Tänane päev...

... möödus peamiselt J'i poputades ja turgutades. Palavik oli eile õhtul 38,7. Kuna nohu ja köha tõttu oli ta hingamine ja magamine niigi raske, siis andsin palavikku alandavat siirupit. Saime mõlemad magada. Hommikuks oli palavik taas 38,7 peal, alandasin taas... siis oli tal tuju enam-vähem. Söögiisu oli üllatavalt hea või keedab Mimmi tõesti nii head maisimannaputru :) - igatahes sõi terve taldriku tühjaks. Mingi kümne ajal jäi süles magama. Viisin ta voodisse ja ise käisin apteegis. Ühtlasi tahtsin osta ka digitaalse termomeetri, mis aga sootuks ununes, sest ma üritasin pingsalt meeles pidada, et küsiksin uut punases pudelis Humerit. Kahjuks polnud seda kohalikus apteegis ja apteeker väitis, et lastele see ei sobigi :O. Minu andmetel aga sobib... kellel siis nüüd õigus on? Sain siis mingeid ninatilkasid, mis magades tal lõõrid lahti hoiaks. Tegin vennale plaadid ka ikka lõpuks ära (need jäid J'i palaviku tõttu varem tegemata).

Õhtul selgus, et J'i kuuldes ei tohi lausuda sõna "teater" - vähemasti hakkas ta pirisema, kui mu ema teatrisse hakkas minema ja selgus, et J ei saagi kaasa :). Kultuuripisikuga on ta siis ka nakatatud :). Õhtul olin sunnitud talle veel korra andma palavikualandajat ja kustus ta taas lambist mu süles. Edaspidi peaksin vältima lamasklevat istumist, sest nii on jube raske end koos kalli kandamiga kätel püsti ajada.

See tähendab, et kõik plaanid tänaseks läksid vett vedama.

Ja hetkel meenus mulle, et ma ei seganud petist ja leivast juuretist :S:S:S. Just, just... läheb ikka leivateoks ;)

Tegelikult ei olnud täiesti mõtetu päev, sest olin ju J'i jaoks kogu aeg olemas - alati ei peagi ju egoistlikult enda plaane kõige esimeseks sättima...

Homme tahaks leida kaardilauakaaslased... nt bismarck'i pole mu vanaisa juba väga kaua mänginud ja võiks talle ju seda meelehead teha (kaua ta ikka viitsib üksi turakat mängida). Kui ma vaid mäletaks, kuidas seda mängiti :)

Nüüd ilmselt kaarega tuttu... see juuretis ei anna enam rahu!

See veel puudus!

J'l on palavik :(

Juhhhhuuuu...

..., väsitav töönädal ongi selja taha jäänud [missiis, et reaalselt ainult kaks tööpäeva oligi: järgmine nädal on ainult ÜKS... ja mis nii küll minu motost (Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - kui mitte muu, siis töö vastu) saab???].

Kuna ma pole siin oma kolmapäevasest maalt koju jõudmisest rääkinud, siis palun väga... kerime nüüd aega veidi tagasi ja meenutagem kesknädalat. Torm oli vaibunud ja meie istusime rongis. J seletas midagi Pardist, kes rongi juhib, mina kinnitasin ta fakte või lükkasin ümber (rongi juhib Part; pileti saab Pardilt, Part puhkab, Part laulab, Part jne). Tavaliselt ma ei kuula eriti teiste inimeste vestlusi pealt, kuid kuna tegu oli ma arvan viienda klassi lastega, kes olid teel Tallinnasse kinno, siis rääkisid nad suht valjuhäälselt. Arutleti selle üle, kelleks keegi suurest peast saada tahab :) Kõik oli selline tavaline: autojuht, ärimees, näitleja, kuni üks poiss teatas, et tema tahab saada rongijuhiks. No üsna loogiline, et rongis sõitev laps tahab rongi ja raketis olev laps raketti juhtida, eks? Aga see polnud veel kaugeltki kõik tema suurejoonelises plaanis :D. Oma rongiga tahtis ta sõita Ämblikutemaale ja hakata seal Ämblikmeeste pealikuks :D - vot on unistus!!! Ja siis tabasin end mõttelt, et praeguse aja lastel on kõigil mingi maania küljes mingi multika- filmi- või muu tegelasega. Kas nö meie ajal ei olnud sellist nähtust üldse või oli meil selle asemel midagi muud? Või oli meie maania oktoobrilaps ja hiljem pioneer olemine? (vahemärkusena olgu ära öeldud, et ma pole pioneer mitte sekunditki olnud ja ruudulist seelikut ma ka kanda ei saanud). Ega ma väga palju tarka ei jõudnudki seal rongis mõelda, sest 30 minutit hiljem olin ma ju taas juba õues. Lippasime kiirelt ka poest läbi ja siis kiirelt koju, et ahju kütma hakata. Opppaaa, valearvestus! Seisin tänaval oma värava taga justkui soolasambaks kivistununa... nimelt on tänavast väravani veidi üle meetri maad vist, kus oli minu puusa kõrgune vall, mis sujuvalt läks hangeks ja teispool väravat oli sama kõrge hang (teise värava juures oli lugu täpselt sama hull). Olukord oli nii halenaljakas, et ei osanud ei nutta ega naerda :). Lõpuks sumasin lund trotsides siiski valli otsa, tõstsin J ka sinna, siis üritasin meid mõlemaid üle värava saada. Kui see õnnestus, olid mu püksisääred paksult lund täis, sumasime trepini, mis meenutas pigem mingit mäge. Üritasin tunde järgi astmed leida... Toas panime ahju küdema, võtsime kuuri võtme, sumasin selleni (J jäi trepi juurde) ja hakkasin siis lund rookima. Ma oleksin seda ausõna nautinud, kui ma poleks eelmisel päeval vaadanud ilmateadet, kus ikka väga kindlalt lubati neljapäevast sula :D. Peale tööd käisime korra traktoreid vaatamas, varsti me neid oma koduaknast enam ei näe - pood hakkab valmis saama. Apteekist ostsime nn laste šokolaadi. Lõunauni oli äraütlemata magus nii mulle kui J'le.

Täna hommikul tuli plaan taas maale tulla - siin on mõnusam haige olla (J'l ja mul on mõlemil kerge köha ja nõme nohu), kogu aeg on ühtlane toatemperatuur ja kui asi eriti hulluks läheb, on teenindav personal kohapeal olemas :D, kes süüa teeb ja niisama poputab :):). Kui olime väljamõelnud, kes meid saab rongilt maale aidata, siis hakkasime õhtut ootama... Kodus enne tulekut küsisin J'lt igaks juhuks, kas ta potile ka veel tahab (kuigi ta ise oma hädadest teada ilusti annab, pole ta veel aru saanud, et alati ja kohe ei ole ehk võimalust enese kergendamiseks), vastus oli eitav. Kui me siis olime jalutanud ja hüpelnud üle lumepallide (meie hoovis oli lumi enamjaolt kadunud), mis teeservas olid rongijaama, siis perroonil teatas J korraga, et tal on pissihäde!!! Läksime siis varjulisemasse kohta ja avasin ta lukud ja lasin ta pükse veidi allapoole, et ta saaks oma hädast lahti... seisis sekundi või kaks ja teatas siis üllatusega eneselegi, et ei tule. Seejärel tormasime tagasi perroonile, et mite rongist mah jääda. Rongis selgus, et täna on hea päev mängida Anu Saagimit ja Carolat :D... ainult selle vahega, et meie ei pidanud tasuta sõiduks mitte kedagi ärarääkima, me lihtsalt ei näinud kuni viimase sekundini rongis mitte ainsamatki piletimüüjat!

Vaatasin Kelgukoeri ja irvitasin - ju olid minu maitse järgi naljad. Nüüd hakkan vennale auto jaoks plaate kopeerima. Homseks on suured plaanid, aga täna ma neist ei räägi, sest mida ma muidu mõni teine päev (ehk võibolla juba homme) siis räägiks... :D

Kui eile blogimise lõpetasin...

... ja magama läksin, kuulsin, et J hingab imelikult. Tundus nagu oleks nina kinni olnud. Kella nelja ajal toimus äratus, sest siis ei saanud ta enam üldse magada ja hakkas nutma: ehmatades mind ikka tublisti. Suundusime siis kööki populaarsemaid ravivõtteid kasutama (meega piim, sibula-mee-siirup, aur). Esialgne arvamus osutus valeks - tegelikult on hoopis kurk haige ja oli kinnine köha, mis nüüdseks on juba vist lahtine (no ma pole päris ekspert). Siis siirdusime elutuppa diivanile pikutama ja raadiot kuulama. Põletasime küünalt ja kui mul poleks olnud meeletut und, poleks teadnudki, et on öö alles. Mingi hetk jäime mõlemad magama. Kui me siis 09:30 lõpuks ärkasime, vaatas ülejäänud pere televiisorit ja selgus, et minul on jube nohu.
Tänane päev ongi möödunud ravitsemise tähe all.

Pool tundi tagasi tuli idee hõõgveini teha... kuna valmis toodet polnud, tuli veinist ja hõõgveini segust teha. See nüüd peab laagerduma veel pool tundi ;). Mina, kannatamatu, aga käisin seda nuusutamas ja ühe hetkega olid mu hingamisteed täiesti puhtad :D - kahjuks oli see efekt vaid ajutine.

Nüüd ma kolan netis veel veidi niisama ringi ja siis hõõgveinitama - hooaeg on alanud ;)

Numi, numi, numi...

..., numi, numi, numi õues, numi, numi, numi (plaksutamine). Just sellist laulukest kuulen ma viimastel päevadel üha enam ja enam (lisaks kõigile teistele lauludele). Mu ema avaldab juba arvamust, et J hakkas enne laulma kui rääkima (et siis sama andekas kui Maarja-Liis Ilus :D).
Lumetorm oli suhteliselt mõnus: ei pidanud me ju kuskil õues külmetama. Korraks sai tuisumöllus isegi talvelõbusid nautida (nii palju/vähe, kui riietus just lubas). Autoga kuhugi hange kinni ei jäänud. Elekter küll plõksis mõned korrad ära, aga ei midagi hullu.

Täna (esmaspäeva) hommikul (ma pole veel ööpäeva jõudnud vahetada :D) olid superlahedad hanged õues (ei juhtu ju viimasel ajal eriti tihti, et ühe ööpäevaga sajaks põlvini lund - mul on lihtsalt väga lühikesed jalad :D). Müttasime J'ga paar tundi naabripoistega hangedes, sõitsime (kelgtasime) lumelabidaga (mis parata, kui kelku polnud käepärast). J hakkas huvi tundma naabripoisi suuskade vastu :O. Peaks homme vist otsima üles need kahekümne seitsme aasta tagused uunikumid :). Eelmisel aastal pani J'i onu talle need jalga (väitega, et Norras sellised tited nagu J ammu juba suusataks), kuid siis ta küll ei nautinud seda.

Tuppa saades leidsime kerkiva pärmitaina, ja oh, mis rõõm oli pool tundi hiljem süüa värskeid/soojasid kaneelisaiakesi :):):):)

Ühed kadrid käisid, ja needki esinesid sama repertuaariga, mis mardipäeval :S. Kuhu on kadunud laulvad mardid/kadrid? Kui minu laps(ed) tahaks minna ilma kindla kava ja kostüümita komejanditama, siis MINA EI LUBAKS MINNA!!!, sest sellisel viisil jääks küll mulje, et laps(ed) oleks justkui kohe käsi pikal kommi küsimas. Kohutav!

Tegin kaerahelbeküpsiseid.

Käisime traditsiooniliselt öösel (loe: pimedas) kelgutamas, kui kell näitas 18:30 või nii... Õnneks hakkas mingi aeg peenikest, tihedat lund tuiskama, ja J oli siis nõus ka tuppa minema.

Igaksjuhuks tegime jalavanni meresoolaga ja jõime ravimtaime teed ingveri ja sidruniga, sest minu kurk kergelt kipitas. Jah, ma tean ise ka, et mul puudub ilmastikule vastav riietus: aga ma kandsin täna ikka mütsi, salli, kindaid, jopet, talvesaapaid ja teksadele vedasin peale ka mingid õhemad suusapüksid.

Homme uurin, kas T jõudis Austriast ikka tagasi... viimane elumärk pärineb 23.novembrist kell 22:30 SMS: olen laeval teel Soomest koju. Mina küll ei kujuta ette, kui rõve võis eile öösel olla merel...

Vabandan...

..., sest mul oli sel nädalal arvutile/internetile piiratud ligipääs. Õigem oleks öelda, et see puudus sootuks ja ega ilmselt järgmine parem tule/ole, ma arvan. Aga ma võin ka vabalt eksida... nagu seda on nii mitmelgi varasemal korral juhtunud.
Ega midagi eriliselt pöörast pole vahepeal juhtunud, kõik on vanaviisi...
Esmaspäeval (justnimelt esmaspäeval mitte pühapäeval) sõime pannkooke ja J käis ilma emmeta "poes". Päris poodi ei jõudnud, kuid see polnudki ju põhiline.
Tegin õrnsoolalõhet. Minu retsept on selline: 5 spl meresoola, 1 spl suhkrut omavahel segada. Lõhefilee asetada mõlematpidi (filee ja nahaga pool) soola sisse, et oleks üleni soolaseguga kaetud ja siis raputada lahtine sool küljest ära (ülejääva soolasegu, ja seda jääb üle, panen ma tavaliselt kuhugi väikemasse karpi järgmist korda ootama). Panna kala mingisse kaanega anumasse nt karpi ja koos sellega külmikusse. 12h hiljem valan tekkinud vedeliku anumast ära ja keeran kalal külge. veel 12 h hiljem võib lõigata õhukesi viile saiale. Mmmmmm :)
Lõhesuppi tegin: selgroost, sabast, peast, kõhuäärtest, uimedest, veest, soolast keetsin puljongi, lisasin tükeldatud porgandi, kartuli, sibula, maitserohelise ja riisi ja tükeldasin kalaliha (kuna lõhe oli seekord minu fileeritud, siis oli selgroog vägagi liharikas :) ja supp seda enam oma nime vääriline. Hapukloor peale ja otsas see oligi :) Siinkohal oleks ilmselt paslik mainida, et ma sõin kalasuppi esimest korda vist alles aasta tagasi.
Teisipäeva sisustasime aega shopinguga (loe: olime shopingukaaslased). Oleks ma veidi parem selgeltnägija, oleksin võinud osta kelgu ära, aga paraku ma seda ei olnud... Selle eest ostsin kaks viimast kera lõnga salli jaoks, ja millegi pärast on mul tunne, et mul jääb seda veidi ikka puudu :) Veendusin taas, et poed ei ole ikka minu jaoks - nii ära väsitas. Õhtul kudusin ja mingi hetk selgus, et tuleb tervelt 5 rida üles harutada :S Paraku pole ma selle tegevusega üldse mitte sõber - oluliselt lihtsam on mu jaoks juba aegade hämarusest saati olnud uue asja alustamine kui ringitegemine... aga mustris oli häbematult selgeltnähtav viga sees: sall lendas kaarega nurka.
Kolmapäeval käisime lasteaias sõimerühmaga mängimas, J oli pärast üleni märg ja porine, sest lumi justkui oli maas ja ei olnud ka. Seest olid riided siiski kuivad ja laps ise soe ja rõõmus. Lasteaiast otse läksime beebikooli.
Neljapäeval harutasin need vigased read üles ja kudusin usinalt edasi. Möllasin õhtul J'ga lumes, tegime lumememme ja -ingleid, mängisime lumesõda, jooksime, sumasime ja hüplesime - lõbus oli. Ja milline vaimustus!!!
Reedel valmis J'i esimene tõsiseltvõetav laul pealkirjaga "Numi laula" (loe: lume laul), mida ta esitas mulle üha uuesti ja uuesti (kui ta parasjagu just beebi ei olnud ja sülle ei palunud :D). Käisime jälle tervelt kaks korda lumega möllamas. Lisaks kelgutasime ja see pakkus ka suurt lusti.

Laupäeval käisime linnas. Ampsus sõi J hommikuputru ja jõi piima. Sealt edasi tõime J'i uue talvekomplekti ära. Siis käisime kahes raamatupoes, millest ühest ostsime lisaks tellitud raamatutele ka J'le ühe raamatu, mis hetkel teda vägagi huvitab. Lugemiseni me ehk nii pea ei jõua, aga pildid köidavad teda väga, pealegi oskab ta ka ise suurepäraselt piltide järgi jutustada, mida üks või teine masin teha võiks :) Siis läksime koogi ja kelgu jahile. Vahepeal otsis meiega sõprust ka Barney? karu. Kooki saime, kelku mitte - viimased läksid kui soojad saiad ja olid ilmselt juba otsas. Eks teinekord on ka aeg... Siis läksime oma sõpradele külla, kus ma andsin lubaduse blogile lisa toota. Oli jälle äraütlemata mõnus pealelõuna. Vabandan meist maha jäänud segaduse pärast. Rongis piletit ostes, pidin pingsalt meenutama, et sõidan maale mitte koju :D (viimane oli eriti tingitud sellest udupea olekust, sest kaks asja ju ununes ära enne just :D). J jäi magama autos umbes 5 minutit enne mu venna kodu :D (nii juhtub alati kusjuures). Ja siin ma siis nüüd istun... selle asemel, et unemaal olla :) ja unistan, et hommikul võiks pannkooke saada :P.

Umbes korra aastas...

on meil peres kombes koristada riidekappi. Me koristame seda jooksvalt ka ikka, aga siis toimub põhjalik koristus, kus praagitakse välja need riided, milledega pole juba peaaegu aasta või vahel ka paar :D käidud. Vahel on praakimise põhjuseks ka see, kui riietusese on mingil seletamatul põhjusel number või paar väiksemaks või suuremaks muutunud :D. Need riided siis pannakse kõik ühte suurde hunnikusse ja kui siis kõik naislähisugulased kokku saavad, siis toimub suur moedemonstratsioon :). Olgu, olgu: klounaad on selle ürituse kohta ehk parem sõna. Vähemasti mina näen küll kohutavalt naeruväärne välja. Oskus enda üle naerda on mul isegi olemas, aga see pole põrmugi nii hea kui mu õel... ma pean veel veidi harjutama.

Laupäeva hommik möödus vist kuni lõunani jälle kohvilaua ääres (mis pole midagi erilist, arvestades asjaolu, et maal läheb meil alati nii). Saime värskeid ahjusoojasid kaneelisaiasid, ja sedakorda polnud autoriks mina.
Ennelõunal kõlas kogu aeg J'i vigin ja kisa, sest ta kohtus köögis oma onuga, kellel tavaliselt pole aega temaga eriti tegeleda. Verbaalne väljendus on J'l juba suhteliselt hea, aga siiski veel piiratud - ja nii siis ajaski onu teda oma mõtteavaldustega tigedaks. Kui ikka oma emme ütleb, et pliit on kuum, siis on pliit kuum, aga mitte tuline, eksole :D Õnneks mingi aeg J leebus ka, abiks oli mullitaja. Vahepeal oli raske aru saada, kummale see lustimine rohkem rõõmu pakkus. Teiseks võlusõnaks oli jalgpall, mida nad toksisid. Tuleb välja, et vähemasti ühe onuga on J'l ühiseid huvisid :D.
Minu kokanduslik savutus pidi olema juustutäidisega kanafileerullid peekoniümbrises, kuid sel ajal, kui me magasime lõunaund (J tudus ja mina kudusin), sel ajal suutis mu ema tükeldada kanafilee ribadeks ja mul ei jäänud muud üle, kui teha kanakastet ja kanasuppi. Õhtul tulid väikesed sõbrad külla koos emme-issiga.
Pühapäevahommik algas sama traditsionaalselt nagu alati. Hoolimata sellest, et J hommikul esimese asjana nõudis "Pannkoogisöömise" laulu (puhhh-puhhh-puhhh-puhh puhun ma, ei ole aega oodata, Mimmike miks nii Sa teed, et koogid liiga tulised jne) ja meie kõik suure aplausi juba ette ära Mimmile tegime, jäime me nendest siiski ilma.
J pani Taadu taas paberile transpordivahendeid (trollid, trammid, bussid, rongid, lennukid, helikopterid, raketid, autod, kallurid, rekkad, teerullid ja kõiksuguses variandis kraanad ja traktorid) joonistama. Kusjuures enam ei pääse lihtsalt mingi kasti joonistamisega, millele teha rattad alla, nüüd nõuab J ikka juba detaile ka (tuled, uksed, aknad, rool, inimesed... äkki midagi veel?). Isa juba kurdab, et ega ta onu Raivo ole, väidab, et joonistusoskus on suht nigela võitu. Ema siis andis mõista, et olgu õnnelikum, et laps on valinud ühiseks tegevuseks joonistamise mitte näiteks laulmise - siis võiksju asi kordi hullem olla :D. Kui me siis sujuvalt elutuppa Tähelaeva läksime vaatama, selgus, et J vist sai sellest ema lausest aru, sest ta kutsus Taadu tantsule, kui mingi muusikaline vahepala Sullivanilt oli :D. Isa/Taadu virises veidi. Minu hetteheite peale nõksutas siis paarkorda põlve ja läks ära tööle :).
Õhtul sain teada, et olin kudumisega emale vahele jäänud.. küll mitte esemega, aga ta teab, et ma miskit roosast lõngast koon.
Lahendasime ristsõnu terve virna teatmeteoste abil. On valdkondi, kus ma ikka täiesti loll olen.
Selliseks asjaks on ka kokku-lahku kirjutamine. Mul pole õrnemat aimugi, kus olin mina, kui seda koolis õpetati. Ja ma arvan, et seda tehti ikka mitmes klassis mitte ainult ühes. Ei tea, kas oleks abi, kui ma võtaks eesti keele ortograafia reeglid pihku. Ma tean tegelikult ainult ühte reeglit: pildiraamat kokku, sest näitab liiki/laadi ja minu raamat lahti, sest näitab kuuluvust. Kõik! Siinkohal vabandan oma blogi lugeja ees, et siin alalõpmata seesugused vead on (lisaks tippimis-, stiili ja kirjavigadele).
Seda võin ma kindlalt öelda, et ega emakeelega ei läinud selline nipp läbi nagu füüsika, geograafia või ajalooga: kui vaheaeg hakkas saabuma ja hindeid hakati panema, siis vahel andis tunnistust päästa kolmest sellega, kui sai õpetajale öeldud: "Ärge pange kolme, Te :D rikute mu tunnistuse ju niiviisis ära, mul tulevad ülejäänud ained kõik neljad viied!" Kui üks õpetaja sai äraräägitud, siis polnud keeruline suunduda järgmise juurde :D Õnneks kasutasin ma seda nippi vist aint kahel korral.

Ilmateadet ka: on ilus talvine ilm, katused on lumised, ka maapinnal on lumelaike. Kahe nädala pärast (veidi vähem) hakkavad liikuma Päkapikud...

Käisime teatris...

... (tegelikult küll mitte päris) vaatamas etendust "Võlukringel ja mängis seda Nukuteatre Nipitiri. Tükk oli J'i jaoks liiga keeruline (sõnalist osa oli liiga palju), aga istus ja vaatas ilusti: viimased 2 minutit niheles vaid, sest oli pissihäde (nagu tema seda ütleb).
Kirjutamiseks pole mul üldse enam aega, sest olen täielikult mattunud sallimaaniasse - umbes veerand on valmis ja tuhin pole veel üle läinud. Täna selgus, et lõnga ostsin ma liiga vähe: pean uuele jahile minema.Mõningad korrad on ka apsud mustrisse tulnud, kuid õnneks olen ma kohe jaole saanud, ja seega pole pidanud päris harutama veel hakkama. Loodan edasigi sama edukas olla. (Kui ma mingi aeg tagasi kurtsin selle üle, et mul pole ühtki hobi, siis hetkel vist on küll lõng ja vardad selleks).
Tähelepanu! Tähelepanu! Kaduma on läinud üks väike dalmaatslane. Koer on umbes 20 cm kõrgune, valge mustade laikudega, tumedad silmad, keel on roosa, nina must. Talle meeldib istuda. Kes on näinud seda kusagil, siis olge hea, andke teada - tunneme temast väga puudust (J'i katsikukink)! Otsimist raskendab asjaolu, et meil pole õrnemat aimugi, millal või kuhu ta kadus/jäi.
See on juba ülemõistuse, kui udupea ma olen. Sügisel 2007 avastasin, et J'l on üks T-särk kirjaga "I was born this cute" kadunud. Hakkasin oma peas sorima, et kus viimati seljas või kaasas see meil oli:
A) minu vanatädi tütre juures (väitis, et ei jäänud sinna maha, ja kuna tal poleks nii väikse pluusiga ka midagi teha, siis täiesti kindel, et sinna see ei jäänud);
B) minu venna autos (väitis, et ei jäänud sinna. aga seal on nii palju asju, et oleks raske leida... laste seljas näinud ei ole, seega usun, et ei jäänud)
C) minu venna ämma juures (väidetavalt ei jäänud)
D) arsti juures (kõige tõenäolisem, aga ma ei saanud ju ometi palja lapsega arstilt ära tulla... samas kui tal oli mingi polo või body seljas, siis suht tõenäoline...)
Nii palju siis sellest... pluus pole tänaseni väljailmunud.

Hiljuti kadusid ära J'i teksad ja meenutama hakates selgus, et viimati kandis ta neid Tähesaju Juku mängutoas... no täitsa võimalik, et tulles sealt võisid need jääda kuhugi ripakile. Kui ma selle teadmisega olin umbes 3 päeva elanud, selgus, et olid jah ripakile jäänud, aga õnneks koju. Pole aimugi, mismoodi said püksid J'i raamaturiiulisse.

Ja nüüd siis on kadunud koer. Tegelikult ma saan täitsa aru, kuidas need asjad ununevad: kui ikka joosta kogu aeg lapsele järgi, et teda riidesse saada ja muudkui üritada talle midagi selgeks teha või keelata, siis on täiesti normaalne, et tähelepanuvõime on kehv.
Ja siis arstid imestavad, kui ma palun neil mulle midagi üleskirjutada, kui mingist ravimist on jutt: heidavad ette, et noor ema, aga mälu pole ollagi. No mis noor? Ma juba 3 aastat kirjutan kõik asjad üles, sest muidu ununeb sootuks. Õnneks aitab ka telefoni kalender palju ja taskud lipikutest punnis ei ole.

Täna ära maale jälle. Kui eile mu palvel juuretis käima pandi, siis läheb täna leiva sõtkumiseks ja homme küpsetamiseks :P ....sooja leiba, mõtelge!... (lund veel ei oota)

Rändaja

/Juhan Liiv/

Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.

Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!

Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

«Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?»
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaene reisimees.

«Mitu venda sul või õde?
Isa, ema elavad?»
Mina üksi! Kibe tõde,
kõik nad ära surivad.

«Tibi-tibi, tibi-tibi --
suurem neist on kukeke.
Mul on neli kanapoega,
jutt neid ajas ülesse...»

PS! Hiljuti valisin välja sobiliku luuletusejupi J'le (mitte see, mida just lugesid :D), mida sobiks Jõuluvanale lugeda, kuid kõik luuleõpingud jooksevad liiva: ta kas ei kuula mu luuleridu üldse või käsib kohe vait olla :D. Eile õnneks selgus, et ta võib ehk Jõuluvanale hoopis laulda. Nimelt on tal komme haarata mingi suvaline vidin (nt kruvikeeraja, kamm, teleripult, vne) kätte, panna see suu lähedusse (nagu mikker) ja siis laulda. Ja laulab ta toredasti :D. Kui laul otsa saab, siis ta plaksutamisega annab märku, et nüüd on lugu läbi, ja võiks ka aplodeerida. Lisalugusid saab ka ;)

Your result for The What type of MAN turns you on Test...

Tough guy
You scored 65% masculine, 71% athletic, 27% exotic, and 44% refined!
You love men, you love testosterone and you know it. You like a bad-ass man who knows what he wants. He isn't what you might bring home to mom but I don't think it really matters - he's hot! Someone like.....Vin Diesel. But let's face it, the whole point of this was to look at a bunch of hot guys. If you liked what you saw, please rate my test!
Take The What type of MAN turns you on Test at HelloQuizzy

See kõige lihtsam test vist üldse: isegi keeleoskus/-oskamatus pole takistuseks :P

Kusjuures olgu öeldud, et mulle ikka päris lihamäed ka ei meeldi :D nagu mind ei köida ka laus rasvavoldid ega kondiklibud... seega peab M endaga midagi tõsist ette võtma, et tal üldse mingit lööki minu juures oleks :):):)

Sain lõpuks siis...

...kudumisega ühelepoole :), st kampsunil pole enam vardaid küljes. Nüüd tuleb vaid varrukad kokku ja kapuutsiserva kanal teha ning pael punuda - kõige raskem osa on ühesõnaga ees :D.
Aga ei saa ju vardaid niisama jätta... kaovad veel niiviisi ära ja seda pole ju ometi vaja, seega alustasin eile uue lõnga silmustamist. Retsepti sain siit. Saab siis näha, kas välja ka miskit tuleb :). Algus läks kiirelt: 20 rida nagu sipsti olemas ehk üks lehemotiiv valmis. Aga kuna silmuste arv läheb iga reaga aina suuremaks, siis ma ei imestaks, kui mu entusiasm varsti üle läheb. Ja kuna tegemist on ühe jõulukingiga, siis tzzzzz kõva häälega me sellel teemal ei vestle, eks ;)

Veidi aega tagasi teatas J, et tal on ribidel valus ja natukle hiljem teatas, et tahab kakale. Aitasin ta siis potile. Istus tükk aega seal, aga ei midagi. Panin püksid üles ja läksime uuesti mängima. Mõni minut hiljem tahtis ta uuesti potile. Seekord ei jõudnud ma teda veel istuma panna, kui ta oksendas! Oh õudust, see veel puudus - alles sai terveks. Peale seda on ta ühe korra veel oksendanud, loodan, et saab ikka korda... koduste vahenditega (kummelitee, rosinaleotusvedelik, leige vesi).

Eile avastasin, et J'l on kaks alumist silmhammast lõikunud :) Nüüd kaks ülemist tagumist purihammast veel ja komplekt ongi koos! (ei tea, kas hammastetulek ei või põhjustada mingit sellist reaktsiooni? Olgu öeldud, et arst hakkas mind kohe hirmutama pimesoolega, kui ütlesin, et J ütles, et kõht valus on. Seda aga ma ei taha uskuda, sest ta meeleolu on hüpersuper hea).

Kirjutatud 09.november hilisõhtul...

... Arvuti ajab mind hulluks: eriti siis, kui ma tahan selle abil midagi teha, aga ei saa/oska. Peaks endale vist mingi isikliku IT-mehe kuskilt sebima, kellele võiksin oma probleemidega helistada nii ööl kui päeva,l ehk kes ei teeks sellest probleemi, et mina loll kui lammas olen. Eile õhtust saati üritan lahti saada üht faili, mis mulle postkasti saadeti, ja no ei saa hakkama, ometi on see programm arvutis olemas, mis seda faili toetaks. Täiesti ajuvaba! Arvuti hakkab seda nagu avama, ja siis jätab oma tegevuse pooleli... Loll on ikka loll olla. Loodan, et mõni teine arvuti saab ülesandega hakkama, sest seal on mu jaoks vajalikku infot.

* * *

Mul oli eile sünnipäev (milline üllatus, arvestades, et mu blogi loevad inimesed, kes ise kohal olid) ja kuna ma ei ole eriline peolõvi (või pole selle avaldumiseks veel õiget hetke olnud), siis oligi pidu selline mõnus kohvitamine (kuigi kohvi tegin ma vist liiga kange?). J tegutses lapskülalistega teises toas, ja minule kulus selline puhkus igati ära - SUPER!

Aga nagu elu on näidanud, siis sünnipäevaga on mul mingi veider suhestumine - toit läheb siis mokka või õigemini ei tule välja selline nagu tahaks. Samas võiksin ma sellega juba äraharjuda.

(Kuna mõtted jäävad õhku, siis ma seda veel ei avalda)

Kirjutamist jätkan 11.november hommikul: Sööki teen ma üldjoontes peaaegu alati südamega: ok, ok, makarone keedan küll muu tegevuse kõrvalt ja pole selle juures hingega, aga jutt oligi ju, et üldjoontes :) Äkki teadmine lähenevast sünnipäevast ajab pea segi ja takistab keskendumast? Mäletan, et alates 7.sünnipäevast alates on olnud kõige jubedamad ööd need, mis on vahetult enne sünnipäeva, siis olen ma praktiliselt terve öö üleval või sellises poolunes.

Kui me veel korteris elasime, siis oli meil traditsioon (või oli see aint minu sünnipäevadega nii?), et öösel (loe: varahommikul) toodi köögist väike laud sünnipäevalapse magamistuppa, millele asetati siis kingitus(ed) ja vaas lilledega (teised inimesed said sünnipäevadeks ikka roose ja nelke :), aga mul olid alati ja ainult krüsanteemid, neist hullem oleks olnud ehk alpikann, mida ühele mu vennale alati kingiti :D. nüüdseks olen oma krüsanteemipettumusest ammu üle, sest tegemist on väga tänuväärse lillega, püsib kaua vaasis ilus). Tavaliselt olin enne sünnipäeva teada saanud, mis mulle kingitakse :), aga 7..nda sünnipäevaga oli nii, et ma pidin saama uisud (ma ju olin neid ise mingi kuu aega varem poes jalga pannud ja neid naaksunud), aga hommikul leidsin laualt komplekti joogiklaase :O (päeva jooksul sain endale uisud ikka ka: ööpimeduses polnud vanemad uiske ülevalt kapist kätte saanud lihtsalt).

Kui me oma majja kolisime, siis tekkis traditsioon, et kingitused tekkisid öösiti nn lillelauale ja mina pidin siis öösiti oma voodist hiilima esikusse vaatama, et kas juba on kingitus olemas või mitte :D. Kui algul ei saanud magada seetõttu, et kingitust ei olnud, siis hiljem ei saanud seetõttu, et põnevus ja hirm (et kas ikka saan varem välja nuhitud asja endale või mitte). Seda ma ei tea, miks ma kunagi öösel kohe kinki ei avanud... ju arvasin, et sünnipäev pole päris käes.

Alates 15.sünnipäevast hakati kinke tooma hommikul voodisse (ei, ei olnud mingit laulmist - me pole eriti keegi viisipidaja) ja siis taastus ka uni ;)

Kui ma kodust linna ära läksin, siis muutusid ka sünnipäevad vähemoluliseks, aga võib-olla on sellele kaasa aidanud mu kaaslased, kes pole mu sünnipäeva kunagi suutnud eriti hästi meeles pidada?

Ilmselt varsti tuleb aeg, kus ma arvan, et seda tähtsat sündmust pole vaja eriti tähtsustada :D

Ahjaa, maiused olid siis:

valgeshokolaadi-kohupiima tort, kirju koer ja riisi-piparmündikommid.

***

J kõndis eile mööda tuba ringi, käed ettesirutatud. Küsisin, et mis ta teeb ja ta ütles midagi, mis kõlas umbes "mulunima" ja ma ei saanud mitte midagi aru. Tema aga muudkui jätkas, vahepeal tegi põrisevat häält ka ja siis sain ma aru: ta niitis mängult muru :D

***

J kutsub nukkusid tädideks :D

***

Reedel käisime Ampsu pannkooke söömas ehk peaaegu nagu kohvikus... (Aitäh, M.T. seda kohta soovitamast, sest ma ei mäleta, et me oleks kunagi kusagil nii rahumeelselt ja kenasti süüa saanud, ilma et mina kogu aeg anuks, et J ilusti istuks ja mööda söögikohta ringi ei tuiskaks).

***

Silmaarstil läks kõik superhästi, J'i silmakanaleid ei hakata loputama!!!! Jeeee!

***

Sain lõngapoest täiesti uskumatult mõnusa lõnga (ostsin teistsugust värvi) ja ma hakkan aru saama, neist inimestest, kes pärast lõngapoe külastust vaimustusest pakatavad ;)

***

Nukuteatrisse broneerisin laupäevaks, 31.jaanuariks kella 11:00 etendusele Metsakülad piletid ära. Kes meiega liituda tahab, andku teada, pilet on 65.- nägu.

***

Ja selle faili, millega ma hädas olin, sain ma ka lõpuks lahti... see ei tähenda, et mulle ei kuluks üht IT-meest ära (missiis, et mul pole arvutit).

:D

Ma olen muusika suhtes...

... väga tolerantne, ma leian. Võin vabalt kuulata stiile seinast seina, ja kõiges midagi enda jaoks lummavat (ehk) leida.
Aga kui mängitakse järjest ca 30 minutit ja teab mitmendat korda "keeruta, lennuta, neli-viis korda järjesti...jne" akordionil, siis hakkab ka minu punane vilkur tööle ja juuksed tõusevad püsti.
Ma saan väga hästi aru, et lapsed, kes käivad muusikakoolis/tegelevad muusikaga, peavad pilli harjutama, ja tore on, et nad muude (põnevamate)tegevuste kõrvalt viitsivad seda teha.
Asi läheb veel hullemaks, kui mõnele teisele naabrile hakkab see harjutamine pinda käima, ja leevenduseks paneb ta oma plaadimasinasse mingi üllitise, mis üritab akordionist üle olla...
Ja mina ei saa enesekaitseks midagi teha, sest tahan nautida veel mõned minutid "vaikust", mida lõunauni võimaldab :D

Meie eileõhtune vestlus...

... tekitas hämmingut :)
Mina: "Tead, J, varsti hakkavad Päkapikud käima!"
J: "Ei taha Pikka!"
Mina: "Tõesti? Aga Päkapikud ju toovad ehk kommi ja küpsist..."
J: "Ei taha komm, ei taha kivi!"
Mina: "Aga mida Sina siis tahad, et ta tooks?"
J: "Jäätist!"

Pean ilmselt rõõmustama, et last ei saa tühipalja kommi ja küpsisega äraosta, kuid Päkapikkudele on nüüd küll kõvasti mõtlemisainet, kuidas lapse soove täita :D.

Toppisin aknaid: pole seda enam aastaid teinud, väga tüütu. Aga külm tuul elamises polnud ka meeltmööda.

J'i kampsun on lõpusirgel: kapuuts vajab veel veidi nokitsemist ja proovimist ja nokitsemist :D. Põhimõtteliselt võiksin ma praegu ju ka ära lõpetada, aga vot tuli kinnisidee kapuutsi näol, ja enam peast ei saa. EDIT: tahaks juba pilti siia panna ja eputada, sest ise olen oma näputöö üle ikka väga uhke.
Tahaksin eksida lõngapoodi, sest üks mõte keerleb peas, ja seda sealt ära saada tundub võimatu. Aga eks mul ole ennegi olnud suurushullustusi

Sain eile teada, kui halb ajaplaneerija ma olen :S. Kuidas on võimalik ühildada aegasid, mis üldse minust ei sõltu?

Kui ma juhuslikult poleks kuulnud eile hommikul "Terevisioonis" lõiku Ameerika Ühendriikide uuest presidendist Obamast, siis ilmselt varsti oleksin endast kuskil seltskonnas ikka täitsa idioodi mulje jätnud... no ei kuulu mu päevakavva raadio kuulamine, ajalehtede lugemine, netis nupukeste seiramine ega uudiste vaatamine... ma pean end parandama. Äkki peaks lehe tellima? Ähhh...seda peaks ju ka lugema :D

Mu tiitel rööviti...

...ja mu kõrvale on see ikka väga võõras. Asi sai alguse vist üleeelmisel nädalavahetusel, mil J "kaotas" emme silmist ja hakkas otsima, hüüdes: "Emme! Emme!", aga kuna ma olin ikka täitsa kadunud, siis tõttas J'le abivalmis onutütar appi, kes hakkas ka J'i emmet otsima, hüüdes nii nagu teda mind kutsub :). Lõpuks leidis J mu ikka üles.

Teema jäi soiku kuniks me jälle suuremasse seltskonda sattusime ja mind eesnimepidi kõnetati. Ja eile lõunal siis hakkas J ka mind kutsuma nimega :D. Peale lõunaund olin jälle emme, aga õhtuks olin ma jälle A :D

Jalavanni kiituseks...

... peab ütlema seda, et see tõesti aitab! Vähemasti täiskasvanute puhul, seest lastel ju see vesi seal eriti kuum küll pole või on J lihtsalt väga kuumakartlike jalgadega... Reedel algas mul ikka meeletu nohu ja pühapäevaks oli see täiesti kadunud nagu polekski olnud. Ning kogu saladus peitub ilmselgelt kuumas meresoolaga jalavannis ja pärast seda sai jalgatõmmatud kadunud vanatädi hoole ja armastusega kootud villasedpõlvikud. Oma pirtsakusest (surema ma veel ju ei hakanud) ei olnud ma nõus ühegi teise ravivõttega. J'l nii hästi ei edene, aga küll ma tema ka terveks võlun ;) - see võtab lihtsalt aega.

Uni on täna hommikul jube, seega ma vist lebon terve päeva...

Ma olen eriti...

...produktiivne :) Kuna me teatavatel põhjustel ei saa minna mu vennatütre 3.sünnipäevapeole (silmast-silma saime õnne ikka soovitud ja kallistada ka), siis küpsetasime veel ühe kalapiruka (sest eelmine sai ju kiiremini otsa, kui oleks tahtnud) ja kohupiima- mustsõstratäidisega rullkoogi...

Praeahju läheduses...

... ei saa mina kunagi rahulikult olla, ikka pean ma sinna midagi küpsema pistma. Nii juhtus ka eile :). Natuke arvutis surfamist: sest kuskilt tuli ju isuäratav küpsetis leida. Retsept pärineb sellest blogist.

Quiche forelli ja brokoliga

Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat" lk 52

Põhi: 3 dl jahu, 150 g võid, 1 tl soola, 2 sl külma vett

Täidis: 300 g forellifileed, soola ja musta pipart, 100 g krevette (need jäid välja, sest tavaliselt pole meil neid nii igaks juhuks külmikus), 1 väiksem brokoli, 3 muna, 3 dl vahukoort, soola ja musta pipart, 1 küüslauguküüs, 100 g juustu, hakitud murulauku

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika forellifilee kuubikuteks. Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda 1 minut. Sega omavahel munad, koor, sool, pipar, purustatud küüslauguküüs, riivitud juust ja hakitud murulauk. Rulli tainas jahusel laual ümmarguseks kettaks, mis on vormist 10 cm suurem. Tõsta tainas pirukavormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 250 kraadises ahjus 7-10 minutit. Aseta eelküpsetatud põhjale forellikuubikud ning maitsesta need soola ja pipraga. Aseta peale ka krevetid ja brokoliõisikud. Vala üle muna-kooreseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus veel 25 minutit.

Tavaliselt ma olen üritanud muretainast hakkida noaga ja iga kord ma kirun retsepti, kuna tulem jääb selline pudisev mitte ühtlase massina. Seekord lasin näpud ikka käiku ja õigesti tegin! Nii superhead tainast pole mul varem veel tulnud!!! Enne ahju nägi see pirukas välja selline:

Sel ajal, kui pirukas küpses, ärkas lõunaunest J, kellel oli mingi eriline hellusehoog peal. Tavaliselt hakkab ta kohe tegutsema, kuid vahel tahab mingi pooltunnikese veel süles istuda. Nii ma siis olin temaga hõivatud, kui ahi piiksuma hakkas, et küpsetis valmis. Kuna aga ma kohe ei saanud seda väljavõtta, siis umbes minuti küpses ülearu, ma arvan... Sellest hoolimata oli maitse mmm, kui hea! (Ennast kiitmast ei väsi ma eal!)

Kellele maitsevad soolased koogid, siis soovitan soojalt! (süüa kõlbab nii soojalt kui külmalt, aga mulle meeldis soojalt rohkem). Hea, lihtne oli teha ka (laiskade jaoks on muretainas poes müügil ka :D).

PS! Lisasin ka Tosca-õunakoogi pildi, mis pole põrmugi isuäratava välimusega :D, kuid maitses hea ;)

Kui ma olen autoroolis...

..., siis olen ma üldjuhul korralik juht: täidan liikluseeskirju ja olen viisakas :), lubades inimestel vöötrajal teed ületada ja lastes teistel autodel rida vahetada. Kiirust ma vahel ületan, kuid ma ei kiitle sellega. Möödasõite ma ei armasta (ja selleks on ka päris hea põhjus). Olen põhjustanud kaks pleki kriipimist/mõlkimist ja kahel korral on minu juhitud autole tagant sissesõidetud (ühel korral läks auto mahakandmisele): inimohvreid ja - vigastusi pole õnneks kunagi olnud: ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku).

Kui ma olen jalakäija, siis olen ma ka üldjuhul korralik ja viisakas, järgides liikluseeskirju: ma lähen üle tee rohelise tulega või vöötrajalt, eelnevate puudumisel vaatan alati vasakule, paremale, vasakule. Enne teeületamist veendun alati, et autojuhid on mind märganud. Mu jope küljes ripub helkur.

Oma lapse liikluskasvatusega alustasin ma põhimõtteliselt kohe, kui ta sündis: minnes vankriga üle tee ainult selleks mõeldud kohtadest (käies kasvõi 100m vastassuunas). Õigemini süvendasin ma nii endale harjumust käituda eeskujulikult: kuidas ma saaksin muidu lapselt hiljem nõuda asju, milledes ise eksin. Valgusfooride ja ülekäiguradade juures ütlen ma talle alati, et ainult siis tohib minna, kui on roheline tuli ja autod seisavad... Tundub, et see kõik on hakanud vilja kandma. Täna poest tulles kõndisime ilusti vasakulpool teeservas (J kõndis teepervel, mina veidi teel) ja siis korraga sikutas J mind käest ja ütles: "Emme, maha!", andes sellega märku, et ma ei kõnniks tee peal. Kinnitasin, et tal on õigus ja läksin ka saabastega pori :) sisse kõndima, ja siis lisas J: "Tato sõida, tuut-tuut!" (loe: autod annavad signaali, kui ees oled). Sel hetkel olin ma nii enda kui lapse üle uhke: me kõnnime õigel teel ;)