LOR

J käis eelmisel nädalal 3 päeva lasteaias. Esimesel päeval tundus kõik tore ja põnev, teisel päeval sai ta aru, et hakkabki nii olema, et emme kaob minema ja kolmandal päeval üritas ta vajutada ikka väga sihikindlalt mu sellele nupule, millega lülitada sisse tunne, et kas see kõik ikka on õige... neljandat päeva ei tulnud..., J jäi haigeks.

Täna käisime nina-kõrva-kurguarstil... tegelikult oli aeg küll 07.aprill, aga ma registratuurist retsepti võttes oskasin lihtsalt küsida, et ega keegi juhuslikult pole arstiaega äraöelnud, ja näkkas. Kell 14:40 pidime platsis olema. Jõudsime isegi veidi varem, ootasime. Kui kell näitas aega, suundusime kabinetti ja sealt saadeti meid ukse taha ootama, kuna arst pidavat kohe tulema. Nojah! Kui kohe, siis kohe... (meenus, et kahel eelnevalgi korral, mis me selle arsti juurde pääsu oleme oodanud, on tulnud kõvasti oodata, sest arst kolab lihtsalt suvaliselt kuskil ringi). Kui kell sai :O 14:55, saabus siis tohter, ja liinitöö algas.

Kiirelt kontrollis ta J'i kõrvad: korras; kurk: korras; nina.... nohu on, valgub veidi kurku, on pisike adenoid, kui ei vaja sekkumist, hingamisteed on veidi kitsad. Seejärel tahtis ta kirjutada pruune tilkasid, aga ma informeerisin, et hommikul juba ostsime selle rohu välja. Ise ei märganud ka küsida, et mis värk siis selle nohuga on, et see sel hooajal nii tihedalt on olnud... aga ehk ma siis tõepoolest külmetan J'i ja ta liiga vähe karastunud on. Viimane on täiesti mõistetav, arvestades, et ega ma ise just eriti kuumavereline pole - pigem külmavares.

2 minutit hiljem olime kabinetist väljas, kaasas tarkuseterad, et tilkasid peaks annustama kuurina (10 päeva 2 tilka 3x päevas) ja lasteaia jaoks on esmaspäevast roheline tuli.

2-aastase seltskonnas igav juba ei hakka :D

Eilne päev algas hiljem kui tavaliselt (magasime tervelt 15 minutit kauem:D). Hommikupudrust J keeldus. Ega ma väga ei üritanud toppida ka, suur poiss juba, küll saab ise aru, kui kõht tühjaks läheb (asendust ka ei toppinud), aga Vanaisa ju ometi ei saanud vaadata, kuidas laps nälgas on, ja pakkus talle esimesel võimalusel leiba ja piima. Kui Vanaisa poest tuli, siis oli ta varmalt nõus J'le saiakeste pakki avama, sest laps ju pole midagi süüa veel saanud!!! Ja pole õige, et laps PEAB nälgas olema! :D

Muidu oli suhteliselt rahulik hommik... vahepeal oli ka kassi päästeaktsioon rõdult, aga midagi erilist selles hommikus küll ei olnud. Seegi oli täiesti tavaline, et 10 minutiga suutis J kogu alumise korruse disainida vastavalt enda ilumeelele (ja seejuures väita, et tuba on ilus :D).

Kui kell sai 11:15, hakkas ta nuiama, et tahab tuttu minna :O (äratus oli 07:15). Vot see oli imelik! Üldjuhul ei meeldi J'le voodisse üldse minna ja ta ikka protestib kõvasti selle teemaga. Veerand tundi hiljem olin ma tüdinenud ta vingumisest, kuidas ta väsinud on, ja tahab teki alla... andsin alla, ja läksime unejuttu (luuletusi) lugema. Ta uinus ahvikiirusel.

Mina suundusin seejärel arvutisse, kus olin seni, kuni ta kahe paiku ärkas.

Ja siis läks elu alles põnevaks!

Lõunasöögiks oli tass keefiri ja viil leiba (mina olin valmis talle ka suppi pakkuma).

Tegime koos kooki (kuna J arvab, et me teeme alati kellelegi sünnipäevakooki, siis nimetasime selle koogi J'i issi sünnipäevakoogiks, kellel juhtumisi oli sünnipäev). Sel ajal, kui ma otsisin ahjuplaati, oli J sukeldunud tainakaussi ja söönud nii mõnuga, et ta nägi välja nagu mustanahaline shokolaadipoiss :D.

Kui kook ahju sai, ja tema nägu puhtaks, siis võttis ta köögikapilt märkamatult klaaskausid ja toppis need märkamatult praeahju (külma puukütte). Veidi aja pärast nägin, kui ta need sealt välja võttis. Aimates ohtu ette, palusin, et ta annaks need mulle, kuna Mimmile ilmselt ei meeldi, kui ta nendega mängib. Otseloomulikult lülitasin sellega sisse protestinupu ja J hakkas kadetsema ja kauss kukkus kaenlast põrandale klirrrrrrrrr... Puhastasin tolmuimejaga parajasti põrandat, kui Mimmi töölt tuli. J läks kohe rõõmsalt teatama, et tegi kausi katki... Mimmi küsis, et kas see juhtus kogemata, ja no muidugi ütles J, et just nii see oligi :).

Sellest hetkest alates muutus J üheks paharetiks... kirjutasin ristsõnade õigeid vastuseid vastuskaardile, kui J tuli ja krahmas Mimmi korrektori ja järgmiseks oli sellest kogu lint väljas...

Kui ma siis küsisin, et kas ta kavatseb täna veel midagi lõhkuda, oli vastus: "Jaaa, taldriku!" Ei pea vist eriline geenius olema, et arvata, mis juhtus vaevalt 10 minutit hiljem :). J hakkas koogisöömiseks taldrikuid ükshaaval elutuppa viima ja ähmiga pillas kolmanda köögipõrandale klirrrrr! kildudeks.

Vaibapiknik möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, aga nõude koristamisse ma teda ei kaasanud :D.

Ülejäänud õhtu terroriseeris J lihtsalt kõiki oma ülienergilisusega (see võis tulla vabalt sellest kolmest tükist koogist, mis sisaldas veidike kohvi) ja Mimmi hakkas mingil hetkel lugema minuteid, mis on jäänud J'i uinumiseni... :D

Õhtuks oli J nõus tatart sööma... tõstsin talle portsu taldrikusse jahtuma, läksin Taadut sööma kutsuma, ja kööki tagasi jõudes oli J parasjagu ametis viimaste tatraterade kraanikaussi kallamisega. Ise rääkis seejuures, et ta ei taha süüa. Tegin sellest pahandusest pilti ja selle ajaga jõudis ta kapilt haarata küpsisepaki (milles õnneks oli paar küpsist ja puru) ja külvata kogu köögivaiba küpsisepuru täis... Ise koristas selle kokku.

Edasi otsustasin, et need lühikesed minutid, mis tal veel on ärkvel olla, liigub ta mu käest kinni hoides.

Lõpuks sai kell 21, ja läksime hambaid pesema. Kui suurem pesemine valmis, siis J tahtis ise hambaid pesta (täpselt samuti nagu see käib igal õhtul), jätsin vee nirisema ja käisin ise korraks all. Järgmiseks suutis ta mind üllatada peapesuga! Föönitasin ta kuivaks ja siis unejutt ja tuttu.

Selle õhtu jooksul kõlas minu suust lause: "Ma peaaegu mõistan inimesi, kes oma lastele kallale lähevad..." :D

Premeerisin end pokaali valge veiniga...

(Veel oli ta päeva jooksul jõudnud panna Mimmi tomatitaimedele igaksjuhuks peale pabertaskurätikust katteloori)

Tänane hommik algas veelgi hiljem... Ei tea, mida peaks arvama, kui hommikul laps teatab, et villane sokk läheb katki?

Kui ma wc-potti puhastusvahendit panin, siis oli J ametis juba õmblemisega (oli eemaldanud õmblusmasinalt katte, avanud varupoolide laeka ja kõik niidipoolid vaibale torniks ladunud).

Tundub, et tuleb põnev päev: ilmselt märk sellest, et lapsega peaks rohkem tegelema.... Lähengi siit nüüd ära (ei, ei... ta pole praegu kuskil "pahandust" tegemas, vaid istub mu süles ja on ametis oma emme kallistamisega ;)).

PS! Täna on esimene hommik, kus J sõi hommikusöögiks võileibu ja jõi kõrvale teed (seni on ta võileiba ampsanud peale pudru söömist)

Ökokott

Üleeile õhtul pesin nõusid ja samal ajal J rippus mu velvet-teksades (no need heledad teksalikud velvetid) - hoidis taskutest kinni ja siis korraga käis raksti ning minu pepp oli paljas :D. Olgu, olgu, tegelikult tuli vaid üks taskunurk lahti, ja selgus, et nende pükstega on nüüd igastahes kööga (ma ise olin mõni aeg tagasi katki teinud rihma-aasa).

Eile lõin siis käärid pükstesse ja lõikasin püksid capriteks... ja kuna ma olin saanud ajutiseks kasutuseks ka õmblusmasina, siis täna ma vuristasin sellega veidi.

Oh, vahelduse mõttes oli päris vahva... kuni esimese harutamiseni :D. Aga tõepoolest ma polnud eales varem lukku õmmelnud kuhugi (ilmselt sai tööõpetustunnis omal ajal kõik seelikud kummivärvliga tehtud :D).

Aga nüüd võin ma esitleda oma kauatehtud kaunikest... (voodrit ei teinud ja seega võib veidi sisemiste õmbluste kallal norida, mis siingi ühel pildil eriti näha, aga ma ise olen rahul ja lõppeks ongi ju see peamine)

Et aimu saada suurusest, siis asetasin kotile võrdluseks CD.
PS. Kott on eriti öko, kuna esmalt kandis neid pükse mu õetütar, siis praakis ta need mulle ja nüüd siis on pükste kolmas elu alanud. Tulemusega olen ise super-rahul ;)

PPS. Pean veel mõtlema, mida ülejäänud materjalist teha ;) :D

Kooki moosiga...

J magas lõunaund ja iga natukese aja tagant rääkis unes: "Emme, kooki tahan! Emme, tee kooki! jne".
PS! Täna tehakse kõike ISE ja räägitakse lasteaias ise riidesse, lasteaias ise pissile, lasteaias ise jne.... :D

J on suureks kasvanud...

Alustuseks olgu öeldud, et kuna J'le ei võimaldatud eelmise aasta sügiseks minust privaatsust, siis oli ta sunnitud mind taluma ka edaspidi peaaegu 24/7.

Kuna tema ISE on juba suhteliselt suureks kasvanud selle ajaga, siis umbes kuu aega tagasi hakkasin ma taas uurima võimalusi J'i iseseisvumiseks (ol,gem aus, hoolimata laisast emmest suudab J viljeleda kodus nn õpitud abitust - ja ärge küsige, kuidas see võimalik on: kanaema kompleks, mis muud).. Ja see, mida ma teada sain, ei olnud just roosiline... Kui ikka ainult 7 uut last saab minna lasteaeda, ja minu laps on järjekorras alles 19., siis on raske uskuda, et enne teda 13 lapsevanemat ütlevad, et nad ei tahagi kohta. (teistes lasteaedades lubati küll rohkem lapsi vastuvõtta, aga see-eest oli järjekorra koht ka kordi tagapool: suurusjärk umbes selline, et 40 lapsevanemat keelduks kohast).

Järgmiseks hakkasin uurima päevahoiu variante. Üks oli ilusam ja õdusam kui teine... hinnad olid veelgi ilusamad. Tallinna linn kopenseeriks summast küll peaaegu 2000 krooni, aga lõppsumma oli ikka mu meelest suur (maksmise mõttes). Kurb, aga see ei tundunud kahjuks mõeldav.

Ja kuna majanduslik olukord (riiklikus mõttes) just erilist turvatunnet ei süvenda, siis ei julgeks ma ka riski võtta, et loobuda oma ametlikust töökohast ja loota, et ehk lähevad ajad kunagi paremaks ja töökohti turul jälle jalaga segada, saada ainult cv...

Edasi ei jäänud muud üle, kui saata kiri Haridusametisse. Piirkondlik ametnik soovitas laps panna vene-lasteaeda (ja sedagi mitte samasse regiooni). Aga kuna olin kirja saatnud ka Haridusameti üldmeilile, siis sain sealt suhteliselt konkreetse pakkumise.

Leppisin siis kokku kohtumise ja rääkisin muudkui J'le, et varsti lähme lasteaeda vaatama..., kuniks ma olin sunnitud kohtumise hommikul selle tühistama, sest J oli haigeks jäänud...

See eelnev oli kõik proloog ;)

Nüüd olin ma targem, plaanisin kindlalt minekut, aga J'le ei maininud poolt sõnakestki sellest. Ta sai alles linnas teada, kuhu meie jalakesed meid viivad :). Kuna ma talle nädal aega varem olin lasteaeda täiega haipinud, siis oli tal seda ainult rõõm kuulda.

Kõigepealt otsisime väravat (huvitav, et lasteaedadel on värav alati täiesti ajuvabas kohas), ja siis umbes sama kaua ust, millest siseneda. J teatas trikoloori nähes rõõmsalt: "Eesti lipp! Eesti lipp! Näe, emme!". Kui ma ta käest siis küsisin, et mis ta nimi on, oli vastus jälle: President :D Korrigeerisin.

Siis vajutasime kordi fonoluku nupule, aga ei midagi... vahepeal tekkis juba tunne, et oleme vist ikka vale ukse taga... kuni siis lõpuks uks ka avanes. Vastuvõtt oli igati soe ja tore. Kodutöö oli muidugi eelnevalt ka korralikult tehtud: sünnitunnistusest oli olemas koopia ja avaldus oli eelnevalt täidetud. Olime nõus sellega, et juulis pean hakkama ise organiseerima mingit muud hoiuvarianti, sest siis lasteaed suletud - seega edaspidi ma hakkan ilmselt juulikuus puhkama :D (normaalne, pole töölegi veel läinud, ja juba unistan puhkusest :D)..

Kui juhataja hakkas J'i kohta infot andmebaasi toksima, oli ta siiralt üllatunud, et J on ´juba nelja lasteasutuse järtsus. Nimelt minu kolmandas lasteaia eelistuses avaldust täites, väitis sealne juhataja, et laps võib olla kolme aia ja ühe sõime järjekorras. Nüüd ma ei teagi, kas see peab paika või mitte, sest siiani pole sellest nagu probleemi olnud...

Kui andmed olid sisestatud, siis ütles juhataja, et näitab meile rühma, ja küsis, et kas arstitõend on olemas. Loomulikult ei olnud, sest ma arvasin, et seda pole enne vaja kui siis, mil ta kuhugi võetakse vastu.

Rühm asus kuskil teises maja otsas. Kohe tuli meile õpetaja vastu, kes oli äraütlemata rõõmsameelne (mu käest juhata küsis rühma eelistust ka, et kas tahan vanemaid või nooremaid kasvatajaid.... eelistasin nooremaid). J oli häbelik ja kui ta nime küsiti, siis otseloomulikult ütles ta, et on President :D.

Siis vestlesin õpetajaga kõigest olulisest ja J samal ajal mängis juba teiste lastega. Peale mõningast vestlust arvas õpetaja, et talle tundub,et J on täitsa lasteaiaküps. Kuigi ma olin tunnistanud, et ta eriti agar lusikatõstmises kodus ei ole. Aga seda kompenseerisid ilmselt mähkmevabadus, lõunane uni, riietumisoskus. Täiesti veider oli, et ükski laps ei kakelnud sel ajal, kui me seal olime (ma oma vaimusilmas olin kujutanud, et lasteaias on pidevalt üks röökimine ja kisamine ja mänguasjade tirimine).

J käis koos teiste lastega pissil ja siis riietusruumis tuli üks poiss meie juurde oma fliisi näitama, ja J hakkas kelkima, et tema läheb trolli peale :D (lapsed hakkasid samal ajal õue minema) ja seda ta ikka korrutas mitmeid kordi... ma usun, et ma ei liialda, et umbes sama palju, kui seal lapsi oli :D.

Ja siis öeldi meile, et kas esmaspäevaks saame me tõendi tuua, et siis võib J juba rühma tulla :O.

See oli alles üllatuste üllatus!!! Ma hommikul läksin sinna ju lootuses, et nad mu lapse ikka sügiseks võtaksid, ja nüüd oligi see kauaoodatud ja kauge hetk lõpuks käes: selline tunne nagu elu parim hetk - nüüd ma siis tean ka, mis tunne on (valges kleidis) abielluda :D.

Teate, ma oleksin tahtnud lausa keksida või visata paar hundiratast... nii õnnelik olin (suu oli iseenesest mõistetavalt kogu aeg kõrvuni).

Olin sutt õnnelik, siis hakkasin rõõmsat uudist pöidlahoidjatega jagama. Ning siis saabus paanika: appi, lapsel pole ju lasteaiariideid ega -jalatseid.

No ja peale seda muidugi ka see, et oi-oi-oi, ma pean ju nüüd varsti siis tööle minema, ja ise ei mäleta programmigi! Ja mismoodi see kõik logistiliselt hakkab väljanägema - see on muidugi paras peavalu.

Imelik, et see on alati tundunud nii kauge tulevikuna, ja nüüd korraga on see käes: mu laps on suureks saanud ja läheb lasteaeda :)

Peale lasteaeda me suundusime Viru Keskusesse, kus ma jätsin J'i südame rahuga mängunurka Väike Päike. Ise käisin samal ajal poodides ringivaatamas. Kui vahepeal mängunurka tagasi läksin, et küsida, kas J tahab ehk pissile, siis ta ajas mind minema, kuna tahab veel mängida. Loodan, et see lasteaia värk hakkab sama edukalt sujuma...

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...