neljapäev, 9. aprill 2009

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.
Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.
Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.
* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)
* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid
* Lacto Seven (piimhappebakterid)
Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.
Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D
Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).
Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.
Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D
Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)
Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.
Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.
Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D
Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D
Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).
Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)
Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.
Lõpuks jõudsin tööle ka.
Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.
Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.
Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...
Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).
Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.
Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.
Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.
Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.
Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...
Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

laupäev, 4. aprill 2009

Harjutamine teeb meistriks

Käin juba lasteaias,
ei ole väike ma...
Ka kodus lauast laiast
võin üle vaadata...
Ma pole enam beebi,
vaid töötan nagu mees...
Ma joonin, maalin, kleebin
ja kauneid pilte teen...
(see on J'i üks lemmikuimaid laule viimasel ajal)
__________________________________
Esmaspäeva hommik algas lasteaias peale haigust jällegi edukalt. Kusjuures ongi vaja lapsel nn sinist lehte. Meid võeti sel korral ilma selleta jutule õnneks ikka, sest ma polnud märganud eelnevalt seda küsida ja õpetajad polnud jälle valgustanud seesuguse infoga mind. Lahtiriietumine võttis aega umbes 10+ minutit. Lõunal ootas mind ees rõõmsameelne poiss, kellel silmad kergelt niisked (pisarad saabusid mind nähes). Õhtupoolikul rääkis J, et läheb homme ka lasteaeda.
Teisipäeva hommikul polnud eelmise õhtu jutust enam miskit järel. Mina meelitasin, et lähme eilseid pilte vaatama (plastiliinist olid teinud vineeralusele pildi, teemaks Lilled, J oli lumememme teinud :D). Seda hakkas ta aga riietusruumis sajaga ärakasutama. Nimelt olid pildid aknalaual ja ta ei ulatunud ise neid nägema ja nõudis sülle - see aga oli täielik püünis... ega ta enam polnud nõus mu sülest maha minema ka. Lõpuks oli nõus mind ikka minema lubama, kuid siis otsustas siiski, et ma ei tohi minna. Kasvataja jäi teda lohutama. Rühmast vain välja umbes 8 minutiga. Lõunal oli laps nii rõõmus ja keksis ümber minu ja õpetaja, kui arutasime, millal J võiks lõunaune ka lasteaias magada. Koos otsustasime, et enne järgmist nädalat ei jää veel. J keeldus riidesse panemast, kuna lasteaias on tore.
Kolmapäeva hommik algas paljutõotavalt: kuni lasteaia väravani. Seal algas kiun, et lasteaed on katki ja emme töö on katki ja kõik on paha, paha... Rühmast sain välja 7 minutiga. Järgi minnes teatas ta kohe, et toit oli paha ja tema ei söönud. (eelnevatel päevadel on ta ka toitunud ainult leivast, piimast, jogurtist või kohupiimast).
Neljapäeval polnud J taas valmis minu äraminekuks, kui õpetaja kutsus teda enda sülle, et saaks koos minna aknale mulle lehvitama, siis hakkas J kätega vehkima ja karjus: "Ei taha! Mine ära!" ja jooksis rühma. Kui mina siis aknast möödusin, oli J aknal ja lehvitas ning nuttis (mina naeratasin ja lehvitasin; silmapiirilt kadudes oli vaja silmanurka kuivatada). Lõunal lasteaias oli juba rühmast kuulda, kui J hakkas söögilauas teiste ees kelkima: "Minu emme tuli! See on minu emme!" Olgu lisatud, et äratulekuks riidessepanek võtab aega nii umbes 12-15 minutit (mina ei saa aru, mis nipiga nemad üldse päeval õue jõuavad seal, hakkavad vist peale hommikusööki kohe sättima :D). Oluliselt pikendas meie äratulekut ka preili M., kes tuli meiega lobisema (ma ei imesta üldse, et nädal lasteaeda on J'st teinud täieliku jutupauniku).
Reede hommikul ma enam virinat ei kuulnud lasteaeda minnes. J teatas hoopis, et teeb mulle uksele kopp-kopp ja siis läheb aknale lehvitama. Ja kõik toimuski täpselt nii. Olin rühmast väljas 5 minutiga (enam kiiremini vist polegi võimalik! see välgukiirusel lapse jätmine toimub kõik seetõttu, et ma ise ikka kella 9ks tööle hakkaks jõudma, sest kui ma 08:10 bussile ei jõua, siis pean läbi Tammsaare pargi jooksma ajaga, mis pakuks tõsist konkurentsi sprinteritele...), J lehvitas aknal: nägu naerul ja silmad veidi niisked. Lõunal oli ta väga heas tujus.
No miks ei peakski, kui ta saab lasteaias mängida, joonistada, kleepida, voolida, võimelda, joosta, õues liivakastis mängida, karuselliga sõita ja "rongiga sõita" (loe: paelast kinnihoides jalutada ümber lasteaiamaja :D) ja järgmisest nädalast ka laulda ja tantsida.
Kuigi ega lasteaed nüüd üdini positiivne koht ka pole. Ühel päeval teatas ta, et kakles ühe poisiga ja poiss hammustas teda. Hiljem väitis, et tema hammustas poissi. Mina ei tea, tundub, et ju mõtles välja, sest õpetajad pole küll midagi seesugust rääkinud ja J'l vähemasti puudusid kaklusjäljed kehal. Veel nõudis J söögilauas kokat :O. Kui küsisin, et näita, kus see on, ma annan, siis hakkas ta osutama igasugustele suvalistele asjadele. Rohkem ei tule hetkel meelde...
Ametlik teadaanne: elame jälle linnas ja oleme seega rohkem kättesaadavad ega sõltu enam rongiaegadest oma minekute ja tulekutega: SUPER!