laupäev, 27. november 2010

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

kolmapäev, 24. november 2010

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

pühapäev, 21. november 2010

Laupäev täis jamasid

Mul oli sel laupäeval tööpäev. Ei, ma ei käi graafiku järgi tööl, ei ma pole ajanud nädalapäevi sassi, ei ma ei ole ametit muutnud, ei ma..., ma lihtsalt kasutasin võimalust teenida lisaraha ja osalesin üldinventuuris.
Hommikul startisin venna number 2 juurest, et jõuda oma exbossiga kokkulepitud kohtumispaika, kus ta mu kaasa haarab... Ma olin eelnevalt paar päeva varem töö juures vaadanud, mis kell oleks õige buss õiges kohas. Eelmisel õhtul venna juures arvutasin välja, mis kell buss venna juurest läheb. Ja hommikul bussipeatusesse jõudes, vaatasin korra veel... ja kui siis oli juba paar minutit sellest ajast möödas, mil buss tulema pidi.... sai mulle selgeks, et olin kõik need kolm eelnevat korda vaadanud tööpäevade sõidugraafikut.
Siis pidin ma veel mõttes end oma 5 minutit kiruma, kuniks üldse mingi buss tuli... Ja ma püstitasin taas maailmarekordi!!! Jõudsin Mustakivist Ülemiste juurde 24 minutiga, kusjuures vahemaa Torupilli Selver-Ülemiste Keskus tuli mul läbida tipa-tapa (milleks kulus 15 minutit). Kuigi mul oli teatavaid kahtlusi, jõudsin ma õigeks ajaks õigesse kohta. Kiidan siinkohal oma väledaid jalgu ja kontsade vabasid jalanõusid (kasu ka ikka, et pole tibistunud veel)
Kuna see töö aga sai valmis oodatust varem, siis tekkis plaan jõuda päeva lõpuks maale. Kuna endal transporti polnud, hakkasin abistavat kätt otsima.
Helistasin vennale number 2 (kes sel hetkel oli J'i hoidja), et teada saada, kas ta autoga sõidab... ei sõitnud veel.
Helistasin ühele sõbrale, kes teatas, et pole probleemi.
Läksin venna juurde, et saada J tagasi.
Sain telefonikõne sõbralt, et tegelikkuses ta ikkagi ei jõua.
Helistasin vennale number 1, kes oli just minemas sünnipäevale ja langes koheselt ära.
J soovitas helistada vennale number 3, kes oli oma Kapa-Kohilas ja lubas mõelda, kas on varianti.
Siis sain kõne sõbralt, et ta mängis plaani ringi, ja ikkagi jõuab.
Siis helistasin uuesti vennale number 3 ja ütlesin, et tal pole vaja minu pärast kiirustada, kuna mul transport olemas.
Edasi käisime korraks poes ja oligi aeg suunduda rongile, et jõuda kokkulepitud ajaks kokkulepitud punkti. See etapp möödus viperusteta.
Rongilt maas, asusime kannatlikult ootama, sest eelnevalt oli teada, et peame umbes 10 minutit ootama.
Siis helises telefon ja helistas sõbranna, kellega lobasin ja lobasin... kuniks meie juures peatuski üks auto... Mul puudus aga eelnevalt igasugune info, milline see auto, mis meid peale korjab on, ja seega tekkis väike kahtlus... [Samas ei torma ma nii varmalt enam võõrasse autosse istuma, sest kunagi olen ma istunud täiesti võõrasse autosse ja rõõmsalt informeerinud juhti sellest, kes ma olen ja avaldanud imestust, kui viimane silmi pungitades mulle otsa jällitas, kui küsisin, et miks ta ei sõida juba :D]. Lõpetasin kõne.
Aga kui ma siis tahtsin sellele sõbrale helistama hakata, selleks hetkeks ilmutas minu telefon taas väsimust ja teeskles surnut.
Siis sai selgeks ka see, et SEE auto ei olnud ikka õige, sest õige varsti saabus sinna veel üks auto, mis üritas sõita võimalikult esimese kõrvale, ja põhjustas sellega väikese kriipimise... ise arvas kamp noori, et auto on kõigest tarbeese ja mõni kriim siin või seal... :D
Veel minuteid..., siis saabus sinna jalgsi mingi tüüp, kes küsis, et kas me tulime viimase rongi pealt... no tulime jah, siis ta uuris, et ega me ei tea, kas sellest rongist mingit rahakotti ei leidnud (mille olevat kaotanud tema sõber, kes oli mõni peatus varem maha läinud). Mina ei teadnud midagi, sest olgem aus, ma ei kõndinud kõiki vaguneid läbi.
Siis tekkis väike vestlus, kuna pole vist tavaline, et õhtul 21.30 kandis seistakse väikse lapsega pärapõrgu rongijaamas. Jutu sees kurtsin mure, et telefon suri ära ja see, kes pidi juba selleks ajaks olema ammu vastas, on teadmata kadunud. Võõras lubas lahkesti oma telefoni paigutada SIM kaarti, et saaksin helistada, sest number mul peas ei olnud.
Siis hakkas ta telefon nõudma, et ma sisestaks kuupäevi ja kellaaegasid ja mida iganes veel... ja korraga asus telefon kopima minu SIM-kaarti :O ja ei mingit sellist nuppu, et saaks tegevust katkesdada. Kui siis mu SIM-data oli viimse korrektsusega leidnud omale uue kodu, siis selgus, et vajalik telefoninumber on mul salvestatud telefoni mitte SIMile :D.
Sain oma SIMi tagasi ja saabus ka lõpuks kauaoodatud auto. Sain tuhat vabandust ja jõudsin maale.
Kui J'i magama panin, siis mingil hetkel tuli mu ema oma telefoniga ja ütles, et räägi ise... No ma siis rääkisingi selle rongijaama tuttavaga, kes tundis muret, kas mu SIM-kaardile jäid ikka kõik numbrid alles. Olid küll. Ta lubas, et ta siis kustutab minu andmed oma telefonist ära.
Ma tõesti loodan, et ta seda ikka teeb ja ei hakka näiteks öösiti purjuspeaga Teile helistama :D

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"
:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..
Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"
Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...
Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.
Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

reede, 19. november 2010

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.
Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.
Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..
Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)
Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.
Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D
Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.
Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D
J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...
Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D
Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D
Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

kolmapäev, 17. november 2010

Kelle issi see mees on?

Eilne õhtu bussis. J istus esimesele vabale istmele, mina seisin püsti. Meie vahetus läheduses seisis mingi mees, kelle kõrval olid mingid ehitusdetailid. J küsis, et kas need asjad on selle mehe omad, mul polnud õrnemat aimugi, sest see mees oli bussis juba enne meid. Viimane muigas.
Veidi aja pärast küsis J, et kes see mees on... Otseloomulikult ei osanud ma ka sellele küsimusele vastata... Onu muigas.
Ja seejärel küsis J: "Kas see mees ongi siis minu issi?" mille peale ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse ja kiirelt kogudes avaldasin arvamust, et ta on täitsa valel teel.
Keerasin igaksjuhuks mehe poole selja, et mitte lasta enda pilgul tema omaga kohtuda, sest ega ei saa salata, täitsa nägus mees oli.
Veidi hiljem rääkis ta suurepäraselt vene keeles telefoniga, ja ma lootsin, et ta ei saanud eelnevast küsimusest aru.
Õues esitas J veelgi parema küsimuse: "Aga kes see mees siis ikkagi oli? Kas minu õe või venna issi?"
Ohjah... :D

pühapäev, 14. november 2010

Kurb tõsiasi

Läbi aegade on nii olnud, et kui ma olen seltskonnas, kus tarvitatakse alkoholi.... on järgmine päev paha olla vaid minul. Ok, sellega ma võiksin ju ka leppida, sest ega ma siis iga päev ka sellist seltskonda ei naudi.
Nüüd aga, olles seltskonnas, kus tarvitatakse midagi magusat kommide, shokolaadi või kookide näol, tuleb lisagramm vaid mulle. Ja see mulle enam mitte ei sobi!!!
90% inimestest väidab seejuures, et oli ka juba aeg normaalkaalu jõudmiseks, AGA... mina olen hetkel 200g kaugusel enesetapust.
Kui keegi tõesti arvab, et see pole küll põhjus... aga kuna mulle tundub, et ainus, mis aitaks oleks söömise lõpetamine (vist), siis suren ma hiljemalt jõuludeks nälga...
Aga see on nüüd otsustatud, et kui ma hiljemalt 24.detsembri hommikul ei näe kaalul harjumuspäraseid numbreid, siis kuni uueaastani ei söö ma ühtki ampu.
See on nüüd siis lubadus.
Saab näha.