laupäev, 22. detsember 2012

Roheline hala

Eile läksin Prisma infoletist küsima, et kas nad ID-piletit ka müüvad ja müüja pakkus mulle selle peale seda rohelist kaarti. Väga hea, loetud päevade pärast pole ilma selleta ühistransporti ju asja. Kuna ma teadsin, et mul tuleb rohkem sõite, siis ostsin 24h pileti.
Kuna seda rohelist kaarti tuleb igasse sõiduvahendisse sisenemisel viibutada, siis mina ullikesena arvasin, et 24h läheb käima hetkest, kui olen selle nö aktiveerinud. Tegelikkuses läheb 24h käima sellest momendist, kui oled ostu sooritanud. Ajuvaba!
Ilmselt ei saa ka 3-päeva piletit kasutada ülepäeva, vaid need sõidupäevad peavad olema ühtses jadas. Ehk siis arendus on minimaalne ja asi baseerubki ainult nuhkimisele. Seda, et keegi hakkaks vaatama liinideplaane või graafikuid üle, seda ma väga ei usu.
See, et kaart roheline on, ei tee asja väga paremaks.
Terevisioonis näidati, et kaart võib vabalt olla ka kuskil põuetaskus või kotis ja siis saab seda ka aktiveerida. No mina pidin eile ikka väga palju käega bussis vehkima, et ta mu jopevarruka taskus oleva kaardi ära oleks reganud.
Kõige hullem ongi see, et seda kaarti peab kandma kogu aeg kaasas ja kui seda pole, oled Sa automaatselt jänes: olgugi, et ID-kaart kinnitab, et oled tallinlane ja infosüsteemist on võimalik vaadata, kas mul on ostetud kaart või ei. Praegu, kui ID-kaart jääb koju, saab piletikontrollile oma isikukoodi suuliselt öelda ja pole mingit jama.
Tarbijakaitsesse peaks pöörduma selle jamaga, aga see ilmselt ei saa blondi jüngrite vastu midagi teha.

reede, 30. november 2012

Häda ei anna häbeneda...

27.11.2012 kell 08:58
Eile õhtul vaatasin midagi telerist, kui järsku kostus köögist mingi põnts. Oli aimatav, et meie Kassipreili eiras taas fakti, et oleme kodus (ja oli südamerahus jalutanud kapi peal). J läks kööki vaatama ja pilt, mis talle avanes… Kutsus mind kööki: “Emme, P kakas põrandale!” See oli lause, mille peale ma otseloomulikult kohale tormasin, sest sellist asja pole meie majas lihtsalt kunagi juhtunud. Ja seal see kass oli: madalam kui muru ja junn keset põrandat (kassi jaoks küll nagu liiga suur, aga mitte võimatu). Olin ahastuse äärel. No mis mõttes?!? Ta pole seda kunagi teinud, isegi siis mitte, kui liivakastis on ikka väga vana liiv olnud. Koristamisasju kraanikausikapist võtma hakates jäi pilk pidama taldrikule, mis kraanikausi kõrval oli. Ja siis oli asi selge. Nimelt polnud põrandal mitte junn, vaid hoopis verivorst, mille me eelnevalt olime tunnistanud söömiskõlbmatuks. Aga kuna need olid prügikotti viskamiseks liiga soojad, siis jäid need kraanikausi kõrvale taldrikule jahtuma. Oh, milline kergendus! Ja kuuldud põntsatus oli tingitud sellest, kui kass oli verivorsti põrandale visanud ja ise järele hüpanud. Aga kass tahtis neid täpselt nii kaua, kuni need olid taldrikul. Arusaadav ka, sest need olid ju söömiskõlbmatud! Igaljuhul ei soovita ma osta sellist toodet nagu Rakvere Lihakombinaadi Eesti Rahwa verivorst, millel peal neoonroosa kiri “rahva lemmik”. Need saavad olla lemmikud ainult neile, kellele maitseb, kui verivorsti sisu on poolvedel pasta. Minule ei meeldi. Minule meeldib, kui kruup on kruup ja mõni liha või pekitükk kah ja ikka selline tahke sisuga vorst. Kahjuks tol päeval, kui need koju vedasin polnud kodupoes midagi paremat kah valida.

laupäev, 17. november 2012

Draama mitmes vaatuses

I vaatus:
Vist 2 nädalat tagasi hakkas J rääkima, et tal on üks alumine hammas terav. Mina siis uurisin ta hambaid, kuid ei saanud midagi aru, et midagi oleks teisiti kui tavaliselt. Mingi aeg hakkas ta ütlema, et ta ei saa süüa, sest tal on see hammas ikka väga terav. No ma arvasin, et veiderdab niisama.
Eelmine nädal pidi J minema hambaarstile, aga tohter olevat mingil pikaajalisel haiguslehel (ma panin augustis tall aja) ja kahjuks ei olnud veel terve. Pakuti teist arsti. Kuna J on käinud kokku kolme hambaarsti juures, aga ainult selle haiguslehel oleva juures on olnud nõus suud lahti tegema, siis keeldusin teisest arstist, kuna ta pidi minema ainult ülevaatusele, probleeme polnud.
Esmaspäeval näitas S (J'i rühmakaaslase õde... vist 5-aastane) oma äratulnud hammast. Selle peale ahhetasime mina ja B'i ema, et meie lapsed vist lähevad kooli veel piimahammastega, sest ükski ei loksu.
Kolmapäeva õhtul hakkas J'i hammas üllatusena ka loksuma ja just see, mille kohta J oli eelnevalt väitnud, et on terav.. Vahva! Ilmselt oligi teravus põhjustatud kergest loksumisest. Ütlesin, et ta peab nüüd seda lokustama, siis tuleb ära ja alt saab uus hammas tulla. No erilist vaimustust see ei tekitanud, sest J ütles, et ta kardab seda loksutada, valus olevat ja äkki hakkab verd jooksma. Ma siis ütlesin, et kui ta ei loksuta, siis hakkab alt uus hammas oma nina välja pistma ja kuna tal vaba ruumi pole, siis tuleb kuskilt suvalisest kohast igemest.
Noh ja täna siis uurides, et kas loksumine ikka on suuremaks ka läinud, leidsin ma hamba tagant valged sakid. Ainult, et see loksuv hammas loksub ikka väga vähe (ilmselgelt kulub veel nädal enne, kui ära tuleb, ma arvan). No ja see uus on väga imelik, sest on selline sakiline. Kuna õnneks mega palju pole veel väljas, siis hetkel on tunne nagu oleks 3 imepisikest hammast ehk siis 3-sakiline hammas. Pole põrmugi jäävhamba moodi, sest need peaks olema ju sellised suht suured... 
J'll igatahes pisarad väljas, sest kardab, et hammas kasvabki keele alla.
Esmaspäeval siis helistan hambaarstikeskusesse ja nõuan teise arsti juurde aega, sest kui alt uued hambad tulemas, siis peaks hambaarst neile kiiremas korras ruumi hakkama tegema. Sellega ilmselt lõpeb ka see ära, et J ootab pool aastat põnevusega hambaarsti juurde minekut, sest seal on ju niiiii tore. Ilmselt hakkab ta selle ameti esindajaid nüüd vihkama.

neljapäev, 1. november 2012

Viipekeelsed uudised

Tööpäevadel on peale multifilmimaratoni ETV2s alati viipekeelne Aktuaalne kaamera. Nii ka kolmapäeval. Mina olin sel ajal köögis, ja tegin süüa. Mingi hetk uuris J, et kus on pult, kuna tahab mingi muu kanali panna, kus poleks nii rumalt saadet. Kui uurisin, et miks uudised rumalad on, siis vastas ta, et seal näidati "keskmist sõrme" ja lausa mitu korda. Kahjuks ei tea ma millest räägiti.

pühapäev, 7. oktoober 2012

Praemuna - maailma lihtsaim toit

J: "Palun tee mulle praemuna!"
Mina: "Ok, Millist Sa tahad?"
J: "Praetud noh"
Mina: "Aga kas krõbedat või mitte nii väga krõbedat?"
J: "Sellist nagu ma varem söönud olen. Millised need on olnud? Kas krõbedad?"
Mina: "Ma ei tea... need on küpsed olnud"
J: Siis ma tahangi praemuna, mis oleks küps, aga mitte krõbe"

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Maailmarekord ja lühike seelik

Tavaliselt ma poodi minnes kella väga ei vaata, aga täna juhtus teisiti. Kell 17:29 sisenesin toidupoodi. Kaupa ladusin korvi liha-, piima-, saia-leiva-, maiustusteletist. Seejärel suundusin kassasse, olin neljas seisja. Kui olin umbes minuti oodanud, avati kõrvalolev kassa ja pöördusin sinna - olin teine. Maksin ja pakkisin koti. Uksest väljudes vaatasin uuesti kella: oli 17:35. Mu meelest võiks seda nimetada juba maailmarekordiks.
PS1. Ilmselgelt tänu mu ülilühikesele seelikule juhtus poes ka naljakas situatsioon. Piimakülmiku juurde jõudis üks mees täpselt enne mind. Eeldasin, et ta võtab piima ära ja saan ka sealt paki haarata. Kuid ma eeldasin valesti! Ta tegi külmikuukse lahti ja jäi ootama nagu siis, kui naisi ustest enne sisse lastakse. Veider.
PS2. Pole ammu kirjutanud, seega on klahvid "roostes", aga eks ma püüa jälle, sest minuga "juhtub" iga päev midagi :)

kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Mida ta sööb, et nii tark on? Vastus: makarone :D

“Millal me ükskord omale auto ostame?”

“Palun jää magama, kell on palju!”

“No aga millal siis?”

“Ma ei tea, kunagi ehk..”

“Kas siis, kui Sa ära sured?”

“Ei, ma loodan, et ikka varem… ütleme nii, et ühel ilusal päeval, kui ma saan rikkaks”

“Kas Sa varastad siis meile auto või?”

“EI!!! Ma ei varasta! Mismõttes varastan? Ma ju ütlesin, et kui rikkaks saan…”

“No aga rikkad on ainult need, kes varastavad ju.”

“Miks Sa nii arvad?”

“No aga tööd tehes saab ju ainult palka – niiviisi rikkaks küll ei saa!”

teisipäev, 18. oktoober 2011

Lühike või pikk? Vahet pole, kui Sul on abivahendid!

J sõi spagette ja küsis, et kas need kes söövad pikki makarone kasvavad pikemaks kui need, kes lühikesi söövad. Vastasin, et kui ta korralikult sööb, siis ta kasvab ilusaks pikaks meheks ja ei loe üldse, kas makaron, mida ta sõi oli lühike või pikk. Selle peale ta teatas, et tema küll ei kavatse pikaks kasvada. Mina siis hakkasin rääkima, et peab ikka pikaks kasvama, sest siis ta ju saab aidata mul kõrgelt kapist asju võtta jne..., mille peale ta ütles: „Hallooo! Mille jaoks meil siis toolid on? Ah?“

kolmapäev, 29. juuni 2011

Masendav

Miks telefon ei helise kunagi siis, kui Sa ootad mingit kõne? Ma juba tegin selle vea, et helistasin ise..., aga nagu näha, polnud sellest mingit kasu :S
PS: Ta käis täna siin.

neljapäev, 16. juuni 2011

Lihtne õhtusöök terveks eluks... :D

Eile oli kiire... ikkagi viimane võistlusepäev ja sestap oli õhtusöögiks kiirtoit. Retsept on siin:
Üleeile keedetud tatart külmkapist
Poest mingi 200g hakkliha
Maitseaineid (sool, pipar, küüslauk, sibul jne)
Prae pannil hakkliha ja sibul, lisa maitseained ja tatar. Serveeri soojalt.
Söööööööööööööööööööööööööööma!!!!!!
Kõrvale võib juua keefirit.
J algul vigises, et miks ta ei saanud kotletti ja kartuliputru või lihtsalt praehakkliha. Aga kui oli lusikatäie maitsenud kõlas kommentaar: "Emme ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa niiiiiiiii head sööki oskad teha. See on kõige PAREM toit maailmas!!!"
Seda lauset erinevas sõnastuses kuulsin ma terve õhtu veel.
Üks variant veel: "Me võiksimegi elu lõpuni nüüd ainult seda süüa!!!"
Nii vähe on õnneks vaja :D

Unejutuks loetud lasteraamat ajas naerma, aga sellest ehk teinekord :D

teisipäev, 14. juuni 2011

J sukeldus muusikamaailma

Ooo, kuidas mulle maitseb söök
kotlett ja pannkooooooook
Ooo, kuidas mulle maitseb söök
kotlett ja pannkooooooook
Neid mina rõõmuga söööööön
ja piiiiiiiima kõrvale joooooon

Laulda vabalt valitud viisil umbes kolmkümmend seitse korda järjest või kuni kaaslaste kõrvad vaikust nõudma hakkavad või miski muu põnevam asi tähelepanu köidab ;)

laupäev, 23. aprill 2011

Uus peakate

Kuna ma olen endale aastaid tahtnud baretti, siis oli lihtsalt võrratu, et aprilli Eesti Naise numbris oli tegemisõpetus ja samal ajal minul ka tegemistahe. Kahjuks polnud mul läheduses vaid lõngapoodi, aga kuna kiusatus tulemit näha oli vastupandamatu, siis alustasin esimesest ettejuhtuvast lõngast.. (kollane pole just mu lemmikuim värv).
Kuna heegeldama peab seda ainult kinnissilmustega, siis võttis valmimine umbes täpselt peaaegu nädal. Ma ise olen tulemiga ülimalt rahul.
Juuresoleval fotol on värvid natuke valed ja õigem toon on pigem parempoolsel pildil

teisipäev, 19. aprill 2011

Vajan õmblejat!

Hommik. Nagu iga teine, silmad ei taha ega taha avaneda ja telefon helistab juba ei tea mitmendat äratust. Mingi hetk tundub, et kauem enam venitada ei saa. Venin voodist välja, sikutan kardinad akna eest ja panen raadio mängima, poen uuesti voodisse. Kuulan kuuesed uudised ära ja siis ajan end päriselt püsti, et minna wc’sse. Teel sinna tahab kass tähelepanu. Hiljem pilk peeglisse.. on vaja pead pesta! Äkki ei ole ka? Vist ei ole, aega niikuinii ei ole. Ei, on küll ikka vaja, meenub, et täna on see eriti oluline... mhm, ma panen täna seeliku ka selga! Eile viisin ju tossud remonti ja pean seetõttu olema täna kontsadel... ja kui juba kontsad, siis kindlasti võib ka seeliku panna... pealegi.. (saladus! Nagu ütleb J :D)

Pea pestud, suundun päriselt riidesse panema ja avastan sukasahtli juures, et tegelikult ei ole õigeid sukkpükse ja sukkade jaoks on vist vara. Lõpuks leian sobivad, seelik vajab triikimist, samal ajal äratan J’i. Triikraud seina, kontrollin, et oleks ühe peal ja kui triikraud on soe, asun triikima... ja kohe tilgub ka seelikule mingi vee lärakas... pole hullu, kuivab ära... seelik sirge, hakkan seda selga ajama ja ei suuda uskuda, et seelik ikkagi märg on... APPPI... see polegi märg, ma triikisin sellele just ühe kõrbepleki ehk vesi kõrvetas seeliku kanga ära. No täna ei ole minu päev!! Kirun kodustatud priimulat, kes tahtis nädal tagasi sussid püsti visata, ja keda ma turgutasin pihustades triikrauaga lehti. Kellele neid lilli vaja on?! Mu lemmik seelik on nüüd rikutud! Päev on rikutud!

Kas keegi teab õmblejat, kes võiks seeliku järgi võtta lõike ja teha mulle täpselt samasuguse seeliku?

Edasi läheb traditsiooniliselt: esimesest bussist jääme maha, teisega nibin-nabin jõuame järgmisele bussile. Bussis muidugi draama istekoha pärast: küll paistab päike silma, koht pole piisavalt akna all, ei sobi ees, ei sobi taga.. Ausõna, ühel koledal päeval peab J jalgsi minema lasteaeda, ausalt ;)

Lasteaias draama riietega. Kuna J ei viitsi sukapükse õueminnes jalga tirida, siis pole ta nõus neid ka hommikul äravõtma, ja väidab seejuures, et tal on lasteaias külm muidu. No terehommik!

Lõpuks saan soolase musi ja torman minema. Töökaaslane helistab ja tunneb huvi, kus ma venitan.. lisan kiirust ja jõuan ta autole, et tööle vurada...

Nii tavaline hommik... Meenub, et süüa jälle ei jõudnud :S

Ilm on Super ;)

teisipäev, 12. aprill 2011

Pangad oskavad ka nalja teha

Kuupäev11.04.2011 22:14:04
TeemaTeie kliendistaaž Swedbankis
SisuHea klient!

Täname Teid, et olete juba 20 aasta(t) Swedbanki klient! Teie kliendistaaži arvestus kestab alates 1991-01-24.
Meie internetipangas on peale igapäevaste pangatoimingute tegemiseks mõeldud lahenduste ka palju muid oma rahaasjade korraldamisega seotud mugavaid võimalusi. Tulge ja tutvuge nendega aadressil www.swedbank.ee/internetipank.

Meeldivat koostöö jätku!
Ulla Ilisson
Swedbanki jaepanganduse tegevdirektor
Reaktsioon nr 1. :O:O:O 20 aastat? Ma pole nii vanagi, et olla mõne panga klient 20!!!! aastat
Reaktsioon nr 2. :O Ja see on kõik, mis neil mulle öelda on peale 20-aastast ustavust? Aga kus on punane vaip ja millega nad mu ustavust edaspidi motiveerida võiksid? Või olen ma juba nii margitruu ja ei ole vaja vaeva enam näha?

neljapäev, 31. märts 2011

Sõrmus

Kaubanduskeskusest väljapääsu poole jalutades olime möödumas kullapoest, kui J lasi mu käest lahti ja lipsas poeuksest sisse ja hakkas ühe vitriini ees väga huvitatud näoga ehteid uurima. Kui olin ka poodi sisenenud, siis näitas J mulle üht sõrmust, ja ütles: “Vot sellist sõrmust ma tahangi osta!”. Kuna mul oli veidi kiire, siis ma kiitsin tema valikut, kuid arvasin, et sõrmuseteemaga võiks nii umbes 15 aastat (kui mitte 25) oodata.

kolmapäev, 30. märts 2011

Hambaarst

Mõni aeg tagasi avastasin J'l ühel hambal väikese augu, ja panin talle hambaarstile aja, tuli oodata u poolteist nädalat ja oligi oodatud päev käes.

Läksin täält varem ära, ja õpetaja ajas J'i lõunaunest, seejärel pesin tal lasteaias veel hambad puhtaks ja kiiresti riidesse (mu ajagraafik oli peaaegu minutilise täpsusega väljaarvestatud)

Lasteaiast väljudes, asusin seletama (olime varemgi samal teemal vestelnud, aga J'i puhul ei või iial teada, mismoodi ta käitub kui nö otsustav hetk on käes), et kuna ma pole hambaarst, siis ma ei tea, kas ta hambad vajavad ravi või mitte. Ja kui hambaarst otsustab, et on vaja, siis ta laseb ennast remontida. Lubasin, et ta saab endale prillid ette, ja rääkisin, et puur on selline värk, mis näitab suhu tuld ja see pritsib vett ning suriseb. Kui tal veab, siis hambaarst puhastab tal sellega hammast. Trollis mingi teismeline rääkis telefoniga, et just tuli hambaarstilt, mille peale J juba teatas uhkusega, et ta läheb ka. See, et see teismeline sellest välja ei teinud, ei mänginud õnneks mingit rolli.

Kui majja kohale jõudsime, siis puges J’le ikka hirm nahavahele, uksest sisenes ta minu selja taga ja ei teretanud kedagi. Kui assistent teda kutsuma tuli, siis ta ignoreeris teda täielikult.

Ja nii, kui me kabinetti sisenesime, oli laps nagu ringivahetatud. Lollitas toolile ronides, siis istus lõpuks ilusti ja lasi rätiku endale ette panna ja priliid, ja ralli võis alata. J avas suu ja tegi suurepärast koostööd. Seal, kus mina omaarust auku nägin, oli täiesti terve hammas, aga hambaarst leidis ühest teisest kohast väga pisikese augu, mille ta oli J’I rõõmuks nõus ka kohe ära remontima. Siis näitas hambaarst, kuidas vesi puurist pritsib ja kõige lõpuks sai ta valida endale kõigist maailmavärvidest plommivärvi. Noh, arva ära, mis värvi plommi valib laps, kelle lemmikuim värv on must… :D

Peale ravimist sai ta endale valida veel väikese kingituse ja lisaks sai veel nätsu ja nüüd ta ootab oma sünnipäeva, sest siis saab jälle minna hambaarstile :D:D:D

Ja kuna mina teda ära ei ostnud (algul kaalusin võimalust teda ära osta, et kui hambaarstil ilusti käitub, siis... aga ma loobusin üsna viimasel hetkel sellest), siis otsustast ta hiljem ise hakata väljapressima :D

Ehk siis kui tulime hambaarstilt ära, tahtis ta kohvikusse minna ja sinna juurde käis muidugi jutt: “Ma olin ju hambaarstil niiiiiiiii tubli!” :D (ja kuna ta oli hambaarstil niiiiiiii tubli, siis me PEAME minema kinno vaatama filmi HOP)

Kohvikusse sai, sest ma tahtsin ise ka minna… :D Mina sõin kuuma-šokolaadikooki kirsimoosi ja vaniljejäätisega ja tema jõi ploomimahla-jäätisekokteili.

Mingil seletamatul põhjusel viisid mind veidi hiljem jalad veel lõngapoodi ja tuduajaks oli pool J’I kevadmütsist valmis.

Täpsustus: plommi värviks valis ta siiski valge, ja kui mina õhtul tahtsin plommi näha, siis ma nägin seda ainult tänu sellele, et ma teadsin, kus tal remonditi hammast.

reede, 11. märts 2011

Taas torutööd

Üks telefonikõne hr. Jüri Torule, ja juba oli ta taas mul külas, et hinnata köögi torutöödeks vajalike materjalide ja tarvikute kogust. Läbirääkimised hinna osas olid edutud: materjalikulu + pannkoogid (moosi lubas Jüri ise kaasa võtta).

Järgmisel päeval kiirelt poodi, kus seisin dilemma ees, kas osta ülepannipannkoogijahu või tavalist... Tavalisel pakil oli peal isuäratavam pilt, haarasin kaasa selle. Kodus valasin jahu kaussi ja piima mõõdukannu... ilusti õpetuse järgi täpselt 550-600ml... Segasin selle ühtlaseks massiks nagu õpetus käskis, aga ma ei tea, kas valetas mõõdukann (ostetud jaanuar 2011) või oli pakis jahu mingi % rohkem - igastahes oli tainas nii paks, et seda tulnuks spaatliga pannile määrida. Kuna mul pahtlilabidat kodus pole, siis lisasin piima juurde, kuniks kausis olev meenutas veidigi pannkoogitainast. Kui see valmis, lugesin õpetust edasi: Küpsetada tavalisel viisil. Mismõttes? Aga ütleme, et ma olen terve elu ärganud igal pühapäeva hommikul, tundes pannkoogilõhna ja kööki uimerdades näinud laual virna pannukaid, mingil hetkel läinud omaette elama, ja siis selline õpetus? Raske on kirjutada, et praadida pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks? Hämmastav!!!

Aga koogid olid head ;)

Köögis on uued torud ka olemas... nii lahe!!!

PS. Ehhheeee, ja eile tegi Jüri oma kalendrisse märkme: dushikabiini silikoonimine :D

PS2. Kui eelmisel korral ma ise talle peaaegu abieluettepaneku tegin, siis seekord... :D:D:D Ahhhaahhaaaa

laupäev, 26. veebruar 2011

Ninnu-nännu

Aeg-ajalt muutub J hellikuks ja hakkab siis titeka häälega rääkima, öeldes R asemel L, sõnad muutuvad pudikeelseiks (ntx käed -> kätud).
Täna ütlesin, et kui ma kedagi töö juures teretan, siis ta võiks ka seda teha... nii ongi ta nüüd iga kontsaklõbina peale tormanud kabinetist koridori ja juba kaugelt hüüdnud, nunnumeeter täistuuridel töötamas, kõigile "Tere!". Sellise viisaka poisi peale aga soojeneb iga mööduja süda, ja nad astuvad temaga viisakasse vestlusesse. Tähelepanust meelitatud J hakkab seepeale rääkima titekalt.
Kui ma nüüd aru pärisin, et miks ta räägib tite-häälega, kuigi teab, et mulle see ei meeldi... ja ma võiksin juba teada, et ega J vastust võlgu jää, eks... Noh, aimate juba, jah?! Ta ütles, et aga need tädid/onud räägivad ju ka samamoodi titehäälega.
Ja J'l on täiesti õigus siinjuures.

Issand, see laps lõõritab WCs täiest kõrist laulda praegu... on aeg vist koju minema hakata ;)

Saamatu olen

On laupäev, ja mina olen tööl! Ma siiralt loodan, et tegu on saamatusega mitte taas idanema hakkava töönarkomaaniaga. Lootus, et täna edeneb kiiremini, oli asjatu, sest täna venib veel enam, kuna J on kaasas ja silmad lihtsalt ei seisa lahti. Suht nüri.
Paberikuhi on märkimisväärselt küll vähenenud ja raportid on tõmmatud, no aga ikkagi...
Kuidas ära saan, veel ei tea.
Järgmisel reedel on arenguvestlus - õnneks ruumipuudust ei ole :D

J taas haige :S Köhib, nina on nohune, jubbbbbbe!!!

laupäev, 19. veebruar 2011

Prrrr...külm

Ma pole sõnagi poetanud sellest kui jõhker külm hetkel kõikjal on. Kodus on radiaatorid põhja keeratud, aga toas temperatuur kõigest 17 (üks päev oli juba 19 ka tegelt), kuigi radiaatorid väidavad, et nemad kütavad 32... soojakadu nagu ka miskine väga suur ei saa olla, sest me maja tundub vist ümberkaudsetest ainus, kus purikaid pole.
Prillikandjatele vihje, et külma ilmaga ei tasu salli või kraed silmini tõmmata, sest hingeaur teeb hetkega prillid uduseks ja need miinuskraadid jäätavad selle udu ka sekundiga ära... (proovisin ise omal nahal ära) Või noh, kui kraabits on käepärast, siis pole hull, aga muidu... võib, aga ohtlik on ;)
Loodan, et homme A saab auto ikka käima, sest kuidas muidu linna tagasi saab?

24.ndal peab soojem olema... ma tahan sõjureid näha ;)

Fakt

Hetke seisuga on mu lehel käinud täpselt 666 erinevat arvutit...

Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska

Võtsin ma hoogu, mis ma võtsin, aga nii palju hoogu ikka ei saanud, et ise hakkama saada ja pärast tulemusega ka rahul olla... Ehk siis arutasin Isega läbi, et uurin natuke siit, natuke sealt, siis poodi ja voilaaaa...
Et kõik arusaadavam oleks, tuleks selgituseks öelda, et kõik, mis puudutab vee sisse- ja väljavoolutorusid mu kodus ei kannata mitte mingit kriitikat (või noh, kunagi ikka kannatas). Nii ma siis tulin mõttele, et peaks endale head (vajalikud) riistad muretsema ja küll minust ka õppinud mees seejärel saab. Aga võta näpust, torudel polnud nii kaua aega oodata. Dushiotsik hakkas ühel heal (loe: eriti nõmedal) päeval pritsima igas mõeldavas ja mitte mõeldavas suunas vett, ja mingil seletamatul põhjusel hakkas ka vett tulema kraani vahelt (seda õnneks küll ainult siis, kui kraan avatud oli). Mis ma õrn :D:D:D naisterahvas siis ikka teha oskasin? Ei olnud ju enam aega uurida ja puurida, et mis ja kuidas ja miks... loomulikult helistasin ma Jüri Torule, kes ülla-ülla tuli kiiremini kohale kui tuul. Vaatas, hindas, sügas kukalt ja ütles, et eks ta mingi päev kunagi äkki tuleb siis... Sellega oli jutt räägitud.
Järgmisel päeval sain telefonikõne "võta või jäta" ehk kas kohe nüüd või üldse mitte kunagi... Loomulikult sobis mulle "kohe" väga hästi!
Tund hiljem oli ta asjadega kohal ja J'l oli põnevust rohkem kui küll.
Kõik laabus peaaegu viperusteta. Kui uus segisti oli paigaldatud, tulin välja mõtteavaldusega, et nüüd saan ma aru küll, miks on naisel ikka meest vaja... teisalt... no kui tihti neid segisteid siis ikka on vaja vahetada, eks?! :D Jüri polnud minuga 100% päri, sest ta arvas, et ainult torude pärast vaevalt, et mõni MEES viitsiks muutuda aruandvaks isikuks.
Moosisin teda enda tehtud kräsupeakoogiga ja kogu lõbu läks mulle maksma täpselt nii palju, kui vajalikud vidinad poes maksid, pluss boonuseks sain köögikapiuste õlitamise.
Köögisegisti vahetan ma mõnel teisel korral, kui kooki teen... Ei saa ju võtta endalt lõbu vaadata, kuidas "mees teab, mis mees teeb" võtab kuskil kitsas köögikapis naljakaid poose :D

PS. Kräsupea õnnestus! Ma polnud seda eales varem teinud ja nüüd ma vist midagi muud ei hakkagi tegema. Vajalik kraam siis: biskviit, hapukoor, suhkru, vaniljesuhkur, kirsikompott, või, kakao, koor. [minul oli poest ostetud Haljase biskviitpõhi, mis kaalub 340g ja 1kg hapukoort (minul oli 20%-ne ja ajas asja ilusti ära]
Tegemine: sega hapukoor, suhkur, vaniljesuhkur. Suhkrut lisa täitsa suvalt maitse järgi. Tükelda biskviit kuubikuteks ja seejärel kasta kuubikuid hapukoorekreemi ja aseta serveerimisnõusse (minul oli selleks plastkarp) üksteise kõrvale. Tõsta kirsid koogile ja pane järgmine kiht hapukoorekreemist läbi tõstetud kuubikuid. Kui see valmis, tee potis glasuur: sulata või ja suhkur, lisa kakao ja törts koort (mina kusjuures kasutasin piima, sest unustasin koore ostmata). Lihtsam veel oleks shokolaadi sulatada ;) Vala glasuur koogile ja lase koogil veidi seista... järgmisel pöeval hommikul tööl oli väga hea süüa kohvi juurde ;) :P

teisipäev, 15. veebruar 2011

Sõbrapäev

Eile oli sõbrapäev. Tahate kommentaari? Hommik algas nagu iga teine, laps vingus ja oli kiire, kiire. Tööl oli ka nagu ikka... Kuniks helises telefon ja ma sain teada, et mingi kuller tahab mind näha. Nojah, eks ma oleks võinud ju temaga kokku saada, aga ma polnud midagi tellinud. Nii ma ütlesin ka kullerile (kes mind tunneb, teab, kui järsk ma võin olla, kui sõita suvaliselt minu mõtetesse sisse)... Kuller siis seletas, et ma pole jah midagi tellinud, aga ta tahaks ikka tulla, kuna on sõbrapäev ja mulle olevat keegi lilli saatnud. No tere hommik tõesõna! Ei, ei tööl ei ole mul lilledega midagi teha. Kohtume õhtul!
Õhtul siis jõudsin tormates peaaegu kokkulepitud ajaks koju ja kohe oli ka kuller olemas. Andsin allkirja ja sain lilled... Polnud üldse see, mida ma oleksin osanud loota.
Trepist üles, ukse juures käristasin paberi lõhki ja see pilt, mis avanes... :O:O:O:O:O 5 punast roosi, mis lõhnasid nagu roosid :O, kommikarp ja kaart. Jumal tänatud! Tean vähemalt, keda tänada ;)
Avasin kaardi ja seal ilutses keset kaarti tekst: "SINULE!" ???Sinule??? Mismõttes???? Sinule??? :O
Järgnevaks uurisin saatelehte, kus ei olnud mingit infot saatja kohta, aga kesiganes mulle need lilled, kommid saatis, teadis täpselt mu nime (õiget kirjapilti), mu tööaadressi täpsemalt kui ma ise ja mu telefoninumbrit. Arvestades, kus ma töötan, siis polegi eriti hull... kui eeldada, et saatja on meessoost, siis on umbes täpselt 100 meest, kellele ma võin igal kohtumisel meelalt naeratada ja ütelda: "Aitäh!" ;)
Kuna aga käekiri kaardil oli kangesti tuttav ja lakooniline anonüümsus samuti, siis arvasin, et saatjaks saab olla ainult 1 inimene mu tutvusringist, kes teab, et mulle ei meeldi tähtpäevadel (nagu sõbrapäev, naistepäev) liialdatud tähelepanu... Saatsin tänusõnumi ja õige pea sain ka vastuse: “Kas Sa ei leia, et liiga hilja tänad, ma peaaegu enam isegi ei mäleta, millal viimati Sulle lilli saatsin. Aga tunne neist rõõmu sellegipoolest! ;)”
Nojah.
Mis seal ikka.
Eks ma siis tunnen, kui kass pole neid vahepeal enda omaks pidama hakanud.

PS. Täna on vallalistepäev... ma vist kuulun ka vallaliste hulka? :D
PPS. Täna hommikul unustasin J'le lehvitada ja karistust ei tulnud kaua oodata. Saapapaelad olid saapaisse topitud ja üks paelaots jäi teise saapa konksude taha ja ma käisin täiesti sirge tee peal, mis polnud libe ega midagi täiesti kõhuli... Jesssss!

neljapäev, 10. veebruar 2011

Ma ei tea midagi

J: Emme, mis saab inimestest, kui nad ära surevad?

Ma: Midagi ei saa

J: Mismoodi midagi? Kas nad siis jäävadki tee peale, kui nad on auto alla jäänud ja ära surnud?

Ma: Ei jää! Nad pannakse kirstu

J: Mis see kirstu on?

Ma: MItte kirstu, vaid kirst…, see on kast, kuhu pannakse surnud inimene v loom v lind

J: Ma tean, nüüd SA VALETAD! Surnud inimesed pannakse prügikasti! Ma ISE Kelgukoertest nägin. VOT!

teisipäev, 8. veebruar 2011

Appi, ma suren ära!

Tunnistan ausalt üles, et ma ei mäleta, millal ma viimati vitamiine sõin… ilmselt kuskil novembris. Muidugi söön ma igal lõunal ka värsket salatit, mis peaasjalikult koosneb mingitest välismaistest tomatitest, kurkidest, hiinakapsast… ja ma arvan, et isegi peet ja küüslauk ei ole kodumaised – seega on nende vitamiinirikkus vägagi suure küsimärgi all.

Ja nüüd siis pean seda kahetsema, sest hommikul algas nohu… Tegelikult oleks juba eile võind arvata, et midagi sellist on ootamas, kuna hommikust alates oli mul kogu aeg külm ja pea valutas kah mingi aeg. Ja otseloomulikult kaasnab sellega veel nõrkus, silmade valutamine ja kurb meeleolu, pluss enesehaletsus.

Õhtul siis apteeki ründama ja poest tuleb ilmselt väike viin (nail!) pigem astelpaju marjad kaasa haarata.

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.

neljapäev, 27. jaanuar 2011

Aku on tühi!!!

Loodetud energiasüst jäi Kalevist saamata... :(

PS. Kes ei tea, siis eile oli abikaasadepäev ja täna on šokolaadipäev ;) (allikas: raadio Elmar hommikuprogramm eile ja täna kell 6 läbi mingi 15 minutit äkki...)

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Domestos

Reedel käisin enne lasteaeda toidupoes, kus oli Domestose degusteerimine. Kaks naist seisid keset peasissekäigu riiulivahet, ja kui neist möödusin tekkis väike dialoog:
Domestose-naine: "Tere, kas soovite Domestost proovida?"
Mina (samal ajal kerges segaduses ringi vaadates): "Ok, aga kus ma seda siin proovin?"
[Piinlik, no nii blond ei saa ju olla!!!]
Domestose-naine (naeratades): "Kodus muidugi, see on reklaampakend"
Mina: "Aaaaa, ok.... aitäh sel juhul!"
Piinlik!!!