..., siis enam me traktoreid/kraanasid vaatama ei lähe, sest reeglina on sel ajal juba peaaegu pime, ja J teab, et kui on pime, siis on öö :). Postkasti käime piilumas peaaegu iga päev ja sama tihti võime me sealt ka midagi välja võtta. Õnneks meie kasti tuuakse reklaame ja meile on tähtis, et seal midagi oleks, seega oleme rõõmsad ka kommertspostituste üle. Kusjuures J arvab, et neid reklaame saadab talle Mimmi :D. Vahel on kastis ka kiri nagu näiteks eile :). Ise mõnda aega mõlgutan mõtet, et äkki hakkaks sellega tegelema... Päris tore ju oleks kaarte saada, aga kahtlen veel seetõttu, et ei tea, kas oskaksin midagi vahvat ise kirjutada. Ja millegi pärast tunne, et see hobi paisub lumepallina suuremaks ja lõpuks tuleb äkki nii palju kaarte postitada, et ei jäägi muuks aega?... Aga kuna mul kuhugi kiiret pole, siis ma veel mõtlen. Aga arvestades fakti, et mul polegi ühtki hobi, siis oleks see iseenesest täitsa tore mõte ja samas ehk aitaks ka veidi geograafias areneda, sest otseloomulikult tekiks mul siis nende riikide vastu huvi.
Antud hetkel on mu hobiks vist küll ainult ristsõna lahendamine, kohvi joomine ja lapsega tegelemine.
Viimases pole mitte midagi halba muidugi. Näiteks eile ta tahtis õhtul värviraamatust üht pilti värvida. Huvitav on see, et ta ei ole oma kunstilises väljenduses kunagi sarnaselt käituv. Kord tõmbab ta ühe värviga ainult ühe kriipsu ja seejärel vahetab tooni, teinekord võib kogu pildi võõbata sama tooniga, panna see värv käest, valida uus, milleks juhtumisi on siis täpselt seesama vahakriit :D (neid vahakriite julgen ma kõigile lastele soovitada, need on tõesti head, kuigi hind on ikka kirves küll, samas jätkub kauaks. Värvipliiatsitega ei anna võrreldagi!). Lemmikvärviks on tal sarnaselt emmelegi vist roheline: vähemasti on see kriit tal kõige kulunum ja eile said ka kuu ja tähed just seda värvi :)
Öösel nõudis kass süüa :O Emb-kumb on meist ikka asjast täitsa valesti aru saanud: ma arvasin, et piisab, kui loom saab 2 x ööpäevas süüa nt. hommikul ja õhtul ja vesi on kogu aeg käepärast. Üldiselt on kassile söögipanemine J'i vabatahtlik kohustus - ta ise tahab seda teha ja pahane, kui mina panen. Ja kuna ma leian, et lastel peavad olema omad kohustused ja vastutusalad, siis on mul selle üle isegi hea meel. Muidu peaksin hakkama oma ajurakke liigutama, et mis talle sobilikud tööd oleksid. Nüüd, kus kass on meil olnud peaaegu poolteist nädalat, on J temasse ikka väga kiindunud: õhtuti ei saa enne magama isegi minna, kui pole head ööd soovinud ja hommikuti lehvitab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar