esmaspäev, 23. veebruar 2009

Valeühendus

Telefon "helises" ja J vastas kõnele. Edasi kuulsin vaid J'i teksti :)
"Halloo, tere.... Mis? :) vale number!?.... Oi, oi.. Mimmi, Mimmi!!!.... Jaaaa!... Jaaaa!.... Oota! Kohe tulen!... Aku laadima pane! Tsau!", siis andis telefoni mulle ja ütles: "Pane laadima!"
(Kolm punkti kõnes märgivad neid kohti, mil vestluspartner rääkis :D)

neljapäev, 19. veebruar 2009

Peeglike, peeglike seina peal...

Rääkisin J'le Lumivalgekese muinasjuttu. Kuni jõudsin selleni, et lossi tuli kuri võõrasema, kes küsis oma võlupeeglilt: "Peeglike, peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?". Sel hetkel hüüdis J vahele: "Mimmi kena on!" :D

kolmapäev, 18. veebruar 2009

J'i unekool :D

Õpetus kuidas magama jäämist võimalikult kaugele lükata kõigile neile, kel puuduvad ideed.
Kui ma ei taha magama minna, siis pean :) ma kasutama igasugu kavalusi ja nippe.
Alustuseks üritan kõrvale hiilida mänguasjade jm koristamisest. Kuid enamasti see ei õnnestu, sest emme on kogemata tähelepanu kõrvale juhtinud ja koristamisest jätnud mulje kui lõbusast mängust.
Peale seda meenub mulle enamasti iseenesest, mis järgnevaks juhtuma hakkab. Seega on tark tõsta uuesti päevakorrale teema vanniminek (kuigi eelnevalt on mulle selgeks tehtud, miks pole see hetkel hea mõte). Igaksjuhuks tasub siis ju nuruda veel dushi alla... :D. Kui ka see õnne ei too, võiks proovida mõne pisaraga. Kui mõju ei avalda, võib vallandada pisarakose. Et emme ei unustaks, millepärast pisarad, võib vahepeal nuuksuda, karjuda, kaebelda, et vaja oleks vanni minna ikka.
Seejärel, kui jonnimine hakkab tüütuks muutuma, võib lasta end lohutada, sest eks see võta ka oma aja, ja täidab seega ühtlasi eesmärki: võimalikult hilja voodisse jõuda.
Edasi järgneb kindlasti riietumine. Siin tuleks kindlasti soovi avaldada, et kõike tahad ise teha, pusida veidi (loe: üritada jätta mulje, et tegemist on riietumisega) ja seejärel teatada protestivaimus, et ei saa hakkama. Kui abi on saabumas, siis tuleks sellest keelduda ja anda mõista, et tahad ikka ise veel proovida - tegemist pole ju allaandjaga. Siinjuures on oluline see, et algul oleks seljas võimalikult rohkem riideid, sest seda kauem annab siis venitada.
Kui siis lõpuks on kõik riided eemaldatud, tasuks ettevõtta veel üks lõbus porganditants. Seejuures tuleks tähele panna, et ei satuks pidzhaamat hoidva inimese lähedusse. Ja kuna riideid seljas pole, siis võiks veel kord teha juttu vannist :) ja veel kord jonnida.
Lohutamisega tasuks sel korral ettevaatlik olla, sest reeglina lõpeb see tuduriiete selga saamisega. Siis saabub pesu aeg: see on üks meeldivaim osa sellest õhtusest rituaalist. Hambapesu juures võib muidugi ka üritada vinti ülekeerata ntx sellega, et neelata pidevalt pastat alla ja siis teha ilmsüütud silmad, et ups, kogemata (tagajärjeks võib muidugi olla beebide hambapasta järgmisel korral, aga seda riski võiks veidi ikka kaaluda).
Kui voodist enam mingit pääsu ei tundu olevat, võib muidugi veel kord potile nõuda.
Kui juba teki all olla, siis tuleks võtta käsile harjumuspärane trall: nõuda vett, tekki, kaisulooma, unejuttu, veel vett, veel potile, süüa (seda, mille enne õhtusöögil järgi jätsid), piima, unejuttu, potile.
Vahepeal võib kaisulooma teki alla peita ja siis seda otsima asudes pöörata segi kogu voodi, sest siis saab veel korra äkki voodist välja, kui voodit korrastama hakatakse ja voodisse saades uuesti kõike traditsionaalset paluda, nõuda.
Kindlasti EI TOHI sulgeda hetkekski silmi, sest tegelikult oled sellest trallist ise ka juba selleks ajaks väsinud, ja võidki kogemata uinuda. Aga väikene teesklus ei tee paha, sest lapsevanemal on siis mulje, et varsti saabub õnn tema õuele ja siis üllatada teda veel mõne palvega. Minu emmel sai eile õhtul lõplikult mõõt täis alles sel hetkel.
Emme tegi käega nähtamatu horisontaalse kriipsu ja ise ütles samal ajal, et see on nüüd piir ja sellest enam kaugemale ei lähe.
Mina seejärel tõusin istuli ja vibutasin enda kaht kätt vertikaalses suunas ja ütlesin seejuures: "Ei ole piiru! Katki tegi piiru!"
Ja siis tegime kalli-kalli ja mina jäin tuttu.

teisipäev, 17. veebruar 2009

Head ei saa ilma halvata :S

Reede õhtul võlusin meid taas maale, tehes seekord tõelise üllatuse, sest sai ju eelmine kord öeldud, et rohkem meid sel kuul ei näe. Nojah... varsti ei usu meid keegi enam :).
J kibeles hirmsat moodi shokolaadiga, mis mul kotis oli ja lõppes see sellega, et J pani üksi pool kogust nahka :O. (õnneks oli mul oidu tükeldada taldrikule ainult pool ehk 100g shokolaadi, millest ka ühe riba viisime vanaisale). Ei tea, kus see laps õppis küll seesugust maiust sööma, sest umbes 6 kuud tagasi ei osanud ta seda küll veel hinnata. See erguti keeras ta aga puhta ära ja magamajäämine oli eriti problemaatiline: ei teadnud ta vist ise ka, mida tahab. Lõpuks jäigi süles ja teleri ees magama.
Laupäev oli lustlik: õues sai läbitud kõik kohustuslikud talvealad (k.a. kelgusõit Mimmile, mis eriti lõbu pakkus).
Toas käis ka pidevalt üks tants ja trall. Kell kiirustas meeletul kiirusel.
Köögikata ametis tegime meie J'ga salateid õhtusöögi juurde. Hiinakapsa-tomati-kurgi-paprika oma ja siis veel tükeldatud keedupeet. Äramainimst väärib hetk, mil J nõudis kurki :O. Andsin talle siis ühe riba. Krõmpsutas sellise näoga nagu sööks ta iga päev kurki ja õige varsti nõudis ka juurde. Olin lahkem ja lõikasin suurema jupi, mille ta ka rõõmuga hävitas ja nõudis veel juurde (etteruttavalt võiks öelda, et see ei tähenda, et ta järgmisel päeval oleks olnud taas seda sööma - ju sai aastaports täis :D). Kuna ta söögitegemise käigus ka muid asju maitsenud, siis söögiajaks oli tal kõht juba nii täis, et ta oli taldrikust ainult siis nõus ampsama, kui sellele järgnes morss :).
Forellipirukas läks ka ahju. Retsept on siin blogis juba ka olnud (arvan, et oktoobri lõpp või novembri algus).
Õhtul küpsetas Mimmi leiba, mis nüüd on ikka juba täiesti arvestatav võistleja poeleivale. Tegelikkuses on see isegi favoriit, sest otsa saab see kindlasti kiiremini kui poeleib.
Pühapäev magasime kaua, suisa poole üheksani :D. Traditsiooniline pudrutamine, kohvitamine ja kohe oli ka selge, et asi pole õige: mu nina tilkus kahtlaselt :S. Elamisse siginesid tükeldatud sibul ja küüslauk.
Küpsetasime torti, sest mu vanemal vennal oli sünnipäev. Tort siis tavaline biskviitpõhi, immutasime piimaga, vahele panime kohupiima ja sõstraid (punaseid), ning pealt katsime hapukoore-kakaokreemiga. Kaunistasin küpsisepuruga ja hapukoorega kirjutasin peale tema nime ja lisasin 5 küünalt: sai uhke. Muide 5 küünalt ei tähistanud sugugi ta vanust :D. Meid lihtsalt oli maal viis inimest, kes talle igaüks andsid ühe soovi, mida soovida ;). Tegime tordist pilti ja panin talle pildi oma orkutisse :D. Üldiselt on see vist selline traditsioon, et ta on oma sünnipäeval kaugel ära, ja meie teeme kooki ning koogist pilti :D.
K ja KK ja M käisid ka külas, kuid tordile ei jäänud :S.
Õhtul käis õde pirukal.
Esmaspäeval oli nohu ikka juba väga talumatu. Õnneks pole muid kaebusi ja seega ma kannatan need 10 päeva ilusti ära. Ja pühapäevaks pole ma siis ka enam nakkusohtlik.
Plaanid sadasid kolinal vastu maad, sest väike väsimus oli ikka ka.
Tuludeklar sai juba esitatud.
Õhtul jõin kuuma teed sidruniga, järasin jõhvikaid. Voodi kõrval oli küüslaugu ja sibula hake ja padjal oli kolm tilka teepuuõli. Ahjaa, jalas olid villased sokid.
Näis, mis see nädal põnevat toob...
__________________
Ristsõnade lahendamises olime eriti produktiivsed: 4 vastustetalongi sai täidetud :)
__________________
Raamatuks oli seekord (tegelt sai juba eelmine kord alustatud) "Meie kiisul kriimud silmad", mis mu juhtme kohati päris kokku ajas, sest järjest tulid sarnased luuletused, kuid autorid olid erinevad. Lahendus selgus siis, kui lugesin läbi järelsõna (ehk selle, mida ma raamatutes tavaliselt ei loe) :D.

reede, 13. veebruar 2009

Unenägu

Ma üldjuhul näen unenägusi igal ööl ja vahel siis ka, kui päeval magan. Enamasti ma neid ei mäleta või mäletan ärgates, et nägin und, aga mida, pole aimugi. Kui muidugi midagi eriti ekstreemset näen, siis jääb meelde ning vahel ärkan unenägude tõttu keset ööd üles ka.
Ma siiralt usun, et unenäod on alateadvuse kujundatud pilt inimese hirmudest või unistustest. Samas on muidugi terve ports selliseid unesi olnud, mida ei oska kohe kummassegi kategooriasse paigutada.
Lapsed pidid väidetavalt nägema oma läbielatud päevasündmusi unes. Seega jutt värvilistest unedest, kus nähti kiisusid ja kutsusid on sulaselge väljamõeldis.
Kui nüüd nii võtta, et päevasündmus elatakse öösel uuesti läbi ja mõtestatakse lahti ning sorteeritakse vastavatesse ajusoppidesse: siis ma ei saa üldse aru, kuidas võib mõni öö mööduda nii, et J ei ärka karjudes üles (sest nüüd vist ei möödu küll päeva, kus me EI tülitseks).
Tema tülitsemised minuga (ja ka teistega) on muutunud selliseks vaidlevaks. Kui ta varem lihtsalt kiskus mängukaaslastelt asjad käest ilma eelnevalt hoiatamata, siis nüüd on pilt selline: ta võtab ihaldatavast asjast kinni ja ütleb "anna teda (loe: seda)!". Kui verbaalselt ei sekku, siis ta arvab, et loeb tugevama õigus. Kui sõnadega öelda sellises situatsioonis "ei anna", siis hakkab J vaidlema, kuni lõpuks saab tigedaks ja röögatab "anna tiia (loe: siia)!". Viimane minuga muidugi ei õnnestu, aga nõrgemanärvilised ehmatuvad ta pröökamise peale ja lasevad hetkeks seejuures asjast lahti ja J on seejärel muidugi võidurõõmus. Ning seletamine siinjuures, et nii pole ilus, ei anna mittemingit tulemust - räägi nagu kardinatega (need reageerivad ka ehk rohkem jutule, kui kuskilt mingi tuuleiil või õhuvoog neid liigutab).
Kui seesugustele röövimistele ei järgne suuremat kisa ühelt või teiselt poolt, siis ma ei sekku üldse.
Teine teema on igasugune keelamine. "J, ei tohi!" keeldu kasutan ma ainult seesugustes situatsioonides, mis talle eluohtlikud on. Muudel juhtudel esitan pigem küsimuse, et kas seda tohib või ei tohi. Varem oli temapoolne vastus alati minuga ühel meelel. Nüüd aga on sõnavarasse tulnud sõna "äkki", mida ta aktiivselt kasutab lauses "äkki tohib?". Ja ma isegi tean, kuskohast see "äkki" tulnud on: ma ise kasutan seda siis, kui ta mingi toiduga pirtsutab, siis küsin "aga äkki täna maitseb see Sulle?! Proovi!" :), mille peale ma enamasti saan siiski vastuseks "ei puuri (loe: proovi)!"
Piiri mõõdetakse meie peres igatahes sajaga ja millimeetri täpsusega :D
Kui nüüd tagasi unede juurde tulla, siis täna öösel ärkasin üles selle peale, et J hakkas itsitama ja paar sekundit hiljem röökis "ei viska!": ja täpselt selline situatsioon oli meil vahetult enne magamajäämist, kus ma jälle hakkasin mänguasju kilekotti ajama... Kahjuks tänu sellele ärkamisele jäi mul enda unenägu pooleli :S. J ärkas ise ka oma karjatuse peale üles, ja hakkas nõudma, et ma üles tõuseks ja teleri mängima paneks - kell näitas siis veidi peale kolme :D
__________________
Kuskohast on tulnud (eba)uskumus, et reede ja 13 on kuidagi natuke halvaendeline? Sel päeval ju isegi nõiad ei tohi nõiduda... ??? Kes teab, seletagu ära!
__________________
PS! Esimene, kes seda posti loeb, on tuhandes ;)

neljapäev, 12. veebruar 2009

Kiire ülevaade

Pühapäev läks nii kiiresti, et ei mäletagi sellest suurt midagi. Hommikul tegin küpsisetorti (küpsised olid Selga vanilje ja shokolaadi omad, mida immutasin piimaga, vahele kohupiimakreem vahukoorega, punasesõstramoos ja külmutatud mustsõstrad, peale riivisin tumedat shokolaadi). J'i arvamust ei maksa küsidagi, sest kui tegemist on koogiga, on tema juba pöördes :). Isiklikult mulle need pruunid küpsised seal vahel eriti ei meeldinud.
Traditsiooniliselt vaatasin "Tähelaeva" ja ma isegi ei mäleta enam, kes külaliseks oli :O. Saatejuht oli A.Raid - see on meeles. No tõesti piinlik... ju siis polnud nii oluline inimene mu jaoks :D (kontrollisin nüüd telekavast seda külalist: Merle Jääger. nojah. Ega ta mu jaoks väga sümpaatne ei ole, ju selles siis asi).
Lõunal suusatasime pururumpide (loe: porilompide) vahel.
Õhtul kokkasime köögis (J aitas asjalikult kõiges). Menüüs oli kartulipuder, hakklihakaste, porgandisalat ja peedi-küüslaugu salat. Ennast kiitmast ma siinjuures ei väsi, sest see lihtsalt oli super! Olgu öeldud, et J maitses küüslauku, sibulat, porgandit; peeti polnud nõus maitsma tegemise ajal, kuid hiljem oli nõus sööma kõike. Ei söönud küll tervet portsu ära, aga arvestades asjaolu, et talle tegelikult ei maitse kartulipuder, ammugi siis salatid: oli ta tegelt ikka vääääääga tubli. Tundub, et seenipp töötab, et kaasa laps söögivalmistamisse ja ta sööb pärast kõike :)
Esmaspäev oli vaba päev, mis läks maal meeletu kiirusega. Tegime kakao-jõhvika muffineid (retsept, mille järgi tegin, oli küll kakao-kirsi muffinid), kuid mul polnud kirsse käepärast... aga ega siis seepärast ei saa veel kooki küpsetamata jätta, eks ;)
J kukkus esmaspäeval toolilt maha, saades kuklale muhu, ja hiljem Kiina'ga (kusjuures J oskab juba ta nime peaaegu õigesti hääldada, öeldes "L" asemel "R" veel vaid valesti :D) mängides, kukkus veel ja sai oimu kohta ka muhu/sinika. Ja õhtul rongis kukkus ta ka veel istmelt maha, kuid siis õnneks ei löönud ta end ära, kuna reageerisin piisavalt kiiresti.
Teisipäev läks linnutiivul: ilma eriliste vahejuhtumiteta. J sõi Mimmi tehtud leiba :O, ja ei kommenteerinudki seda sõnadega "paha sai!" :D. See vist siis kompliment Mimmile :D (et fänne on peale minu ja Ka rohkemgi :D).
Kolmapäev oli esimest korda hetk, mil J väitis, et ei taha vaja minna poodi :O. Tavaliselt on ta vähemal või rohkemal määral shopohoolik. Õhtul jäi 3-minutiga magama.
Nädalavahetuseks on plaanid tehtud ;)

laupäev, 7. veebruar 2009

Korralik nädalavahetus

Käisin siis Nukukas lõpuks ära, ja ostsin piletid. Klienditeenindaja ei saanud algul üldse aru, mis ma tahan. Mina siis üritasin teist korda seletada, ta ei saanud ikka veel miskit aru. Siis võttis ta paberi ja pastaka appi ja hakkas mu soove ülestäheldama ja ükshaaval teostama (olgu öeldud, et vahepeal hakkasin ma juba ise aru saama, mida ma tahan :D). Ning lõpuks, kui broneeringud ja aastapiletid ja tavalised piletid ja kutsed kõik korrektselt ostetud ja vormistatud olid, ütles ta, et polnudki nii raske, kui esiti arvas :) Nägime ka teatridirektorit, jesss, päev läks korda - üht nö kuulsat eestlast nähtud.
Nukuteatris tekkis hetkeks ka väike draama: nimelt arvas J, et kui piletid ostetud, siis saame kohe minna etendust nautima, ja ta oma jope juba riidehoidu andis :) Andsin ta soovile siis veidi järgi ja käisime akvaariumis kalu vaatamas ja wc's.
Ja vanalinnas juhtus midagi täiesti ootamatut: mind tabas korraga jõulutunne :O (seda ei juhtu just tihti, et ühel hooajal tabaks see mind mitu korda järjest). Lihtsalt sadas nii ilusat lund, "jõulu"tuled põlesid, igast majast möödudes mängis head tuju tekitav muusika... no täiesti jõulukas...
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... juhuuuu, oleme maal. Peale meie on siin ka Nunnu oma emme-issiga.
Reedel läksime praktiliselt kohe magama ja seega polegi nagu midagi maaloleku kohta mainida...
Laupäeva hommik algas minu jaoks üli vara (kl 7:00), sest köögist kostus lärmi - raadio mängis. Hommik oli nagu hommik ikka... saatsin muudkui töönarkareid tööle ja ise nautisin kohvi.
Kui hakkasime õue minema, siis tuli parasjagu "Pealtnägija" kordus ja ma seda siis ühe silma ja kõrvaga üritasin jälgida. Riietumine venis.
Lõpuks jõudsime õue ka. Ooo, mis superilm! Kraad 1,5 plussis, tuuletu ja midagi ei sadanud kah. Päikest ehk oleks võinud olla.., aga sulaga seda juba naljalt ju ei näe, eksole...
Otseloomulikult oli vaja õue tarida kogu talvevarustus: suusad, -kepid, hari, lumelabidas, kelk, lumesahk ja fotoaparaat :). Kuna suusad jahtusid..., siis meie sel ajal rookisime lund (leiutasin uue teepuhastus viisi: nimelt hakata sealt, kus vaja rookida, lumepalli veeretama ja ei mingit labidaga vehkimist - ma pean selle idee kiiremas korras patendeerima :D) ja üritasime ehitada kelgumäge. Kui väsisime, siis veeretasime lumepalle, et ehitada lumekindlust, kuid kahjuks polnud meil nii suureks ettevõtmiseks ei võhma ega püsivust. Siis me tegime ühe fotosessiooni ja seejärel kohe tahtis J suusatada. Seekord ta keppe üldse ei tahtnudki/vajanudki. Tegin väikse videoklipi. Ning siis otsustasime kelgutada poodi, et tuua koogi jaoks vajalikku nänni.
Tagasi maja juures viisin ostud tuppa ja olime edasi õues, kus tegime lumeingleid (jah, ka mina tegin, sest olin end ilmale vastavalt riidesse pannud), kõndisime käpuli lumes ja haukusime, sest me olime kurjad koerad :D, hüppasime kaugust, tegime kukerpalle ja kõige krooniks muidugi püherdasime lumes nagu teerullid :D. J ronis mänguväljaku redelist üles ja alla ja ei saanud üldse aru, miks talvel ei saa liugu lasta liumäel). Lõpetuseks tegime ühe minilumememme aiaposti otsa.
Toas panin riideid kuivama ja sel ajal anus J vanaisa, et viimane aitaks tal avada maisipulga pakki. Ja mis Te arvate, et vanaisa oli kade või? Loomulikult ei olnud!!! Seega: lõunasöögiks maisikepikesed Lottega... õnneks oli Mimmi ka selleks ajaks juba töölt tulnud ja aitasime, siis seda kuhja vähendada usinalt (ei saa mainimata jätta, et mina kõige usinamalt). Kui Taadu saabus, siis oli J nõus ka vist 7 lusikatäit suppi sööma. Ning lõunauni saabus tavatult hilja: poole nelja paiku vist.
Vahepeal lahendasin jälle ristsõna, sest arvuti oli kinni...
Kui J tõusis, hakkasime tegema jõhvika pahupidikooki.

Retsept pärit siit. Nii lihtne pole veel ükski koogitegu vist olnud. Ning tulemus oli minu meelest super!!!! Magus ja hapukas ja soe ja külm - kõik see korraga! Oooo... (sõime soojalt vaniljejäätisega).
Õhtusöögiks tegi Nunnu-emme lasanjet, mida J muidugi ei proovinud ka mitte. Aga seda oleks ka palju tahetud olnud... tuletame meelde, et ta üleeile sõi tatart ja eile õunaampsu.
Siis käis J vannimõnusid nautimas (õlitasin täna ka ta pead, sest tal oli titekõõm peas :O) ja sukeldus juba eriti palju.
Eesti Laul 2009 oli suhteliselt suur pettumus: meeldisid Traffic "See päev" (lihtsalt tundub juba mõnda aega kõrvale kena), Chalice & Maagiline Kuues "40" (kuna oli nii friik laul) ja Laura "Destiny" (no ta lood lihtsalt meeldivad). Aga üldiselt ei meeldinud saade eriti :(
Ja siis teatas J, et on tuduaeg, ja oli nõus üle mitme aja rahumeelselt magama minema. Tahtis veel, et ma loeksin talle unejuttu :O (viimasel ajal, umbes nädala vast, ta käsib mul vait olla, ja tuli kustu panna). Raamatuks seekord E.Raud "Padakonna vada". Lustakad riimid olid. Soovitan!
Ja J'i kunstigaleriis on esimesed neli tööd ka üleval ;)
PS! Tea Kirjastuse lasteraamatusari tuleb kindlasti sel kuul meie postkasti: kinnitavad usaldusväärsed allikad ;)

reede, 6. veebruar 2009

Võidukõne

Vaatasin hetk tagasi oma konto väljavõtet (eesmärgiga teada saada, kas vend (onu A) on raha mulle kandnud ära) ja täiesti juhuslikult valisin ma kontoväljavõtte eelmise kuu algusest tänaseni... ei olnud kandnud, aga uimane nagu ta on, võib selle andestada ju.
Minu tähelepanu köitis +118, mis oli kontole laekunud juba neljapäeval, 29.jaanuaril ja maksjaks oli AS KUMA. :) See aga sai tähendada ainult üht: ma võitsin, ma võitsin, ma võitsin!!!! :):):)
Siinkohal tahan ma tänada oma ema, kes on pidanud sügisest alates koormama oma kotti ristsõna õigete lahendite lehtedega ja usinalt neid margistanud ja tänu temale saavad ka keerukad kirjandus- ja teatrifaktid lahendi. Veel tahan ma tänada oma isa ja vanaisa, kes on ehk just võidutoonud ristsõna tegelikult lahendanud :). Siis tänan ma veel oma poega, kes on teinud ristsõnalahendamise võimalikuks ja samal ajal ilusti mänginud või joonistanud või tudunud.
Aitäh Teile! ;)
Tähistamine on komplitseeritud: loodan, et leiutan ikka mingi nipi, kuidas maale jõuda. Hetkeseis on suhteliselt (et mitte öelda väga) nutune :S

Lapsepõlv... (üsna täppis)


You Were an Achieving Kid

When you were a kid, people often remarked on how mature you seemed. You acted quite adult.
You excelled at school, and you actually enjoyed it to a large extent. No one had to ask you to do your homework.
As a kid, you were probably a bit picky. You liked structure, schedules, and organization.
You had trouble being friends with regular kids. You probably were only friends with other serious children.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Ai, ai....

Olingi juba unustanud mis tunne oli rase olla.... Nimelt ei kaasnenud minul eriti mingeid muid vaevusi sellega kui ainult jalatursed (mis reaalselt polnud probleemiks) ja -krambid.
Viimased kaks ööd ja päeva on mul kogu aeg jalg krampis või krambivalus... tunne, et kohe läheb uuesti :S Vastik, vastik, vastik!!! Peab vist hakkama magneesiumi sööma, pidi vist aitama.
Mõned ööd tagasi kurtis J ka jalavalu, mis masseerides möödus, panin selle kasvuvalu arvele...

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Tiiger

Kui laps kammib juukseid ja hakkab järsku nõudma tiigrit, siis minusugune lapsevanem ütleb, et kammi juuksed ilusti ära, ja siis mine võta oma mänguasjakapist. Aga laps pole selle seletusega rahul, väidab, et ei taha seda. Järgmisena oskan öelda, et tiiger on loomaaias ja kaugel Aafrikas? :D. Aga laps on endas kindel, ja nõuab ikkagi tiigrit... ja siis mingi aeg saab emme lõpuks aru, et tiiger=peegel (kas annab keerulisemat vastet leiutada?). Kusjuures siis, kui paluda öelda J'l "peegel", siis ütleb ta seda sõna ilusti :)

teisipäev, 3. veebruar 2009

Nukuteatri piletid

J on käinud kaks korda nukuteatris. Ja nüüd ma siis täna lugesin uudist :D, mis on nukuteatri lehel üleval juba 26.novembrist, 2008, et neil on aastapilet, mis maksab 2-4-aastastele lastele 150 krooni, ning see võimaldab nautida kolme etendust enda vabal valikul. Arvestades asjaolu, et ühe etenduse pilet nii väikestele maksab 1.veebruarist 90.-, siis on igati mõtekas soetada hoopis aastapilet. Olen broneerinud veebruariks ja aprilliks piletid, seega jääks J'l üks etendus veel reservi.
4-10-aastase aastapilet maksab 250.-, mis teeb etenduse hinnaks 83,33333... ja ka see on ju soodsam kui tavapilet (kui broneeritud piletit ei osta enne 8.veebruari välja).
Kahjuks saab aastapiletit vaid nukuteatri kassast kohapealt osta, seega reedel linna :) Tundub, et meie oleme teatripisikuga nakatunud :) :) :)
EDIT: Sain nukuteatrilt kirja, kus nad teatavad, et enne 9.veebruari broneeritud piletid saab vana hinnaga. Seega saan endale piletid osta ka veel vana hinnaga nii 22.veebruariks kui 19.aprilliks.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Hämming

Vahepeal vähimatki IT-alast nõustamist saamata, hakkas täna korraga J'i kunstigalerii link tööle *-) Ja ikka ma aru ei saa, et mis värk sellega konkreetselt oli. Ju ei peagi kõigest aru saama.
Kahjuks maal pole käinud ja pilte pole... äkki peaks laskma tal miskit arvutis joonistada :D

Naerune unenägu ja kaisuloomaaed

Ööl vastu pühapäeva ärkasin korra üles ka, sest J naeris laginal. Ta on mõned korrad varem ka nii teinud - ju on rõõmurikkad uned. Kahjuks ta ei oska veel oma unenägude kohta midagi rääkida. Kui vanalt hakkavad lapsed rääkima oma unenägudest?
_________________
J'l on kaisujänes ja kolm kaisukaru (maamõmm, kodumõmm ja reisimõmm). Varem polnud tal ühtki kiindumusobjekti, kuid umbes kuu aega on märgatavalt suurenenud vajadus kaisulooma järgi. Ja otseloomulikult ei saa läbi ainult ühe loomaga, vaid neid peab korraga olema ikka palju. Maal peavad olema nii tema suur panda kui minu väike panda (tõehuvides: tegelikult on need pandad mõlemad minu omad). Kodus peavad kaisus olema kaisujänes, kodumõmm ja reisimõmm. Ja kuna neid on nii palju, siis alalõpmata kaob keegi sellest seltskonnast ära ja siis on suur kisa lahti.
Küll oli hea aeg, kui lapsel polnud ühtki kiindumusobjekti peale Emme :D

Nukuteater

Laupäeva hommik algas piinarikkalt, sest mul oli suhteliselt magamata öö (kass tegi tsirkust ja mingid noored lällasid magamistoa akna all parklas). Pealegi tahtis J juba oi-oi, kui vara tõusta, sest ÕUES ON VALGE!!! (ma pean leidma uue põhjenduse õhtul magama jäämiseks, sest tundub, et fakt "õues on pime, tuduaeg on" ei tööta päris lollikindlalt :D).
Hommikupudru viimaste ampsude juures saabus onu A oma perega, pugesime ka autosse ja hakkasime sõitma linna. J üritas vist giidi mängida :D, igastahes hõiskas ta üle auto "lasteaed", kui me sellest möödusime. Ja kuna J'i onutütar ehk nõbu :) läks sellest hõiskest suht hasarti, siis sai ka J indu juurde... ja nii hakkas ta igast majast möödudes hõiskama: "Maja! Maja! Maja!....jne" :D Ma lihtsalt pidin lõpuks talt küsima, et kuskohas ta ometi elab....kas metsas?, et majad talle sellist siirast rõõmu pakuvad.
Tee linna oli pikk... väga pikk... Üks nõbudest küsis autojuhilt pidevalt, millal me kohal oleme... ja sohvril polnud otseloomulikult õrna aimugi, sest ta ei saanud aru, kus ta on ja kuhu ta minema peab :D.
Lõpuks olime ikkagi ilusti linnas ja kasutasime elus esimest korda parkimisautomaati. Ülemõistuse keerulise juhendiga oli see, aga hakkama saime.
Jalutasime nukuteatrisse, ilm oli jube. Kohale jõudsime umbes pool tundi varem ja olime vist ühed esimesed. Etenduseks seekord siis "Metsakülad". J oli suhteliselt pettunud, et Piiluparti ei olnud..., kuid etenduse lõpuks oli ta ka Siiliga rahul :)
Peale etendust võis nukkudele pai teha. Eelmisel korral kartis J kõiki loomi ja julges neid umbes meetri kauguselt vaadata. Seekord aga oli ta juba nö vana kala :) Jänesele läks lausa musi tegema :) ja Siil teenis ka pika pai. Rebast, Hunti ja Oravat ta aga kartis - eks need ole hirmsamad loomad ju ka :)
Peale nukuteatrit käisime Lenne vabrikupoes, sest J'i nõbudele oli vaja varustust. Kahjuks on seal ääretult nigel lastenurk (kuigi siiski olemas) ja J oma suurema nõoga läksid pidevalt kaduma. Lõppes asi suure jonnituuriga ja onu A küsis, et kas peab koju minema... :D
No muidugi me ei läinud koju, sest juba enne (linnatulles oli jutuks, et võiks kuhugi minna, kus saaks 2 in 1 (süüa ja mängida)... ja kuna mina pole eriti kuskil söömas käinud, siis umbropsu ei osanud ma ka midagi tarka ning geniaalset väljamõelda. Õlekõrs: "helista sõbrale" ei toiminud, sest M.T. oli trennis ja T ei oskaks mind selles vallas aidata - rohkem usaldusväärseid arvamusi ei oleks mul võimalik teistelt kontaktidelt saada (nad kas ei söö või ei mängi). Ja seega läksime sissetallatud radapidi Järve Keskusesse, kus oli kaks varianti: kas teisel korrusel mängunurga kõrval kohvikus olla või minna esimesel korrusel pannkooke sööma Amps'u. Valisime viimase variandi. Pannkoogid lastele valisime maasikamoosi, kohupiima ja jäätisega, ning endale suitsukana, juustu ja jalapenoga. J sõi enda omast ära vast veerandi, sest tal lihtsalt polnud rohkemaks aega: mäng tahtis mängimist. Jalapenod olid mõnusalt vürtsised, kuigi ühe koha peal tahtsid pisaradki peaaegu silma ronida :). Mina jäin igastahes oma valikuga rahule.
J tegi mängunurgas veidike pahandust ka: terroriseeris teisi mängijaid: tahtis liumäest kummist ehitusklotse alla lasta. Kui keelasin, ei teinud ta kuulmagi. Kui onu A läks autosse teist J'i vaatama, siis palusin tal J'i keelata... see lõppes sellega, et J'l hakkas lõug värisema, aga kuna ta nägi, et onu A plaanib lahkuda, siis kogus ta end ikka väga kiiresti.
Seejärel tegime tiiru Selveris, ostsin J'le uue 10-tükilise puzzle.
Siis sai kiire visiit M.T' juurde tehtud ja juba me linnast läinud olimegi. J jäi autos magama.
Tassisin ta kodus voodisse, kus ta silmad avas, kuid õnneks uinus kohe uuesti ja tegi üle mitme aja rekordmagamise veidi alla 4h. Olgu, olgu, tunnistan üles... ma ise magasin ka ca 3h :). Ja kui me õhtul peale seitset tõusime, siis sõime, mängisime, telefoneerisime Mimmiga ja juba me kl 21:30 leidsimegi end taas unemaalt.
Pühapäevahommik ei alanud sugugi mitte pannkoogi- ja kohvilõhnaga, vaid sellega, et J teatas: "Valge on! Emme ärka üles! Hästi tudusin!". Kell näitas sel ajal 09:00 ja oligi tagumine aeg tõusmiseks. Sõime putru: justnimelt sõime, sest tegin ka endale portsu - lihtsalt tuli isu :O.
Vaatasin "Tähelaeva" ja aru ma ei saa, miks tegi Aivar Kuusmaast saadet Reet Linna... no ei saa aru. Minu arvates oleks pidanud selle tegema ikka Lembitu Kuuse või Priit Kuusk või Anu Säärits või kesiganes aga mitte Reet Linna, kes ei osanud minu meelest mittekuidagi sportlasest saadet teha. Kehv oli. Intervjuud olid ka kuidagi labased. Või oli hoopis montaazh kehv?
Ülejäänud päev möödus J'l koristades, sest ta ajas mänguasjad lihtsalt mööda tuba laiali ja ma siis muudkui palusin tal need kokku korjata. Lõunaund tegime ka mõlemad. Veidi lahendasin ristsõnu ja sudokus jooksis mu aju kokku.
Tore nädalavahetus oli...
Varsti jälle ;)
PS! Mimmi saadetud leib oli nii hea, et sai juba otsa :S (ja J ei võta seda endiselt suhu, väites, et see on paha leib :D)

Tähestik

Täiesti salaja ja iseseisvalt on J otsustanud tähestiku selgeks saada. Ja korralik nagu ta on, otsustas ta otseloomulikult alustada algusest. "Aaaa!" on tal juba väga selge. Ma mürki ei võta, et kas tal on õhkõrna aimu selle tähe kirjapildist, aga häälikuna on "Aaaa!" sagedat kasutust leidnud. Nimelt ütleb ta iga informatiivse lause peale :"Aaaa!" :)
Näide 1:
Poes
Mina: "Tule, J, lähme ära!"
J hakkab täiesti vales suunas minema.
Mina: "Aga uks on hoopis sealpool" (ja näitan käega vastavas suunas)
J: "Aaaa!"
Näide 2:
Kodus
Mina: "J, kus osad Memory kaardid on?"
J: "Ei tea, kadunud"
Mina: "Aga otsime siis üles!"
Hakkame mõlemad otsima. Leian need lõpuks prügiauto kastist.
Mina: "Ma leidsin, näe prügiautos!"
J: "Aaaa!"
jne, jne, jne