... nagu nt mina. Praeguste vihmaste ilmadega käin ma täiesti tavaliselt riides: sügissaapad, pikad püksid, jope, sall. Vahel on käes ka villased sõrmikud - enamasti mitte. Mütsi ei ole (sest ma pole seda jõudnud omale veel kududa), aga kui tuul ja vihm eriti talumatud on, siis tõmban jopekapuutsi pähe. Külmetanud ma otseselt kuskil ei ole (samas olen juba terve selle nädala elanud külg külje kõrval nohuninaga), aga tund aega tagasi hakkan nina tilkuma nagu kevadine mahlakask ja arvata on, et ees ootab kaks tüütut nädalat nohuga. Mul lihtsalt pole sudafed (või oli see actifed) tabletti käepärast :S.
Kord aastas pommitatakse mind küsimusega: kas mingit kingisoovi ka on? - ja nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mis ma ikka oskan sellisele küsimusele vastata? Ei käi ma ju ülepäeva poes mingit asja silitamas ja õhkamas "Oh, kuidas ma SEDA endale tahaksin!" Mulle ju meeldivad tegelikult üllatused ja põnevus. Aga kunagi ei ütle ma ära nt raamatupoe kinkekaardist (Apollo või Rahva Raamat): hetkel ma ei oska öelda ühtki konkreetset raamatut; mõnest lauamängust; potilillest/-puust (kass vist pistaks need nahka?); pesust :); teatripiletitest (aga lapsehoidja puudumisel ei saaks seda vist rakendada?); jne...
Kunagi ma arvasin, et 30 on selline vanus, kus inimesed on sellised soliidsed :), elukogenud - nüüd aga, kus ma ise kohe selle ukse avan... no mina olen küll veel täitsa plikake ja asjaolu, et mul on laps, on seda ainult võimendanud :) Mul pole mingi probleem õues hüpeldes poodi minna J'ga (tema on siis jänkupoiss ja mina -tüdruk), suvel aias hundiratast visata või põrandal kõhuli televiisorit vaadata. Mingist elukogemusest ei saa juttugi vist olla? Teatud asju ma muidugi tean, aga nii palju ruumi on veel uuele infole. Ajakasutuses jään ma endiselt jänni. Kui ma siis vaatan kõrvalt oma 30+ aastaseid sõbrannasid, sugulasi, naistuttavaid, siis on nad minust kõiges paremad: alustades kodus toimetamises ja lõpetades ma ei tea millega... Ma arvan, et asi on selles, et nende kõigi lapsed on selleks ajaks läinud või minemas kooli ja ilmselt elu õpetab nobe olema... Mina olen ses mõttes alles lapsekingades. Aga võib-olla on mul alaväärsuskompleks :D Kes nüüd selle peale muretsema hakkas, siis ausõna mul ei ole stress ja 30 pole mu jaoks hirmutav... pealegi on selle sündmuseni veel aega.
PS! Salatit/kooki/kohvi pakun laupäeval, 8.novembril. Kutseid nagu alati ei saada, Te kõik ju teate, et olete alati oodatud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar