reede, 3. detsember 2010

Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...
Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.
Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...
Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:
A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"
Mina: "Jah, plaan oli küll selline"
A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"
Mina: "Mida?"
A: "Ah ei midagi, ma niisama!"
Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.
Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.
Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.
Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.
E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"
Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"
Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.
Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...
Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.
Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"
Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.
Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).
Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...
Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"
Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"
Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...
Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)
Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...
Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"
Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)
Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!
Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D
Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)
Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

laupäev, 27. november 2010

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

kolmapäev, 24. november 2010

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

pühapäev, 21. november 2010

Laupäev täis jamasid

Mul oli sel laupäeval tööpäev. Ei, ma ei käi graafiku järgi tööl, ei ma pole ajanud nädalapäevi sassi, ei ma ei ole ametit muutnud, ei ma..., ma lihtsalt kasutasin võimalust teenida lisaraha ja osalesin üldinventuuris.
Hommikul startisin venna number 2 juurest, et jõuda oma exbossiga kokkulepitud kohtumispaika, kus ta mu kaasa haarab... Ma olin eelnevalt paar päeva varem töö juures vaadanud, mis kell oleks õige buss õiges kohas. Eelmisel õhtul venna juures arvutasin välja, mis kell buss venna juurest läheb. Ja hommikul bussipeatusesse jõudes, vaatasin korra veel... ja kui siis oli juba paar minutit sellest ajast möödas, mil buss tulema pidi.... sai mulle selgeks, et olin kõik need kolm eelnevat korda vaadanud tööpäevade sõidugraafikut.
Siis pidin ma veel mõttes end oma 5 minutit kiruma, kuniks üldse mingi buss tuli... Ja ma püstitasin taas maailmarekordi!!! Jõudsin Mustakivist Ülemiste juurde 24 minutiga, kusjuures vahemaa Torupilli Selver-Ülemiste Keskus tuli mul läbida tipa-tapa (milleks kulus 15 minutit). Kuigi mul oli teatavaid kahtlusi, jõudsin ma õigeks ajaks õigesse kohta. Kiidan siinkohal oma väledaid jalgu ja kontsade vabasid jalanõusid (kasu ka ikka, et pole tibistunud veel)
Kuna see töö aga sai valmis oodatust varem, siis tekkis plaan jõuda päeva lõpuks maale. Kuna endal transporti polnud, hakkasin abistavat kätt otsima.
Helistasin vennale number 2 (kes sel hetkel oli J'i hoidja), et teada saada, kas ta autoga sõidab... ei sõitnud veel.
Helistasin ühele sõbrale, kes teatas, et pole probleemi.
Läksin venna juurde, et saada J tagasi.
Sain telefonikõne sõbralt, et tegelikkuses ta ikkagi ei jõua.
Helistasin vennale number 1, kes oli just minemas sünnipäevale ja langes koheselt ära.
J soovitas helistada vennale number 3, kes oli oma Kapa-Kohilas ja lubas mõelda, kas on varianti.
Siis sain kõne sõbralt, et ta mängis plaani ringi, ja ikkagi jõuab.
Siis helistasin uuesti vennale number 3 ja ütlesin, et tal pole vaja minu pärast kiirustada, kuna mul transport olemas.
Edasi käisime korraks poes ja oligi aeg suunduda rongile, et jõuda kokkulepitud ajaks kokkulepitud punkti. See etapp möödus viperusteta.
Rongilt maas, asusime kannatlikult ootama, sest eelnevalt oli teada, et peame umbes 10 minutit ootama.
Siis helises telefon ja helistas sõbranna, kellega lobasin ja lobasin... kuniks meie juures peatuski üks auto... Mul puudus aga eelnevalt igasugune info, milline see auto, mis meid peale korjab on, ja seega tekkis väike kahtlus... [Samas ei torma ma nii varmalt enam võõrasse autosse istuma, sest kunagi olen ma istunud täiesti võõrasse autosse ja rõõmsalt informeerinud juhti sellest, kes ma olen ja avaldanud imestust, kui viimane silmi pungitades mulle otsa jällitas, kui küsisin, et miks ta ei sõida juba :D]. Lõpetasin kõne.
Aga kui ma siis tahtsin sellele sõbrale helistama hakata, selleks hetkeks ilmutas minu telefon taas väsimust ja teeskles surnut.
Siis sai selgeks ka see, et SEE auto ei olnud ikka õige, sest õige varsti saabus sinna veel üks auto, mis üritas sõita võimalikult esimese kõrvale, ja põhjustas sellega väikese kriipimise... ise arvas kamp noori, et auto on kõigest tarbeese ja mõni kriim siin või seal... :D
Veel minuteid..., siis saabus sinna jalgsi mingi tüüp, kes küsis, et kas me tulime viimase rongi pealt... no tulime jah, siis ta uuris, et ega me ei tea, kas sellest rongist mingit rahakotti ei leidnud (mille olevat kaotanud tema sõber, kes oli mõni peatus varem maha läinud). Mina ei teadnud midagi, sest olgem aus, ma ei kõndinud kõiki vaguneid läbi.
Siis tekkis väike vestlus, kuna pole vist tavaline, et õhtul 21.30 kandis seistakse väikse lapsega pärapõrgu rongijaamas. Jutu sees kurtsin mure, et telefon suri ära ja see, kes pidi juba selleks ajaks olema ammu vastas, on teadmata kadunud. Võõras lubas lahkesti oma telefoni paigutada SIM kaarti, et saaksin helistada, sest number mul peas ei olnud.
Siis hakkas ta telefon nõudma, et ma sisestaks kuupäevi ja kellaaegasid ja mida iganes veel... ja korraga asus telefon kopima minu SIM-kaarti :O ja ei mingit sellist nuppu, et saaks tegevust katkesdada. Kui siis mu SIM-data oli viimse korrektsusega leidnud omale uue kodu, siis selgus, et vajalik telefoninumber on mul salvestatud telefoni mitte SIMile :D.
Sain oma SIMi tagasi ja saabus ka lõpuks kauaoodatud auto. Sain tuhat vabandust ja jõudsin maale.
Kui J'i magama panin, siis mingil hetkel tuli mu ema oma telefoniga ja ütles, et räägi ise... No ma siis rääkisingi selle rongijaama tuttavaga, kes tundis muret, kas mu SIM-kaardile jäid ikka kõik numbrid alles. Olid küll. Ta lubas, et ta siis kustutab minu andmed oma telefonist ära.
Ma tõesti loodan, et ta seda ikka teeb ja ei hakka näiteks öösiti purjuspeaga Teile helistama :D

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"
:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..
Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"
Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...
Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.
Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

reede, 19. november 2010

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.
Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.
Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..
Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)
Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.
Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D
Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.
Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D
J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...
Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D
Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D
Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

kolmapäev, 17. november 2010

Kelle issi see mees on?

Eilne õhtu bussis. J istus esimesele vabale istmele, mina seisin püsti. Meie vahetus läheduses seisis mingi mees, kelle kõrval olid mingid ehitusdetailid. J küsis, et kas need asjad on selle mehe omad, mul polnud õrnemat aimugi, sest see mees oli bussis juba enne meid. Viimane muigas.
Veidi aja pärast küsis J, et kes see mees on... Otseloomulikult ei osanud ma ka sellele küsimusele vastata... Onu muigas.
Ja seejärel küsis J: "Kas see mees ongi siis minu issi?" mille peale ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse ja kiirelt kogudes avaldasin arvamust, et ta on täitsa valel teel.
Keerasin igaksjuhuks mehe poole selja, et mitte lasta enda pilgul tema omaga kohtuda, sest ega ei saa salata, täitsa nägus mees oli.
Veidi hiljem rääkis ta suurepäraselt vene keeles telefoniga, ja ma lootsin, et ta ei saanud eelnevast küsimusest aru.
Õues esitas J veelgi parema küsimuse: "Aga kes see mees siis ikkagi oli? Kas minu õe või venna issi?"
Ohjah... :D

pühapäev, 14. november 2010

Kurb tõsiasi

Läbi aegade on nii olnud, et kui ma olen seltskonnas, kus tarvitatakse alkoholi.... on järgmine päev paha olla vaid minul. Ok, sellega ma võiksin ju ka leppida, sest ega ma siis iga päev ka sellist seltskonda ei naudi.
Nüüd aga, olles seltskonnas, kus tarvitatakse midagi magusat kommide, shokolaadi või kookide näol, tuleb lisagramm vaid mulle. Ja see mulle enam mitte ei sobi!!!
90% inimestest väidab seejuures, et oli ka juba aeg normaalkaalu jõudmiseks, AGA... mina olen hetkel 200g kaugusel enesetapust.
Kui keegi tõesti arvab, et see pole küll põhjus... aga kuna mulle tundub, et ainus, mis aitaks oleks söömise lõpetamine (vist), siis suren ma hiljemalt jõuludeks nälga...
Aga see on nüüd otsustatud, et kui ma hiljemalt 24.detsembri hommikul ei näe kaalul harjumuspäraseid numbreid, siis kuni uueaastani ei söö ma ühtki ampu.
See on nüüd siis lubadus.
Saab näha.

reede, 29. oktoober 2010

Parema homse nimel

Kui ma saabun hommikul kell 06.46 tööle ja kell 23.34 pole ma veel oma tööpäeva lõpetanud, siis tekib paratamatult tunne, et nüüd on midagi valesti... kaks varianti, kas olen nii saamatu ja ei saa hakkama või peaaegu töönarkomaan? Oleks nagu astunud üle piiri..., sest mõni aeg tagasi sai iseendale lubadus antud, et teha tööd selleks, et elada, aga mitte vastupidi...
Täna ja just praegu toimubki aga seesama asi... teen tööd lihtsalt seepärast, et ma nati päeval luuserdasin.. toimus lihtsalt lastepäev: üritus, kus lapsed saavad emmet tööl varjutada. Nii kuulusid täna minu päeva ohtrad sammud, voltimine, solo-autoga sõitmine, teatrietendus, jne... :D
Paraku on praeguseks hetkeks aga nii: silmad ei seisa enam lahti eriti ja aju ei lõika ka nii nagu võiks... aga vähemasti olen ma järje peal :)
Seda võiks teise nimega nimetada ka päästeoperatsiooniks, sest nii on mul nv täiesti töövaba...
Tuleb vaid välja mõelda, mis nipiga töölt minema saab, sest tundub, et kokkulepitud transpordivahend ei toimi :S

laupäev, 11. september 2010

Nädal lasteaias on selja taga.. läks suhteliselt valutult. Esmaspäeval ikka sai nuttu/jonni (ma ei saanudki aru, kas J oli tõepoolest kurb, et ta peab lasteaeda jääma ja ma tööle lähen või ajas ta lihtsalt oma jonni ja tõstis häält moepärast) kuulda. Õhtul järgi minnes oli laps rõõmus ega tahtnud ära tulla.
Ülejäänud päevad olid väga vahvad ja probleemitud. Hommikune ärkamine läheb ka sujuvalt (saaks kuidagi õhtul magama ka, oleks veel parem).
Mulle endale meeldib ka see varajane lasteaiarütm... nii hea, kui ei pea tormama: ühistranspordi ajakava paneb endiselt näkku, seega pean 15 minutit tööbussi ootama. Suvel, kui jala kesklinna sai jalutatud (:D jalutatud sai reaalselt vist küll ainult 2x; ülejäänud korrad sai kiirustatud ja paar korda ka tõsist jooksu harrastatud), siis ma ärkasin ikka sekundi täpsusega viimasel minutil või mõni minut peale seda..
Ja taas on leidnud kinnitust fakt, et ma olen selle rühma lastevanematest kõige töökam: hommikul laps esimesena rühmas ja õhtul viimasena järel... Tegelik põhjus on muidugi asjaolu, et ma viin ja toon teda ainuisikuliselt ja ei ela ega tööta lasteaia kõrval.
Homme on SEB Sügisjooks.. loodan, et ilm ka ettevõtmist soosib, sest pärast haige küll olla ei taha, aga no jopet ju kaasa ka ei tassi, sest sellega hakkab raudselt palav... Täna peaks õppima ära kiibi kasutamise (vist).
Järgmise nädala kolmapäeval, 15.septembril algab sügisvõistlus.. Kuna ma olen meie ettevõttes ideealgataja, siis selleks ürituseks on ettevalmistused tehtud: uued võistkonnad moodustatud ja registreeritud, arved raamatupidamisse saadetud, stardipakid käes ja kontrollitud, et kõigi kontod oleks aktiivsed.. Nüüd ei jää muud üle, kui kõndima asuda ja hasardi ja reaalse võimaluse vahel leida tasakaal... Tahtmist on rohkem kui võimalust.
Selleks, et ma saaksin rohkem kõndida, sai tehtud sel nädalal ka ettevalmistusi: organiseerisin J'i jalgratta linna. Kui ma sellega kolmapäeval talle peale tööd lasteaeda läksin, oli tal siiralt hea meel: mul mitte nii väga. Põhjus: pidin käima Viru keskuses Piletilevis, apteegis, postkontoris ja toidupoes. Viru keskuses vaadati meid kõõrdpilkudega, et näe nii neid noori trikirattureid kasvatataksegi: samas oli Piletilevis väike tõrge ka - meie ees olev vene tädi ei teadnud ise ka, mida ta täpselt tahab ja lõpuks ootasime seal mingine 15 minutit vist. Postkontoris oli kaldtee ja seal sai rattur juba ise ka ideed, et kuidas lahe oleks, õnneks keelamine mõjus, aga no tõsiselt uimerdavad sealsed töötajad.
Tänaval üritas J kihutada... kui ma palusin tal aeglasemalt sõita, kuna ei jõua nii kiiresti sammupidada, siis teatas ta, et ma võiksin siis joosta...
Kodus on ta ka ehe orjapidaja: mitte ei käsuta, et too seda või teist, vaid kui esmaspäeval koristasin, siis hambapesu ajal teatas ta: "Homme pesed siis põranda ka puhtaks, eks!?" Jah, tõepoolest polnud ma põrandaid pesnud, aga neil polnud ka midagi sel hetkel viga. Mingi päev oli ta häiritud, et nõud (1 kahvel ja taldrik) olid kraanikausis jne. Ja ta koristab enda initsiatiivil õhtuti kodus mänguasjad kokku :O (ainus, mille ta jätab iga kord välja vedelema on üks vidin, mis teeb muusikat/heli ja põhjendus on järgmine: "Ma ärkan öösel üles ja panen muusika mängima, siis me saame siin Une-Matiga tantsida terve öö - sellepärast peabki põrand puhas olema").
Nüüd ma lähen pannkooke tegema, ja ma luban, et see on minu viimane magus... edaspidi ma söön magusat vaid tähtpäevadel, sest nii see enam kesta ei või! Mu kaalunumber on hakanud kohutava kiirusega tõusma :S. Hakkab lähenema 50'le. Mimmi eile väitis, et see pole ju midagi õudsat. No minu arust on küll, sest ma tahan, et see oleks 45 või äärmisel juhul 46. Järgnevaks teatas ta, et sellise kaaluga ei lubataks mul isegi doonor olla (no terehommik tõepoolest, nagu ma saaksin seda olla, kui mu kaal oleks kasvõi 75) ja ükski normaalne naine ei kaalu 45kg. Mhm, olen nõus! Aga kes on öelnud, et ma NORMAALNE olen? :D
Uurisin sportimisvõimaluste kohta, kus ma ei peaks ebainimlikul ajal koju jõudma... Ainus koht, mis mulle sobis oli Reval Sport, aga seal puudub jälle laste mängunurk. Kui ma igaksjuhuks sinna küsiva meili saatsin, siis sain vastuseks, et ma võin oma lapse omal vastutusel trenni kaasa võtta.. :D Kui ta vaid turvahälli ära mahuks :D... hetkel ma küll ei kujuta ette, et mina olen Spinnis ja tema ripub samal ajal lenksu küljes, et tahan ka rattaga sõita :D. Kas keegi teab, kas Aia tänaval asub mõni mängutuba?

Vihjeks veel niipalju, et kui keegi minu lugejatest soovib sügisvõistlusel osaleda, aga on seda mingil põhjusel seni edasilükanud, siis hetkel on minu sõpradele registreerumine võistlusele 40% soodsam, kui registreerudes kasutad promokoodina: KAKUKE (et kui sammulugeja olemas, siis 290-116=174.-). Tule ja kõnni mu tulemus üle ;)

pühapäev, 5. september 2010

Killustik

J olevat mingil hommikul maal Mimmi-Taadu magamistoas mingis korvis tuustinud, ise suht ähmis olnud. Kui Mimmi uurima hakkas, et mida ta otsib, olevat see laps vastanud: "Tegime Jankuga eile mõned õlled ja viskasime korgid siia korvi. Nüüd on täitsa kadunud!" (ma üritan olla emotsioonitu)
Mõned korrad on mängud veel olnud alkoteemalised... põhiliselt õlle või vein... aga kui otsitakse avatud õlt (nagu J ütleb) ja selle asemel küsitakse, et kus mu poolik on, siis natuke vanemad inimesed (nagu ntx mina :D) arvaks kohe esimese hooga, et tegemist on juba nats kangema kraamiga (mitte, et ma seda "lahja-alko-joomist" heaks kiidaks...)
Mismoodi ma selle lapse küll lasteaeda viin, ah? *-)
Õ väitis täna taas, et laps on kodu peegel.. No mida jutt? Ok, ok... augustikuu läks mul jah veidi käest, aga nüüd olen taas kaine teeotsa leidnud ja ei allunud täna ka provokatsioonidele [5 päev juba kaine (ulmenäitaja, eks)... tegelt küll seitsmes, aga mul käib ju arvestus kuulõikes].

Homme algab lasteaia hooaeg.

Kaotasin sammulugeja... loodan, et õnnelik leidja on nüüd rohkem motiveeritud enda paksu tagumikku liigutama...

Sain valmis kampsuni, mille tegemist alustasin 20.detsember 2008 :O. Tõehuvides olgu öeldud, et kudumisele kulus kokku ehk vaid max 2 kuud... aga kui kogu aeg kududa 2x2 soonikut, siis on see igav ja tüütu ja nii see tegemine venis... Tore, et üks poolik asi lõpuks ka valmimise jõudis äraoodata ja koid seda nahka ei pistnud :D. Tulemus mu meelest äraütlemata äge ;)

pühapäev, 29. august 2010

Päike

Tegevuspaik magamistuba. Aeg augustilõpu varajane hommik, kell on umbes 10. Ilm on vihmane.
Mina (kurvalt): "Jälle vihm..."
J: "Ma saan aru... Sa tahaksid praegu päevitada... Mul on täpselt sama tunne!"

laupäev, 7. august 2010

Lihtsalt üks päev teiste seas

Täna hommik ärkasin ehmatusega, kuna hetkeks tundus, et olen terve igaviku maganud.. Tegelikkuses pilk telefonile andis mõista, et tervelt 5 minutit peaks minu jaoks olema veel sügav öö :D.
Kuna ma eelmisel õhtul olin oma telefoni pistnud salaSIMi, siis esmalt vahetasin SIMi ära ja astusin reaalsesse maailma tagasi. Hetk hiljem piiksus telefon sõnumit, mille jätsin avamata esimese hooga (teadsin, et saatjaks on V). Koheselt oli ka äratus ja kuna mu hommikud on sekunditäpsusega arvestatud, siis poleks mul aega ka kõrvalisteks tegevusteks. Üldine hommiku meeleolu oli masendav ja ega ilmgi just kiita polnud.
Minekuvalmis olin sellest hoolimata minut hiljem kui tavaliselt, selles süüdistasin oma vasakut jalga, millega voodist välja astusin [oli ka põhjust: õhtune kõne salaSIMilt (mul on õnneks õnneks vähe vaja... samas kahjuks on kahjuks ka vähe vaja :S)].
Kesklinna jõudsin siiski õigeaegselt või olid hilinenud ka Tom ja Fredi :D. Oh, nendest ma tahan ka rääkida, kuigi see pole üldse tänase blogimise mõte. Maikuus, kui sai kõnniprojektis kaasalöödud, tuli mõte, et suvel ei osta endale kuukaarti ega sõida ühistranspordiga (tõehuvides olgu öeldud, et tänaseks olen ma tegelikult 2x selle lubaduse vastu eksinud). Niisiis hakkasin igal hommikul jalgsi ka kesklinna minema. Ma arvan, et umbes nädal kulus selleks, et väljaselgitada, millal on õige aeg kodust väljumiseks. Ja siis, kui ma niiviisi igal hommikul ühel ja samal ajal olin samadel tänavanurkadel, avastasin korraga, et ka Tom on igal hommikul täpselt samal tänavanurgal (kui ta trammile läheb) ja Fredi minuga sama foori taga teispool teed (mis iseenesest on veider, sest mul on nägude peale suhteliselt kehv mälu) :D. Mul on tunne, et Tom tundis minust puudust, kui ma puhkasin, sest kui mu puhkus läbi sai, ja ma tööle läksin, siis ta naeratas mind nähes :D. Nüüd siis tervitame teineteist igal hommikul kerge muige või naeratusega. Otseloomulikult pole tema nimi päriselt Tom (võib-olla on kah :D), aga kuidagi naljakas on see igahommikune kohtumine. Kui Tom on selline lõbus kuju, siis Fredi on kuidagi turris alati, temaga ma vahetan vaid pilku. Sel nädalal olen peale tööd alati otsejoones koju tuisanud ja hämmastaval kombel kohanud Tomi ka siis samal tänavanurgal :D. [J'i lasteaia juures on üks kahe väikese puudliga naine, kellega me sõnaotseses mõttes teretame, kui kohtume].
Bussi oodates sain kinnitust veelkord faktile, et ma vihkan tuvisid. Neid oli täna mustmiljon pluss veel mõni - jubedad linnud (võehhh). Meenus SMS, lugesin läbi ja mismõttes? Nii ei saa ju võimalik olla... teema oli igatahes mu meelest eriti mööda.. Haletsesin ennast terve tee tööle :S
Tööl oli kõik ok, kuigi tunne nagu poleks midagi teinudki nii väga: pühkisin kaustade vahelt tolmu, uuendasin tabeleid, ja asjatasin. Vahetasin V'ga e-kirju. Mõistusega võttes saan ma ju aru, et mul polnud mitte mingisugust alust solvumiseks.. aga ju ma siis pole ikka nii mõistuseinimene. Tegelt ma kahtlen kohati, kas mul seda üldse on :D.
Peale lõunal käiku on iga päev suur vajadus kohvi järele ja siis ei tule enam tööst midagi välja: on täielik siesta ja kopp ees..
Kunagi tuli õhtu ka ;)
Peale tööd käisin pangast läbi, et J'i kontole teha sissemaks 348 krooni. Teller hakkas tingima, et äkki teeks 350 :D. Aga ma jäin endale siiski kindlaks, et 348 on väga hea. [Veider 1]
Teel poodi tulid vastu kaks rastapatsidega nolki. Arutlesid midagi omavahel, ja kui olid minuga kohakuti jõudnud, siis...
Rasta (ebalevalt): "Vabandage, äkki Juhtub olema üks suits mulle?"
Mina (hämmingus): "Nalja teed või? Suitsetamine kahjustab tervist!"
Rasta (naerdes): "Ükskõik!"
Mina (pahakspanevalt): "Mul ei ole ükskõik!"
Ma ei saanud aru, kas ma peaksin rõõmustama või kurvastama, et mult suitsu küsiti :D Tavaliselt küsitakse mult igal pool ostes dokumente.. kas ma näen nüüd korraga nii vana välja või? *-) [Veider 2]
Poes olin omades mõtetes, kui võtsin ostukäru ja mingi parm-joodik kakerdas sealsamas. Kuna mulle hetkeks tundus, et ta koperdab mulle otsa, siis üritasin ta eest ära minna ja see tüüp hakkas täiega üle poe räuskama ja mind sõimama. Kuna selleks hetkeks oli kummalisi asju juhtunud rohkem kui mu tavaline päevalimiit lubab, siis ma jäin teda lihtsalt jõllitama. Ja see tüüp ei mõelnudki lõpetada enne, kui turvamees saabus [Veider 3]
Kodus panin kassile süüa/juua ja sulgesin aknaid.
Paar telegonikõne ja jätkus 2-nädala tagune teema, mis ajab mul harja punaseks veel päris tükk aega, ma usun. Aga ausalt, mina ei leia, et ma peaks sellepärast tegema lapsi, et siis kunagi tulevikus on J'l äkki tore, et saab abisaamiseks kellegi poole pöörduda. Mida veel? Omakasu ei tohiks küll lapse saamisel peamist rolli mängida *-) [Veider 4]
Pakkisin kiiruga veel viimased asjad ja tormasin rongile (tegelikult jalutasin täitsa rahulikult).
Rongis istusid minu vahetusse lähedusse kaks u 40 aastast inimest. Rääkisid nad vene keeles ja välja nägid täiesti tavalised. See aga, mida mees tegi, polnud sugugi tavaline. Nimelt oli neil kaasas kilekott, millest võttis mees välja avatud plasttopside paki ja võttis sealt kaks topsi. Ma jõudsin vaevu imestada, et mismõttes inimene ei joo pudelist otse ja valab joogi rongis topsi.. kui mees raksatusega avas rummi pudeli ja hetk hiljem valas sellele ka Colat peale... reedeõhtune pidu võis alata, aeg-ajalt käisid nad ka tamburis suitsul ja muul ajal jõid või rääkisid telefoniga. [Veider5]
Minu mõõt on veidrustest pikaks ajaks täis.

PS! Kohvipausil tuli juttu ka Mustast Porist, ja sain teada, et ühest mu kolleegist on seal juttu.. nüüd on lugemisel hoopis teine tera :D. Pool ramatut läbi ja pole rõvedaks veel läinud.. hakkan paanikat tundma, mis mu mõtlemisel viga, et rõve ei ole. Hetkel ei ülista just :D

Nüüd postitan selle ära, sest mul tunne, et muidu jään arvuti taha magama..

pühapäev, 4. juuli 2010

Jalgpall

Üldiselt ma väga sellega kursis ei ole... ja iga kolmapäevased mängud jätavad mind üldjoones külmaks (jalgpall ikka on tavaliselt kolmapäeviti, kui on hooaeg, eks?). Kui aga on MM v EM, siis olen ka mina fänn, mis fänn. Ok, ma ei istu just teleri ees iga mängu ajal ja puhkust ka ekstra selleks ei võta...
Pigem nii, et alagrupi mänge vaatan pilksamisi... mida lähemale saab aeg veerandfinaalile, seda enam mind võib telerit piidlemas näha.
Üksi mulle jalkat vaadata ei meeldi, sest ma pole põrmugi rahumeelne vaataja (ja endale tunduks naljakas, kui ma üksi vaadates kargas mööda tuba ringi või kiruks vastaseid). Enne mängu valin ma endale lemmikuima meeskonna, ja elan kõik see 90+ minutit neile innukalt kaasa. Sel hooajal olen ma märksa enam enne matshi võitja ennustamisega. Ma pean tunnistama, et ma olen päris osav.

:) Kui minu poisid samas vaimus jätkavad, peaksin ma vist broneerima piletid finaalmängule :)



teisipäev, 11. mai 2010

Esimesed sammud

Liitusin tervise liikumisprogrammiga "Käi jala!" ja minust sai sammulugeja omanik. Eile seadistasin selle ära ja peale tööd astusin oma esimesed sammud :) Kuna oli testpäev, siis eirasin ühistransporti ja vantsisin jalgsi koju - sain enam-vähem ümmarguse 3000 sammu. Ja nagu seda oleks veel vähe olnud... ma sõin paar ampsu ja läksin välja tagasi. Just, just: et koormata oma väikseid jalakesi ja mängida uue vidinaga - õudne (nagu väike laps, kes telefoni omanikuks saajana kuulab hommikust õhtuni helinaid :D Täpsuse huvides olgu öeldud, et eks ma olen ka telefoniga mänginud 2 aastat tagasi)!

Kõndisin siis CC'sse (eesmärgiks saada kinokava) ja mitte otsemat teed pidi vaid ikka ringiga :D. Pärast seda oleks hea meelega läinud bussi peale, kuid ma polnud ID'd kaasa võtnud, ja seega puudus selleks ka võimalus (kusjuures rahakoti jätsin koju meelega, et igasugu kiusatusi vältida). Koju voodisse jõudes võisin uhkusega tõdeda, et olin läbinud 12445 sammu!!! :O (aga ma kõndisin ka kokku umbes 2h ja tubli tempoga).

Nii ja nagu sellest kõigest vähe oleks... täna hommikul ma tõusin üles tervelt 45 minutit varem, et võiksin jalutada kesklinna :O (selle asemel, et mõnusalt tududa ja minna bussiga: J on maal haige, seetõttu ma seda luksust lubada saaksingi).

Töö juures mulle samme eriti ei tule, sest suhteliselt palju olen sunnitud istuma. Kogu aeg vist ei sobi kohviautomaati ka piinama minna? *-) Hetkel on sammulugejal ees ainult 7045 sammu ja eriti juurde ei tule, sest hoian Nunnut, kes tegelikult on juba tuttu pandud.

Nojah... igatahes algab võistlus 15.mail ja kestab täpselt kuu aega... Loodan, et isiklik eesmärk saab täidetud.

Spordikalendris oluline daatum on ka 22.mai, mil on Maijooks - ise ka ei usu, kui tubli ma olen!!!

PS! Täna on mingi mega peavalu lõunast saati olnud ja süda ka paha... 

reede, 2. aprill 2010

Ujumine

Tegevuspaik: elektrirong suunaga maale
Aeg: 01.aprill
Tegelased: J ja mina
(J vaatas aknast välja ja rääkis sellest, kuidas kalad vees ujuvad)
Mina: "Homme saad maal vannis ujuda, kui tahad!"
J: "Häh, homme ma ujun porilombis!"

pühapäev, 28. veebruar 2010

Ükskord vihmasel talveilmal

Täna on nii rõve ilm (kuigi mul on sellest külmast juba ammu kopp ees olnud). Kõik on ligane ja tilgub - täielik masendus. J läks üksi õue ja ilmselt on ta juba täiesti läbiligunenud, arvestades asjaolu, et ta vahepeal mingis porilombis käpuli oli. Aga pole teda tuppa ka kupatanud veel - las müttab ja naudib seda, et kräunuv ema sabas ei töllerda ja kõike vahvat ära ei keela.
Hetkel möllab naabrite lastega naaberhoovis ja tundub, et neil on seal lõbus.

Paneks siis mõned faktid ka kirja:
mul on puhkus ja enamuse sellest olen ma kulutanud seni magamisele, lugemisele, ristsõnadele, ja niisama olemisele, natuke lapsele ka;
J on 104,5cm pikk! Mina olin kooli minnes 105 :D. Tähed on tal enam-vähem, aga muude asjadega on küll nii nagu on... peale lõunaund algab tal endiselt uus päev; õhtut pole olemas: selle asemel on öö :) Numbreid ei tea, värve juba eristab. Kohati ajab nii tarka juttu, et aina kuula ja imesta. Lõunaunest pole tal erilist pääsu ja viimasel ajal on ta hakanud jälle nii 3-4 tundi magama (oma seos on sellel ka olümpiamängudega). Tunneb mõningast huvi arvuti vastu ja veidi viitsib vaadata multikaid;

ah, mida ma punnin... ma pole täna kirjutamise lainel...

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Teadaanne

Ma ei ole enda paroole unustanud ja uued sissekanded pole enam mägede kaugusel... andke mulle aega nii umbes nädal ;)
Seniks...

J: "Miks kasvuhoone juures veepaagil on kaks kraani?"
Mina: "Kas seal on kaks kraani? Minu meelest on seal kraane lausa kolm"
J: "Aga kas üks on seal laste kraan?"
Mina: "Ei ole!"
J: "Aaa, kas need on siis inimeste kraanid?"

Ja kuna J lunib siin arvutikasutamist hullult, siis lasen tal ka ühe mõtte kirja panna (olgu öeldud, et tähtedest ei tunne ta järgmisi: V, H, B, G, Ä, Ö, Ü, Õ) ning siis ära tuttu...

NBBVVVXZZDSFFFH HHHHKÖ Ä45666654ÄÖ ÄÖLKJHGFFRE WQWERTYU 89OOOOOPÜÕ7899877ÕÜPOOOIUYTTT REEWQQWWERTYU