neljapäev, 30. oktoober 2008

Kodus ootab meid kass Pipi



Ta on 6-aastane emane kass, kes elas oma perega prügikasti kõrval/all/peal/sees kuni ta siis ühel ilusal õhtupoolikul leidis oma pesa ja toidukausi minu juures :).
Alguses oli ta ikka täitsa beebi: istusin tema pärast öösiti üleval ja lohutasin teda, sest mjäu-nutt oli südantlõhestav. Õnneks harjus ta suhteliselt kiiresti oma uue eluga. Kuniks hakkas arvama, et mina elan tema juures mitte vastupidi. Selgus, et temas peitub paras tiiger (käpalöögid olid tugevad, küüned teravad ja hambad pidevalt sügelemas), kes aeg-ajalt muidugi suutis olla ka armas nurruv sülekiisu.
Söögiga pirtsutas ta algusest peale: kord ei kõlvanud kuivtoit, siis jälle konserv, vahel pirtsutas ka kiisueine peale. Erilisteks hittideks muutusid konservoad ja sidrunijäätis. Vahel sai ta ka räime ja kanasüdameid.
2006 august - 2008 oktoober oli ta mu õe juures komandeeringus, kus ta jõudis palju pätti teha ja ilmselt ka mõne armsa hetke :).
Selle aasta märtsis käis ta operatsioonil, kus võeti võimalus tal lapsi saada; tundub, et pärast seda on ta palju rahulikumaks muutunud.
Kui ta kunagi tunnistas mänguasjana ainult shokolaadipaberist kortsutatud hõbekuuli, siis nüüd pole ma teda mängimas näinud. Probleem ehk selles, et viimasel ajal pole ma ise ka shokolaadi söönud. Peab vist seda viga parandama ja vaatama, kas vanad trikid on tal ikka veel meeles.
Kui me õhtuti koju läheme, siis traditsiooniks on saanud see, et ukse juures me silitame kõige pealt umbes 5 minutit kassi, kes ümber meie tiirutab ja nühib end. Ja siis hakkab igaüks omi toimetusi tegema.
J ja Pipi saavad omavahel suhteliselt hästi läbi: hoiavad targu distantsi.
PS! Eile juhtus siis ka see, mida olin ammu kartnud: kui Pipi mängutoast läbi jalutas, läks ta kogemata (või meelega) vastu J'i lõvi, ja see hakkas muusikat mängima, mille peale kass niiviisi ehmatas, et õhtu otsa oli köögi laua all peidus.

Kommentaare ei ole: