laupäev, 11. september 2010

Nädal lasteaias on selja taga.. läks suhteliselt valutult. Esmaspäeval ikka sai nuttu/jonni (ma ei saanudki aru, kas J oli tõepoolest kurb, et ta peab lasteaeda jääma ja ma tööle lähen või ajas ta lihtsalt oma jonni ja tõstis häält moepärast) kuulda. Õhtul järgi minnes oli laps rõõmus ega tahtnud ära tulla.
Ülejäänud päevad olid väga vahvad ja probleemitud. Hommikune ärkamine läheb ka sujuvalt (saaks kuidagi õhtul magama ka, oleks veel parem).
Mulle endale meeldib ka see varajane lasteaiarütm... nii hea, kui ei pea tormama: ühistranspordi ajakava paneb endiselt näkku, seega pean 15 minutit tööbussi ootama. Suvel, kui jala kesklinna sai jalutatud (:D jalutatud sai reaalselt vist küll ainult 2x; ülejäänud korrad sai kiirustatud ja paar korda ka tõsist jooksu harrastatud), siis ma ärkasin ikka sekundi täpsusega viimasel minutil või mõni minut peale seda..
Ja taas on leidnud kinnitust fakt, et ma olen selle rühma lastevanematest kõige töökam: hommikul laps esimesena rühmas ja õhtul viimasena järel... Tegelik põhjus on muidugi asjaolu, et ma viin ja toon teda ainuisikuliselt ja ei ela ega tööta lasteaia kõrval.
Homme on SEB Sügisjooks.. loodan, et ilm ka ettevõtmist soosib, sest pärast haige küll olla ei taha, aga no jopet ju kaasa ka ei tassi, sest sellega hakkab raudselt palav... Täna peaks õppima ära kiibi kasutamise (vist).
Järgmise nädala kolmapäeval, 15.septembril algab sügisvõistlus.. Kuna ma olen meie ettevõttes ideealgataja, siis selleks ürituseks on ettevalmistused tehtud: uued võistkonnad moodustatud ja registreeritud, arved raamatupidamisse saadetud, stardipakid käes ja kontrollitud, et kõigi kontod oleks aktiivsed.. Nüüd ei jää muud üle, kui kõndima asuda ja hasardi ja reaalse võimaluse vahel leida tasakaal... Tahtmist on rohkem kui võimalust.
Selleks, et ma saaksin rohkem kõndida, sai tehtud sel nädalal ka ettevalmistusi: organiseerisin J'i jalgratta linna. Kui ma sellega kolmapäeval talle peale tööd lasteaeda läksin, oli tal siiralt hea meel: mul mitte nii väga. Põhjus: pidin käima Viru keskuses Piletilevis, apteegis, postkontoris ja toidupoes. Viru keskuses vaadati meid kõõrdpilkudega, et näe nii neid noori trikirattureid kasvatataksegi: samas oli Piletilevis väike tõrge ka - meie ees olev vene tädi ei teadnud ise ka, mida ta täpselt tahab ja lõpuks ootasime seal mingine 15 minutit vist. Postkontoris oli kaldtee ja seal sai rattur juba ise ka ideed, et kuidas lahe oleks, õnneks keelamine mõjus, aga no tõsiselt uimerdavad sealsed töötajad.
Tänaval üritas J kihutada... kui ma palusin tal aeglasemalt sõita, kuna ei jõua nii kiiresti sammupidada, siis teatas ta, et ma võiksin siis joosta...
Kodus on ta ka ehe orjapidaja: mitte ei käsuta, et too seda või teist, vaid kui esmaspäeval koristasin, siis hambapesu ajal teatas ta: "Homme pesed siis põranda ka puhtaks, eks!?" Jah, tõepoolest polnud ma põrandaid pesnud, aga neil polnud ka midagi sel hetkel viga. Mingi päev oli ta häiritud, et nõud (1 kahvel ja taldrik) olid kraanikausis jne. Ja ta koristab enda initsiatiivil õhtuti kodus mänguasjad kokku :O (ainus, mille ta jätab iga kord välja vedelema on üks vidin, mis teeb muusikat/heli ja põhjendus on järgmine: "Ma ärkan öösel üles ja panen muusika mängima, siis me saame siin Une-Matiga tantsida terve öö - sellepärast peabki põrand puhas olema").
Nüüd ma lähen pannkooke tegema, ja ma luban, et see on minu viimane magus... edaspidi ma söön magusat vaid tähtpäevadel, sest nii see enam kesta ei või! Mu kaalunumber on hakanud kohutava kiirusega tõusma :S. Hakkab lähenema 50'le. Mimmi eile väitis, et see pole ju midagi õudsat. No minu arust on küll, sest ma tahan, et see oleks 45 või äärmisel juhul 46. Järgnevaks teatas ta, et sellise kaaluga ei lubataks mul isegi doonor olla (no terehommik tõepoolest, nagu ma saaksin seda olla, kui mu kaal oleks kasvõi 75) ja ükski normaalne naine ei kaalu 45kg. Mhm, olen nõus! Aga kes on öelnud, et ma NORMAALNE olen? :D
Uurisin sportimisvõimaluste kohta, kus ma ei peaks ebainimlikul ajal koju jõudma... Ainus koht, mis mulle sobis oli Reval Sport, aga seal puudub jälle laste mängunurk. Kui ma igaksjuhuks sinna küsiva meili saatsin, siis sain vastuseks, et ma võin oma lapse omal vastutusel trenni kaasa võtta.. :D Kui ta vaid turvahälli ära mahuks :D... hetkel ma küll ei kujuta ette, et mina olen Spinnis ja tema ripub samal ajal lenksu küljes, et tahan ka rattaga sõita :D. Kas keegi teab, kas Aia tänaval asub mõni mängutuba?

Vihjeks veel niipalju, et kui keegi minu lugejatest soovib sügisvõistlusel osaleda, aga on seda mingil põhjusel seni edasilükanud, siis hetkel on minu sõpradele registreerumine võistlusele 40% soodsam, kui registreerudes kasutad promokoodina: KAKUKE (et kui sammulugeja olemas, siis 290-116=174.-). Tule ja kõnni mu tulemus üle ;)

pühapäev, 5. september 2010

Killustik

J olevat mingil hommikul maal Mimmi-Taadu magamistoas mingis korvis tuustinud, ise suht ähmis olnud. Kui Mimmi uurima hakkas, et mida ta otsib, olevat see laps vastanud: "Tegime Jankuga eile mõned õlled ja viskasime korgid siia korvi. Nüüd on täitsa kadunud!" (ma üritan olla emotsioonitu)
Mõned korrad on mängud veel olnud alkoteemalised... põhiliselt õlle või vein... aga kui otsitakse avatud õlt (nagu J ütleb) ja selle asemel küsitakse, et kus mu poolik on, siis natuke vanemad inimesed (nagu ntx mina :D) arvaks kohe esimese hooga, et tegemist on juba nats kangema kraamiga (mitte, et ma seda "lahja-alko-joomist" heaks kiidaks...)
Mismoodi ma selle lapse küll lasteaeda viin, ah? *-)
Õ väitis täna taas, et laps on kodu peegel.. No mida jutt? Ok, ok... augustikuu läks mul jah veidi käest, aga nüüd olen taas kaine teeotsa leidnud ja ei allunud täna ka provokatsioonidele [5 päev juba kaine (ulmenäitaja, eks)... tegelt küll seitsmes, aga mul käib ju arvestus kuulõikes].

Homme algab lasteaia hooaeg.

Kaotasin sammulugeja... loodan, et õnnelik leidja on nüüd rohkem motiveeritud enda paksu tagumikku liigutama...

Sain valmis kampsuni, mille tegemist alustasin 20.detsember 2008 :O. Tõehuvides olgu öeldud, et kudumisele kulus kokku ehk vaid max 2 kuud... aga kui kogu aeg kududa 2x2 soonikut, siis on see igav ja tüütu ja nii see tegemine venis... Tore, et üks poolik asi lõpuks ka valmimise jõudis äraoodata ja koid seda nahka ei pistnud :D. Tulemus mu meelest äraütlemata äge ;)