sest siis saab veel korra äkki voodist välja, kui voodit korrastama hakatakse ja voodisse saades uuesti kõike traditsionaalset paluda, nõuda.

Kindlasti EI TOHI sulgeda hetkekski silmi, sest tegelikult oled sellest trallist ise ka juba selleks ajaks väsinud, ja võidki kogemata uinuda. Aga väikene teesklus ei tee paha, sest lapsevanemal on siis mulje, et varsti saabub õnn tema õuele ja siis üllatada teda veel mõne palvega. Minu emmel sai eile õhtul lõplikult mõõt täis alles sel hetkel.

Emme tegi käega nähtamatu horisontaalse kriipsu ja ise ütles samal ajal, et see on nüüd piir ja sellest enam kaugemale ei lähe.

Mina seejärel tõusin istuli ja vibutasin enda kaht kätt vertikaalses suunas ja ütlesin seejuures: "Ei ole piiru! Katki tegi piiru!"

Ja siis tegime kalli-kalli ja mina jäin tuttu.

Head ei saa ilma halvata :S

Reede õhtul võlusin meid taas maale, tehes seekord tõelise üllatuse, sest sai ju eelmine kord öeldud, et rohkem meid sel kuul ei näe. Nojah... varsti ei usu meid keegi enam :).

J kibeles hirmsat moodi shokolaadiga, mis mul kotis oli ja lõppes see sellega, et J pani üksi pool kogust nahka :O. (õnneks oli mul oidu tükeldada taldrikule ainult pool ehk 100g shokolaadi, millest ka ühe riba viisime vanaisale). Ei tea, kus see laps õppis küll seesugust maiust sööma, sest umbes 6 kuud tagasi ei osanud ta seda küll veel hinnata. See erguti keeras ta aga puhta ära ja magamajäämine oli eriti problemaatiline: ei teadnud ta vist ise ka, mida tahab. Lõpuks jäigi süles ja teleri ees magama.

Laupäev oli lustlik: õues sai läbitud kõik kohustuslikud talvealad (k.a. kelgusõit Mimmile, mis eriti lõbu pakkus).

Toas käis ka pidevalt üks tants ja trall. Kell kiirustas meeletul kiirusel.

Köögikata ametis tegime meie J'ga salateid õhtusöögi juurde. Hiinakapsa-tomati-kurgi-paprika oma ja siis veel tükeldatud keedupeet. Äramainimst väärib hetk, mil J nõudis kurki :O. Andsin talle siis ühe riba. Krõmpsutas sellise näoga nagu sööks ta iga päev kurki ja õige varsti nõudis ka juurde. Olin lahkem ja lõikasin suurema jupi, mille ta ka rõõmuga hävitas ja nõudis veel juurde (etteruttavalt võiks öelda, et see ei tähenda, et ta järgmisel päeval oleks olnud taas seda sööma - ju sai aastaports täis :D). Kuna ta söögitegemise käigus ka muid asju maitsenud, siis söögiajaks oli tal kõht juba nii täis, et ta oli taldrikust ainult siis nõus ampsama, kui sellele järgnes morss :).

Forellipirukas läks ka ahju. Retsept on siin blogis juba ka olnud (arvan, et oktoobri lõpp või novembri algus).

Õhtul küpsetas Mimmi leiba, mis nüüd on ikka juba täiesti arvestatav võistleja poeleivale. Tegelikkuses on see isegi favoriit, sest otsa saab see kindlasti kiiremini kui poeleib.

Pühapäev magasime kaua, suisa poole üheksani :D. Traditsiooniline pudrutamine, kohvitamine ja kohe oli ka selge, et asi pole õige: mu nina tilkus kahtlaselt :S. Elamisse siginesid tükeldatud sibul ja küüslauk.

Küpsetasime torti, sest mu vanemal vennal oli sünnipäev. Tort siis tavaline biskviitpõhi, immutasime piimaga, vahele panime kohupiima ja sõstraid (punaseid), ning pealt katsime hapukoore-kakaokreemiga. Kaunistasin küpsisepuruga ja hapukoorega kirjutasin peale tema nime ja lisasin 5 küünalt: sai uhke. Muide 5 küünalt ei tähistanud sugugi ta vanust :D. Meid lihtsalt oli maal viis inimest, kes talle igaüks andsid ühe soovi, mida soovida ;). Tegime tordist pilti ja panin talle pildi oma orkutisse :D. Üldiselt on see vist selline traditsioon, et ta on oma sünnipäeval kaugel ära, ja meie teeme kooki ning koogist pilti :D.

K ja KK ja M käisid ka külas, kuid tordile ei jäänud :S.

Õhtul käis õde pirukal.

Esmaspäeval oli nohu ikka juba väga talumatu. Õnneks pole muid kaebusi ja seega ma kannatan need 10 päeva ilusti ära. Ja pühapäevaks pole ma siis ka enam nakkusohtlik.

Plaanid sadasid kolinal vastu maad, sest väike väsimus oli ikka ka.

Tuludeklar sai juba esitatud.

Õhtul jõin kuuma teed sidruniga, järasin jõhvikaid. Voodi kõrval oli küüslaugu ja sibula hake ja padjal oli kolm tilka teepuuõli. Ahjaa, jalas olid villased sokid.

Näis, mis see nädal põnevat toob...

__________________

Ristsõnade lahendamises olime eriti produktiivsed: 4 vastustetalongi sai täidetud :)

__________________

Raamatuks oli seekord (tegelt sai juba eelmine kord alustatud) "Meie kiisul kriimud silmad", mis mu juhtme kohati päris kokku ajas, sest järjest tulid sarnased luuletused, kuid autorid olid erinevad. Lahendus selgus siis, kui lugesin läbi järelsõna (ehk selle, mida ma raamatutes tavaliselt ei loe) :D.

Unenägu

Ma üldjuhul näen unenägusi igal ööl ja vahel siis ka, kui päeval magan. Enamasti ma neid ei mäleta või mäletan ärgates, et nägin und, aga mida, pole aimugi. Kui muidugi midagi eriti ekstreemset näen, siis jääb meelde ning vahel ärkan unenägude tõttu keset ööd üles ka.

Ma siiralt usun, et unenäod on alateadvuse kujundatud pilt inimese hirmudest või unistustest. Samas on muidugi terve ports selliseid unesi olnud, mida ei oska kohe kummassegi kategooriasse paigutada.

Lapsed pidid väidetavalt nägema oma läbielatud päevasündmusi unes. Seega jutt värvilistest unedest, kus nähti kiisusid ja kutsusid on sulaselge väljamõeldis.

Kui nüüd nii võtta, et päevasündmus elatakse öösel uuesti läbi ja mõtestatakse lahti ning sorteeritakse vastavatesse ajusoppidesse: siis ma ei saa üldse aru, kuidas võib mõni öö mööduda nii, et J ei ärka karjudes üles (sest nüüd vist ei möödu küll päeva, kus me EI tülitseks).

Tema tülitsemised minuga (ja ka teistega) on muutunud selliseks vaidlevaks. Kui ta varem lihtsalt kiskus mängukaaslastelt asjad käest ilma eelnevalt hoiatamata, siis nüüd on pilt selline: ta võtab ihaldatavast asjast kinni ja ütleb "anna teda (loe: seda)!". Kui verbaalselt ei sekku, siis ta arvab, et loeb tugevama õigus. Kui sõnadega öelda sellises situatsioonis "ei anna", siis hakkab J vaidlema, kuni lõpuks saab tigedaks ja röögatab "anna tiia (loe: siia)!". Viimane minuga muidugi ei õnnestu, aga nõrgemanärvilised ehmatuvad ta pröökamise peale ja lasevad hetkeks seejuures asjast lahti ja J on seejärel muidugi võidurõõmus. Ning seletamine siinjuures, et nii pole ilus, ei anna mittemingit tulemust - räägi nagu kardinatega (need reageerivad ka ehk rohkem jutule, kui kuskilt mingi tuuleiil või õhuvoog neid liigutab).

Kui seesugustele röövimistele ei järgne suuremat kisa ühelt või teiselt poolt, siis ma ei sekku üldse.

Teine teema on igasugune keelamine. "J, ei tohi!" keeldu kasutan ma ainult seesugustes situatsioonides, mis talle eluohtlikud on. Muudel juhtudel esitan pigem küsimuse, et kas seda tohib või ei tohi. Varem oli temapoolne vastus alati minuga ühel meelel. Nüüd aga on sõnavarasse tulnud sõna "äkki", mida ta aktiivselt kasutab lauses "äkki tohib?". Ja ma isegi tean, kuskohast see "äkki" tulnud on: ma ise kasutan seda siis, kui ta mingi toiduga pirtsutab, siis küsin "aga äkki täna maitseb see Sulle?! Proovi!" :), mille peale ma enamasti saan siiski vastuseks "ei puuri (loe: proovi)!"

Piiri mõõdetakse meie peres igatahes sajaga ja millimeetri täpsusega :D

Kui nüüd tagasi unede juurde tulla, siis täna öösel ärkasin üles selle peale, et J hakkas itsitama ja paar sekundit hiljem röökis "ei viska!": ja täpselt selline situatsioon oli meil vahetult enne magamajäämist, kus ma jälle hakkasin mänguasju kilekotti ajama... Kahjuks tänu sellele ärkamisele jäi mul enda unenägu pooleli :S. J ärkas ise ka oma karjatuse peale üles, ja hakkas nõudma, et ma üles tõuseks ja teleri mängima paneks - kell näitas siis veidi peale kolme :D

__________________

Kuskohast on tulnud (eba)uskumus, et reede ja 13 on kuidagi natuke halvaendeline? Sel päeval ju isegi nõiad ei tohi nõiduda... ??? Kes teab, seletagu ära!

__________________

PS! Esimene, kes seda posti loeb, on tuhandes ;)

Kiire ülevaade

Pühapäev läks nii kiiresti, et ei mäletagi sellest suurt midagi. Hommikul tegin küpsisetorti (küpsised olid Selga vanilje ja shokolaadi omad, mida immutasin piimaga, vahele kohupiimakreem vahukoorega, punasesõstramoos ja külmutatud mustsõstrad, peale riivisin tumedat shokolaadi). J'i arvamust ei maksa küsidagi, sest kui tegemist on koogiga, on tema juba pöördes :). Isiklikult mulle need pruunid küpsised seal vahel eriti ei meeldinud.

Traditsiooniliselt vaatasin "Tähelaeva" ja ma isegi ei mäleta enam, kes külaliseks oli :O. Saatejuht oli A.Raid - see on meeles. No tõesti piinlik... ju siis polnud nii oluline inimene mu jaoks :D (kontrollisin nüüd telekavast seda külalist: Merle Jääger. nojah. Ega ta mu jaoks väga sümpaatne ei ole, ju selles siis asi).

Lõunal suusatasime pururumpide (loe: porilompide) vahel.

Õhtul kokkasime köögis (J aitas asjalikult kõiges). Menüüs oli kartulipuder, hakklihakaste, porgandisalat ja peedi-küüslaugu salat. Ennast kiitmast ma siinjuures ei väsi, sest see lihtsalt oli super! Olgu öeldud, et J maitses küüslauku, sibulat, porgandit; peeti polnud nõus maitsma tegemise ajal, kuid hiljem oli nõus sööma kõike. Ei söönud küll tervet portsu ära, aga arvestades asjaolu, et talle tegelikult ei maitse kartulipuder, ammugi siis salatid: oli ta tegelt ikka vääääääga tubli. Tundub, et seenipp töötab, et kaasa laps söögivalmistamisse ja ta sööb pärast kõike :)

Esmaspäev oli vaba päev, mis läks maal meeletu kiirusega. Tegime kakao-jõhvika muffineid (retsept, mille järgi tegin, oli küll kakao-kirsi muffinid), kuid mul polnud kirsse käepärast... aga ega siis seepärast ei saa veel kooki küpsetamata jätta, eks ;)

J kukkus esmaspäeval toolilt maha, saades kuklale muhu, ja hiljem Kiina'ga (kusjuures J oskab juba ta nime peaaegu õigesti hääldada, öeldes "L" asemel "R" veel vaid valesti :D) mängides, kukkus veel ja sai oimu kohta ka muhu/sinika. Ja õhtul rongis kukkus ta ka veel istmelt maha, kuid siis õnneks ei löönud ta end ära, kuna reageerisin piisavalt kiiresti.

Teisipäev läks linnutiivul: ilma eriliste vahejuhtumiteta. J sõi Mimmi tehtud leiba :O, ja ei kommenteerinudki seda sõnadega "paha sai!" :D. See vist siis kompliment Mimmile :D (et fänne on peale minu ja Ka rohkemgi :D).

Kolmapäev oli esimest korda hetk, mil J väitis, et ei taha vaja minna poodi :O. Tavaliselt on ta vähemal või rohkemal määral shopohoolik. Õhtul jäi 3-minutiga magama.

Nädalavahetuseks on plaanid tehtud ;)

Korralik nädalavahetus

Käisin siis Nukukas lõpuks ära, ja ostsin piletid. Klienditeenindaja ei saanud algul üldse aru, mis ma tahan. Mina siis üritasin teist korda seletada, ta ei saanud ikka veel miskit aru. Siis võttis ta paberi ja pastaka appi ja hakkas mu soove ülestäheldama ja ükshaaval teostama (olgu öeldud, et vahepeal hakkasin ma juba ise aru saama, mida ma tahan :D). Ning lõpuks, kui broneeringud ja aastapiletid ja tavalised piletid ja kutsed kõik korrektselt ostetud ja vormistatud olid, ütles ta, et polnudki nii raske, kui esiti arvas :) Nägime ka teatridirektorit, jesss, päev läks korda - üht nö kuulsat eestlast nähtud.

Nukuteatris tekkis hetkeks ka väike draama: nimelt arvas J, et kui piletid ostetud, siis saame kohe minna etendust nautima, ja ta oma jope juba riidehoidu andis :) Andsin ta soovile siis veidi järgi ja käisime akvaariumis kalu vaatamas ja wc's.

Ja vanalinnas juhtus midagi täiesti ootamatut: mind tabas korraga jõulutunne :O (seda ei juhtu just tihti, et ühel hooajal tabaks see mind mitu korda järjest). Lihtsalt sadas nii ilusat lund, "jõulu"tuled põlesid, igast majast möödudes mängis head tuju tekitav muusika... no täiesti jõulukas...

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... juhuuuu, oleme maal. Peale meie on siin ka Nunnu oma emme-issiga.

Reedel läksime praktiliselt kohe magama ja seega polegi nagu midagi maaloleku kohta mainida...

Laupäeva hommik algas minu jaoks üli vara (kl 7:00), sest köögist kostus lärmi - raadio mängis. Hommik oli nagu hommik ikka... saatsin muudkui töönarkareid tööle ja ise nautisin kohvi.

Kui hakkasime õue minema, siis tuli parasjagu "Pealtnägija" kordus ja ma seda siis ühe silma ja kõrvaga üritasin jälgida. Riietumine venis.

Lõpuks jõudsime õue ka. Ooo, mis superilm! Kraad 1,5 plussis, tuuletu ja midagi ei sadanud kah. Päikest ehk oleks võinud olla.., aga sulaga seda juba naljalt ju ei näe, eksole...

Otseloomulikult oli vaja õue tarida kogu talvevarustus: suusad, -kepid, hari, lumelabidas, kelk, lumesahk ja fotoaparaat :). Kuna suusad jahtusid..., siis meie sel ajal rookisime lund (leiutasin uue teepuhastus viisi: nimelt hakata sealt, kus vaja rookida, lumepalli veeretama ja ei mingit labidaga vehkimist - ma pean selle idee kiiremas korras patendeerima :D) ja üritasime ehitada kelgumäge. Kui väsisime, siis veeretasime lumepalle, et ehitada lumekindlust, kuid kahjuks polnud meil nii suureks ettevõtmiseks ei võhma ega püsivust. Siis me tegime ühe fotosessiooni ja seejärel kohe tahtis J suusatada. Seekord ta keppe üldse ei tahtnudki/vajanudki. Tegin väikse videoklipi. Ning siis otsustasime kelgutada poodi, et tuua koogi jaoks vajalikku nänni.

Tagasi maja juures viisin ostud tuppa ja olime edasi õues, kus tegime lumeingleid (jah, ka mina tegin, sest olin end ilmale vastavalt riidesse pannud), kõndisime käpuli lumes ja haukusime, sest me olime kurjad koerad :D, hüppasime kaugust, tegime kukerpalle ja kõige krooniks muidugi püherdasime lumes nagu teerullid :D. J ronis mänguväljaku redelist üles ja alla ja ei saanud üldse aru, miks talvel ei saa liugu lasta liumäel). Lõpetuseks tegime ühe minilumememme aiaposti otsa.

Toas panin riideid kuivama ja sel ajal anus J vanaisa, et viimane aitaks tal avada maisipulga pakki. Ja mis Te arvate, et vanaisa oli kade või? Loomulikult ei olnud!!! Seega: lõunasöögiks maisikepikesed Lottega... õnneks oli Mimmi ka selleks ajaks juba töölt tulnud ja aitasime, siis seda kuhja vähendada usinalt (ei saa mainimata jätta, et mina kõige usinamalt). Kui Taadu saabus, siis oli J nõus ka vist 7 lusikatäit suppi sööma. Ning lõunauni saabus tavatult hilja: poole nelja paiku vist.

Vahepeal lahendasin jälle ristsõna, sest arvuti oli kinni...

Kui J tõusis, hakkasime tegema jõhvika pahupidikooki.

Retsept pärit siit. Nii lihtne pole veel ükski koogitegu vist olnud. Ning tulemus oli minu meelest super!!!! Magus ja hapukas ja soe ja külm - kõik see korraga! Oooo... (sõime soojalt vaniljejäätisega).

Õhtusöögiks tegi Nunnu-emme lasanjet, mida J muidugi ei proovinud ka mitte. Aga seda oleks ka palju tahetud olnud... tuletame meelde, et ta üleeile sõi tatart ja eile õunaampsu.

Siis käis J vannimõnusid nautimas (õlitasin täna ka ta pead, sest tal oli titekõõm peas :O) ja sukeldus juba eriti palju.

Eesti Laul 2009 oli suhteliselt suur pettumus: meeldisid Traffic "See päev" (lihtsalt tundub juba mõnda aega kõrvale kena), Chalice & Maagiline Kuues "40" (kuna oli nii friik laul) ja Laura "Destiny" (no ta lood lihtsalt meeldivad). Aga üldiselt ei meeldinud saade eriti :(

Ja siis teatas J, et on tuduaeg, ja oli nõus üle mitme aja rahumeelselt magama minema. Tahtis veel, et ma loeksin talle unejuttu :O (viimasel ajal, umbes nädala vast, ta käsib mul vait olla, ja tuli kustu panna). Raamatuks seekord E.Raud "Padakonna vada". Lustakad riimid olid. Soovitan!

Ja J'i kunstigaleriis on esimesed neli tööd ka üleval ;)

PS! Tea Kirjastuse lasteraamatusari tuleb kindlasti sel kuul meie postkasti: kinnitavad usaldusväärsed allikad ;)

Võidukõne

Vaatasin hetk tagasi oma konto väljavõtet (eesmärgiga teada saada, kas vend (onu A) on raha mulle kandnud ära) ja täiesti juhuslikult valisin ma kontoväljavõtte eelmise kuu algusest tänaseni... ei olnud kandnud, aga uimane nagu ta on, võib selle andestada ju.

Minu tähelepanu köitis +118, mis oli kontole laekunud juba neljapäeval, 29.jaanuaril ja maksjaks oli AS KUMA. :) See aga sai tähendada ainult üht: ma võitsin, ma võitsin, ma võitsin!!!! :):):)

Siinkohal tahan ma tänada oma ema, kes on pidanud sügisest alates koormama oma kotti ristsõna õigete lahendite lehtedega ja usinalt neid margistanud ja tänu temale saavad ka keerukad kirjandus- ja teatrifaktid lahendi. Veel tahan ma tänada oma isa ja vanaisa, kes on ehk just võidutoonud ristsõna tegelikult lahendanud :). Siis tänan ma veel oma poega, kes on teinud ristsõnalahendamise võimalikuks ja samal ajal ilusti mänginud või joonistanud või tudunud.

Aitäh Teile! ;)

Tähistamine on komplitseeritud: loodan, et leiutan ikka mingi nipi, kuidas maale jõuda. Hetkeseis on suhteliselt (et mitte öelda väga) nutune :S

Lapsepõlv... (üsna täppis)

You Were an Achieving Kid

When you were a kid, people often remarked on how mature you seemed. You acted quite adult. You excelled at school, and you actually enjoyed it to a large extent. No one had to ask you to do your homework. As a kid, you were probably a bit picky. You liked structure, schedules, and organization. You had trouble being friends with regular kids. You probably were only friends with other serious children.

What Kind of Kid Were You?

Ai, ai....

Olingi juba unustanud mis tunne oli rase olla.... Nimelt ei kaasnenud minul eriti mingeid muid vaevusi sellega kui ainult jalatursed (mis reaalselt polnud probleemiks) ja -krambid.
Viimased kaks ööd ja päeva on mul kogu aeg jalg krampis või krambivalus... tunne, et kohe läheb uuesti :S Vastik, vastik, vastik!!! Peab vist hakkama magneesiumi sööma, pidi vist aitama.
Mõned ööd tagasi kurtis J ka jalavalu, mis masseerides möödus, panin selle kasvuvalu arvele...

Tiiger

Kui laps kammib juukseid ja hakkab järsku nõudma tiigrit, siis minusugune lapsevanem ütleb, et kammi juuksed ilusti ära, ja siis mine võta oma mänguasjakapist. Aga laps pole selle seletusega rahul, väidab, et ei taha seda. Järgmisena oskan öelda, et tiiger on loomaaias ja kaugel Aafrikas? :D. Aga laps on endas kindel, ja nõuab ikkagi tiigrit... ja siis mingi aeg saab emme lõpuks aru, et tiiger=peegel (kas annab keerulisemat vastet leiutada?). Kusjuures siis, kui paluda öelda J'l "peegel", siis ütleb ta seda sõna ilusti :)

Nukuteatri piletid

J on käinud kaks korda nukuteatris. Ja nüüd ma siis täna lugesin uudist :D, mis on nukuteatri lehel üleval juba 26.novembrist, 2008, et neil on aastapilet, mis maksab 2-4-aastastele lastele 150 krooni, ning see võimaldab nautida kolme etendust enda vabal valikul. Arvestades asjaolu, et ühe etenduse pilet nii väikestele maksab 1.veebruarist 90.-, siis on igati mõtekas soetada hoopis aastapilet. Olen broneerinud veebruariks ja aprilliks piletid, seega jääks J'l üks etendus veel reservi.

4-10-aastase aastapilet maksab 250.-, mis teeb etenduse hinnaks 83,33333... ja ka see on ju soodsam kui tavapilet (kui broneeritud piletit ei osta enne 8.veebruari välja).

Kahjuks saab aastapiletit vaid nukuteatri kassast kohapealt osta, seega reedel linna :) Tundub, et meie oleme teatripisikuga nakatunud :) :) :)

EDIT: Sain nukuteatrilt kirja, kus nad teatavad, et enne 9.veebruari broneeritud piletid saab vana hinnaga. Seega saan endale piletid osta ka veel vana hinnaga nii 22.veebruariks kui 19.aprilliks.

Hämming

Vahepeal vähimatki IT-alast nõustamist saamata, hakkas täna korraga J'i kunstigalerii link tööle *-) Ja ikka ma aru ei saa, et mis värk sellega konkreetselt oli. Ju ei peagi kõigest aru saama.

Kahjuks maal pole käinud ja pilte pole... äkki peaks laskma tal miskit arvutis joonistada :D

Naerune unenägu ja kaisuloomaaed

Ööl vastu pühapäeva ärkasin korra üles ka, sest J naeris laginal. Ta on mõned korrad varem ka nii teinud - ju on rõõmurikkad uned. Kahjuks ta ei oska veel oma unenägude kohta midagi rääkida. Kui vanalt hakkavad lapsed rääkima oma unenägudest?

_________________

J'l on kaisujänes ja kolm kaisukaru (maamõmm, kodumõmm ja reisimõmm). Varem polnud tal ühtki kiindumusobjekti, kuid umbes kuu aega on märgatavalt suurenenud vajadus kaisulooma järgi. Ja otseloomulikult ei saa läbi ainult ühe loomaga, vaid neid peab korraga olema ikka palju. Maal peavad olema nii tema suur panda kui minu väike panda (tõehuvides: tegelikult on need pandad mõlemad minu omad). Kodus peavad kaisus olema kaisujänes, kodumõmm ja reisimõmm. Ja kuna neid on nii palju, siis alalõpmata kaob keegi sellest seltskonnast ära ja siis on suur kisa lahti.

Küll oli hea aeg, kui lapsel polnud ühtki kiindumusobjekti peale Emme :D

Nukuteater

Laupäeva hommik algas piinarikkalt, sest mul oli suhteliselt magamata öö (kass tegi tsirkust ja mingid noored lällasid magamistoa akna all parklas). Pealegi tahtis J juba oi-oi, kui vara tõusta, sest ÕUES ON VALGE!!! (ma pean leidma uue põhjenduse õhtul magama jäämiseks, sest tundub, et fakt "õues on pime, tuduaeg on" ei tööta päris lollikindlalt :D).

Hommikupudru viimaste ampsude juures saabus onu A oma perega, pugesime ka autosse ja hakkasime sõitma linna. J üritas vist giidi mängida :D, igastahes hõiskas ta üle auto "lasteaed", kui me sellest möödusime. Ja kuna J'i onutütar ehk nõbu :) läks sellest hõiskest suht hasarti, siis sai ka J indu juurde... ja nii hakkas ta igast majast möödudes hõiskama: "Maja! Maja! Maja!....jne" :D Ma lihtsalt pidin lõpuks talt küsima, et kuskohas ta ometi elab....kas metsas?, et majad talle sellist siirast rõõmu pakuvad.

Tee linna oli pikk... väga pikk... Üks nõbudest küsis autojuhilt pidevalt, millal me kohal oleme... ja sohvril polnud otseloomulikult õrna aimugi, sest ta ei saanud aru, kus ta on ja kuhu ta minema peab :D.

Lõpuks olime ikkagi ilusti linnas ja kasutasime elus esimest korda parkimisautomaati. Ülemõistuse keerulise juhendiga oli see, aga hakkama saime.

Jalutasime nukuteatrisse, ilm oli jube. Kohale jõudsime umbes pool tundi varem ja olime vist ühed esimesed. Etenduseks seekord siis "Metsakülad". J oli suhteliselt pettunud, et Piiluparti ei olnud..., kuid etenduse lõpuks oli ta ka Siiliga rahul :)

Peale etendust võis nukkudele pai teha. Eelmisel korral kartis J kõiki loomi ja julges neid umbes meetri kauguselt vaadata. Seekord aga oli ta juba nö vana kala :) Jänesele läks lausa musi tegema :) ja Siil teenis ka pika pai. Rebast, Hunti ja Oravat ta aga kartis - eks need ole hirmsamad loomad ju ka :)

Peale nukuteatrit käisime Lenne vabrikupoes, sest J'i nõbudele oli vaja varustust. Kahjuks on seal ääretult nigel lastenurk (kuigi siiski olemas) ja J oma suurema nõoga läksid pidevalt kaduma. Lõppes asi suure jonnituuriga ja onu A küsis, et kas peab koju minema... :D

No muidugi me ei läinud koju, sest juba enne (linnatulles oli jutuks, et võiks kuhugi minna, kus saaks 2 in 1 (süüa ja mängida)... ja kuna mina pole eriti kuskil söömas käinud, siis umbropsu ei osanud ma ka midagi tarka ning geniaalset väljamõelda. Õlekõrs: "helista sõbrale" ei toiminud, sest M.T. oli trennis ja T ei oskaks mind selles vallas aidata - rohkem usaldusväärseid arvamusi ei oleks mul võimalik teistelt kontaktidelt saada (nad kas ei söö või ei mängi). Ja seega läksime sissetallatud radapidi Järve Keskusesse, kus oli kaks varianti: kas teisel korrusel mängunurga kõrval kohvikus olla või minna esimesel korrusel pannkooke sööma Amps'u. Valisime viimase variandi. Pannkoogid lastele valisime maasikamoosi, kohupiima ja jäätisega, ning endale suitsukana, juustu ja jalapenoga. J sõi enda omast ära vast veerandi, sest tal lihtsalt polnud rohkemaks aega: mäng tahtis mängimist. Jalapenod olid mõnusalt vürtsised, kuigi ühe koha peal tahtsid pisaradki peaaegu silma ronida :). Mina jäin igastahes oma valikuga rahule.

J tegi mängunurgas veidike pahandust ka: terroriseeris teisi mängijaid: tahtis liumäest kummist ehitusklotse alla lasta. Kui keelasin, ei teinud ta kuulmagi. Kui onu A läks autosse teist J'i vaatama, siis palusin tal J'i keelata... see lõppes sellega, et J'l hakkas lõug värisema, aga kuna ta nägi, et onu A plaanib lahkuda, siis kogus ta end ikka väga kiiresti.

Seejärel tegime tiiru Selveris, ostsin J'le uue 10-tükilise puzzle.

Siis sai kiire visiit M.T' juurde tehtud ja juba me linnast läinud olimegi. J jäi autos magama.

Tassisin ta kodus voodisse, kus ta silmad avas, kuid õnneks uinus kohe uuesti ja tegi üle mitme aja rekordmagamise veidi alla 4h. Olgu, olgu, tunnistan üles... ma ise magasin ka ca 3h :). Ja kui me õhtul peale seitset tõusime, siis sõime, mängisime, telefoneerisime Mimmiga ja juba me kl 21:30 leidsimegi end taas unemaalt.

Pühapäevahommik ei alanud sugugi mitte pannkoogi- ja kohvilõhnaga, vaid sellega, et J teatas: "Valge on! Emme ärka üles! Hästi tudusin!". Kell näitas sel ajal 09:00 ja oligi tagumine aeg tõusmiseks. Sõime putru: justnimelt sõime, sest tegin ka endale portsu - lihtsalt tuli isu :O.

Vaatasin "Tähelaeva" ja aru ma ei saa, miks tegi Aivar Kuusmaast saadet Reet Linna... no ei saa aru. Minu arvates oleks pidanud selle tegema ikka Lembitu Kuuse või Priit Kuusk või Anu Säärits või kesiganes aga mitte Reet Linna, kes ei osanud minu meelest mittekuidagi sportlasest saadet teha. Kehv oli. Intervjuud olid ka kuidagi labased. Või oli hoopis montaazh kehv?

Ülejäänud päev möödus J'l koristades, sest ta ajas mänguasjad lihtsalt mööda tuba laiali ja ma siis muudkui palusin tal need kokku korjata. Lõunaund tegime ka mõlemad. Veidi lahendasin ristsõnu ja sudokus jooksis mu aju kokku.

Tore nädalavahetus oli...

Varsti jälle ;)

PS! Mimmi saadetud leib oli nii hea, et sai juba otsa :S (ja J ei võta seda endiselt suhu, väites, et see on paha leib :D)

Tähestik

Täiesti salaja ja iseseisvalt on J otsustanud tähestiku selgeks saada. Ja korralik nagu ta on, otsustas ta otseloomulikult alustada algusest. "Aaaa!" on tal juba väga selge. Ma mürki ei võta, et kas tal on õhkõrna aimu selle tähe kirjapildist, aga häälikuna on "Aaaa!" sagedat kasutust leidnud. Nimelt ütleb ta iga informatiivse lause peale :"Aaaa!" :)

Näide 1:

Poes

Mina: "Tule, J, lähme ära!"

J hakkab täiesti vales suunas minema.

Mina: "Aga uks on hoopis sealpool" (ja näitan käega vastavas suunas)

J: "Aaaa!"

Näide 2:

Kodus

Mina: "J, kus osad Memory kaardid on?"

J: "Ei tea, kadunud"

Mina: "Aga otsime siis üles!"

Hakkame mõlemad otsima. Leian need lõpuks prügiauto kastist.

Mina: "Ma leidsin, näe prügiautos!"

J: "Aaaa!"

jne, jne, jne

Juuksed

J'i juuksed on kasvanud taas suhteliselt pikaks ja nüüd kulutab ta nende kammimisele aega rohkem kui vaja oleks (sest sassi need tal küll mu meelest eriti ei lähe kunagi - isegi mitte siis, kui ajada).

Asusime täna mõlemad peegli ette kammima. Kusjuures ma polnud varem märganud, et J peegli kohta "teeri" ütleks :). Mingi hetk lihtsalt mainisin, et emme peaks juuksurisse minema, mille peale J hakkas kohe taskust "kääre" otsima. Mina (juba etteruttavalt, et vältida tulevikus eriti veidraid soenguid tal) ütlesin hoiatavalt: "Aga endal ei tohi üldse juukseid lõigata! Juuksurisse peab minema ;)"

Ning siis vastas J: "Äh, mängult ookan!"

Uskumatu, ja järgmiseks lõikas ta oma pealaelt terve peotäie juukseid oma fantaasia-kääridega :D

Loll on loll olla!

Täna siis üritasin edasiarendada eile tulnut mõtet, teha J'i joonistuste toorikblogi. Ja kui ma üritan kõrvalolevasse blogilisti panna selle tooriku aadressi, siis mingil seletamatul põhjusel ei saa ma sellega hakkama, ja mul pole vähimatki aimu, mida ma valesti teen :(

Ma saaks aru, kui ma kunagi poleks sinna ühtki blogi lisanud... Peaasjalikult ongi selle postituse mõte selles, et tahtsin teada, kas siia teksti linkides hakkab see asi tööle.

EDIT: Aru ma ei saa, siin see toimib *-)

Seega vabandust, aga muud informatiivset teadaannet mul hetkel ei ole.

______________

Pean piinlikkusega tunnistama, et mõnikord, kui TV'st on tulnud minu jaoks mingi huvitav saade, aga J samal ajal mängib valjemini kui vaja, siis ma vahel olen öelnud: "Tzzzzz! Uudised on!", millele ta siis alati vastas: "Ei ole!" :). Kuniks eile õhtul käsutati mind teleri ette, sest parasjagu algas "Aktuaalne kaamera". Ja nii ikka õhtu jooksul mitu korda.

:O

J tahtis täna joonistada. Kunst oli vägagi värviline, ja mul heameel, et pilt pole enam ainult roheline. Seekord sai paberile visandatud Nunnu emme-issiga (esmakordselt tekkis paberile ka ristkülikut kaudselt meenutav kujund, muidu seni rohkem sirgjooned või ringid). Kui ta oli kõik värvid äraproovinud :) ütles ta: "Ei viiti!" :O, ja hakkas "kriite" karpi panema, korrates seda väljendit iga kriidi juures :O. Ma pean oma sõnavara rohkem kontrollima hakkama, sest teadagi, kus see väljend pärineb...

Ja üha enam süveneb plaan hakata pidama paralleelblogi J'i joonistustest. Kui järgmine kord maale satun, siis skännin pildid ära ;)

Jalutuskäik duši alla :)

Jalutasime eile 90 minutit õues ja J ei nõudnud kordagi sülle või siiski, siiski: korra olid tal käed püsti, kui üks koer sörkides vastu tuli. Ei teagi, mida teha, et ta nii hirmsasti koeri ei kardaks (aitäh, Lucky :D). Iseenesest on kartus muidugi parem kui see, et ta iga aia taga pistaks käe värava-/aiavahelt sisse ja ise seejuures räägiks rõõmsalt: "Kutsu, kutsu!".

J käis eile duši all. Ega selles nii väga midagi imelikku ei olekski ega ebaloomulikku, aga harjumatu oli see, et ma ei tohtinud hoida ei duši ega teda ka pesta. Ja ma pean tunnistama, et tal tuli see päris hästi välja. Ainult pähe ei suutnud ta veejuga suunata, ja siis sain veidi kasulik olla :) Aga juurde pidin ütlem ikka harjumuspärased sõnad: "Üks, kaks, kolm... sukeldu!"

Seda fraasi hakkasin kasutama siis, kui kunagi ammu J ujumas käis (seal soovitati ettehoiatada, millal veesahmakas pähe valatakse) ja kohe sai see ka kodus vannitades kasutusele võetud. Ma ei tea, mismoodi oleks näinud J'i peapesud siis, kui poleks veevalamisest teada andnud, kuid tundub, et see töötab. Nüüd nõuab ta juba ammu ise sukeldumist ja kilkamine käib otseloomulikult sinna juurde.

Isekord, söömine ja kõhuvalu

J on ääretult mugav ja ta naudib teenindust meelsasti, eelkõige käib see söömise kohta. Kui ta oli 10-kuune, pistsin talle lusika pihku ja ta tegi sellega liigutusi, mis enam-vähem meenutavad söömist (sellest ka on koduvideo olemas). Kui J oli 18-kuune sõi ta juba kahvliga täitsa osavalt. Ja tänane pilt on selline, et kui teda ei söödeta, siis ei söö ta üldse.

Asi sai alguse sellest, et J'le meeldib süüa putru kuumana ja siis ei saa talle lusikat pihku pista, sest ta kühveldaks seda sel juhul keskelt ja põletaks end ära (treenimise tulemusel sööb ta täna juba ka jahtunud putru). Seejuures ei jäänud terasel lapsel aga mitte märkamata, et väga mugav on süües ainult suud avada - nagu oleks tegemist magava kassiga, kellele hiir ise suhu jookseb :D.

Algul hakkas ta abi paluma suppi süües, hiljem juba prae juures ja täna sööb ta ise ainult jogurtit ja pastat ja maiustusi. Ning asi ei ole üldse mitte selles, et ta ei oskaks, oskab küll!

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et parim kokk on tühi kõht, ja pudrutaldriku juurde pole keegi veel nälga surnud. Olemas oligi jahtunud puder, ja panin J'ile lusika pihku. Ta siis kühveldas umbes 3 lusikat putru suhu ja seejärel hakkas abi nõudma. Keeldusin aitamast, ja soovitasin tal ise süüa. Asi lõppes suure jonniga: J tõstis häält, et ma ei lasknud tal harjumuspärast mugavust nautida ja vanaisa oli häiritud, et ma last kiusan ja näljutan. Minu jonn oli kõige suurem: kui ei taha on ilma ja kõik!

Tund aega hiljem oli J'l kõht tühi ja ta nõudis saia (loe: leiba). Keelasin ja ütlesin, et oodaku järgmist söögikorda, siis saab suppi. Vahepeal käis vanaisa poes ja tõi lapsele banaani, sest laps ei saa ju ometi nälgas olla!!!

Lõunasöögil keeldus J samuti lusikat liigutamast ja jäi ka niiviisi lõunasöögist ilma.

Õhtul ütles mu sihikindlus üles, sest J pole eales nii jonnakas olnud kui sel päeval...

Tänane seis selline:

Mina: "Ole pai, söö ise!" (lastides ise samal ajal lusikat)

J: "Ei taha!"

Mina: "Näita, kas Sa oskad ise süüa!"

J võttis seejärel ise ühe ampsu, pani lusika kohe taldrikusse tagasi ja hakkas abi paluma.

Mina: "Aga praegu on ju Sinu kord!"

J: "EI!!!!"

Mina: "Võta söö ise ikka!"

J: "Ei taha! Emme isekord on!" (seda väljendit kasutab ta iga kord, kui arvab, et kellegi teise kord on)

Taldrik sai siis tühjaks seekord nii, et kordamööda liigutasime lusikat. Mina tegin vahepeal sohki ka, pannes lusikas tema jaoks valmis, aga jätsin selle taldriku servale ootama. Õnneks ta ei saanud aru.

Teine teema on aga tervislik toitumine, mille kohta täna juhtusin lugema. Ainsad toiduainetegrupid, millede söömisega J'l probleeme pole, on teraviljatooted, piimatooted ja maiustused. Kõik muu on alla igasugust arvestust. Eriti kurvad lood on puuviljade ja lihaga.

Kui kellelgi juhtumisi on ideid, et kuidas petta last ja sööta talle sisse viinamarju, pirne, jm puuvilju (va banaan), siis ootan neid rõõmuga. Õuna tunnistab ta söödavaks koogi sees ja moosina (kahtlane ainult, kas sel juhul ta sellest midagi kasulikku saab).

Ja kõhuvalu kurdab ta ka jätkuvalt vähemalt korra päevas. Kuidagi imelik tundub see. Kui algul hakkas tal kõht alati siis valutama, kui palusin tal mänguasju koristada, siis nüüd valutab tal see vahest ka täiesti lambist. Aga see valu kaob sama kiiresti kui tekib - seega ei suuda ma seda kuidagi tõsiselt võtta. Ei tea, kas on muretsemiseks põhjust või ei. Ise ei taha uskuda, et nii väike laps teeskleks, aga ta fantaasiamängud on piiritud (täna käisime õues nähtamatute suuskadega suusatamas, sõime nähtamatuid pannkooke nähtamatu kohupiima ja nähtamatu moosiga ja tegime nähtamatut bensiini - sellest viimasest ei saanud ma ise ka üldse aru :D). Ei tea, kas oleks mõtet igaksjuhuks arstiga kontakteeruda ja mingeid analüüse paluda või jätta kõik nii nagu on, lootes, et ehk ikka mingi mäng ja ajaga lõpetab selle ära?...

Kepikõnd

Kui J'st ei saa olümpiavõitjat suusatamises, siis saab temast tubli rahvasportlane kepikõnnis (kunagi saab sellest ka ehk olümpiaala :D). Esimesed kolm minutit "pütilaudadel" olid päris edukad ja see nägi isegi veidi suusatamise moodi välja :) Aga siis sai "rada" otsa ja ta hakkas muudkui pots ja pots ümberkukkuma. Õnneks on tal suhteliselt lühikesed jalad ja kukkumine ei morjendanud teda eriti; mõned korrad sai ka täitsa ise püsti. Teada on, et iga algus on raske ja ega meist keegi pole sündinud suusad jalas (kui mõni norrakas jätta arvestamata) ja harjutamine pidavat meistriks tegema. Algus on tehtud.

Kui suusad jalast said, siis näitas ta ka oma hämmastavat kepikõnnioskust. Kuna ma pole seda ise kunagi harrastanud, siis ei oska ma ta tehnikat kommenteerida, aga mulle tundus küll, et kõik oleks nagu õige olnud.

PS! Hoolimata sellest, et J usinalt lumelabidat ja harja kasutas mattub pool hoovi ja sissesõiduteed praegugi, mil ta lõunaund magab, sügavas lumes.

Tegin täna mustsõstra-muffineid, mis mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud üldse kerkida, olid jälle tibi-roosad, kuid maitse oli iseenesest hea.

Unejutuna sai jälle kaks raamatut läbi, seekord olid luulekogud "Kolmed tähed" (V.Luik) ja "Liblikaga võidu" (J.Kaidla). Mul on tunne, et see ettelugemine avardab tunduvalt J'i sõnavara kui mitte muus, siis sellised kahtlase väärtusega sõnad nagu "pagan küll", "kurat" jt süvenevad üha. Ma tõesti polnud vare märganud, et igas lasteraamatus on need väljendid sees. Samas varem või hiljem õpiks ta need nii ehk naa selgeks: et parem siis juba varem :D.

J riided ja lumememm

Avastasin mingi päev, et J'l tuleb riietumine juba üpris hästi välja. Ta teab täpselt, kus asuvad ta riided, ja mis asjad kindlasti peaks seljas olema - st ta oskab omale riideid valima. Tal on omad lemmikesemed, mis suuresti ühtivad minu maitsega. Tegelikult tal vist ei olegi selliseid riideid, mis mulle ei meeldiks :). Ja üha enam on momente, kus ta ei luba ennast aidata. Harjutamist nõuab veel asjade üle pea panemine, pükste ülestõmbamine - pepu ei taha ikka veel püksi korralikult mahtuda või lähevad püksid viltu. aga muidu saab ta täiesti ise riidesse. Õueriietega on veel nii, et ma eelistan neid ise panna ja olgem aus: lukku ta ise kinni panna ei oska, sama kehtib nööpide, trukkide ja paelte kohta. Saapad saab ise jalga ja umbes 50% juhtudest paneb ka õige saapa õigesse jalga.

Riidest lahtisaamisega on tal rohkem vaeva mu meelest, sest t-särki ei oska ta seljast võtta, sukapüksid ajavad aeg-ajalt tigedaks ja kaelaaugud on osadel asjadel nati nagu kitsad, ja neid tuleb nipiga eemaldada.

Harjutamine teeb meistriks ja tal on vedanud: ma lasen tal ISEtegemist harjutada.

Lõunaunedel on ta hakanud meeletult higistama... ei oska põhjust leida.

Lumes on vahva möllata ja ehitada endast kõrgemaid lumememmi, kes näevad veidi kipakad välja, kuid see polegi oluline.

Huvitav, milline oleks kevad/sügis meelelahutus? Talvel lumi, kelk; suvel vesi, liiv, kiik, muru... aga kevadel? porilombid? sügisel puulehtede kuhilad ilmselt?

Unejutt

Kui ma kuskilt interneti avarustest lugesin, et need lapsed, kelledele loetakse unejutte tegid mingeid teste paremini kui need lapsed, kelledele ei loetud, siis taastasin ma meie suvise kombe: unejutt.

Mõni raamat ka juba läbi saanud... Aga üldiselt on lugemine keeruline, sest ega ei ole nii, et võtad raamatu ja siis ühe soojaga loed. Magamaminev laps peab ju ometi aeg-ajalt istuli tõusma ja pilti uurima ja kogu aeg kommenteerima teksti :) Ilmselt sealt see suurem võime testidel tulebki, et oskab argumenteerida ja ümberjutustada loetud teksti.

Eileõhtune lugemine: oli kokkulepitud, et loeme ühe loo. Asusin lugema (hetkel siis A.Lindgreni "Lärmisepa tänava Lota", keda J kord Lotaks, kord Lotteks nimetab :D). Jutt oli sellest, et Lotal oli mannetu päev... ta korraldas mängumajas väikese uputuse ja köögis veel suurema uputuse, kiskus kassi sabast, ja sai küünistada ning kõik see lõppes saiakeste söömise ja kakao joomisega. Nii kui jõudsime selle veeni, hakkas J muudkui korrutama: oi, oi, Lota! ei tohi kalla, vesi märg, rätik, oi, oi, Lota. Kuna kassikiusamine veel suhteliselt aktuaalne teema (kriim pole käelt veel päris kadunud), siis seal hakkas ta Lotale selgitama, et ei tohi sedasi teha, ja otseloomulikult näitas oma haavu Lotale :D.

Ja lõpuni me selle looga ei jõudnudki, sest mingi hetk ütles J: tuduaeg, Lota mine tuttu! Ja nõudis tulekustutamist :D

Eesti mees on tantsulõvi

Olgu kohe öeldud, et ma ei oska tantsida - see aga muidugi ei tähenda seda, et ma aeg-ajalt end kuskilt tantsimas ei leia :). Jah, ma ei käi iga nädal (ega ka mitte iga kuu) kuskil jalgakeerutamas, aga no nii umbes paar korda aastas võib mind küll kuskil avalikult näha. Ja viimane ei tähenda absoluutselt seda, et ma oleksin nüüd teab, mis suur vaatamisväärsus... Kuskil privaatsemas kohas juhtub seda aga tunduvalt sagedamini.

Kui ma emmeks sain, siis sai minu tantsupartneriks J, kellel polnud väikse õõtsutamise ja muusika vastu mitte kõige vähematki. Aja jooksul on lood ka veidi rütmilisemaks läinud ja vahepeal on ta iseseisvaks tantsulõviks sirgunud - talle meeldib tantsida ja ta võib vabalt seda teha ka siis, kui muusika üldse ei mängi (sellistel hetkedel rakendab ta samal ajal oma teist hobi laulmist). Tants hõlmab erinevaid liigutusi, mis võib olla hoogne kappamine üle ruumi või lumise välja või rohelise muru; kohapeal pepu-vänderdus; õõtsumine jalalt-jalale ja samal ajal käteliigutamine või kohapeal hüplemine. Mõni aeg tagasi õppis ta ära ka külg ees kappamise, mis tahab veel veidikest lihvimist, et tasakaal säiliks.

Eile korraldasin ma talle tantsuõhtu :D, pannes mängima lastelaulude plaadi... ja minu arvates võiks ta vabalt liituda mõne rahvatantsu harrastava grupiga.... kui käed ka veel kuidagi puusa saaks :D

Närimiskumm!, tulge appi!!!

J'l on juba pikemat aega erinevad fantaasiamängud, nüüd on lisandunud nähtamatu nätsu närimine. Mäng on iseenesest väga lihtne: ta tuleb minu juurde, küsib nätsu. Mina ulatan talle siis nähtamatust taskust nähtamatu nätsu, mille tema paneb omale suhu. Siis närib ta seda demonstratiivselt nii umbes minuti ja seejärel läheb viib selle nähtamatu nätsu päris prügikasti :D.

Täna hommikul juhtus tal aga õnnetus :) - neelas kogemata nätsu alla ja nõudis seejärel vett :) Kordasime siis üle, et nätsu ei tohi allaneelata, vaid tuleb alati ära visata, kui enam närida ei taha.

Uus väljend, mida ta täna kasutab on "tulge appi!", aga mulle tundub, et ta kasutab seda valesti :) või vajab tõesti ta täna terve päev abi? :)

Pealkirjatu sissekanne

Nädalavahetus läks kiirelt kuna 50% sellest oli töine. Ja üllatus, üllatus - me oskame kahekesi kodus nii ka olla, et ei hakkagi igav :) Või oli asi selles lihtsalt, et T külas käis. Kuna kaua polnud jälle näinud, siis otseloomulikult jätkus juttu kauemaks. Tundus, et J'gi oli põnev - demonstreeris oma kõneoskust ja mänguasju :).

Kinkisin T'le vildiseebi, mille tegemistega olin sisustanud reede õhtut ja laupäeva hommikupoolikut. Khm, khm... ütleme nii, et mul on uus hobi, kuid lõppsaadust pole ma veel ise kasutanud, sest unustasin seebi tuppa, ja ei tahtnud külmetama minna.

Jonnilahingus võitjaid ei olnud... mänguasjad said lõpuks siiski kokku.

J'l uus mäng:: valib välja mingid mänguasjad, mis siis omavahel vestlema hakkavad. Mängueelduseks on muidugi see, et mängijaid on rohkem kui 1.

Ööl vastu tänast J köhis ja hommikulgi umbes kolmel korral köhis, kuid nüüd pole seda heli enam kuulda olnud - ei tea, kas mul mingi paranoia, aga tundub, et seekord sai küll vale diagnoos. Õnneks!

Juhtusin täna lugema J'i beebifoto sissekandeid/päevikut ja tõdesin, et küll see oli õige tegu, et sai arengulisi märkusi tehtud, sest ausalt öelda on see beebiea mälu nii lühike, et mina nt ei suutnud küll enne mäletada paljusid fakte. Mitte, et see erilist rolli mängiks, aga hea on ju teada lõbusaid fakte :). Peab vist ikka blogimise ka asjalikumaks muutma... praegu ju sellist ümmargust juttu ajan.

Eilsed uudised

Kui ma satun telerist uudiseid vaatama, siis reeglina vaatan ma Kanal 2'st Reporterit (esimest poolt) või ETV'st Aktuaalset Kaamerat. TV3 mittevaatamiseks on mul ka hea põhjus: ma peaksin selleks antenni liigutama, sest mingil jonnakal põhjusel ei tule nende pilt samalt antennikohalt, mis teisel eelpoolmainitud kanalil. :D Jah, mõni inimene suudab ellu jääda veel ka kolme kanaliga. Sohki teeme me ka, kui oleme maal või tööl (siis piilume ka Kanal 11'st ja BBC Prime'i).

Eilses Reporteris oli minu jaoks kõige jahmatavam lõik, kus räägiti naisest (kas selline inimene ikka väärib sellist tiitlit?), kes põletas ahjus oma imiku laiba. See on nii võigas ja arusaamatu, kuidas talle küll nii vähe määrati, et ta juba välja hakkab saama ja kes võib teoreetiliselt täiesti südamerahuga oma 4-aastast last kasvatama hakata. Uskumatu!

Ja hämmastama pani ka lõik lastest ja loomadest. No ma ei tea, aga mulle on küll eluaeg räägitud, et lehmad annavad piima ja J teab samuti seda. Ja nüüd sain ma teada, et see polegi nii! Lehmad pidavat andma vaid piima toorainet, millest piimatööstustes tehakse JOOGIKÕLBULIK piim. No tere hommikust! tõepoolest!

Kes palju teeb, see palju jõuab

Eile tuli õhtul mingi koristustuhin peale. Seda ei juhtu mul just eriti tihti (kindlasti mitte nii tihti kui võiks või peaks), ja seega tuli seda kenasti ärakasutada. Kui ma siis parimas hoos kööki koristasin ja ühe kõrvaga ETV'st "Head uudised" saadet kuulasin, sain teada, et koristamine sel päeval üldse vanarahva tarkuse järgi keelatud :O. Eksole, mul korra aastas tuleb tuju peale, ja siis ka ei tohi! Igatahes ei jätnud ma pooleli ja koristasin täpselt nii palju, kui esialgu olin plaani võtnud.

Mingi aeg helistas maja peremees, ja teatas, et tuleb varsti mingit asja võtma ja ma võiks talle ukse lahti teha. Ja siis mingi aeg ta koputas mulle, et anda teada, et läheb minema ja ma võin ukse jälle kinni panna. Läksin siis seda tegema ja kui tuppa tagasi jõudsin, kostis magamistoast J'i kisa: kass olla talle kallale läinud (samal ajal oli mul vestlus Mimmiga pooleli). Kiire kontrolli tulemusel selgus, et käe peal on kaks poole sentimeetrist kriimustust.

Hilisema vestluse käigus selgus, et J oli ise järjekordselt läinud kassi kiusama. Ja mitte niisama kiusama, vaid... kuidas seda nüüd öeldagi? Tal on üks pisike piiksuhaamer, millega ta siis olevat voodil mõnulevat kassi üritanud toksida :O:O:O. No kuidas saab sellise asja peale tulla?!? Eriti veel, kui umbes 10 minutit enne seda oli ta just rääkinud, et Pipi on kallikene. (J'l on tulnud -kene lõpud sõnadele: autokene, emmekene, tublikene, jne :D).

Ostsin eile mingil seltamatul põhjusel kartulikrõpse, mida J ka häälekalt nõudis. No ma siis lubasin, ja ta teatas mulle pärast esimest, et see on paha ja ta tahaks hoopis muud süüa :D (nagu see oleks siis õhtusöök olnud).

Täna hommikul magasin (hoolimata varajasest uinumisest) sisse (loe: välja). Kui tavaliselt tõusen ma 6:16 :D ja J 6:30, siis täna tõusime ühel ajal, kui kell oli 6:35. Hommikuste rituaalidega ei kaasnenud mittemingit pirinat, hakka või arvama, et peaks iga hommik tempoka äratuse korraldama.

Jää on tänaseks sulanud ja asendunud suuuuuuuure porimülkaga.

Täna sööge herne- või oasuppi ja meelitage see päike taevast korrakski välja! EDIT: Päike oli väljas - näeme seda sooja suve siis :D

Nähtamatu raha

Juba mitu kuud on J usinalt "tööl käinud" ja selle eest ka ilmselgelt palka saanud. Kahjuks või õnneks :) pole mul au teada, mis tööd ta teeb - aga makstakse talle hästi. See lihtsalt peab nii olema, sest muidu ei lehvitaks ta igal võimalikul ja võimatul juhul rahaga. Igatahes ei möödu päevagi, mil ta kellelegi lihtsalt niisama ilusate siniste silmade eest raha ei pakuks. Mul on juba väike hirm, et kui nii jätkub, areneb temas mentaliteet, et kõike saabki raha eest (samas ega see väga vale ei olekski, aga kena oleks ju ikkagi mõelda, et inimesed ei ole ostetavad ja müüdavad).

Nüüd on ta hakanud raha kasutama ka väljaspool kodu. Näiteks kodupoes käies on tihti nii, et ta istub ilusti kärus ja mina laon vajalikke asju. Aeg-ajalt ta tuletab mulle meelde, mis me veel pidime ostma. Ja iga kord arvab ta, et kassile peaks ka midagi ostma (olenemata sellest, et kassil on suur toidukott kodus olemas). Endale ta enamsti midagi väga ei nuia, sest tavaliselt lepime me enne poodi kokku, mida meil vaja on. Artikkel, milleta me eriti ei saa, on muidugi Lotte küpsised (aga kuna ma talle neid hulgi ei anna, siis enamasti ei pea me Lottet kaasa endaga võtma) ja ma polegi aru saanud, kas asi on rohkem Lotte-vaimustuses või tõesti küpsisehulluses... Kui me siis lõpuks tiiruga kassani oleme jõudnud, siis tahab J aidata kaupa liinile laduda. Ja seejärel teretab ta naeratades müüjat ja hakkab kohe raha pakkuma. Enamasti palun ma raha anda enda kätte ja siis koos reaalse rahaga asetan ka nähtamatu raha rahaalusele, aga vahel hakkavad müüjad ise nähtamatut raha talt juba vastu võtma. Arusaadav, me satume poodi ju õhtuti, kui müüjal on pikast päevast juba kopp ees ja väike rõõmus poiss teeb oma mänguga ka neil tuju vist veidi rõõmsamaks. Paraku juhib see ka nende tähelepanu töölt kõrvale. Ja meie eilne ostusumma oli 124.20. Sellisel juhul alustan ma maksmist alati sentidest, sest neid tuleb ju alati otsida kuskilt taskust ja vahel mõni kapriissem müüja ei malda oodata, mil mina sente otsin. Peale 20 sendi leidmist, asetasin raha alusele 2-kroonise ja kaks 1-kroonist münti ja kuna mul väikseid kupüüre polnud, siis andsin kaks 100-kroonist. Müüja võttis siis kogu selle raha ja siis ulatas mulle 100 krooni tagasi. Mina jäin tekkinud olukorda imestunud ja arusaamatul pilgul vaatama ja müüja seletas mulle, et üks 100-kroonine on liiast, kuna summa on 124.- mitte 224.- :D. Ma andsin talle siis väikse vihje ja siis sai ta ise ka aru, kes valesti arvutas :). Aga võibolla oskavad müüjad tänapäeval kehvemini arvutada, kuna enamus inimesi sooritavad kaardimakseid?

Igastahes ei taha ma hakata J'le raha pihku pistma, et ta saaks sellega ISE maksma hakata. Võib-olla peaks?

Kui ostud on kotti laotud, siis tahab J viia käru tagasi sinna, kus me selle võtsime ja mina ei tohi teda seejuures aidata. Ja käru peab ilmtingimata saama täpselt samasse ritta, kus see enne oli :).

Õues tahab ta minna alati trepist mitte kaldteed mööda ja poolel teel koju teeskleb ta vahel väsinut ja nõuab sülle, kuhu ta üha harvemini saab.

Öine torm

Pole juba ammu nii kehva ööd olnud... iga tunni tagant ärkasin korraks. Tuul oli ka nii meeletu, et kolistas midagi rõdul, kuid mul pole õrna aimugi, mis see olla võis. Kass oli ähmis ja koperdas pimedas millegi otsa, tekitades ahelreaktsiooni :S.
Täna on meeletu uni... sellest eelnevast kõigest tingituna siis.
Ja libedusest vist ei maksa üldse rääkidagi - tükk tegu oli, et hoovist välja saada.

Vaktsineerimine

Käisin eile J'ga arstil. Garderoobis vihastusin koheselt, aga stseeni ei teinud. Nimelt müüdi mulle 2-krooni eest ääretult räbalad sinised sussid. Ma ütleks, et see võrdub juba peaaegu nagu kuriteoga. OK, ma saan aru, et pole mõtet susse minema visata, aga no päris räbalad võiks ju tee prügikasti ikka leida... Nii ma oma lumesulanud saabastega seal ringi liikusin ja loodan, et väga palju sodi ei tekitanud (kusjuures see pole esimene kord, kus nii on olnud. Järgmine kord küsin küll raha tagasi, sest kasu pole katkisest sussist midagi ju).

Minu eesmärk oli 2-aastaste vaktsiin kätte saada; J'i eesmärk oli võimalikult palju koridoris mängida saada :D. Ja hea emme nagu ma olen, luban ma tal seda alati ka teha. Nägime ka tuttavat arstitädi, kelle juures J on käinud nö hingamas (füsioloogiline lahus hingamisteede parendamiseks). Teretasime rõõmsalt teda ja tema teretas vastu. Mul pole õrna aimugi, kas me tõepoolest olime talle meelde jäänud (kokku oleme ta juures käinud kolm korda 3-päevasel seansil)... Igatahes tuli ta J'ga rääkima ja muu jutu seas märkis, et küll J (ta nime küll ei ütelnud :D - see oleks juba liiga ka olnud :D) on ikka suureks vahepeal kasvanud. Ja et nii rõõmsameelseks muutunud võrreldes selle piri-piriga, mis ta hingamises oli :D.

Lastearst oli igati põhjalik (nagu alati): kuulas, vaatas kurku (sel ajal läks kabineti uks lahti ja üks vene keelt kõnelev naine tuli tooma mingit kaarti, ja korraga ütles ta minu nime... ma ei osanud sellele isegi mitte reageeridagi. Kui ta teist korda mu nime ütles, siis vaatasin ukse poole, ja see vene keelt kõnelev naine oli mu nö töökaaslane. Olin siiralt üllatunud, sest teda küll sellises situatsioonis poleks osanud kohata. Küll see Tallinn on ikka väike linn!) rääkis J'ga juttu, uuris tema söömisharjumusi, jne.:D Imelikul kombel unustas ta sel korral J'i kaaluda ja mõõta :O. Lõpuks saime loa suunduda vaktsiini saama.

Seal ootas meid üks hästi tore tädi. Sel ajal, kui tema vaktsiini otsis, siis meie vaatasime kabinetis "elavaid" loomi. Külmkappidel olid vandid, porte peal karumõmmmid, akna peal lumememmm-piku, kapi otsas jänku ja lambi küljes oli J meelest päike, kuid minu arvates lill. Vaidlesime palju ja tugevamini argumenteeris J, sest tema arvamus jäi peale. Ja siis tuli see tore tädi J'i kätt pesema :). Kuna pesemine J'le väga meeldib, siis polnud tal midagi selle vastu. Siis tuli sääsk J'i hammustama :D - nii see tädi J'le rääkis, ja J vaatas seda suu ammuli, unustades, et moepärast või nii võiks ta ju törtsu häält teha :D. Kõige lõpuks pani arstitädi J'le käele veel plaastri ja J oli õnnelik :D.

Siis mängis J veidi ka kolmanda korruse mängudega. Üks roosa karumõmm nuttis J'i süles, ja tahtis temaga hirmsasti kaasa tulla, aga minu soovitusel jättis J selle mõmmi ka teiste laste jaoks rõõmu pakkuma. Mingil seletamatul põhjusel läks mõmm raamaturiiulisse sööma.

Kui me J'i kaardi olime lastearstile tagasi viinud, siis otsustasime, et käime ka hambaarsti juures tooliga sõitmas. Kahjuks polnud J'i hambaarsti kohal, ja seega jäi see visiit meil ära.

Kui alla riidehoidu jalutasime, helistasime M:T'le, et ta meile rongiaja vaataks/ütleks, kuna endal olid ajad maha jäänud (rongis piletitiraha otsides selgus, et rongiajad on jopetaskus täiesti olemas ). Saime teada, et üks väljus samal hetkel, kui me rääkisime ja teiseni tubli 2h 15 minti umbes. Nojah, mis parata!

Kui me veidi fuajees ringi olime trallinud ja etendanud Pampersi reklaami, kus laps eest ära jookseb ja emme teda taga ajab, saime ka mõlemad lõpuks riidesse ja suundusime õue. Jalutasime trammile, sõitsime Hobujaama. Seal vahetasime trammi ja sõitsime Põhja puiesteel asuvasse Rimisse, sest meil mõlemal oli kõht tühi. Saanud kiire näksi omanikeks, läksime uuesti trammile ja sõitsime ühe peatuse edasi Balti jaama (trammis pakuti meile veel ka istet, millest me kenasti keeldusime). Kell oli siis nii umbes 17.10 (+/- mõni minut). Plaan nägi ette, et lähme istume kuni kella 18ni jaamahoones ja näksime (sest kuna see on lähtejaam, siis rong on varem ees. Aga platvormidest mööda minnes nägime, et meie rong on juba ees :O:O:O. Ja siis selgus, et M.T oli meile ütelnud tavalise rongi aja, kuid nende vahepeal käib ka kiirronge, ja ühe sellisega tegu just oligi.

Hull kiirrong ikka küll, mis sõidab meile paar minut kiiremini kui tavaline rong :D.

Kodus kütsime ahju ja kammisin kassi. Kuri plaan nägi ette ka saba harjamist, aga saades pärast esimest kammipuudutust tugev ja hoiatav käpalöök viskasin ma selle mõtte peast. Liiga hästi on meeles mul veel need valusad kriimustused, mida ta kunagi tegi. (Laupäeval sisises kass mu isa peale ja esmaspäeval majaperemehe peale). Kohe muutus kass ka leebeks ja nad mürasid J'ga ja autodega.

Õues algas midagi lumetornisarnast, sest postkastini saamine oli raskendatud.

Mimmi küpsetas leiba.

EDIT: Ja nüüd võin öelda, et tal kõik hästi läks. Ei mingit tujukust ega palavikku :)