laupäev, 27. detsember 2008

J ja tema uned

Kui J sündis, siis oli tal küll oma voodi olemas, kuid see polnud ta kojutulekuks koos ja tundus igati mõistlik võtta ta enda kaissu, kuna nii oli mugav teda sööta ja kuna ta oli ka keisribeebi, siis ei teinud ma endale tema tõstmisega liiga.
Õige pea aga oli selge, et J on tubli tuduja ja ei soovigi öösel mingit poputamist. Nii ta 1-kuuselt oma pulgavoodisse koliski, kus ta siis iga natukese aja tagant lärmi tekitas, kuna oli juba kaisus tudumisega vististi harjunud. Kangekaelne emme käis siis teda terve öö lohutamas ja varsti magas J oma voodis nagu poleks kunagi kaisus maganudki :)
Seda rõõmu jätkus täpselt selle hetkeni, mil J sai 3,5 kuud vanaks ja õppis keeramise selgeks. Siis algasid öised tsirkused. Une pealt mingi hetk keeras ta end kõhuli ja siis muidugi oli kisa lahti, sest ta ei osanud kõhuli magada. Keerasin ta tagasi selili ja enne veel, kui ise vodisse tagasi sain, oli ta uuesti kõhuli ja karjus appi.
Paari ööga oli selge, et ka mina olen inimene ja tahan magada... nii kolis J kaissu tagasi, kus ta õige varsti sai aimu sellest, et ka öösel võiks süüa. Nii kestis see kuni J'i aastaseks saamiseni ja see sobis hästi.
Kui öiste söömistega oli 1a ja 3 nädalaselt tehtud lõpparve, siis õige varsti hakkasin teda uuesti pulgavoodisse sättima magama. Õhtul jäi ilusti sinna magama ja öösel mingi aeg kolis kaissu. Samal ajal hakkas ta ka rohkem lähedust vajama ja kontrollima öösiti mu olemasolu - tahtes käest kinni hoida.
Öised kolimised hakkasid muutuma üha varasemaks kuniks ma ühel õhtul avastasin, et ta oligi kaisus tagasi.
Siis oli vahepeal väike remont ja pulgavoodi kadus toast sootuks.
Veidi enne, kui J hakkas 2 saama, sai ta maale oma esimese pikendatava voodi, kus ta ei tahtnud magada. Üheks ööks ma suutsin ta sinna küll magama meelitada, kuid siis ei saanud me kumbki tududa, sest ta keeras ja lõi end kogu aeg vastu voodi servasid ära ja hakkas selle tagajärjel nutma. Nii ta magas minu kaisus edasi. Mingi aeg tagasi lõppesid piinarikkad käestkinnihoidmised ja ma sain ka külge keerata just siis, kui mulle sobis, mitte ei pidanud ühes asendis terve öö olema.
Nüüd, jõululaupäeval küsisin talt luba, et kas ta on nõus oma pikendatavat voodit Nunnule tudumiseks andma. Lahke nagu ta on, oli kohe nõus (sest ise ta ju ei vajanud seda). Õhtul käisime Nunnule head ööd! soovimas ja J nägi, kui armsalt Nunnu tema voodis tudus. Kui Nunnu täna ära läks, ja J oma voodi jälle harjumuspärasesse kohta tagasi sai, siis puges ta lõunauneks OMA voodisse :O. Olin siiralt üllatunud. Aga noh... Nunnu ju oli tema voodis maganud - seega on see voodi ikka väga eriline :). Lõunauni kestis kena 2 tundi vähemalt.
Kui saabus ööune aeg, siis puges ta vabatahtlikult jälle enda voodisse, justnagu poleks eales kusagil mujal maganudki :) Saab siis näha, kuidas öö möödub. Olgu öeldud, et jõululaupäeval mu vend just küsis, et kas J'st saab see 13-aastane poiss, kes ikka emme kaisus tudub, ja keda sõbrad seetõttu narrivad :D.
Kui öö on rahulik, siis saab kinnitust ammune tõde, et iga asi omal ajal või veidike hiljem :D. Ja kui J midagi tegema hakkab siis ikka järsku ja päevapealt :)
See, et ta oma voodisse oli nõus magama jääma, ei tähenda seda, et ta poleks enne uinumist trallinud ja lollusi teinud ja jonninud.

Jõulud

J'l käis külas ka selline mees:

Nagu pildilt näha, oli jõulumees lahke: tuli suisa kahe kingikotiga... Luuletustega väga ei piinanud. J'i eest sain kõik kingid ilusti luuletustega lunastatud (ta ise ei olnud nõus Jõuluvanale laulma, sest ta polnud osanud eales arvata, et Jõuluvana on nii suur... ta arvas ekslikult, et Jõuluvana on selline pisikene... no umbes Päkapiku mõõtu :D), kuid ise enda luuletusega jäin hätta.
Kuna mul oli ilus salm, siis loen selle siin ka ette :)
Lumelahmakad männiokstel - kui ilusad!
Ja laternad jõuluses öös
Siis sõnad hethkeks suretan,
tumma vaikuse eemale peletan
Palju ütlemata Teil jätan!
Vaid metsale sosistan
ja lumega laterdan...
Ma tean, et nad vaikivad.
Siis hetkeks koduuksele nõjatun,
lumelastele lehvitan.
"Varsti kohtume!" luban veel ma
ja sellega avan hoopis teise maailma...

Ja nüüd jätkub meie peres rõõmu tükiks ajaks: emmel on uued retseptid ja pojal on uued tööriistad ja sõiduvahendid. Voolimisvahu jaoks on J vist liiga väike või peab rohkem selleks aega võtma :)

Vana võlg...

Siin siis pilt sinisest maaniast ;)

Karupüksid J'le :D

teisipäev, 23. detsember 2008

Jõulurõõm...

Täna siis oli see päev, kus mina käisin lõpuks ära oma tööl ja sain allkirjastatud uue töölepingu lisa (huvitav, et keegi ei pakkunud mulle allkirjastamiseks töölepingu lisa, mis räägiks mu palgast). Neid lisasid on juba niiiii palju, et ma peaks varsti suure kausta ostma, et neid arhiveerida.
Veel sain ma jõulupaki (loe: suure nõmeda koti firma logoga), mis koosnes: väikesest kommipakist, pastakast, kirjaplokist ja jõulukaardist (millega sooviti häid jõule ja uut aastat nii mulle kui lähedastele... seega ka Sulle ;). Üldiselt oli vist firmanime muutusest kasu :), sest eelmised aastad ei vääri isegi mitte kommentaari. Või oli see jõulupakk mingi pugemise värk...
Eile sain ka jõulukingituse: šokolaadi- ja kakaolõhnaline küünal (põleb 15h), šokolaadikommid, raamat ja J sai Lotte Memory .
Ja luuletusi pole meil veel vaja olnud :)
Ootan pikisilmi juba, millal saan hakata maale sõitma.... J tahab hoopis Kiinamaale sõita, aga eks paistab...
Imeilusat jõuluaega!

esmaspäev, 22. detsember 2008

J laulab jõululaulu

Igaksjuhuks peaks täna õhtul ehk hakkama jõululuuletusi õppima: J tüütab oma fantaseeriva helistamisega (käsi vastu kõrva) pidevalt Jõuluvana, kes lubab talle külla tulla... Mine tea, äkki kõigist neist pahandustest ja tempudest hoolimata siiski ta tuleb... :)
Viimase aja hit-lause on: "Emme, mine koju!". Väga universaalne lause, mida võib kasutada siis, kui emme pahandab või kui emme palub midagi teha või lihtsalt niisama, et nalja saada. Enamus aega, kui ta seda ütleb, on emme ka kodus olnud :D - seega ta vist sisust hästi aru ei saa, aga lausete moodustamise harjutamiseks sobib sellegipoolest.
Kassi panen dieedile. See ei ole enam silmale ilus vaadata. Kui linna satun, siis tahaks eksida lemmiklooma poodi, sest ta kasukas karjub tugevalt harja järele. Ja karva ajab ta ka meeletult.
Õnneks juhtusin hiljuti (tegelikult päris mitu korda järjest lausa) vaatama kanal 11'st saadet "Täiuslik koduperenaine", kus Anthea Millicent Turner andis muu hulgas hea nipi, kuidas karvu kõige lihtsam koristada on. Nimelt märja käega pidavat olema hea neid kokku pühkida. Proovisin eile, ja see tõepoolest toimis. Ainus halb selle juures on, et sedasi eemalduvad absoluutselt kõik kassikarvad.... ja see teadmine polnud üldse mõnus. Enne nägin lihtsalt, et mu tekk on väga kassikarvane, kuid see karvahunnik, mille ma kokku kraapisin.... kassil ei tohiks sellise kaotuse juures enam midagi seljas olla, aga on... tõsine karvakera on (kuna ta paksuks ja ülbeks on läinud).

pühapäev, 21. detsember 2008

Reedene Postimees

Esilehel oli pisike nupuke ja suur foto sellel teemal. Ja keset teksti ilutses kirjaviga. Tore, et internetiversioonis oli võõrsõna asendatud "erakogu"'ga :D

Sinine maania

Laupäeval ei juhtunud midagi, aga et märk maas oleks, siis sinine lõng läks käiku. Homme panen siia pildi ka illustreerimaks.
EDIT: Vabandan, kuna ei saanud mahti, et siia fotot panna. Omajagu süüd oli ka fotoaparaadil, millel akud tühjad olid :(

Juba sain ka 2x harutada: loll on loll olla (nagu üteb üks mu tuttav). Peale kuuendat korda õpetuse lugemist hakkas lambike põlema :)

J ja pruudid

Sõitsime trammiga mööda Tartu mnt'd. Valgusfoori juures jäi tramm seisma. J näitas mulle üht kuusepuud. Esmalt ma ei näinud seda, sest see oli ühe pulmasalongi vaateaknal ja sellel oli loor peal. Hetk hiljem nägi J ka kuuse ümber lumememmesid.
:D

reede, 19. detsember 2008

Rutiinirikas rutiin

Laps, kes muidu alati enam-vähem hea meelega magama läks, protestib selle vastu kõvasti. Ainus, mis teda hetkeks veidi meelitab, on hambapesu, sest siis saab sülitada :D. Ta võib väsimusest peaaegu püstiseistes magama jääda, kuid korrutab ikka, et ei taha magama jääda. Nii kaua ehk polekski probleemi, kui see ta tuju segama ei hakka... Hulluks läheb aga asi siis, kui mina magama tahaks juba jääda ja J ei luba mul seda teha. Eile peaaegu nii juhtuski. Kell 23:15 jäi ta ikka õnneks magama.
Mis ei tähenda kaugeltki seda, et ta siis hommikul oleks ärganud. Oh ei!, see oleks liiga igav ju... öösel, kui mina oma sügavaimat und magasin, teatas tema korraga, et magas hästi, tõuseme üles, ja paneme riidesse... See oli 02:28 ajal. Ainus rõõm oli tõdeda, et saab veel kaua magada. Nii ta siis siputas ja niheles voodis ja rääkis vahepeal omaette juttu vist terve tunni. Aga ma võin ka eksida, sest magades liigub aeg teise loogika järgi kui ärkvel olles.
Kui ma hommikul olin veendunud, et J hakkab virisema ja ei taha tõusta, siis hoopis vastupidi: teatas ilusti jälle, et magas hästi ja oli muidu ülevoolavalt rõõmsameelne. Ainult mina ise olin suheliselt tujutu.
Täna hommik, nähes, et õues on nii kena talveilm, tahtis J ise kõndida ja hüpelda ja isegi joosta. Kahjuks oli tee veidi konarlik (või oli see libedusest?) ja ta komistas ning kukkus kõhuli lumehange. Kuna see tema arust naljakas oli, siis lasi ta sellel korda 3 veel juhtuda. Küll on vahva, et õues on hanged ja maa üleni valge... Kurb oli reaalsus, kui ma pärast pool tundi ta kindaid, jopet ja pükse porist puhtaks üritasin küürida.
Aga küllap ma end jõuluvormi varsti ajan ;)
J ütles, et tüdrukud ei söö kommi :)
EDIT: Aga õnneks on täna reede.... tööinimeste väikesed rõõmud :) khmh

kolmapäev, 17. detsember 2008

Unistus kevadest ja tervest lapsest

Vabandan kõigi ees, kes üritasid mulle eile õhtul helistada ja ei saanud liinile seetõttu, et mul oli käsil üks teine kõne, mille kestus oli 216 003 sekundit :D Mul muidugi on vabandus ka olemas :) - ma kohtusin T'ga viimati niiiiiiii ammu. Õnneks on olemas telefonid.
Õhtune uinumine oli J'l raskendatud: algul ei tahtnud und tulla, hiljem tegi nohu probleeme (oleks vist pidanud paar päeva rohkem kodus haigusest taastuma, sest nohu algas uuesti pihta), mis kurku valgus, ja mille tõttu ei saanud ta hingata. Selle tulemusel läks ta muidugi närvi. Käisime koos teed tegemas, et ta rahuneks (mitte rahustav tee, vaid mõte lihtsalt mujale juhitud siis) Muretsema pani see, et ta teatas jälle, et tal kõht ja naba valutavad (järgmine kord arstil peab laskma naba küll kontrollida, sest seda valu kurdab ta küll viimasel ajal üpris tihti: korra või kaks nädalas). Kui ta kõhtu katsusin ja küsisin, et kas on valus, siis ütles, et ei ole. Võta siis kinni, kas on tõsi taga või ei ole. Andsin talle võlurohtu :). Palavikusiirupi mõõdulusikaga vett ja siis ootasime, et rohi mõjuma hakkaks. Väga kiiresti mõjus! Kui tegin ettepaneku, et hakkame multikat (loe: TV'd) vaatama, oli valu täiesti kadunud. Ja siis 5 minutit hiljem jäi mu Pisike mu kõhul magama nagu pisike beebi ja järgmist korda tegi häält alles mingi kuue ajal.
EDIT: Päeval tal magamisega probleeme pole!)
Täiesti kohutav on mõelda, et J'l on 2-aastaste vaktsiin ikka veel tegemata ja sel aastal jääbki see ära, sest väidetavalt peab laps enne seda süsti 2 nädalat terve olema. Eelmine aasta oli tal köha, mis algas novembris, ja lõppes vist veebruaris millalgi. Selle talve võib siis vabalt kuulutada nohu-talveks. Hea, et ta lasteaias ei käi, siis oleks küll jama.
J teab, et ta on poiss. Veel teab ta, et ta on suur poiss. Aeg ajalt ta küll räägib, et ta on beebi ja pisike. Kui ma küsin, et kes veel on pisikesed, siis ta teatab, et Nunnu on ka pisike. Samas J'st aasta noorem J ei ole pisike, vaid on J'i meelest väike :D. Ja aasta vanem A on suur :D. Eilsest alates olen mina ka suur poiss ja täna arvas ta, et ma olen tubli poiss. Seletus, et emme on ikka suur tüdruk ei aita. Tüdrukuid pole olemas!
Küll aga on olemas Pikud ja Õolumana, keda nüüd juba oodatakse põnevusega isegi magades. Ärkvel olles on pidevalt meelel ja keelel see teema. Näitab aga suvalise nurga poole ja annab teada: "Õolumana ole keal!" või keset mängu järsku tõuseb püsti, näitab näpuga akna suunas ja hüüab: "Piku tuleee!!!"

teisipäev, 16. detsember 2008

Õuduste öö

Aru ma ei saa, mis J'l täna öösel viga oli... kuni kella üheni (mil mina pea padjale panin) magas nagu maailma parim laps. Ja siis hakkas pihta: iga natukese aja tagant kiuksus, nõudis emmet, tahtis kaissu (kusjuures, ta oli mul täitsa kaisus samal ajal) ja sülle. Peale selle sonis vist ka, sest kohati ei saanudki ma ta jutust aru. Samal ajal ta ise tegelikult magas ja nägi mingit halba und vist. Tema äratamine ei õnnestunud. Õnneks mingi aeg (kuskil nelja ajal) keeras ta end mugavasse asendisse (loe: jalalabad minu näol, minu käsi tema keha all) ja rahunes. Hambad on tal kõik suus, gaasivalusid ma ei tuvastanud... mina aga täna nagu puuga pähe saanud (silmad ei seisa lahti ja lürbin muudkui kohvi, mis tundub, et ei aita eriti) - samas kui tema on täiesti rõõmsameelne ja mängulusti täis :)
Täna saatsin uuriva meili tööle: eelmisel aastal ma unustasin J'i kommipaki ära ja see ilmselt läks heategevaks otstarbeks kolleegide kohvilauale. Sel aastal siis tibake hoolsam. Kommi sööks küll :P Vastust veel tulnud ei ole...

pühapäev, 14. detsember 2008

Lilly lehesall


Muster: Lilly Smuul
Lõng: Vogue (värvitoon: 1616) 7 tokki (tegelikult 6,25)
Vardad: ringvardad nr 4
Alustatud: 12.november
Lõpetatud: 13.detsember
Seda salli saab mitmes suuruses teha. Kui oli esimene lõpetamise koht (5,5 lehe peal), siis tundus, et liiga vara - jääb liiga väike. Järgmisest korrast (8,5 lehe peal) kudusin ma kogemata mööda (ja kuna suht alguses tuli üks väga vastik viga sisse, siis teadsin, kui paha on seda karvast lõnga harutada), siis lasin ma rõõmsalt edasi ja kudusin suure salli ja lõpetama hakkasin 11,5 lehe peal. Täpsed salli mõõdud annan siis, kui see mul viimistletud on ;)

Nädalavahetus sõnas ja pildis

Samas pole sugugi kindel, et sõnu üldse olekski vaja :)
Reede õhtune praad: ahjukartulid (kuna porgandid olid köömnetega, siis jätsin kartulitelt need ära. Meresool võiks olla jahvatatud, sest muidu jäävad soolakillud kartulitele - mul vähemasti jäid reedel; laupäevased olid paremad), lõhe fooliumis (oma retsept) ja röstitud porgandid. Joogiks on punasesõstra mahlast tehtud morss. Praegu pilti vaadates hakkasin mõtlema, et ma peaks ikka uurima, kuidas tegelikult peaks etiketti kohaselt praad taldrikul asetsema :)
Missisipi šokolaaditort
(ma panen retsepti järgmisel korral, kui maale satun, sest praegu pole see käepärast)
Hõõgvein Santa Maria hõõgveinisegust ja punasest veinist (mille nime ma jälle ei mäleta:)). Maitseks lisasin ka ühe mandariini veel ja muidugi suhkrut. Mmmm, minust saab veinisõltlane :D

Laupäeval küpsetasime piparkooke Eesti Pagari piparkoogitainast.
Ja kaunistasin neid isetehtud suhkruvaabaga. 1 munavalge, tuhksuhkur, sidruni mahl. Kahjuks jäi glasuur liiga vedel ja seetõttu valgus see piparkookidele laiali, kuid hangus ilusti siiski ära, ja maitse on super ;) (see pealmine valge piparkook on J'i tehtud: pistis üleni glasuuri sisse :) ja ütles, et nii on ilus :) - tal on hea maitse :D)
Ja õhtul sai ka uuesti leiba küpsetatud. Kuna ma seekord targem olin, ja otsustasin köögis pliidi alla tuld teha, siis kerkis leib kenasti (ma tegingi sellise laia madala pätsi), ja seetõttu julgen seekord ka veidi siin oma leivaga eputada. Nüüd on mu leivajuuretis väge täis, ja enam leiba poest ei pea ostma :D Eks harjutan veel veidi ja siis hakkan liha ja rosinatega leibu küpsetama või küüslauguga... :D
13.dets sai ka sall valmis (vardad välja).
Pühapäeva hommik panime kuuse kokku (näe, päris naturalist ikka ei ole) ja tuled, kuulid külge - sai väga minimalistlik ja kena ;)

neljapäev, 11. detsember 2008

Uskuge või mitte

EDIT: J leidis oma jõulusoki õueriiete seest üles :O Ja kuidas see sinna sai, pole aimugi... ikka vist Päkapikud :D
J kaotas oma jõulusoki ära. Õigemini oli asi nii: ta nati pahas meeleolus täna oli, kuna meil ühes asjas lahkarvamused olid. Seda võimendas ka tühi kõht (tema omal valikul, sest süüa ma talle ikka pakkusin). Ja kuna tuju oli kehv, siis põhimõtteliselt ta muud ei teinudki, kui ainult jonnis. Selle tulemusel aga ei tahtnud talle kuidagi Päkapikud tulla. Kuna J neid siiski väga ootas (õigem oleks küll öelda, et ta ootas kommi), siis käis ta iga natukese aja tagant oma soki sisse piilumas. Lõpuks ta kannatus katkes, ja ta sai tigedaks: "Paha Piku! Kommi too!" ja suure vihaga pistis/peitis ta selle soki kuhugi. Häda seisneb aga selles, et kuna tal vihahoos vist silme eest mustaks lõi :), siis kahjuks ta ei mäleta, kuhu ta selle soki peitis. Oleme mõlemad seda igast mõeldavast (mänguasjad, köögikapp, riiulid, voodi, jne) ja mittemõeldavast (prügikast, jalanõud, külmik, jne) kohast otsinud. Ja kui ma ei teaks, et tal see sokk oli, siis praegu ma arvaks küll, et seda polegi kunagi olemas olnud. Ja mina ei tea, kuhu Päkapikk talle edaspidi maiust peaks tooma... (laps kommita ei jäänud, Päkapikk pani selle lauale).
Uudis! Meil avati pood. Ja mitte mingi pisike, vaid ikka suur ja võimas - no vähemasti koha kohta, kus ma elan. Väike näide: kui ma peaks lõhkuma taldriku, siis võin ma minna poodi, mis asub nii lähedal, et ma võin koduaknast vaadata, kas on järjekorda või mitte :D, ja osta endale uue :) Või võin vabalt osta omale uued pitsbokserid või valmistoitu või... no sortiment on ikka suht suur ja mis peamine, ka valik on olemas. Hinnad olid normaalsed, aga eks see ole alguse värk, et meelitame kliendiks ja siis lööme kirve selga. Aga minul küll ilmselt ei teki enam küsimustki, et kus ma oma ostud teen, sest on ikka vahe, kas minna 2 minutit poodi või 20 :). Ja veel: see pood on avatud 9-22!!! Peale selle avati ka lillepood ja varsti avab uksed arvuti/tehnika pood ja hooldus/remont :O - see ei ole normaalne!!
2 rida veel ja siis on lõpp ;)

esmaspäev, 8. detsember 2008

Helesinine esmaspäev

Täna hommikul istusin köögis, jõin kohvi ja lahendasin ristsõna. J toimetas omaette sealsamas mu vahetus läheduses. Korraga püüdis ta mu tähelepanu fraasiga "Oi, oi, oi!". Kui pilgu selja taha viskasin, nägin, et ta oli kapilt või toolilt mingi jõuluteemalise mustriga kanga maha ajanud. Kuna ´pahandus polnud ju eriti suur ja see vist kogemata juhtus, siis riidlema ma ei hakanud. Asusin seda kokku korjama ja küsisin J'lt: "Aga mis Mimmi küll praegu ütleks, kui seda näeks?!"
J: "Kulat!"
Mina (lootuses, et kuulsin valesti): "Mida?!"
J: "Kulat, Mimmi kulat"
Kusjuures minu arvates Mimmi nagu ei kasutagi seda sõna või kui, siis väga harva. Hoopis sagedamini kasutab seda J'i vanavanaisa, kes võib vabalt ühte lausesse viis korda just seda kirumissõna öelda. Kahjuks aga talle ei tee enam selgeks ka, et jälgigu oma sõnavara rohkem.
Leib kerkis ahjus uskumatult hästi, kuid küpsedes läks siiski aiataha. Aga jonni ma ka veel ei jäta, sest samm paremuse poole ju juba oli. Las mu leivajuuretis kogub veel nädalakese jõudu... nii ehk on lootus jõuludeks ka see päris õige leib lauale saada.
Tänase päeva otsustasin koristamise tähe all mööda saata. Tolmuimetud on juba 3 tuba ja esik - ma olen alles poolel teel ja varsti saabub Mimmi töölt... siis teadagi väike kohv ja edasi võite ise arvata: ongi õhtu käes ja kessee pimedas ikka enam rabeleb :D.
Tegelikult on nii imeilus ilm, et tundub lausa patt toas passida...

pühapäev, 7. detsember 2008

Perepäev

Imeilus pühapäeva hommik algas sellega, et meid äratas võrratu pannkoogilõhn ;). Hommikupuder, -kohv ja koogid - mida Sa hing oskad veel tahta, eks :)
Eriti kaua ei saanud küll seda kõike nautida, sest kell 11+ saabus onu A, kes võttis meid kaasa väiksele sõidule Lääne-Virumaale Võhma külla, kus sealses seltsimajas toimus väike jõulukontsert. J oli publiku hulgas kõige agaram aplodeerija, plaksutades isegi ühele väiksele poisile (veidi noorem kui J), kes kogemata avastas saalist klaveri ja sellel improviseeris. Peale esinemisi toimus jõululaat ja lapsed said -kaarte joonistada.
Peale ürituse lõppu pakkisime end uuesti autosse ja sõitsime Palmsesse, kus kõrtsis toimus perelõuna koos Pipi Pikksukaga, keda mängis Ülle Lichtfeldt. Lõunasöögiks polnud J'l sugugi aega, sest ta piiras kogu aeg Pipit :), kui ma aga soovisin, et ta Pipiga koos ka pilti teeka, siis hakkas J pelgama. Nii saime me siis Pipi Pikksukaga (miks mul on tunne, et enamus inimesi käänab seda sõna Piksukkiga?) mängida, tantsida, joonistada, piparkooke kaunistada, trikitada, võimelda ja naerda ikka ka :). Mina viskasin hundiratast, proovisin teha spagaati (see, et ma sellega hakkama ei saa, oli ette teada) ja tantsisin limbot. Ühtlasi olin ma saalis peale Pipi ainus, kes teadis tema täisnime. Kas Sa tead? :). Juhul, kui tahad oma teadmisi Pipi kohta kontrollida või värskendada, siis testi end siin! Mina sain 87%, mis on suht hea, arvestades asjaolu, et ma lugesin raamatut 23 aastat tagasi.
Tagasi maale jõudsime suts enne nelja õhtul ja õnneks oli ka Nunnu veel külas. Sõime torti: Nunnu issil homme sünnipäev. Lobisesime niisama ja suured poisid J ja J mängisid beebisid - mängisid Nunnule eakohaste leludega tegelustekil :D.
Mina segasin leivataina valmis ja panin leivapätsid kerkima (aga meil ikka selleks siin liiga jahe või on mu silmanägemine kehv - no ei kerki! tee või tina!).
Loomulikult ei saanud ma jätta Argole ja Helenale pöialt hoidmata. Tundub, et ma ikka olen nõiamoor, sest Laulud tähtedega võitsid ju ka Valdo ja Ines...
PS! Hõõgveinipirnid olid head. Aga kuna see hõõgveini-siirupi-kaste suht vürtsikas on, siis oleks pidanud seal kõrval olema veidi rohkem jäätist kui oli meil (üks jäätisekuul oli selgelt liiga vähe).
Ilmselt pean oma kokanduslikke katsetusi jätkama, sest selget pilti jõuluõhtu magustoidust ja/või küpsetisest pole mul veel silme ette tulnud - ometi sai mõni aeg tagasi suure suuga lubatud, et ma hoolitsen selle käigu eest...
PPS! Eilne kudumine lõppes traagiliselt: 6 rida enne lõpetamist selgus, et lõng on otsas :O. Korra käis peast läbi mõte ka jätta äärepits lühemaks kui mustris, aga tundub, et siis poleks nii ilus... seega teisipäevani peab see nüüd veel ootama... Kes kannatab see kaua elab. Et siis ikka graafikus püsin veel :)
Nüüd pean tunnikese netis veel kulutama ja siis leiba küpsetama....

laupäev, 6. detsember 2008

Köögist

Tegin täna sellist magustoitu... söömiseni ei jõudnud, sest tulin sellele ideele liiga hilja ja pirnid ei jõudnud jahtuda. Nüüd on need küll juba jahtunud, aga kus ma ikka nüüd öösel lähen sööma. Maitset kommenteerin siis esimesel võimalusel ;)
Ja uue leivataina panin ka hakkama... näis, näis... vahepeal olen infot juurde hankinud, ja selgus, et pole ka ime, et eelmisel korral midagi ei kerkinud.... väidetavalt on vaja 25-28 kraadi soojust, siin aga ainult 22 kraadi. Teine asi veel, et väidetavalt tuleb koduseid töid rahvatarkuse järgi teha paaris nädalapäevadel (kui töö ühe päevaga valmis ei saa, tuleks alustada paaris nädalapäeval T,N või L) - täna aga reede... (postitamine läheb küll 06.dets järgi, aga minu jaoks on hetkel siiski vel reede õhtu mitte laupäeva varahommik, kui kell on 01:26). Mul pole ju niiviisi mingit lootustki. Ausõna, mehed, pange saun püsti (loe: ehitage valmis), sest muidu ma jäängi mingit libaleiba tegema!
Ja kui juba toidust rääkimiseks läks, siis... minu toitumine on samasugune juba aastaid olnud või no enam-vähem. Viimastel aastatel olen ehk veidike tervislikumalt söönud kui varem. Mingit limpsipudelit minu käes juba naljalt ei kohta, sama lugu on chipsidega. Kiirtoitlustusest mind söömas ei kohta ja üldse maitsevad mulle igasugu juur-, aed-, köögi- ja puuviljad ning nendest tehtud toidud. Olgu, koogid, tordid, magustoidud, jne maitsevad ka. Samas ei osta ega söö ma viimasel ajal nii väga tihti shokolaadi ega komme. See kõik oli nüüd siin siis sissejuhatus järgmisele lausele. Ma olen 2,5 kuuga võtnud kaalus juurde ja mitte 100 grammi, vaid ikka tublisti. Põhjust otsides tegin avastuse, asi on ilmselgelt seotud J'i vankri müümisega. Enne ma käisin ju peaaegu iga päev jalutamas ja mitte 50 meetrit poodi, vaid ikka palju. Nüüd, kus vankrit enam ei ole, siis ma enam nii liikuv ei ole, sest J on ikka vääääääga laisk kõndija. Linnas ma eriti ühistransporti ei kasutanud, kuid nüüd sõidan ka kasvõi ühe peatuse vahe bussi/trammi/trolliga. Ilmselt J'i raskus tassimisel ei kuluta piisavalt energiat, vaid koorab lihtsalt selga.
Ma tean, et selle teema püstitusega saan ma vastu päid ja jalgu, et mul pole ju probleemi, aga on ju - enam ma nii varmalt oma kehakaalu ei kilkaks ja kui ikka kaal on 13 aastat enam-vähem kogu aeg näidanud üht ja sama numbrit, ja korraga on see väärtus seal suurem, siis on meelehärmiks põhjust küll, ma leian. Pealegi tuleks probleemiga tegeleda kohe selle tekkides, sest ma pole kindel, et mu kaal tänasest sellele numbrile peatuma jääb. Mugav oleks veeretada see ju alanud 30 kraesse, aga ma tean, et asi pole selles.
Lahendusi on? Ma mõtlen peale uue beebivankri :D
PS! See, et ma pole viimasel ajal salli kudumisest rääkinud, ei tähenda sugugi seda, et ma seda teinud ei ole - homme alustan äärepitsi kudumist. Loodan, et lõnga ikka lõpuni jaguks, kuigi hakkan selles kahtlema. Vihje: ma ise ka ei usu, et ma millegi sellisega hakkama saan - see on lihtsalt superilus!

Koduvideo

Täna tahtis J oma CD'lt kuulata üht oma lemmiklaulu, milleks on Kukupai :). Ega ma kade olnud, panin mängima. Otseloomulikult hakkas J selle loo järgi energiliselt tantsima. Viimane aga nägi suhteliselt koomiline välja ja mul tuli idee see salvestada. Läksin fotoaparaati tooma, et väike video teha. Panin siis loo uuesti käima ja asusin filmima: J enam nii vaimustunult ei tantsinud/laulnud, aga otsustasin terve laulu ikka filmida :) ja õigesti tegin, sest nüüd ma siis tean, kuidas tehakse videosid saatesse "Kõige naljakamad koduvideod" :D.
Kahjuks pole mul võimalik seda hetkel üles riputada. Lugu ise seisnes selles, et kui laulus lauldakse fraasi "olen ise, olen ise kukupai, kukupai, kukupai", siis J laulis seda kaasa "kukupai, kukupai, kukupai" ja viimast kukupai fraasi sai ta laulda vaid "kukub", kui kukkus autoga ümber :D, kuna õõtsus muusika rütmis (autol istudes) liiga energiliselt kaasa :D. Haiget ta ei saanud, ütles vaid: "Oih!", ja asus püsti end ukerdama :D
Pole ilus teise õnnetust naerda, aga... :D

reede, 5. detsember 2008

Oh õud!!!...

..., mu huule juurde tuli ohatis!!! Ja kuigi ma kohe, kui kihelus tekkis panin peale Zoviraxi ja reeglina see aitab (ma vähemasti ei mäletagi enam, millal ma viimati kärnas olin... kui J beebi oli, siis ka korra olin, aga siis seetõttu, et rohtu ei saanud kohe peale), kuid seekord arenes see sellises tempos, et rohust polnud miskit tolku. Ja mul on nüüd valus :(
J kukkus öösel voodist välja. Keeras end risti ja läks nagu tank kõhuli pea ees. Õnneks oli voodi ees tema pikendatav voodi, milles ta endiselt ei maga, ja seega oli kukkumine umbes ainult 20cm - ta isegi ei ärganud üles :D
Kuna J on masinatest vaimustuses, siis täna hommik pakkus rõõmu prügiauto tegevuse esitlusega ja seda lausa diivanilt vaadates :D. Kuna prügimees nii kiirelt tegutses, jäi sellest väheks ja me pidime korrus kõrgemale minema, et näha, kuidas prügiauto ka naabriteprügi järab. Õnnetuseks selle käigus kukkus kirjutuslaualt üks lillepott maha. Lill ja pott jäid küll terveks, aga mulda oli kogu vaip täis.
Nüüd aga lähen J'le appi, kes mind juba pikemat aega kutsub.

neljapäev, 4. detsember 2008

04.detsember

Täna me käisime onu A töö juures, sest eile sai nii kokkulepitud. J oli kõik see poolteist tundi sõnaotseses mõttes lummatud. Suu lahti vaatas traktoreid, tõstukeid, rekkasid ja seda, kuidas palgid sorteerimisliini mööda liikusid ja onu A nuppe vajutas ja tähtsat nägu tegi :D.
Onu A arvas, et miks pole keegi selle peale tulnud, et tootmisettevõtetesse teha lasteaed, kus oleks tugevast klaasist ruum ehitatud otse tootmisliini lähedusse ja lapsed saaks siis tööd jälgida - hoidjaid polekski vaja. Seega mul vist on nüüd J'le koht olemas :D. Hommikul võtaks onu A tööle minnes meid kaasa (tal autos turvatool ka olemas), paneks minu rongile, ise sõidaks J'ga tööle. Mina käiks vahepeal tööl ja siis õhtul nad võtaks mu rongi pealt ja kõik oleks rahul :D.
Nalja sai ka onu A töö juures :D. Üks eriti jutukas rekkamees tuli palgikoormaga onu A'le saatekirju tooma. Kuna ma olin võõral territooriumil, siis teretasin teda ka viisakalt.
Rekkamees: "Kohe terve perega tööl!" :)
Mina: ":):):) Kuidas võtta? Nii ja naa". (Kes aru ei saanud, siis onu A on minu vend) :D.
Onu A: "Peab ju ametipostile järglast koolitama!" :)
Autojuht lahkus.
Mina: "Said endale vist nüüd uue naise?!?" :D
Onu A: "Hiiumaale mõne teise mehega pole mõtet minna, muidu oled üle aisa lööja! ;)"
Mina: "Mhm! Ja kui Sina lähed mõne teise naisega, siis Sina oled lihtsalt rikas mees, eks!" :D
Onu A: "Mina lihtsalt puhkan siis! :):):)"
:D
J'l on komme õhtuti veiderdada enne magama minekut. Eesmärk lükata magamaminekut võimalikult kaugemale. Vahel ta tahab juua ja vahel pissile ja vahel rohtu ja vahel veel hambaid pesta (kusjuures hambapesu suhtes muutus ta palju leplikumaks, kui hakkas kasutama pastat, mida peab sülitama). Vahel aga (nagu ka täna) nõuab musi põsele ja siis teisele põsele ja siis suule ja siis käele ja siis teisele käele ja siis jalale ja siis teisele jalale ja siis veel nabale ja silmadele ka. Täna ta arvas, et petu ja noku tahavad ka musi saada :O. Üritasin eakohaselt siis infot jagada, et sinna musi ei tehta. Samas ega see varvaste musitamine ka teab mis kena komme pole... aga ei taha ka kasvatada teda vaimus, et varbad pähh mustad.... pigem ikka sedasi, et varbad on nii puhtad, et nendele võib vabalt musi anda või ta ise neid endale suhu pista (kui selleks tuju peaks tulema) nagu ta seda 5-kuuselt tegi. Avalikult ei sobi muidugi ka varbaid suhu toppida, aga sisu oli hoopis selles, et alustasin seksuaalkasvatusega.
Kui ma õues jalutan, on mul tunne, et hetkel on märtsikuu ja kohe, kohe on E sünnipäev... kui ma maal toas olen, siis on mul tunne, et kohe tuleb ja koputab jõuluvana uksele :) Tahaks juba jõulukaarte kirjutada, piparkooke küpsetada ja üldse lülituda sellele lainele. Aga veidi vara vist, arvestades asjaolu, et siinsed pensioniealised mehed on juba praegu jõulumasenduses - ei leia nad endas seda väikest poissi, kes suudaks rõõmustada nii nagu seda teeb J. Kui Mimmi üha uusi ja uusi kaunistusi oma põhjatutest kappidest välja toob ja kuhugi paneb, siis J on siiralt õnnelik, vaadates minuteid seda ja muudkui korrutades: "Ilus!"
Mul on 2 jõulusalmi peas.
J'l pole jõulukalendrit - me ei leidnud sobivat (pole Kalevi omi näinud ja teised ei köida)

Kiirelt...

... sai see päev otsa. Ärkasime kell 08:45 paiku. Sõime putru (st. J sõi ja ma teda veidi aitasin), jõin kohvi ja sõime võileibu (jah, mõlemad - nagu see oleks oluline). Siis tegin vanaisa ID-kaardist koopia. Ei taha talle SMS-laenu võtta :D. Hoopis pensioni saamiseks tal see vajalik. Seejärel mängis J oma mänge ja mina pesin nõud, siis lahendasin ristsõna (tegelt lahendasin päris mitu) ja korraga oli kell 12:30 ja Mimmi saabus. Siis tegime veel kohvi ja juba tahtis J lõunaunne minna. See toimus siis kell 14:30, kui minul oli ikka veel tunne, et 5 minutit tagasi algas minu päev. Sel ajal, kui J magas, ma kudusin. Siis ärkas J üles ja saime teada, et peagi tuleb Kiina mängima :). Mina hakkasin taas kooki tegema (sedasama, mis eile, sest mul jäi veidi glasuuri üle... tegin suure plaadi täie seekord). Asusime õhtusööki sööma ja kus juba on, sinna tuleb juurde... Saabusid A ja E lastega. Edasi oli suhteliselt kärarikas õhtu ja kui nö külalised (sest tegelikult oleme ju meie ka külas) lahkusid, siis oli korraga jälle kõik nii vaikne... ainult J andis märku, et tahaks ammmmu juba magama minna. Arusaadav ka, sest kell oli juba 21:30 läbi. Suhteliselt kiiresti jäi unne. Pesin nõud, koristasin kööki, panin enda tuppa kapiustele ja sahtlitele uued nupud: kokku 22 tükki ja homme panen poiste tuppa :D (kus me tegelikult nüüd hoopis magame - juhuks, kui keegi peaks tahtma mulle ehale tulla ja vale akna all serenaadi ei laulaks :D) puuduolevad 5. Ja nüüd kebin ma magama, sest kell on jälle kaugelt üle südaöö... 01:08 on ikka liig, mis liig minu jaoks (viimasel ajal).

teisipäev, 2. detsember 2008

Suure ringi küsimus...

...: mis Sa arvad,mida saaks teha nendest asjadest, mis on alloleval pildil?


(või ja kakao vahelises kilekotis on vanilje)

Mina leidsin köögikapist M.Suitsu, L.Virkuse raamatu "Suur küpsetamisraamat I osa" sarjast "100 rooga" ja pilk jäi pidama ühel koogil ja siin see on:
Lamingtonid ehk Austraalia kookose-kakaoruudud
TAINAS: 200 g margariini, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 4 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 tl vanillsuhkrut, 1 dl kohvikoort.
GLASUUR: 1,5 dl kohvikoort, 75 g võid, 1 dl kakaopulbrit, 4 dl suhkrut.
PEALERAPUTAMISEKS: suuri kookoshelbeid
ÕPETUS: Vahusta toasoe margariin suhkruga, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munad. Sega jahu küpsetuspulbri ja vaniljesuhkruga ning lisa jahusegu koos kohvikoorega tainasse. Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20 x 30 cm vormi (minul oli vorm veidi väiksemas mõõdus ja sellest tulenevalt sai kook paksem ja oleks pidanud olema veidi kauem ahjus). Küpseta 175 kraadi juures 20-25 minutit. Lase jahtuda, lõika 4 x 5 cm nelinurkadeks. Glasuuriks kuumuta paksupõhjalises potis koor ja või ning lisa sellesse suhkru-kakao segu. Keeda vaiksel tulel u 10 minutit. Kasta kahvliga koogitükid peaaegu üleni glasuuri sisse ja seejärel kohe ka kookoshelvestesse. Tõmba kahvli otsast küpsetuspaberiga kaetud alusele jahtuma. Säilivad külmutuses kaanega karbis kuni nädal.

Selles viimases mina nii kindel ei oleks, sest meil sai kook väga kiirelt otsa. Ja välja näeb see siis selline (vabandan ette uduse pildi pärast):
PS! Kook ei ole seest pruun! Nime on see saanud endale katte järgi. Tegelikult meenutab see kook keeksi (ka taina valmistamine ju), kui nüüd päris aus olla :)

Ammu juba tahtsin...

... esitleda J'le kootud kampsunit, kuid kord polnud fotoaparaati, siis modelli, siis arvutit ja kõige tipuks veel ka aega. Täna siis võtsin end käsile ja palun - siin see on :)



Kootud sai seda kaua... ma alustasin millalgi mais ja suvel see seisis niisama ja siis sügisel, kui selgus, et eelmine kampsun õige varsti väikseks jääb, panin käed uuesti tööle.



Lõng on Novita mingine triibukas, mille nime ma otseloomulikult jälle ei tea :). Varrasteks sukavardad nr.4, sest sel ajal mul veel ringvardaid polnud, nüüd on need juba olemas.



Raglaanlõike tegemiseks sain idee, innustuse ja veidi õpetust siit. Aitäh!
Kaeluse disainisin ise ja leiutasin sinna ka kapuutsi külge, sest lõnga ostes teadsin juba, et sellel kampsunil saab olema kapuuts.



J on väga rahul ja ilmselt ülejäänud talve ta seljas eriti midagi muud ei kohta :)

esmaspäev, 1. detsember 2008

Täna on vist...

... karjalaskepäev :) - miks muidu nii palju vasikaid aia taha läheb?!?
* ennelõunal keerasin mingi vormimaiuse kokku, millega ei saa absoluutselt kiidelda. Ma võin ju mõelda, et see ei isutanud mind vaid seetõttu, et olin terve hunniku ahjukartuleid ja verivorste hävitanud, ning kõht oli rohkem kui kurguni täis... aga vot ma ei usu seda. Samas väljatuli see asi ikka superilus: välimus oli väga isuäratav!
*õhtupoolikul taas hõõgveini tehes unustasin veinile suhkrut lisada :S - kallasime tassid potti tagasi ja lisasime puuduoleva. Hoopis teine tera ;)
*leivatainas ei kerkinud üldse ja nagu sellest veel vähe oleks - see ei küpsenud ka. Õigemini küpses küll alt, pealt ja külgedelt (esimene isegi liiga palju), aga seest jäid toored :S ja aru ma ei saa, mis ma valesti tegin. Väidetavalt pidi õnnestuma alles neljas leivategu, seega ilmselt ei maksaks pead veel norgu lasta, ja tuleks oma rida vaikselt edasi ajada. Maitselt oli iseenesest täitsa hea. Ja see lõhn, mis toas oli... mmmmm...

Täna oli ka selline situatsioon, kus tahtsime telerist vaadata Laulud Tähtedega finaali, kuid paraku oli teler National Geograficu kanalil ja sealt tuli lennukitest mingi saade. Õnnetuseks leidus sel saatel ka juba vaataja. Enda arvates tulin hiilgavale ideele :D, palusin J'l minna ja kutsuda Taadu kööki. Algul ta polnud nõus minema, kuid siis ikka läks varrukast sikutama :D Taadu hakkas aga J'le kärbseid pähe ajama, et oooo, kui ägedad lennukid. No kolm korda võib arvata, kes sai oma tahtmist, kes mitte. Alates teisest lauluvoorust sain ma oma lemmikutele ka pöialt hoida ;). Ja mis ma oskan öelda, parim paar võitis :) - ma ju teadatuntud Inese fänn - mul on isegi 2 tema CD'd ;)

Haigustest ka: J'l täna oli enam-vähem: nohu polnud enam väga hull ja aeg-ajalt peab ta ikka köhima, aga tuju oli hea ja palavikku täna enam ei olnud. Minul aga on hakanud jälle hullemaks minema: kurk valutab jubedalt. Nohu veel ka veidi. Koeravillanesall on juba ümber kaela keritud ja varsti lähen sooja voodi kaissu...

Täna käisid päkapikud! Elevust tekitasid päris palju. Ka emme sai üllatuse osaliseks, sest kui J oli tükk aega tulutult oma jõulusokist mingit "saaki" leida, siis appi minnes selgus, et sokk on tühi :O. Ja minu laps on ju ometi maailma kõige, kõige, kõige, kõigem, eks?!? - no see pole võimalik, et Päkapikk jättis maiustuse nüüd toomata. Aga kuna laps oli ka juba sellel lainel, siis ohverdasin enda soki sisu. Hiljem leidsin küll ka selle olematu kommi diivanilt üles :) - J oli nii agaralt sokiga hoos, et ei märganudki, kui "komm" välja kukkus.

Jõulukalendrit meil ei ole :(. Kui keegi näeb kuskil poes müügil Kalevi kommidega kalendreid, siis vihje: me oleksime tänulikud...

pühapäev, 30. november 2008

Tänane päev...

... möödus peamiselt J'i poputades ja turgutades. Palavik oli eile õhtul 38,7. Kuna nohu ja köha tõttu oli ta hingamine ja magamine niigi raske, siis andsin palavikku alandavat siirupit. Saime mõlemad magada. Hommikuks oli palavik taas 38,7 peal, alandasin taas... siis oli tal tuju enam-vähem. Söögiisu oli üllatavalt hea või keedab Mimmi tõesti nii head maisimannaputru :) - igatahes sõi terve taldriku tühjaks. Mingi kümne ajal jäi süles magama. Viisin ta voodisse ja ise käisin apteegis. Ühtlasi tahtsin osta ka digitaalse termomeetri, mis aga sootuks ununes, sest ma üritasin pingsalt meeles pidada, et küsiksin uut punases pudelis Humerit. Kahjuks polnud seda kohalikus apteegis ja apteeker väitis, et lastele see ei sobigi :O. Minu andmetel aga sobib... kellel siis nüüd õigus on? Sain siis mingeid ninatilkasid, mis magades tal lõõrid lahti hoiaks. Tegin vennale plaadid ka ikka lõpuks ära (need jäid J'i palaviku tõttu varem tegemata).
Õhtul selgus, et J'i kuuldes ei tohi lausuda sõna "teater" - vähemasti hakkas ta pirisema, kui mu ema teatrisse hakkas minema ja selgus, et J ei saagi kaasa :). Kultuuripisikuga on ta siis ka nakatatud :). Õhtul olin sunnitud talle veel korra andma palavikualandajat ja kustus ta taas lambist mu süles. Edaspidi peaksin vältima lamasklevat istumist, sest nii on jube raske end koos kalli kandamiga kätel püsti ajada.
See tähendab, et kõik plaanid tänaseks läksid vett vedama.
Ja hetkel meenus mulle, et ma ei seganud petist ja leivast juuretist :S:S:S. Just, just... läheb ikka leivateoks ;)
Tegelikult ei olnud täiesti mõtetu päev, sest olin ju J'i jaoks kogu aeg olemas - alati ei peagi ju egoistlikult enda plaane kõige esimeseks sättima...
Homme tahaks leida kaardilauakaaslased... nt bismarck'i pole mu vanaisa juba väga kaua mänginud ja võiks talle ju seda meelehead teha (kaua ta ikka viitsib üksi turakat mängida). Kui ma vaid mäletaks, kuidas seda mängiti :)
Nüüd ilmselt kaarega tuttu... see juuretis ei anna enam rahu!

laupäev, 29. november 2008

See veel puudus!

J'l on palavik :(

reede, 28. november 2008

Juhhhhuuuu...

..., väsitav töönädal ongi selja taha jäänud [missiis, et reaalselt ainult kaks tööpäeva oligi: järgmine nädal on ainult ÜKS... ja mis nii küll minu motost (Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - kui mitte muu, siis töö vastu) saab???].
Kuna ma pole siin oma kolmapäevasest maalt koju jõudmisest rääkinud, siis palun väga... kerime nüüd aega veidi tagasi ja meenutagem kesknädalat. Torm oli vaibunud ja meie istusime rongis. J seletas midagi Pardist, kes rongi juhib, mina kinnitasin ta fakte või lükkasin ümber (rongi juhib Part; pileti saab Pardilt, Part puhkab, Part laulab, Part jne). Tavaliselt ma ei kuula eriti teiste inimeste vestlusi pealt, kuid kuna tegu oli ma arvan viienda klassi lastega, kes olid teel Tallinnasse kinno, siis rääkisid nad suht valjuhäälselt. Arutleti selle üle, kelleks keegi suurest peast saada tahab :) Kõik oli selline tavaline: autojuht, ärimees, näitleja, kuni üks poiss teatas, et tema tahab saada rongijuhiks. No üsna loogiline, et rongis sõitev laps tahab rongi ja raketis olev laps raketti juhtida, eks? Aga see polnud veel kaugeltki kõik tema suurejoonelises plaanis :D. Oma rongiga tahtis ta sõita Ämblikutemaale ja hakata seal Ämblikmeeste pealikuks :D - vot on unistus!!! Ja siis tabasin end mõttelt, et praeguse aja lastel on kõigil mingi maania küljes mingi multika- filmi- või muu tegelasega. Kas nö meie ajal ei olnud sellist nähtust üldse või oli meil selle asemel midagi muud? Või oli meie maania oktoobrilaps ja hiljem pioneer olemine? (vahemärkusena olgu ära öeldud, et ma pole pioneer mitte sekunditki olnud ja ruudulist seelikut ma ka kanda ei saanud). Ega ma väga palju tarka ei jõudnudki seal rongis mõelda, sest 30 minutit hiljem olin ma ju taas juba õues. Lippasime kiirelt ka poest läbi ja siis kiirelt koju, et ahju kütma hakata. Opppaaa, valearvestus! Seisin tänaval oma värava taga justkui soolasambaks kivistununa... nimelt on tänavast väravani veidi üle meetri maad vist, kus oli minu puusa kõrgune vall, mis sujuvalt läks hangeks ja teispool väravat oli sama kõrge hang (teise värava juures oli lugu täpselt sama hull). Olukord oli nii halenaljakas, et ei osanud ei nutta ega naerda :). Lõpuks sumasin lund trotsides siiski valli otsa, tõstsin J ka sinna, siis üritasin meid mõlemaid üle värava saada. Kui see õnnestus, olid mu püksisääred paksult lund täis, sumasime trepini, mis meenutas pigem mingit mäge. Üritasin tunde järgi astmed leida... Toas panime ahju küdema, võtsime kuuri võtme, sumasin selleni (J jäi trepi juurde) ja hakkasin siis lund rookima. Ma oleksin seda ausõna nautinud, kui ma poleks eelmisel päeval vaadanud ilmateadet, kus ikka väga kindlalt lubati neljapäevast sula :D. Peale tööd käisime korra traktoreid vaatamas, varsti me neid oma koduaknast enam ei näe - pood hakkab valmis saama. Apteekist ostsime nn laste šokolaadi. Lõunauni oli äraütlemata magus nii mulle kui J'le.
Täna hommikul tuli plaan taas maale tulla - siin on mõnusam haige olla (J'l ja mul on mõlemil kerge köha ja nõme nohu), kogu aeg on ühtlane toatemperatuur ja kui asi eriti hulluks läheb, on teenindav personal kohapeal olemas :D, kes süüa teeb ja niisama poputab :):). Kui olime väljamõelnud, kes meid saab rongilt maale aidata, siis hakkasime õhtut ootama... Kodus enne tulekut küsisin J'lt igaks juhuks, kas ta potile ka veel tahab (kuigi ta ise oma hädadest teada ilusti annab, pole ta veel aru saanud, et alati ja kohe ei ole ehk võimalust enese kergendamiseks), vastus oli eitav. Kui me siis olime jalutanud ja hüpelnud üle lumepallide (meie hoovis oli lumi enamjaolt kadunud), mis teeservas olid rongijaama, siis perroonil teatas J korraga, et tal on pissihäde!!! Läksime siis varjulisemasse kohta ja avasin ta lukud ja lasin ta pükse veidi allapoole, et ta saaks oma hädast lahti... seisis sekundi või kaks ja teatas siis üllatusega eneselegi, et ei tule. Seejärel tormasime tagasi perroonile, et mite rongist mah jääda. Rongis selgus, et täna on hea päev mängida Anu Saagimit ja Carolat :D... ainult selle vahega, et meie ei pidanud tasuta sõiduks mitte kedagi ärarääkima, me lihtsalt ei näinud kuni viimase sekundini rongis mitte ainsamatki piletimüüjat!
Vaatasin Kelgukoeri ja irvitasin - ju olid minu maitse järgi naljad. Nüüd hakkan vennale auto jaoks plaate kopeerima. Homseks on suured plaanid, aga täna ma neist ei räägi, sest mida ma muidu mõni teine päev (ehk võibolla juba homme) siis räägiks... :D

teisipäev, 25. november 2008

Kui eile blogimise lõpetasin...

... ja magama läksin, kuulsin, et J hingab imelikult. Tundus nagu oleks nina kinni olnud. Kella nelja ajal toimus äratus, sest siis ei saanud ta enam üldse magada ja hakkas nutma: ehmatades mind ikka tublisti. Suundusime siis kööki populaarsemaid ravivõtteid kasutama (meega piim, sibula-mee-siirup, aur). Esialgne arvamus osutus valeks - tegelikult on hoopis kurk haige ja oli kinnine köha, mis nüüdseks on juba vist lahtine (no ma pole päris ekspert). Siis siirdusime elutuppa diivanile pikutama ja raadiot kuulama. Põletasime küünalt ja kui mul poleks olnud meeletut und, poleks teadnudki, et on öö alles. Mingi hetk jäime mõlemad magama. Kui me siis 09:30 lõpuks ärkasime, vaatas ülejäänud pere televiisorit ja selgus, et minul on jube nohu.
Tänane päev ongi möödunud ravitsemise tähe all.
Pool tundi tagasi tuli idee hõõgveini teha... kuna valmis toodet polnud, tuli veinist ja hõõgveini segust teha. See nüüd peab laagerduma veel pool tundi ;). Mina, kannatamatu, aga käisin seda nuusutamas ja ühe hetkega olid mu hingamisteed täiesti puhtad :D - kahjuks oli see efekt vaid ajutine.
Nüüd ma kolan netis veel veidi niisama ringi ja siis hõõgveinitama - hooaeg on alanud ;)

Numi, numi, numi...

..., numi, numi, numi õues, numi, numi, numi (plaksutamine). Just sellist laulukest kuulen ma viimastel päevadel üha enam ja enam (lisaks kõigile teistele lauludele). Mu ema avaldab juba arvamust, et J hakkas enne laulma kui rääkima (et siis sama andekas kui Maarja-Liis Ilus :D).
Lumetorm oli suhteliselt mõnus: ei pidanud me ju kuskil õues külmetama. Korraks sai tuisumöllus isegi talvelõbusid nautida (nii palju/vähe, kui riietus just lubas). Autoga kuhugi hange kinni ei jäänud. Elekter küll plõksis mõned korrad ära, aga ei midagi hullu.
Täna (esmaspäeva) hommikul (ma pole veel ööpäeva jõudnud vahetada :D) olid superlahedad hanged õues (ei juhtu ju viimasel ajal eriti tihti, et ühe ööpäevaga sajaks põlvini lund - mul on lihtsalt väga lühikesed jalad :D). Müttasime J'ga paar tundi naabripoistega hangedes, sõitsime (kelgtasime) lumelabidaga (mis parata, kui kelku polnud käepärast). J hakkas huvi tundma naabripoisi suuskade vastu :O. Peaks homme vist otsima üles need kahekümne seitsme aasta tagused uunikumid :). Eelmisel aastal pani J'i onu talle need jalga (väitega, et Norras sellised tited nagu J ammu juba suusataks), kuid siis ta küll ei nautinud seda.
Tuppa saades leidsime kerkiva pärmitaina, ja oh, mis rõõm oli pool tundi hiljem süüa värskeid/soojasid kaneelisaiakesi :):):):)
Ühed kadrid käisid, ja needki esinesid sama repertuaariga, mis mardipäeval :S. Kuhu on kadunud laulvad mardid/kadrid? Kui minu laps(ed) tahaks minna ilma kindla kava ja kostüümita komejanditama, siis MINA EI LUBAKS MINNA!!!, sest sellisel viisil jääks küll mulje, et laps(ed) oleks justkui kohe käsi pikal kommi küsimas. Kohutav!
Tegin kaerahelbeküpsiseid.
Käisime traditsiooniliselt öösel (loe: pimedas) kelgutamas, kui kell näitas 18:30 või nii... Õnneks hakkas mingi aeg peenikest, tihedat lund tuiskama, ja J oli siis nõus ka tuppa minema.
Igaksjuhuks tegime jalavanni meresoolaga ja jõime ravimtaime teed ingveri ja sidruniga, sest minu kurk kergelt kipitas. Jah, ma tean ise ka, et mul puudub ilmastikule vastav riietus: aga ma kandsin täna ikka mütsi, salli, kindaid, jopet, talvesaapaid ja teksadele vedasin peale ka mingid õhemad suusapüksid.
Homme uurin, kas T jõudis Austriast ikka tagasi... viimane elumärk pärineb 23.novembrist kell 22:30 SMS: olen laeval teel Soomest koju. Mina küll ei kujuta ette, kui rõve võis eile öösel olla merel...

pühapäev, 23. november 2008

Vabandan...

..., sest mul oli sel nädalal arvutile/internetile piiratud ligipääs. Õigem oleks öelda, et see puudus sootuks ja ega ilmselt järgmine parem tule/ole, ma arvan. Aga ma võin ka vabalt eksida... nagu seda on nii mitmelgi varasemal korral juhtunud.
Ega midagi eriliselt pöörast pole vahepeal juhtunud, kõik on vanaviisi...
Esmaspäeval (justnimelt esmaspäeval mitte pühapäeval) sõime pannkooke ja J käis ilma emmeta "poes". Päris poodi ei jõudnud, kuid see polnudki ju põhiline.
Tegin õrnsoolalõhet. Minu retsept on selline: 5 spl meresoola, 1 spl suhkrut omavahel segada. Lõhefilee asetada mõlematpidi (filee ja nahaga pool) soola sisse, et oleks üleni soolaseguga kaetud ja siis raputada lahtine sool küljest ära (ülejääva soolasegu, ja seda jääb üle, panen ma tavaliselt kuhugi väikemasse karpi järgmist korda ootama). Panna kala mingisse kaanega anumasse nt karpi ja koos sellega külmikusse. 12h hiljem valan tekkinud vedeliku anumast ära ja keeran kalal külge. veel 12 h hiljem võib lõigata õhukesi viile saiale. Mmmmmm :)
Lõhesuppi tegin: selgroost, sabast, peast, kõhuäärtest, uimedest, veest, soolast keetsin puljongi, lisasin tükeldatud porgandi, kartuli, sibula, maitserohelise ja riisi ja tükeldasin kalaliha (kuna lõhe oli seekord minu fileeritud, siis oli selgroog vägagi liharikas :) ja supp seda enam oma nime vääriline. Hapukloor peale ja otsas see oligi :) Siinkohal oleks ilmselt paslik mainida, et ma sõin kalasuppi esimest korda vist alles aasta tagasi.
Teisipäeva sisustasime aega shopinguga (loe: olime shopingukaaslased). Oleks ma veidi parem selgeltnägija, oleksin võinud osta kelgu ära, aga paraku ma seda ei olnud... Selle eest ostsin kaks viimast kera lõnga salli jaoks, ja millegi pärast on mul tunne, et mul jääb seda veidi ikka puudu :) Veendusin taas, et poed ei ole ikka minu jaoks - nii ära väsitas. Õhtul kudusin ja mingi hetk selgus, et tuleb tervelt 5 rida üles harutada :S Paraku pole ma selle tegevusega üldse mitte sõber - oluliselt lihtsam on mu jaoks juba aegade hämarusest saati olnud uue asja alustamine kui ringitegemine... aga mustris oli häbematult selgeltnähtav viga sees: sall lendas kaarega nurka.
Kolmapäeval käisime lasteaias sõimerühmaga mängimas, J oli pärast üleni märg ja porine, sest lumi justkui oli maas ja ei olnud ka. Seest olid riided siiski kuivad ja laps ise soe ja rõõmus. Lasteaiast otse läksime beebikooli.
Neljapäeval harutasin need vigased read üles ja kudusin usinalt edasi. Möllasin õhtul J'ga lumes, tegime lumememme ja -ingleid, mängisime lumesõda, jooksime, sumasime ja hüplesime - lõbus oli. Ja milline vaimustus!!!
Reedel valmis J'i esimene tõsiseltvõetav laul pealkirjaga "Numi laula" (loe: lume laul), mida ta esitas mulle üha uuesti ja uuesti (kui ta parasjagu just beebi ei olnud ja sülle ei palunud :D). Käisime jälle tervelt kaks korda lumega möllamas. Lisaks kelgutasime ja see pakkus ka suurt lusti.
Laupäeval käisime linnas. Ampsus sõi J hommikuputru ja jõi piima. Sealt edasi tõime J'i uue talvekomplekti ära. Siis käisime kahes raamatupoes, millest ühest ostsime lisaks tellitud raamatutele ka J'le ühe raamatu, mis hetkel teda vägagi huvitab. Lugemiseni me ehk nii pea ei jõua, aga pildid köidavad teda väga, pealegi oskab ta ka ise suurepäraselt piltide järgi jutustada, mida üks või teine masin teha võiks :) Siis läksime koogi ja kelgu jahile. Vahepeal otsis meiega sõprust ka Barney? karu. Kooki saime, kelku mitte - viimased läksid kui soojad saiad ja olid ilmselt juba otsas. Eks teinekord on ka aeg... Siis läksime oma sõpradele külla, kus ma andsin lubaduse blogile lisa toota. Oli jälle äraütlemata mõnus pealelõuna. Vabandan meist maha jäänud segaduse pärast. Rongis piletit ostes, pidin pingsalt meenutama, et sõidan maale mitte koju :D (viimane oli eriti tingitud sellest udupea olekust, sest kaks asja ju ununes ära enne just :D). J jäi magama autos umbes 5 minutit enne mu venna kodu :D (nii juhtub alati kusjuures). Ja siin ma siis nüüd istun... selle asemel, et unemaal olla :) ja unistan, et hommikul võiks pannkooke saada :P.

laupäev, 15. november 2008

Umbes korra aastas...

on meil peres kombes koristada riidekappi. Me koristame seda jooksvalt ka ikka, aga siis toimub põhjalik koristus, kus praagitakse välja need riided, milledega pole juba peaaegu aasta või vahel ka paar :D käidud. Vahel on praakimise põhjuseks ka see, kui riietusese on mingil seletamatul põhjusel number või paar väiksemaks või suuremaks muutunud :D. Need riided siis pannakse kõik ühte suurde hunnikusse ja kui siis kõik naislähisugulased kokku saavad, siis toimub suur moedemonstratsioon :). Olgu, olgu: klounaad on selle ürituse kohta ehk parem sõna. Vähemasti mina näen küll kohutavalt naeruväärne välja. Oskus enda üle naerda on mul isegi olemas, aga see pole põrmugi nii hea kui mu õel... ma pean veel veidi harjutama.


Laupäeva hommik möödus vist kuni lõunani jälle kohvilaua ääres (mis pole midagi erilist, arvestades asjaolu, et maal läheb meil alati nii). Saime värskeid ahjusoojasid kaneelisaiasid, ja sedakorda polnud autoriks mina.
Ennelõunal kõlas kogu aeg J'i vigin ja kisa, sest ta kohtus köögis oma onuga, kellel tavaliselt pole aega temaga eriti tegeleda. Verbaalne väljendus on J'l juba suhteliselt hea, aga siiski veel piiratud - ja nii siis ajaski onu teda oma mõtteavaldustega tigedaks. Kui ikka oma emme ütleb, et pliit on kuum, siis on pliit kuum, aga mitte tuline, eksole :D Õnneks mingi aeg J leebus ka, abiks oli mullitaja. Vahepeal oli raske aru saada, kummale see lustimine rohkem rõõmu pakkus. Teiseks võlusõnaks oli jalgpall, mida nad toksisid. Tuleb välja, et vähemasti ühe onuga on J'l ühiseid huvisid :D.
Minu kokanduslik savutus pidi olema juustutäidisega kanafileerullid peekoniümbrises, kuid sel ajal, kui me magasime lõunaund (J tudus ja mina kudusin), sel ajal suutis mu ema tükeldada kanafilee ribadeks ja mul ei jäänud muud üle, kui teha kanakastet ja kanasuppi. Õhtul tulid väikesed sõbrad külla koos emme-issiga.
Pühapäevahommik algas sama traditsionaalselt nagu alati. Hoolimata sellest, et J hommikul esimese asjana nõudis "Pannkoogisöömise" laulu (puhhh-puhhh-puhhh-puhh puhun ma, ei ole aega oodata, Mimmike miks nii Sa teed, et koogid liiga tulised jne) ja meie kõik suure aplausi juba ette ära Mimmile tegime, jäime me nendest siiski ilma.
J pani Taadu taas paberile transpordivahendeid (trollid, trammid, bussid, rongid, lennukid, helikopterid, raketid, autod, kallurid, rekkad, teerullid ja kõiksuguses variandis kraanad ja traktorid) joonistama. Kusjuures enam ei pääse lihtsalt mingi kasti joonistamisega, millele teha rattad alla, nüüd nõuab J ikka juba detaile ka (tuled, uksed, aknad, rool, inimesed... äkki midagi veel?). Isa juba kurdab, et ega ta onu Raivo ole, väidab, et joonistusoskus on suht nigela võitu. Ema siis andis mõista, et olgu õnnelikum, et laps on valinud ühiseks tegevuseks joonistamise mitte näiteks laulmise - siis võiksju asi kordi hullem olla :D. Kui me siis sujuvalt elutuppa Tähelaeva läksime vaatama, selgus, et J vist sai sellest ema lausest aru, sest ta kutsus Taadu tantsule, kui mingi muusikaline vahepala Sullivanilt oli :D. Isa/Taadu virises veidi. Minu hetteheite peale nõksutas siis paarkorda põlve ja läks ära tööle :).
Õhtul sain teada, et olin kudumisega emale vahele jäänud.. küll mitte esemega, aga ta teab, et ma miskit roosast lõngast koon.
Lahendasime ristsõnu terve virna teatmeteoste abil. On valdkondi, kus ma ikka täiesti loll olen.
Selliseks asjaks on ka kokku-lahku kirjutamine. Mul pole õrnemat aimugi, kus olin mina, kui seda koolis õpetati. Ja ma arvan, et seda tehti ikka mitmes klassis mitte ainult ühes. Ei tea, kas oleks abi, kui ma võtaks eesti keele ortograafia reeglid pihku. Ma tean tegelikult ainult ühte reeglit: pildiraamat kokku, sest näitab liiki/laadi ja minu raamat lahti, sest näitab kuuluvust. Kõik! Siinkohal vabandan oma blogi lugeja ees, et siin alalõpmata seesugused vead on (lisaks tippimis-, stiili ja kirjavigadele).
Seda võin ma kindlalt öelda, et ega emakeelega ei läinud selline nipp läbi nagu füüsika, geograafia või ajalooga: kui vaheaeg hakkas saabuma ja hindeid hakati panema, siis vahel andis tunnistust päästa kolmest sellega, kui sai õpetajale öeldud: "Ärge pange kolme, Te :D rikute mu tunnistuse ju niiviisis ära, mul tulevad ülejäänud ained kõik neljad viied!" Kui üks õpetaja sai äraräägitud, siis polnud keeruline suunduda järgmise juurde :D Õnneks kasutasin ma seda nippi vist aint kahel korral.

Ilmateadet ka: on ilus talvine ilm, katused on lumised, ka maapinnal on lumelaike. Kahe nädala pärast (veidi vähem) hakkavad liikuma Päkapikud...

reede, 14. november 2008

Käisime teatris...

... (tegelikult küll mitte päris) vaatamas etendust "Võlukringel ja mängis seda Nukuteatre Nipitiri. Tükk oli J'i jaoks liiga keeruline (sõnalist osa oli liiga palju), aga istus ja vaatas ilusti: viimased 2 minutit niheles vaid, sest oli pissihäde (nagu tema seda ütleb).
Kirjutamiseks pole mul üldse enam aega, sest olen täielikult mattunud sallimaaniasse - umbes veerand on valmis ja tuhin pole veel üle läinud. Täna selgus, et lõnga ostsin ma liiga vähe: pean uuele jahile minema.Mõningad korrad on ka apsud mustrisse tulnud, kuid õnneks olen ma kohe jaole saanud, ja seega pole pidanud päris harutama veel hakkama. Loodan edasigi sama edukas olla. (Kui ma mingi aeg tagasi kurtsin selle üle, et mul pole ühtki hobi, siis hetkel vist on küll lõng ja vardad selleks).
Tähelepanu! Tähelepanu! Kaduma on läinud üks väike dalmaatslane. Koer on umbes 20 cm kõrgune, valge mustade laikudega, tumedad silmad, keel on roosa, nina must. Talle meeldib istuda. Kes on näinud seda kusagil, siis olge hea, andke teada - tunneme temast väga puudust (J'i katsikukink)! Otsimist raskendab asjaolu, et meil pole õrnemat aimugi, millal või kuhu ta kadus/jäi.
See on juba ülemõistuse, kui udupea ma olen. Sügisel 2007 avastasin, et J'l on üks T-särk kirjaga "I was born this cute" kadunud. Hakkasin oma peas sorima, et kus viimati seljas või kaasas see meil oli:
A) minu vanatädi tütre juures (väitis, et ei jäänud sinna maha, ja kuna tal poleks nii väikse pluusiga ka midagi teha, siis täiesti kindel, et sinna see ei jäänud);
B) minu venna autos (väitis, et ei jäänud sinna. aga seal on nii palju asju, et oleks raske leida... laste seljas näinud ei ole, seega usun, et ei jäänud)
C) minu venna ämma juures (väidetavalt ei jäänud)
D) arsti juures (kõige tõenäolisem, aga ma ei saanud ju ometi palja lapsega arstilt ära tulla... samas kui tal oli mingi polo või body seljas, siis suht tõenäoline...)
Nii palju siis sellest... pluus pole tänaseni väljailmunud.
Hiljuti kadusid ära J'i teksad ja meenutama hakates selgus, et viimati kandis ta neid Tähesaju Juku mängutoas... no täitsa võimalik, et tulles sealt võisid need jääda kuhugi ripakile. Kui ma selle teadmisega olin umbes 3 päeva elanud, selgus, et olid jah ripakile jäänud, aga õnneks koju. Pole aimugi, mismoodi said püksid J'i raamaturiiulisse.
Ja nüüd siis on kadunud koer. Tegelikult ma saan täitsa aru, kuidas need asjad ununevad: kui ikka joosta kogu aeg lapsele järgi, et teda riidesse saada ja muudkui üritada talle midagi selgeks teha või keelata, siis on täiesti normaalne, et tähelepanuvõime on kehv.
Ja siis arstid imestavad, kui ma palun neil mulle midagi üleskirjutada, kui mingist ravimist on jutt: heidavad ette, et noor ema, aga mälu pole ollagi. No mis noor? Ma juba 3 aastat kirjutan kõik asjad üles, sest muidu ununeb sootuks. Õnneks aitab ka telefoni kalender palju ja taskud lipikutest punnis ei ole.

Täna ära maale jälle. Kui eile mu palvel juuretis käima pandi, siis läheb täna leiva sõtkumiseks ja homme küpsetamiseks :P ....sooja leiba, mõtelge!... (lund veel ei oota)
Rändaja

/Juhan Liiv/
Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.

Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!

Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

«Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?»
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaene reisimees.

«Mitu venda sul või õde?
Isa, ema elavad?»
Mina üksi! Kibe tõde,
kõik nad ära surivad.

«Tibi-tibi, tibi-tibi --
suurem neist on kukeke.
Mul on neli kanapoega,
jutt neid ajas ülesse...»
PS! Hiljuti valisin välja sobiliku luuletusejupi J'le (mitte see, mida just lugesid :D), mida sobiks Jõuluvanale lugeda, kuid kõik luuleõpingud jooksevad liiva: ta kas ei kuula mu luuleridu üldse või käsib kohe vait olla :D. Eile õnneks selgus, et ta võib ehk Jõuluvanale hoopis laulda. Nimelt on tal komme haarata mingi suvaline vidin (nt kruvikeeraja, kamm, teleripult, vne) kätte, panna see suu lähedusse (nagu mikker) ja siis laulda. Ja laulab ta toredasti :D. Kui laul otsa saab, siis ta plaksutamisega annab märku, et nüüd on lugu läbi, ja võiks ka aplodeerida. Lisalugusid saab ka ;)

neljapäev, 13. november 2008

Your result for The What type of MAN turns you on Test...


Tough guy
You scored 65% masculine, 71% athletic, 27% exotic, and 44% refined!
You love men, you love testosterone and you know it. You like a bad-ass man who knows what he wants. He isn't what you might bring home to mom but I don't think it really matters - he's hot! Someone like.....Vin Diesel. But let's face it, the whole point of this was to look at a bunch of hot guys. If you liked what you saw, please rate my test!
Take The What type of MAN turns you on Test at HelloQuizzy

See kõige lihtsam test vist üldse: isegi keeleoskus/-oskamatus pole takistuseks :P
Kusjuures olgu öeldud, et mulle ikka päris lihamäed ka ei meeldi :D nagu mind ei köida ka laus rasvavoldid ega kondiklibud... seega peab M endaga midagi tõsist ette võtma, et tal üldse mingit lööki minu juures oleks :):):)

kolmapäev, 12. november 2008

Sain lõpuks siis...

...kudumisega ühelepoole :), st kampsunil pole enam vardaid küljes. Nüüd tuleb vaid varrukad kokku ja kapuutsiserva kanal teha ning pael punuda - kõige raskem osa on ühesõnaga ees :D.
Aga ei saa ju vardaid niisama jätta... kaovad veel niiviisi ära ja seda pole ju ometi vaja, seega alustasin eile uue lõnga silmustamist. Retsepti sain siit. Saab siis näha, kas välja ka miskit tuleb :). Algus läks kiirelt: 20 rida nagu sipsti olemas ehk üks lehemotiiv valmis. Aga kuna silmuste arv läheb iga reaga aina suuremaks, siis ma ei imestaks, kui mu entusiasm varsti üle läheb. Ja kuna tegemist on ühe jõulukingiga, siis tzzzzz kõva häälega me sellel teemal ei vestle, eks ;)
Veidi aega tagasi teatas J, et tal on ribidel valus ja natukle hiljem teatas, et tahab kakale. Aitasin ta siis potile. Istus tükk aega seal, aga ei midagi. Panin püksid üles ja läksime uuesti mängima. Mõni minut hiljem tahtis ta uuesti potile. Seekord ei jõudnud ma teda veel istuma panna, kui ta oksendas! Oh õudust, see veel puudus - alles sai terveks. Peale seda on ta ühe korra veel oksendanud, loodan, et saab ikka korda... koduste vahenditega (kummelitee, rosinaleotusvedelik, leige vesi).
Eile avastasin, et J'l on kaks alumist silmhammast lõikunud :) Nüüd kaks ülemist tagumist purihammast veel ja komplekt ongi koos! (ei tea, kas hammastetulek ei või põhjustada mingit sellist reaktsiooni? Olgu öeldud, et arst hakkas mind kohe hirmutama pimesoolega, kui ütlesin, et J ütles, et kõht valus on. Seda aga ma ei taha uskuda, sest ta meeleolu on hüpersuper hea).

pühapäev, 9. november 2008

Kirjutatud 09.november hilisõhtul...

... Arvuti ajab mind hulluks: eriti siis, kui ma tahan selle abil midagi teha, aga ei saa/oska. Peaks endale vist mingi isikliku IT-mehe kuskilt sebima, kellele võiksin oma probleemidega helistada nii ööl kui päeva,l ehk kes ei teeks sellest probleemi, et mina loll kui lammas olen. Eile õhtust saati üritan lahti saada üht faili, mis mulle postkasti saadeti, ja no ei saa hakkama, ometi on see programm arvutis olemas, mis seda faili toetaks. Täiesti ajuvaba! Arvuti hakkab seda nagu avama, ja siis jätab oma tegevuse pooleli... Loll on ikka loll olla. Loodan, et mõni teine arvuti saab ülesandega hakkama, sest seal on mu jaoks vajalikku infot.

* * *

Mul oli eile sünnipäev (milline üllatus, arvestades, et mu blogi loevad inimesed, kes ise kohal olid) ja kuna ma ei ole eriline peolõvi (või pole selle avaldumiseks veel õiget hetke olnud), siis oligi pidu selline mõnus kohvitamine (kuigi kohvi tegin ma vist liiga kange?). J tegutses lapskülalistega teises toas, ja minule kulus selline puhkus igati ära - SUPER!

Aga nagu elu on näidanud, siis sünnipäevaga on mul mingi veider suhestumine - toit läheb siis mokka või õigemini ei tule välja selline nagu tahaks. Samas võiksin ma sellega juba äraharjuda.

(Kuna mõtted jäävad õhku, siis ma seda veel ei avalda)

Kirjutamist jätkan 11.november hommikul: Sööki teen ma üldjoontes peaaegu alati südamega: ok, ok, makarone keedan küll muu tegevuse kõrvalt ja pole selle juures hingega, aga jutt oligi ju, et üldjoontes :) Äkki teadmine lähenevast sünnipäevast ajab pea segi ja takistab keskendumast? Mäletan, et alates 7.sünnipäevast alates on olnud kõige jubedamad ööd need, mis on vahetult enne sünnipäeva, siis olen ma praktiliselt terve öö üleval või sellises poolunes.

Kui me veel korteris elasime, siis oli meil traditsioon (või oli see aint minu sünnipäevadega nii?), et öösel (loe: varahommikul) toodi köögist väike laud sünnipäevalapse magamistuppa, millele asetati siis kingitus(ed) ja vaas lilledega (teised inimesed said sünnipäevadeks ikka roose ja nelke :), aga mul olid alati ja ainult krüsanteemid, neist hullem oleks olnud ehk alpikann, mida ühele mu vennale alati kingiti :D. nüüdseks olen oma krüsanteemipettumusest ammu üle, sest tegemist on väga tänuväärse lillega, püsib kaua vaasis ilus). Tavaliselt olin enne sünnipäeva teada saanud, mis mulle kingitakse :), aga 7..nda sünnipäevaga oli nii, et ma pidin saama uisud (ma ju olin neid ise mingi kuu aega varem poes jalga pannud ja neid naaksunud), aga hommikul leidsin laualt komplekti joogiklaase :O (päeva jooksul sain endale uisud ikka ka: ööpimeduses polnud vanemad uiske ülevalt kapist kätte saanud lihtsalt).

Kui me oma majja kolisime, siis tekkis traditsioon, et kingitused tekkisid öösiti nn lillelauale ja mina pidin siis öösiti oma voodist hiilima esikusse vaatama, et kas juba on kingitus olemas või mitte :D. Kui algul ei saanud magada seetõttu, et kingitust ei olnud, siis hiljem ei saanud seetõttu, et põnevus ja hirm (et kas ikka saan varem välja nuhitud asja endale või mitte). Seda ma ei tea, miks ma kunagi öösel kohe kinki ei avanud... ju arvasin, et sünnipäev pole päris käes.

Alates 15.sünnipäevast hakati kinke tooma hommikul voodisse (ei, ei olnud mingit laulmist - me pole eriti keegi viisipidaja) ja siis taastus ka uni ;)

Kui ma kodust linna ära läksin, siis muutusid ka sünnipäevad vähemoluliseks, aga võib-olla on sellele kaasa aidanud mu kaaslased, kes pole mu sünnipäeva kunagi suutnud eriti hästi meeles pidada?

Ilmselt varsti tuleb aeg, kus ma arvan, et seda tähtsat sündmust pole vaja eriti tähtsustada :D
Ahjaa, maiused olid siis:

***

J kõndis eile mööda tuba ringi, käed ettesirutatud. Küsisin, et mis ta teeb ja ta ütles midagi, mis kõlas umbes "mulunima" ja ma ei saanud mitte midagi aru. Tema aga muudkui jätkas, vahepeal tegi põrisevat häält ka ja siis sain ma aru: ta niitis mängult muru :D

***

J kutsub nukkusid tädideks :D

***

Reedel käisime Ampsu pannkooke söömas ehk peaaegu nagu kohvikus... (Aitäh, M.T. seda kohta soovitamast, sest ma ei mäleta, et me oleks kunagi kusagil nii rahumeelselt ja kenasti süüa saanud, ilma et mina kogu aeg anuks, et J ilusti istuks ja mööda söögikohta ringi ei tuiskaks).

***

Silmaarstil läks kõik superhästi, J'i silmakanaleid ei hakata loputama!!!! Jeeee!

***

Sain lõngapoest täiesti uskumatult mõnusa lõnga (ostsin teistsugust värvi) ja ma hakkan aru saama, neist inimestest, kes pärast lõngapoe külastust vaimustusest pakatavad ;)

***
Nukuteatrisse broneerisin laupäevaks, 31.jaanuariks kella 11:00 etendusele Metsakülad piletid ära. Kes meiega liituda tahab, andku teada, pilet on 65.- nägu.
***
Ja selle faili, millega ma hädas olin, sain ma ka lõpuks lahti... see ei tähenda, et mulle ei kuluks üht IT-meest ära (missiis, et mul pole arvutit).
:D

neljapäev, 6. november 2008

Ma olen muusika suhtes...

... väga tolerantne, ma leian. Võin vabalt kuulata stiile seinast seina, ja kõiges midagi enda jaoks lummavat (ehk) leida.
Aga kui mängitakse järjest ca 30 minutit ja teab mitmendat korda "keeruta, lennuta, neli-viis korda järjesti...jne" akordionil, siis hakkab ka minu punane vilkur tööle ja juuksed tõusevad püsti.
Ma saan väga hästi aru, et lapsed, kes käivad muusikakoolis/tegelevad muusikaga, peavad pilli harjutama, ja tore on, et nad muude (põnevamate)tegevuste kõrvalt viitsivad seda teha.
Asi läheb veel hullemaks, kui mõnele teisele naabrile hakkab see harjutamine pinda käima, ja leevenduseks paneb ta oma plaadimasinasse mingi üllitise, mis üritab akordionist üle olla...
Ja mina ei saa enesekaitseks midagi teha, sest tahan nautida veel mõned minutid "vaikust", mida lõunauni võimaldab :D

kolmapäev, 5. november 2008

Meie eileõhtune vestlus...

... tekitas hämmingut :)
Mina: "Tead, J, varsti hakkavad Päkapikud käima!"
J: "Ei taha Pikka!"
Mina: "Tõesti? Aga Päkapikud ju toovad ehk kommi ja küpsist..."
J: "Ei taha komm, ei taha kivi!"
Mina: "Aga mida Sina siis tahad, et ta tooks?"
J: "Jäätist!"


Pean ilmselt rõõmustama, et last ei saa tühipalja kommi ja küpsisega äraosta, kuid Päkapikkudele on nüüd küll kõvasti mõtlemisainet, kuidas lapse soove täita :D.

Toppisin aknaid: pole seda enam aastaid teinud, väga tüütu. Aga külm tuul elamises polnud ka meeltmööda.

J'i kampsun on lõpusirgel: kapuuts vajab veel veidi nokitsemist ja proovimist ja nokitsemist :D. Põhimõtteliselt võiksin ma praegu ju ka ära lõpetada, aga vot tuli kinnisidee kapuutsi näol, ja enam peast ei saa. EDIT: tahaks juba pilti siia panna ja eputada, sest ise olen oma näputöö üle ikka väga uhke.
Tahaksin eksida lõngapoodi, sest üks mõte keerleb peas, ja seda sealt ära saada tundub võimatu. Aga eks mul ole ennegi olnud suurushullustusi

Sain eile teada, kui halb ajaplaneerija ma olen :S. Kuidas on võimalik ühildada aegasid, mis üldse minust ei sõltu?

Kui ma juhuslikult poleks kuulnud eile hommikul "Terevisioonis" lõiku Ameerika Ühendriikide uuest presidendist Obamast, siis ilmselt varsti oleksin endast kuskil seltskonnas ikka täitsa idioodi mulje jätnud... no ei kuulu mu päevakavva raadio kuulamine, ajalehtede lugemine, netis nupukeste seiramine ega uudiste vaatamine... ma pean end parandama. Äkki peaks lehe tellima? Ähhh...seda peaks ju ka lugema :D

teisipäev, 4. november 2008

Mu tiitel rööviti...

...ja mu kõrvale on see ikka väga võõras. Asi sai alguse vist üleeelmisel nädalavahetusel, mil J "kaotas" emme silmist ja hakkas otsima, hüüdes: "Emme! Emme!", aga kuna ma olin ikka täitsa kadunud, siis tõttas J'le abivalmis onutütar appi, kes hakkas ka J'i emmet otsima, hüüdes nii nagu teda mind kutsub :). Lõpuks leidis J mu ikka üles.
Teema jäi soiku kuniks me jälle suuremasse seltskonda sattusime ja mind eesnimepidi kõnetati. Ja eile lõunal siis hakkas J ka mind kutsuma nimega :D. Peale lõunaund olin jälle emme, aga õhtuks olin ma jälle A :D

esmaspäev, 3. november 2008

Jalavanni kiituseks...

... peab ütlema seda, et see tõesti aitab! Vähemasti täiskasvanute puhul, seest lastel ju see vesi seal eriti kuum küll pole või on J lihtsalt väga kuumakartlike jalgadega... Reedel algas mul ikka meeletu nohu ja pühapäevaks oli see täiesti kadunud nagu polekski olnud. Ning kogu saladus peitub ilmselgelt kuumas meresoolaga jalavannis ja pärast seda sai jalgatõmmatud kadunud vanatädi hoole ja armastusega kootud villasedpõlvikud. Oma pirtsakusest (surema ma veel ju ei hakanud) ei olnud ma nõus ühegi teise ravivõttega. J'l nii hästi ei edene, aga küll ma tema ka terveks võlun ;) - see võtab lihtsalt aega.
Uni on täna hommikul jube, seega ma vist lebon terve päeva...

pühapäev, 2. november 2008

Ma olen eriti...

...produktiivne :) Kuna me teatavatel põhjustel ei saa minna mu vennatütre 3.sünnipäevapeole (silmast-silma saime õnne ikka soovitud ja kallistada ka), siis küpsetasime veel ühe kalapiruka (sest eelmine sai ju kiiremini otsa, kui oleks tahtnud) ja kohupiima- mustsõstratäidisega rullkoogi...

Praeahju läheduses...

... ei saa mina kunagi rahulikult olla, ikka pean ma sinna midagi küpsema pistma. Nii juhtus ka eile :). Natuke arvutis surfamist: sest kuskilt tuli ju isuäratav küpsetis leida. Retsept pärineb sellest blogist.

Quiche forelli ja brokoliga
Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat" lk 52

Põhi: 3 dl jahu, 150 g võid, 1 tl soola, 2 sl külma vett

Täidis: 300 g forellifileed, soola ja musta pipart, 100 g krevette (need jäid välja, sest tavaliselt pole meil neid nii igaks juhuks külmikus), 1 väiksem brokoli, 3 muna, 3 dl vahukoort, soola ja musta pipart, 1 küüslauguküüs, 100 g juustu, hakitud murulauku

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika forellifilee kuubikuteks. Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda 1 minut. Sega omavahel munad, koor, sool, pipar, purustatud küüslauguküüs, riivitud juust ja hakitud murulauk. Rulli tainas jahusel laual ümmarguseks kettaks, mis on vormist 10 cm suurem. Tõsta tainas pirukavormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 250 kraadises ahjus 7-10 minutit. Aseta eelküpsetatud põhjale forellikuubikud ning maitsesta need soola ja pipraga. Aseta peale ka krevetid ja brokoliõisikud. Vala üle muna-kooreseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus veel 25 minutit.
Tavaliselt ma olen üritanud muretainast hakkida noaga ja iga kord ma kirun retsepti, kuna tulem jääb selline pudisev mitte ühtlase massina. Seekord lasin näpud ikka käiku ja õigesti tegin! Nii superhead tainast pole mul varem veel tulnud!!! Enne ahju nägi see pirukas välja selline:

Sel ajal, kui pirukas küpses, ärkas lõunaunest J, kellel oli mingi eriline hellusehoog peal. Tavaliselt hakkab ta kohe tegutsema, kuid vahel tahab mingi pooltunnikese veel süles istuda. Nii ma siis olin temaga hõivatud, kui ahi piiksuma hakkas, et küpsetis valmis. Kuna aga ma kohe ei saanud seda väljavõtta, siis umbes minuti küpses ülearu, ma arvan... Sellest hoolimata oli maitse mmm, kui hea! (Ennast kiitmast ei väsi ma eal!)

Kellele maitsevad soolased koogid, siis soovitan soojalt! (süüa kõlbab nii soojalt kui külmalt, aga mulle meeldis soojalt rohkem). Hea, lihtne oli teha ka (laiskade jaoks on muretainas poes müügil ka :D).
PS! Lisasin ka Tosca-õunakoogi pildi, mis pole põrmugi isuäratava välimusega :D, kuid maitses hea ;)

laupäev, 1. november 2008

Kui ma olen autoroolis...

..., siis olen ma üldjuhul korralik juht: täidan liikluseeskirju ja olen viisakas :), lubades inimestel vöötrajal teed ületada ja lastes teistel autodel rida vahetada. Kiirust ma vahel ületan, kuid ma ei kiitle sellega. Möödasõite ma ei armasta (ja selleks on ka päris hea põhjus). Olen põhjustanud kaks pleki kriipimist/mõlkimist ja kahel korral on minu juhitud autole tagant sissesõidetud (ühel korral läks auto mahakandmisele): inimohvreid ja - vigastusi pole õnneks kunagi olnud: ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku).

Kui ma olen jalakäija, siis olen ma ka üldjuhul korralik ja viisakas, järgides liikluseeskirju: ma lähen üle tee rohelise tulega või vöötrajalt, eelnevate puudumisel vaatan alati vasakule, paremale, vasakule. Enne teeületamist veendun alati, et autojuhid on mind märganud. Mu jope küljes ripub helkur.

Oma lapse liikluskasvatusega alustasin ma põhimõtteliselt kohe, kui ta sündis: minnes vankriga üle tee ainult selleks mõeldud kohtadest (käies kasvõi 100m vastassuunas). Õigemini süvendasin ma nii endale harjumust käituda eeskujulikult: kuidas ma saaksin muidu lapselt hiljem nõuda asju, milledes ise eksin. Valgusfooride ja ülekäiguradade juures ütlen ma talle alati, et ainult siis tohib minna, kui on roheline tuli ja autod seisavad... Tundub, et see kõik on hakanud vilja kandma. Täna poest tulles kõndisime ilusti vasakulpool teeservas (J kõndis teepervel, mina veidi teel) ja siis korraga sikutas J mind käest ja ütles: "Emme, maha!", andes sellega märku, et ma ei kõnniks tee peal. Kinnitasin, et tal on õigus ja läksin ka saabastega pori :) sisse kõndima, ja siis lisas J: "Tato sõida, tuut-tuut!" (loe: autod annavad signaali, kui ees oled). Sel hetkel olin ma nii enda kui lapse üle uhke: me kõnnime õigel teel ;)

reede, 31. oktoober 2008

Murduvad ka kõige tugevamad...

... nagu nt mina. Praeguste vihmaste ilmadega käin ma täiesti tavaliselt riides: sügissaapad, pikad püksid, jope, sall. Vahel on käes ka villased sõrmikud - enamasti mitte. Mütsi ei ole (sest ma pole seda jõudnud omale veel kududa), aga kui tuul ja vihm eriti talumatud on, siis tõmban jopekapuutsi pähe. Külmetanud ma otseselt kuskil ei ole (samas olen juba terve selle nädala elanud külg külje kõrval nohuninaga), aga tund aega tagasi hakkan nina tilkuma nagu kevadine mahlakask ja arvata on, et ees ootab kaks tüütut nädalat nohuga. Mul lihtsalt pole sudafed (või oli see actifed) tabletti käepärast :S.
Kord aastas pommitatakse mind küsimusega: kas mingit kingisoovi ka on? - ja nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mis ma ikka oskan sellisele küsimusele vastata? Ei käi ma ju ülepäeva poes mingit asja silitamas ja õhkamas "Oh, kuidas ma SEDA endale tahaksin!" Mulle ju meeldivad tegelikult üllatused ja põnevus. Aga kunagi ei ütle ma ära nt raamatupoe kinkekaardist (Apollo või Rahva Raamat): hetkel ma ei oska öelda ühtki konkreetset raamatut; mõnest lauamängust; potilillest/-puust (kass vist pistaks need nahka?); pesust :); teatripiletitest (aga lapsehoidja puudumisel ei saaks seda vist rakendada?); jne...
Kunagi ma arvasin, et 30 on selline vanus, kus inimesed on sellised soliidsed :), elukogenud - nüüd aga, kus ma ise kohe selle ukse avan... no mina olen küll veel täitsa plikake ja asjaolu, et mul on laps, on seda ainult võimendanud :) Mul pole mingi probleem õues hüpeldes poodi minna J'ga (tema on siis jänkupoiss ja mina -tüdruk), suvel aias hundiratast visata või põrandal kõhuli televiisorit vaadata. Mingist elukogemusest ei saa juttugi vist olla? Teatud asju ma muidugi tean, aga nii palju ruumi on veel uuele infole. Ajakasutuses jään ma endiselt jänni. Kui ma siis vaatan kõrvalt oma 30+ aastaseid sõbrannasid, sugulasi, naistuttavaid, siis on nad minust kõiges paremad: alustades kodus toimetamises ja lõpetades ma ei tea millega... Ma arvan, et asi on selles, et nende kõigi lapsed on selleks ajaks läinud või minemas kooli ja ilmselt elu õpetab nobe olema... Mina olen ses mõttes alles lapsekingades. Aga võib-olla on mul alaväärsuskompleks :D Kes nüüd selle peale muretsema hakkas, siis ausõna mul ei ole stress ja 30 pole mu jaoks hirmutav... pealegi on selle sündmuseni veel aega.
PS! Salatit/kooki/kohvi pakun laupäeval, 8.novembril. Kutseid nagu alati ei saada, Te kõik ju teate, et olete alati oodatud ;)

neljapäev, 30. oktoober 2008

Kodus ootab meid kass Pipi



Ta on 6-aastane emane kass, kes elas oma perega prügikasti kõrval/all/peal/sees kuni ta siis ühel ilusal õhtupoolikul leidis oma pesa ja toidukausi minu juures :).
Alguses oli ta ikka täitsa beebi: istusin tema pärast öösiti üleval ja lohutasin teda, sest mjäu-nutt oli südantlõhestav. Õnneks harjus ta suhteliselt kiiresti oma uue eluga. Kuniks hakkas arvama, et mina elan tema juures mitte vastupidi. Selgus, et temas peitub paras tiiger (käpalöögid olid tugevad, küüned teravad ja hambad pidevalt sügelemas), kes aeg-ajalt muidugi suutis olla ka armas nurruv sülekiisu.
Söögiga pirtsutas ta algusest peale: kord ei kõlvanud kuivtoit, siis jälle konserv, vahel pirtsutas ka kiisueine peale. Erilisteks hittideks muutusid konservoad ja sidrunijäätis. Vahel sai ta ka räime ja kanasüdameid.
2006 august - 2008 oktoober oli ta mu õe juures komandeeringus, kus ta jõudis palju pätti teha ja ilmselt ka mõne armsa hetke :).
Selle aasta märtsis käis ta operatsioonil, kus võeti võimalus tal lapsi saada; tundub, et pärast seda on ta palju rahulikumaks muutunud.
Kui ta kunagi tunnistas mänguasjana ainult shokolaadipaberist kortsutatud hõbekuuli, siis nüüd pole ma teda mängimas näinud. Probleem ehk selles, et viimasel ajal pole ma ise ka shokolaadi söönud. Peab vist seda viga parandama ja vaatama, kas vanad trikid on tal ikka veel meeles.
Kui me õhtuti koju läheme, siis traditsiooniks on saanud see, et ukse juures me silitame kõige pealt umbes 5 minutit kassi, kes ümber meie tiirutab ja nühib end. Ja siis hakkab igaüks omi toimetusi tegema.
J ja Pipi saavad omavahel suhteliselt hästi läbi: hoiavad targu distantsi.
PS! Eile juhtus siis ka see, mida olin ammu kartnud: kui Pipi mängutoast läbi jalutas, läks ta kogemata (või meelega) vastu J'i lõvi, ja see hakkas muusikat mängima, mille peale kass niiviisi ehmatas, et õhtu otsa oli köögi laua all peidus.