..., kuhu tuli salaja ka Ise kaasa. Viimasel ajal on Ise muutunud meie pere lahutamatuks liikmeks, ta tuleb alati salaja kaasa, ja kui me midagi palume Ise'l teha, siis ei ole ta üldse enam nii abivalmis. Aga muidu topib ta oma nina igale poole, ka sinna, kuhu pole üldse vaja. Eile poes tahtis Ise näiteks korvi kanda. No ega me siis kadedad ei olnud! Aga kui korvi oli asetatud esimese asjana leib, siis hakkas Ise jonnima, sest ta tahtis tühja korvi kanda. Kui korv oli täidetud, suundusime kassasse. Müüja küsis, kas me tahame kaardiga maksta, ja otseloomulikult ma tahtsin seda. Selle peale sain teada, et see ei pruugi õnnestuda, kuna kaardimaksetega mingi jama olnud terve õhtu. Ütlesin müüjale siis, et mul on aint 63 krooni sularaham et äkki laseks kassast läbi ennem need tooted, mis tõeliselt olulised on. Müüja oli nõus, aga kommenteeris, et ilmselt on ikka kõik ju tegelikult olulised, mis korvi on sattunud. Ma võiksin ju sellega nõustuda, aga mul pole õrna aimugi, kuidas sattusid korvi Lotte-küpsised ja kartulitärklis :). Ning siis selgus ka tõsiasi: mul ei olnudki pangakaarti kaasas - see oli jäänud teise jope taskusse :) Nii me siis otsustasime, et tõeliselt olulised on meie jaoks: jogurt, leib, konserv (kassile), soolakõrsikud ja Lotte-küpsised ja raha jäi ülegi :)
Täna lihased jälle haiged, sest eile oli beebikool. Käisime eile lasteaia õues mängimas enne poodi minekut, ja nüüd on sellest majast möödumine vist eriti raske, peame hakkama ringiga poodi minema, kuigi ma leidsin ka lahenduse: sinna saab mängima ainult siis, kui lapsed mängivad. Muul ajal on lasteaed kinni. Tundus, et J sai aru :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar