...vist. Igastahes on kahel õhtul kukkunud köögis laualt maha kahvel. Ja minu arvates ei saa ju kahvel laualt maha kukkuda, kui see pole kuidagi üle laua serva. Ja hiired need raudselt ei ole, sest siis need pätid sööks ära ka küpsise, mis eelmisel korral laual oli.
Midagi erilist me eile õhtul ei teinud. Öösel hammas ei piinanud, küll aga J, kes laiutas. Andis vist mõista, et mul on targem tema voodist väljakolida ja omale uus pesa leida :). Vähemasti ei pea ma normaalseks seda, et ta risti üle minu põõnab - teda ennast ei häirinud see üldse.
Keegi oli mulle aiavärava käepideme vahele lilled toonud. Kõlab ju ilusalt :), missiis, et tegelikult oli autoriks tuul, mis oli öö otsa räsinud puid ja põõsaid. Ma kirjutasin kunagi sel teemal isegi värsi:
Nüüd, mil öine torm on möödas,
murdnud aias mitmed puud...
jääb üle küsida, kas sellel rajuööl
me teineteisel olime ka truud...
Õnneks pole ma enam aastaid midagi paberile pannud ja olen säästnud sellega peamiselt iseennast, sest mida vähem igasugust värki lauasahtlis on, seda vähem peab vaeva nägema koristamisega.
Selle tarkuse peaksin ma pärandama ka oma pojale, sest tema mänguasjakappi ei mahu asjad enam hästi ära :S ja kõrvaldada ei saa ka sealt midagi, sest ta mängib ausõna kõigi nende asjadega.
Kui mulle midagi olulist meenub, siis ma lisan siia.... hetkel pole ma sõiduvees :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar