laupäev, 27. detsember 2008

J ja tema uned

Kui J sündis, siis oli tal küll oma voodi olemas, kuid see polnud ta kojutulekuks koos ja tundus igati mõistlik võtta ta enda kaissu, kuna nii oli mugav teda sööta ja kuna ta oli ka keisribeebi, siis ei teinud ma endale tema tõstmisega liiga.
Õige pea aga oli selge, et J on tubli tuduja ja ei soovigi öösel mingit poputamist. Nii ta 1-kuuselt oma pulgavoodisse koliski, kus ta siis iga natukese aja tagant lärmi tekitas, kuna oli juba kaisus tudumisega vististi harjunud. Kangekaelne emme käis siis teda terve öö lohutamas ja varsti magas J oma voodis nagu poleks kunagi kaisus maganudki :)
Seda rõõmu jätkus täpselt selle hetkeni, mil J sai 3,5 kuud vanaks ja õppis keeramise selgeks. Siis algasid öised tsirkused. Une pealt mingi hetk keeras ta end kõhuli ja siis muidugi oli kisa lahti, sest ta ei osanud kõhuli magada. Keerasin ta tagasi selili ja enne veel, kui ise vodisse tagasi sain, oli ta uuesti kõhuli ja karjus appi.
Paari ööga oli selge, et ka mina olen inimene ja tahan magada... nii kolis J kaissu tagasi, kus ta õige varsti sai aimu sellest, et ka öösel võiks süüa. Nii kestis see kuni J'i aastaseks saamiseni ja see sobis hästi.
Kui öiste söömistega oli 1a ja 3 nädalaselt tehtud lõpparve, siis õige varsti hakkasin teda uuesti pulgavoodisse sättima magama. Õhtul jäi ilusti sinna magama ja öösel mingi aeg kolis kaissu. Samal ajal hakkas ta ka rohkem lähedust vajama ja kontrollima öösiti mu olemasolu - tahtes käest kinni hoida.
Öised kolimised hakkasid muutuma üha varasemaks kuniks ma ühel õhtul avastasin, et ta oligi kaisus tagasi.
Siis oli vahepeal väike remont ja pulgavoodi kadus toast sootuks.
Veidi enne, kui J hakkas 2 saama, sai ta maale oma esimese pikendatava voodi, kus ta ei tahtnud magada. Üheks ööks ma suutsin ta sinna küll magama meelitada, kuid siis ei saanud me kumbki tududa, sest ta keeras ja lõi end kogu aeg vastu voodi servasid ära ja hakkas selle tagajärjel nutma. Nii ta magas minu kaisus edasi. Mingi aeg tagasi lõppesid piinarikkad käestkinnihoidmised ja ma sain ka külge keerata just siis, kui mulle sobis, mitte ei pidanud ühes asendis terve öö olema.
Nüüd, jõululaupäeval küsisin talt luba, et kas ta on nõus oma pikendatavat voodit Nunnule tudumiseks andma. Lahke nagu ta on, oli kohe nõus (sest ise ta ju ei vajanud seda). Õhtul käisime Nunnule head ööd! soovimas ja J nägi, kui armsalt Nunnu tema voodis tudus. Kui Nunnu täna ära läks, ja J oma voodi jälle harjumuspärasesse kohta tagasi sai, siis puges ta lõunauneks OMA voodisse :O. Olin siiralt üllatunud. Aga noh... Nunnu ju oli tema voodis maganud - seega on see voodi ikka väga eriline :). Lõunauni kestis kena 2 tundi vähemalt.
Kui saabus ööune aeg, siis puges ta vabatahtlikult jälle enda voodisse, justnagu poleks eales kusagil mujal maganudki :) Saab siis näha, kuidas öö möödub. Olgu öeldud, et jõululaupäeval mu vend just küsis, et kas J'st saab see 13-aastane poiss, kes ikka emme kaisus tudub, ja keda sõbrad seetõttu narrivad :D.
Kui öö on rahulik, siis saab kinnitust ammune tõde, et iga asi omal ajal või veidike hiljem :D. Ja kui J midagi tegema hakkab siis ikka järsku ja päevapealt :)
See, et ta oma voodisse oli nõus magama jääma, ei tähenda seda, et ta poleks enne uinumist trallinud ja lollusi teinud ja jonninud.

Jõulud

J'l käis külas ka selline mees:

Nagu pildilt näha, oli jõulumees lahke: tuli suisa kahe kingikotiga... Luuletustega väga ei piinanud. J'i eest sain kõik kingid ilusti luuletustega lunastatud (ta ise ei olnud nõus Jõuluvanale laulma, sest ta polnud osanud eales arvata, et Jõuluvana on nii suur... ta arvas ekslikult, et Jõuluvana on selline pisikene... no umbes Päkapiku mõõtu :D), kuid ise enda luuletusega jäin hätta.
Kuna mul oli ilus salm, siis loen selle siin ka ette :)
Lumelahmakad männiokstel - kui ilusad!
Ja laternad jõuluses öös
Siis sõnad hethkeks suretan,
tumma vaikuse eemale peletan
Palju ütlemata Teil jätan!
Vaid metsale sosistan
ja lumega laterdan...
Ma tean, et nad vaikivad.
Siis hetkeks koduuksele nõjatun,
lumelastele lehvitan.
"Varsti kohtume!" luban veel ma
ja sellega avan hoopis teise maailma...

Ja nüüd jätkub meie peres rõõmu tükiks ajaks: emmel on uued retseptid ja pojal on uued tööriistad ja sõiduvahendid. Voolimisvahu jaoks on J vist liiga väike või peab rohkem selleks aega võtma :)

Vana võlg...

Siin siis pilt sinisest maaniast ;)

Karupüksid J'le :D

teisipäev, 23. detsember 2008

Jõulurõõm...

Täna siis oli see päev, kus mina käisin lõpuks ära oma tööl ja sain allkirjastatud uue töölepingu lisa (huvitav, et keegi ei pakkunud mulle allkirjastamiseks töölepingu lisa, mis räägiks mu palgast). Neid lisasid on juba niiiii palju, et ma peaks varsti suure kausta ostma, et neid arhiveerida.
Veel sain ma jõulupaki (loe: suure nõmeda koti firma logoga), mis koosnes: väikesest kommipakist, pastakast, kirjaplokist ja jõulukaardist (millega sooviti häid jõule ja uut aastat nii mulle kui lähedastele... seega ka Sulle ;). Üldiselt oli vist firmanime muutusest kasu :), sest eelmised aastad ei vääri isegi mitte kommentaari. Või oli see jõulupakk mingi pugemise värk...
Eile sain ka jõulukingituse: šokolaadi- ja kakaolõhnaline küünal (põleb 15h), šokolaadikommid, raamat ja J sai Lotte Memory .
Ja luuletusi pole meil veel vaja olnud :)
Ootan pikisilmi juba, millal saan hakata maale sõitma.... J tahab hoopis Kiinamaale sõita, aga eks paistab...
Imeilusat jõuluaega!

esmaspäev, 22. detsember 2008

J laulab jõululaulu

Igaksjuhuks peaks täna õhtul ehk hakkama jõululuuletusi õppima: J tüütab oma fantaseeriva helistamisega (käsi vastu kõrva) pidevalt Jõuluvana, kes lubab talle külla tulla... Mine tea, äkki kõigist neist pahandustest ja tempudest hoolimata siiski ta tuleb... :)
Viimase aja hit-lause on: "Emme, mine koju!". Väga universaalne lause, mida võib kasutada siis, kui emme pahandab või kui emme palub midagi teha või lihtsalt niisama, et nalja saada. Enamus aega, kui ta seda ütleb, on emme ka kodus olnud :D - seega ta vist sisust hästi aru ei saa, aga lausete moodustamise harjutamiseks sobib sellegipoolest.
Kassi panen dieedile. See ei ole enam silmale ilus vaadata. Kui linna satun, siis tahaks eksida lemmiklooma poodi, sest ta kasukas karjub tugevalt harja järele. Ja karva ajab ta ka meeletult.
Õnneks juhtusin hiljuti (tegelikult päris mitu korda järjest lausa) vaatama kanal 11'st saadet "Täiuslik koduperenaine", kus Anthea Millicent Turner andis muu hulgas hea nipi, kuidas karvu kõige lihtsam koristada on. Nimelt märja käega pidavat olema hea neid kokku pühkida. Proovisin eile, ja see tõepoolest toimis. Ainus halb selle juures on, et sedasi eemalduvad absoluutselt kõik kassikarvad.... ja see teadmine polnud üldse mõnus. Enne nägin lihtsalt, et mu tekk on väga kassikarvane, kuid see karvahunnik, mille ma kokku kraapisin.... kassil ei tohiks sellise kaotuse juures enam midagi seljas olla, aga on... tõsine karvakera on (kuna ta paksuks ja ülbeks on läinud).

pühapäev, 21. detsember 2008

Reedene Postimees

Esilehel oli pisike nupuke ja suur foto sellel teemal. Ja keset teksti ilutses kirjaviga. Tore, et internetiversioonis oli võõrsõna asendatud "erakogu"'ga :D

Sinine maania

Laupäeval ei juhtunud midagi, aga et märk maas oleks, siis sinine lõng läks käiku. Homme panen siia pildi ka illustreerimaks.
EDIT: Vabandan, kuna ei saanud mahti, et siia fotot panna. Omajagu süüd oli ka fotoaparaadil, millel akud tühjad olid :(

Juba sain ka 2x harutada: loll on loll olla (nagu üteb üks mu tuttav). Peale kuuendat korda õpetuse lugemist hakkas lambike põlema :)

J ja pruudid

Sõitsime trammiga mööda Tartu mnt'd. Valgusfoori juures jäi tramm seisma. J näitas mulle üht kuusepuud. Esmalt ma ei näinud seda, sest see oli ühe pulmasalongi vaateaknal ja sellel oli loor peal. Hetk hiljem nägi J ka kuuse ümber lumememmesid.
:D

reede, 19. detsember 2008

Rutiinirikas rutiin

Laps, kes muidu alati enam-vähem hea meelega magama läks, protestib selle vastu kõvasti. Ainus, mis teda hetkeks veidi meelitab, on hambapesu, sest siis saab sülitada :D. Ta võib väsimusest peaaegu püstiseistes magama jääda, kuid korrutab ikka, et ei taha magama jääda. Nii kaua ehk polekski probleemi, kui see ta tuju segama ei hakka... Hulluks läheb aga asi siis, kui mina magama tahaks juba jääda ja J ei luba mul seda teha. Eile peaaegu nii juhtuski. Kell 23:15 jäi ta ikka õnneks magama.
Mis ei tähenda kaugeltki seda, et ta siis hommikul oleks ärganud. Oh ei!, see oleks liiga igav ju... öösel, kui mina oma sügavaimat und magasin, teatas tema korraga, et magas hästi, tõuseme üles, ja paneme riidesse... See oli 02:28 ajal. Ainus rõõm oli tõdeda, et saab veel kaua magada. Nii ta siis siputas ja niheles voodis ja rääkis vahepeal omaette juttu vist terve tunni. Aga ma võin ka eksida, sest magades liigub aeg teise loogika järgi kui ärkvel olles.
Kui ma hommikul olin veendunud, et J hakkab virisema ja ei taha tõusta, siis hoopis vastupidi: teatas ilusti jälle, et magas hästi ja oli muidu ülevoolavalt rõõmsameelne. Ainult mina ise olin suheliselt tujutu.
Täna hommik, nähes, et õues on nii kena talveilm, tahtis J ise kõndida ja hüpelda ja isegi joosta. Kahjuks oli tee veidi konarlik (või oli see libedusest?) ja ta komistas ning kukkus kõhuli lumehange. Kuna see tema arust naljakas oli, siis lasi ta sellel korda 3 veel juhtuda. Küll on vahva, et õues on hanged ja maa üleni valge... Kurb oli reaalsus, kui ma pärast pool tundi ta kindaid, jopet ja pükse porist puhtaks üritasin küürida.
Aga küllap ma end jõuluvormi varsti ajan ;)
J ütles, et tüdrukud ei söö kommi :)
EDIT: Aga õnneks on täna reede.... tööinimeste väikesed rõõmud :) khmh

kolmapäev, 17. detsember 2008

Unistus kevadest ja tervest lapsest

Vabandan kõigi ees, kes üritasid mulle eile õhtul helistada ja ei saanud liinile seetõttu, et mul oli käsil üks teine kõne, mille kestus oli 216 003 sekundit :D Mul muidugi on vabandus ka olemas :) - ma kohtusin T'ga viimati niiiiiiii ammu. Õnneks on olemas telefonid.
Õhtune uinumine oli J'l raskendatud: algul ei tahtnud und tulla, hiljem tegi nohu probleeme (oleks vist pidanud paar päeva rohkem kodus haigusest taastuma, sest nohu algas uuesti pihta), mis kurku valgus, ja mille tõttu ei saanud ta hingata. Selle tulemusel läks ta muidugi närvi. Käisime koos teed tegemas, et ta rahuneks (mitte rahustav tee, vaid mõte lihtsalt mujale juhitud siis) Muretsema pani see, et ta teatas jälle, et tal kõht ja naba valutavad (järgmine kord arstil peab laskma naba küll kontrollida, sest seda valu kurdab ta küll viimasel ajal üpris tihti: korra või kaks nädalas). Kui ta kõhtu katsusin ja küsisin, et kas on valus, siis ütles, et ei ole. Võta siis kinni, kas on tõsi taga või ei ole. Andsin talle võlurohtu :). Palavikusiirupi mõõdulusikaga vett ja siis ootasime, et rohi mõjuma hakkaks. Väga kiiresti mõjus! Kui tegin ettepaneku, et hakkame multikat (loe: TV'd) vaatama, oli valu täiesti kadunud. Ja siis 5 minutit hiljem jäi mu Pisike mu kõhul magama nagu pisike beebi ja järgmist korda tegi häält alles mingi kuue ajal.
EDIT: Päeval tal magamisega probleeme pole!)
Täiesti kohutav on mõelda, et J'l on 2-aastaste vaktsiin ikka veel tegemata ja sel aastal jääbki see ära, sest väidetavalt peab laps enne seda süsti 2 nädalat terve olema. Eelmine aasta oli tal köha, mis algas novembris, ja lõppes vist veebruaris millalgi. Selle talve võib siis vabalt kuulutada nohu-talveks. Hea, et ta lasteaias ei käi, siis oleks küll jama.
J teab, et ta on poiss. Veel teab ta, et ta on suur poiss. Aeg ajalt ta küll räägib, et ta on beebi ja pisike. Kui ma küsin, et kes veel on pisikesed, siis ta teatab, et Nunnu on ka pisike. Samas J'st aasta noorem J ei ole pisike, vaid on J'i meelest väike :D. Ja aasta vanem A on suur :D. Eilsest alates olen mina ka suur poiss ja täna arvas ta, et ma olen tubli poiss. Seletus, et emme on ikka suur tüdruk ei aita. Tüdrukuid pole olemas!
Küll aga on olemas Pikud ja Õolumana, keda nüüd juba oodatakse põnevusega isegi magades. Ärkvel olles on pidevalt meelel ja keelel see teema. Näitab aga suvalise nurga poole ja annab teada: "Õolumana ole keal!" või keset mängu järsku tõuseb püsti, näitab näpuga akna suunas ja hüüab: "Piku tuleee!!!"

teisipäev, 16. detsember 2008

Õuduste öö

Aru ma ei saa, mis J'l täna öösel viga oli... kuni kella üheni (mil mina pea padjale panin) magas nagu maailma parim laps. Ja siis hakkas pihta: iga natukese aja tagant kiuksus, nõudis emmet, tahtis kaissu (kusjuures, ta oli mul täitsa kaisus samal ajal) ja sülle. Peale selle sonis vist ka, sest kohati ei saanudki ma ta jutust aru. Samal ajal ta ise tegelikult magas ja nägi mingit halba und vist. Tema äratamine ei õnnestunud. Õnneks mingi aeg (kuskil nelja ajal) keeras ta end mugavasse asendisse (loe: jalalabad minu näol, minu käsi tema keha all) ja rahunes. Hambad on tal kõik suus, gaasivalusid ma ei tuvastanud... mina aga täna nagu puuga pähe saanud (silmad ei seisa lahti ja lürbin muudkui kohvi, mis tundub, et ei aita eriti) - samas kui tema on täiesti rõõmsameelne ja mängulusti täis :)
Täna saatsin uuriva meili tööle: eelmisel aastal ma unustasin J'i kommipaki ära ja see ilmselt läks heategevaks otstarbeks kolleegide kohvilauale. Sel aastal siis tibake hoolsam. Kommi sööks küll :P Vastust veel tulnud ei ole...

pühapäev, 14. detsember 2008

Lilly lehesall


Muster: Lilly Smuul
Lõng: Vogue (värvitoon: 1616) 7 tokki (tegelikult 6,25)
Vardad: ringvardad nr 4
Alustatud: 12.november
Lõpetatud: 13.detsember
Seda salli saab mitmes suuruses teha. Kui oli esimene lõpetamise koht (5,5 lehe peal), siis tundus, et liiga vara - jääb liiga väike. Järgmisest korrast (8,5 lehe peal) kudusin ma kogemata mööda (ja kuna suht alguses tuli üks väga vastik viga sisse, siis teadsin, kui paha on seda karvast lõnga harutada), siis lasin ma rõõmsalt edasi ja kudusin suure salli ja lõpetama hakkasin 11,5 lehe peal. Täpsed salli mõõdud annan siis, kui see mul viimistletud on ;)

Nädalavahetus sõnas ja pildis

Samas pole sugugi kindel, et sõnu üldse olekski vaja :)
Reede õhtune praad: ahjukartulid (kuna porgandid olid köömnetega, siis jätsin kartulitelt need ära. Meresool võiks olla jahvatatud, sest muidu jäävad soolakillud kartulitele - mul vähemasti jäid reedel; laupäevased olid paremad), lõhe fooliumis (oma retsept) ja röstitud porgandid. Joogiks on punasesõstra mahlast tehtud morss. Praegu pilti vaadates hakkasin mõtlema, et ma peaks ikka uurima, kuidas tegelikult peaks etiketti kohaselt praad taldrikul asetsema :)
Missisipi šokolaaditort
(ma panen retsepti järgmisel korral, kui maale satun, sest praegu pole see käepärast)
Hõõgvein Santa Maria hõõgveinisegust ja punasest veinist (mille nime ma jälle ei mäleta:)). Maitseks lisasin ka ühe mandariini veel ja muidugi suhkrut. Mmmm, minust saab veinisõltlane :D

Laupäeval küpsetasime piparkooke Eesti Pagari piparkoogitainast.
Ja kaunistasin neid isetehtud suhkruvaabaga. 1 munavalge, tuhksuhkur, sidruni mahl. Kahjuks jäi glasuur liiga vedel ja seetõttu valgus see piparkookidele laiali, kuid hangus ilusti siiski ära, ja maitse on super ;) (see pealmine valge piparkook on J'i tehtud: pistis üleni glasuuri sisse :) ja ütles, et nii on ilus :) - tal on hea maitse :D)
Ja õhtul sai ka uuesti leiba küpsetatud. Kuna ma seekord targem olin, ja otsustasin köögis pliidi alla tuld teha, siis kerkis leib kenasti (ma tegingi sellise laia madala pätsi), ja seetõttu julgen seekord ka veidi siin oma leivaga eputada. Nüüd on mu leivajuuretis väge täis, ja enam leiba poest ei pea ostma :D Eks harjutan veel veidi ja siis hakkan liha ja rosinatega leibu küpsetama või küüslauguga... :D
13.dets sai ka sall valmis (vardad välja).
Pühapäeva hommik panime kuuse kokku (näe, päris naturalist ikka ei ole) ja tuled, kuulid külge - sai väga minimalistlik ja kena ;)

neljapäev, 11. detsember 2008

Uskuge või mitte

EDIT: J leidis oma jõulusoki õueriiete seest üles :O Ja kuidas see sinna sai, pole aimugi... ikka vist Päkapikud :D
J kaotas oma jõulusoki ära. Õigemini oli asi nii: ta nati pahas meeleolus täna oli, kuna meil ühes asjas lahkarvamused olid. Seda võimendas ka tühi kõht (tema omal valikul, sest süüa ma talle ikka pakkusin). Ja kuna tuju oli kehv, siis põhimõtteliselt ta muud ei teinudki, kui ainult jonnis. Selle tulemusel aga ei tahtnud talle kuidagi Päkapikud tulla. Kuna J neid siiski väga ootas (õigem oleks küll öelda, et ta ootas kommi), siis käis ta iga natukese aja tagant oma soki sisse piilumas. Lõpuks ta kannatus katkes, ja ta sai tigedaks: "Paha Piku! Kommi too!" ja suure vihaga pistis/peitis ta selle soki kuhugi. Häda seisneb aga selles, et kuna tal vihahoos vist silme eest mustaks lõi :), siis kahjuks ta ei mäleta, kuhu ta selle soki peitis. Oleme mõlemad seda igast mõeldavast (mänguasjad, köögikapp, riiulid, voodi, jne) ja mittemõeldavast (prügikast, jalanõud, külmik, jne) kohast otsinud. Ja kui ma ei teaks, et tal see sokk oli, siis praegu ma arvaks küll, et seda polegi kunagi olemas olnud. Ja mina ei tea, kuhu Päkapikk talle edaspidi maiust peaks tooma... (laps kommita ei jäänud, Päkapikk pani selle lauale).
Uudis! Meil avati pood. Ja mitte mingi pisike, vaid ikka suur ja võimas - no vähemasti koha kohta, kus ma elan. Väike näide: kui ma peaks lõhkuma taldriku, siis võin ma minna poodi, mis asub nii lähedal, et ma võin koduaknast vaadata, kas on järjekorda või mitte :D, ja osta endale uue :) Või võin vabalt osta omale uued pitsbokserid või valmistoitu või... no sortiment on ikka suht suur ja mis peamine, ka valik on olemas. Hinnad olid normaalsed, aga eks see ole alguse värk, et meelitame kliendiks ja siis lööme kirve selga. Aga minul küll ilmselt ei teki enam küsimustki, et kus ma oma ostud teen, sest on ikka vahe, kas minna 2 minutit poodi või 20 :). Ja veel: see pood on avatud 9-22!!! Peale selle avati ka lillepood ja varsti avab uksed arvuti/tehnika pood ja hooldus/remont :O - see ei ole normaalne!!
2 rida veel ja siis on lõpp ;)

esmaspäev, 8. detsember 2008

Helesinine esmaspäev

Täna hommikul istusin köögis, jõin kohvi ja lahendasin ristsõna. J toimetas omaette sealsamas mu vahetus läheduses. Korraga püüdis ta mu tähelepanu fraasiga "Oi, oi, oi!". Kui pilgu selja taha viskasin, nägin, et ta oli kapilt või toolilt mingi jõuluteemalise mustriga kanga maha ajanud. Kuna ´pahandus polnud ju eriti suur ja see vist kogemata juhtus, siis riidlema ma ei hakanud. Asusin seda kokku korjama ja küsisin J'lt: "Aga mis Mimmi küll praegu ütleks, kui seda näeks?!"
J: "Kulat!"
Mina (lootuses, et kuulsin valesti): "Mida?!"
J: "Kulat, Mimmi kulat"
Kusjuures minu arvates Mimmi nagu ei kasutagi seda sõna või kui, siis väga harva. Hoopis sagedamini kasutab seda J'i vanavanaisa, kes võib vabalt ühte lausesse viis korda just seda kirumissõna öelda. Kahjuks aga talle ei tee enam selgeks ka, et jälgigu oma sõnavara rohkem.
Leib kerkis ahjus uskumatult hästi, kuid küpsedes läks siiski aiataha. Aga jonni ma ka veel ei jäta, sest samm paremuse poole ju juba oli. Las mu leivajuuretis kogub veel nädalakese jõudu... nii ehk on lootus jõuludeks ka see päris õige leib lauale saada.
Tänase päeva otsustasin koristamise tähe all mööda saata. Tolmuimetud on juba 3 tuba ja esik - ma olen alles poolel teel ja varsti saabub Mimmi töölt... siis teadagi väike kohv ja edasi võite ise arvata: ongi õhtu käes ja kessee pimedas ikka enam rabeleb :D.
Tegelikult on nii imeilus ilm, et tundub lausa patt toas passida...

pühapäev, 7. detsember 2008

Perepäev

Imeilus pühapäeva hommik algas sellega, et meid äratas võrratu pannkoogilõhn ;). Hommikupuder, -kohv ja koogid - mida Sa hing oskad veel tahta, eks :)
Eriti kaua ei saanud küll seda kõike nautida, sest kell 11+ saabus onu A, kes võttis meid kaasa väiksele sõidule Lääne-Virumaale Võhma külla, kus sealses seltsimajas toimus väike jõulukontsert. J oli publiku hulgas kõige agaram aplodeerija, plaksutades isegi ühele väiksele poisile (veidi noorem kui J), kes kogemata avastas saalist klaveri ja sellel improviseeris. Peale esinemisi toimus jõululaat ja lapsed said -kaarte joonistada.
Peale ürituse lõppu pakkisime end uuesti autosse ja sõitsime Palmsesse, kus kõrtsis toimus perelõuna koos Pipi Pikksukaga, keda mängis Ülle Lichtfeldt. Lõunasöögiks polnud J'l sugugi aega, sest ta piiras kogu aeg Pipit :), kui ma aga soovisin, et ta Pipiga koos ka pilti teeka, siis hakkas J pelgama. Nii saime me siis Pipi Pikksukaga (miks mul on tunne, et enamus inimesi käänab seda sõna Piksukkiga?) mängida, tantsida, joonistada, piparkooke kaunistada, trikitada, võimelda ja naerda ikka ka :). Mina viskasin hundiratast, proovisin teha spagaati (see, et ma sellega hakkama ei saa, oli ette teada) ja tantsisin limbot. Ühtlasi olin ma saalis peale Pipi ainus, kes teadis tema täisnime. Kas Sa tead? :). Juhul, kui tahad oma teadmisi Pipi kohta kontrollida või värskendada, siis testi end siin! Mina sain 87%, mis on suht hea, arvestades asjaolu, et ma lugesin raamatut 23 aastat tagasi.
Tagasi maale jõudsime suts enne nelja õhtul ja õnneks oli ka Nunnu veel külas. Sõime torti: Nunnu issil homme sünnipäev. Lobisesime niisama ja suured poisid J ja J mängisid beebisid - mängisid Nunnule eakohaste leludega tegelustekil :D.
Mina segasin leivataina valmis ja panin leivapätsid kerkima (aga meil ikka selleks siin liiga jahe või on mu silmanägemine kehv - no ei kerki! tee või tina!).
Loomulikult ei saanud ma jätta Argole ja Helenale pöialt hoidmata. Tundub, et ma ikka olen nõiamoor, sest Laulud tähtedega võitsid ju ka Valdo ja Ines...
PS! Hõõgveinipirnid olid head. Aga kuna see hõõgveini-siirupi-kaste suht vürtsikas on, siis oleks pidanud seal kõrval olema veidi rohkem jäätist kui oli meil (üks jäätisekuul oli selgelt liiga vähe).
Ilmselt pean oma kokanduslikke katsetusi jätkama, sest selget pilti jõuluõhtu magustoidust ja/või küpsetisest pole mul veel silme ette tulnud - ometi sai mõni aeg tagasi suure suuga lubatud, et ma hoolitsen selle käigu eest...
PPS! Eilne kudumine lõppes traagiliselt: 6 rida enne lõpetamist selgus, et lõng on otsas :O. Korra käis peast läbi mõte ka jätta äärepits lühemaks kui mustris, aga tundub, et siis poleks nii ilus... seega teisipäevani peab see nüüd veel ootama... Kes kannatab see kaua elab. Et siis ikka graafikus püsin veel :)
Nüüd pean tunnikese netis veel kulutama ja siis leiba küpsetama....

laupäev, 6. detsember 2008

Köögist

Tegin täna sellist magustoitu... söömiseni ei jõudnud, sest tulin sellele ideele liiga hilja ja pirnid ei jõudnud jahtuda. Nüüd on need küll juba jahtunud, aga kus ma ikka nüüd öösel lähen sööma. Maitset kommenteerin siis esimesel võimalusel ;)
Ja uue leivataina panin ka hakkama... näis, näis... vahepeal olen infot juurde hankinud, ja selgus, et pole ka ime, et eelmisel korral midagi ei kerkinud.... väidetavalt on vaja 25-28 kraadi soojust, siin aga ainult 22 kraadi. Teine asi veel, et väidetavalt tuleb koduseid töid rahvatarkuse järgi teha paaris nädalapäevadel (kui töö ühe päevaga valmis ei saa, tuleks alustada paaris nädalapäeval T,N või L) - täna aga reede... (postitamine läheb küll 06.dets järgi, aga minu jaoks on hetkel siiski vel reede õhtu mitte laupäeva varahommik, kui kell on 01:26). Mul pole ju niiviisi mingit lootustki. Ausõna, mehed, pange saun püsti (loe: ehitage valmis), sest muidu ma jäängi mingit libaleiba tegema!
Ja kui juba toidust rääkimiseks läks, siis... minu toitumine on samasugune juba aastaid olnud või no enam-vähem. Viimastel aastatel olen ehk veidike tervislikumalt söönud kui varem. Mingit limpsipudelit minu käes juba naljalt ei kohta, sama lugu on chipsidega. Kiirtoitlustusest mind söömas ei kohta ja üldse maitsevad mulle igasugu juur-, aed-, köögi- ja puuviljad ning nendest tehtud toidud. Olgu, koogid, tordid, magustoidud, jne maitsevad ka. Samas ei osta ega söö ma viimasel ajal nii väga tihti shokolaadi ega komme. See kõik oli nüüd siin siis sissejuhatus järgmisele lausele. Ma olen 2,5 kuuga võtnud kaalus juurde ja mitte 100 grammi, vaid ikka tublisti. Põhjust otsides tegin avastuse, asi on ilmselgelt seotud J'i vankri müümisega. Enne ma käisin ju peaaegu iga päev jalutamas ja mitte 50 meetrit poodi, vaid ikka palju. Nüüd, kus vankrit enam ei ole, siis ma enam nii liikuv ei ole, sest J on ikka vääääääga laisk kõndija. Linnas ma eriti ühistransporti ei kasutanud, kuid nüüd sõidan ka kasvõi ühe peatuse vahe bussi/trammi/trolliga. Ilmselt J'i raskus tassimisel ei kuluta piisavalt energiat, vaid koorab lihtsalt selga.
Ma tean, et selle teema püstitusega saan ma vastu päid ja jalgu, et mul pole ju probleemi, aga on ju - enam ma nii varmalt oma kehakaalu ei kilkaks ja kui ikka kaal on 13 aastat enam-vähem kogu aeg näidanud üht ja sama numbrit, ja korraga on see väärtus seal suurem, siis on meelehärmiks põhjust küll, ma leian. Pealegi tuleks probleemiga tegeleda kohe selle tekkides, sest ma pole kindel, et mu kaal tänasest sellele numbrile peatuma jääb. Mugav oleks veeretada see ju alanud 30 kraesse, aga ma tean, et asi pole selles.
Lahendusi on? Ma mõtlen peale uue beebivankri :D
PS! See, et ma pole viimasel ajal salli kudumisest rääkinud, ei tähenda sugugi seda, et ma seda teinud ei ole - homme alustan äärepitsi kudumist. Loodan, et lõnga ikka lõpuni jaguks, kuigi hakkan selles kahtlema. Vihje: ma ise ka ei usu, et ma millegi sellisega hakkama saan - see on lihtsalt superilus!

Koduvideo

Täna tahtis J oma CD'lt kuulata üht oma lemmiklaulu, milleks on Kukupai :). Ega ma kade olnud, panin mängima. Otseloomulikult hakkas J selle loo järgi energiliselt tantsima. Viimane aga nägi suhteliselt koomiline välja ja mul tuli idee see salvestada. Läksin fotoaparaati tooma, et väike video teha. Panin siis loo uuesti käima ja asusin filmima: J enam nii vaimustunult ei tantsinud/laulnud, aga otsustasin terve laulu ikka filmida :) ja õigesti tegin, sest nüüd ma siis tean, kuidas tehakse videosid saatesse "Kõige naljakamad koduvideod" :D.
Kahjuks pole mul võimalik seda hetkel üles riputada. Lugu ise seisnes selles, et kui laulus lauldakse fraasi "olen ise, olen ise kukupai, kukupai, kukupai", siis J laulis seda kaasa "kukupai, kukupai, kukupai" ja viimast kukupai fraasi sai ta laulda vaid "kukub", kui kukkus autoga ümber :D, kuna õõtsus muusika rütmis (autol istudes) liiga energiliselt kaasa :D. Haiget ta ei saanud, ütles vaid: "Oih!", ja asus püsti end ukerdama :D
Pole ilus teise õnnetust naerda, aga... :D

reede, 5. detsember 2008

Oh õud!!!...

..., mu huule juurde tuli ohatis!!! Ja kuigi ma kohe, kui kihelus tekkis panin peale Zoviraxi ja reeglina see aitab (ma vähemasti ei mäletagi enam, millal ma viimati kärnas olin... kui J beebi oli, siis ka korra olin, aga siis seetõttu, et rohtu ei saanud kohe peale), kuid seekord arenes see sellises tempos, et rohust polnud miskit tolku. Ja mul on nüüd valus :(
J kukkus öösel voodist välja. Keeras end risti ja läks nagu tank kõhuli pea ees. Õnneks oli voodi ees tema pikendatav voodi, milles ta endiselt ei maga, ja seega oli kukkumine umbes ainult 20cm - ta isegi ei ärganud üles :D
Kuna J on masinatest vaimustuses, siis täna hommik pakkus rõõmu prügiauto tegevuse esitlusega ja seda lausa diivanilt vaadates :D. Kuna prügimees nii kiirelt tegutses, jäi sellest väheks ja me pidime korrus kõrgemale minema, et näha, kuidas prügiauto ka naabriteprügi järab. Õnnetuseks selle käigus kukkus kirjutuslaualt üks lillepott maha. Lill ja pott jäid küll terveks, aga mulda oli kogu vaip täis.
Nüüd aga lähen J'le appi, kes mind juba pikemat aega kutsub.

neljapäev, 4. detsember 2008

04.detsember

Täna me käisime onu A töö juures, sest eile sai nii kokkulepitud. J oli kõik see poolteist tundi sõnaotseses mõttes lummatud. Suu lahti vaatas traktoreid, tõstukeid, rekkasid ja seda, kuidas palgid sorteerimisliini mööda liikusid ja onu A nuppe vajutas ja tähtsat nägu tegi :D.
Onu A arvas, et miks pole keegi selle peale tulnud, et tootmisettevõtetesse teha lasteaed, kus oleks tugevast klaasist ruum ehitatud otse tootmisliini lähedusse ja lapsed saaks siis tööd jälgida - hoidjaid polekski vaja. Seega mul vist on nüüd J'le koht olemas :D. Hommikul võtaks onu A tööle minnes meid kaasa (tal autos turvatool ka olemas), paneks minu rongile, ise sõidaks J'ga tööle. Mina käiks vahepeal tööl ja siis õhtul nad võtaks mu rongi pealt ja kõik oleks rahul :D.
Nalja sai ka onu A töö juures :D. Üks eriti jutukas rekkamees tuli palgikoormaga onu A'le saatekirju tooma. Kuna ma olin võõral territooriumil, siis teretasin teda ka viisakalt.
Rekkamees: "Kohe terve perega tööl!" :)
Mina: ":):):) Kuidas võtta? Nii ja naa". (Kes aru ei saanud, siis onu A on minu vend) :D.
Onu A: "Peab ju ametipostile järglast koolitama!" :)
Autojuht lahkus.
Mina: "Said endale vist nüüd uue naise?!?" :D
Onu A: "Hiiumaale mõne teise mehega pole mõtet minna, muidu oled üle aisa lööja! ;)"
Mina: "Mhm! Ja kui Sina lähed mõne teise naisega, siis Sina oled lihtsalt rikas mees, eks!" :D
Onu A: "Mina lihtsalt puhkan siis! :):):)"
:D
J'l on komme õhtuti veiderdada enne magama minekut. Eesmärk lükata magamaminekut võimalikult kaugemale. Vahel ta tahab juua ja vahel pissile ja vahel rohtu ja vahel veel hambaid pesta (kusjuures hambapesu suhtes muutus ta palju leplikumaks, kui hakkas kasutama pastat, mida peab sülitama). Vahel aga (nagu ka täna) nõuab musi põsele ja siis teisele põsele ja siis suule ja siis käele ja siis teisele käele ja siis jalale ja siis teisele jalale ja siis veel nabale ja silmadele ka. Täna ta arvas, et petu ja noku tahavad ka musi saada :O. Üritasin eakohaselt siis infot jagada, et sinna musi ei tehta. Samas ega see varvaste musitamine ka teab mis kena komme pole... aga ei taha ka kasvatada teda vaimus, et varbad pähh mustad.... pigem ikka sedasi, et varbad on nii puhtad, et nendele võib vabalt musi anda või ta ise neid endale suhu pista (kui selleks tuju peaks tulema) nagu ta seda 5-kuuselt tegi. Avalikult ei sobi muidugi ka varbaid suhu toppida, aga sisu oli hoopis selles, et alustasin seksuaalkasvatusega.
Kui ma õues jalutan, on mul tunne, et hetkel on märtsikuu ja kohe, kohe on E sünnipäev... kui ma maal toas olen, siis on mul tunne, et kohe tuleb ja koputab jõuluvana uksele :) Tahaks juba jõulukaarte kirjutada, piparkooke küpsetada ja üldse lülituda sellele lainele. Aga veidi vara vist, arvestades asjaolu, et siinsed pensioniealised mehed on juba praegu jõulumasenduses - ei leia nad endas seda väikest poissi, kes suudaks rõõmustada nii nagu seda teeb J. Kui Mimmi üha uusi ja uusi kaunistusi oma põhjatutest kappidest välja toob ja kuhugi paneb, siis J on siiralt õnnelik, vaadates minuteid seda ja muudkui korrutades: "Ilus!"
Mul on 2 jõulusalmi peas.
J'l pole jõulukalendrit - me ei leidnud sobivat (pole Kalevi omi näinud ja teised ei köida)

Kiirelt...

... sai see päev otsa. Ärkasime kell 08:45 paiku. Sõime putru (st. J sõi ja ma teda veidi aitasin), jõin kohvi ja sõime võileibu (jah, mõlemad - nagu see oleks oluline). Siis tegin vanaisa ID-kaardist koopia. Ei taha talle SMS-laenu võtta :D. Hoopis pensioni saamiseks tal see vajalik. Seejärel mängis J oma mänge ja mina pesin nõud, siis lahendasin ristsõna (tegelt lahendasin päris mitu) ja korraga oli kell 12:30 ja Mimmi saabus. Siis tegime veel kohvi ja juba tahtis J lõunaunne minna. See toimus siis kell 14:30, kui minul oli ikka veel tunne, et 5 minutit tagasi algas minu päev. Sel ajal, kui J magas, ma kudusin. Siis ärkas J üles ja saime teada, et peagi tuleb Kiina mängima :). Mina hakkasin taas kooki tegema (sedasama, mis eile, sest mul jäi veidi glasuuri üle... tegin suure plaadi täie seekord). Asusime õhtusööki sööma ja kus juba on, sinna tuleb juurde... Saabusid A ja E lastega. Edasi oli suhteliselt kärarikas õhtu ja kui nö külalised (sest tegelikult oleme ju meie ka külas) lahkusid, siis oli korraga jälle kõik nii vaikne... ainult J andis märku, et tahaks ammmmu juba magama minna. Arusaadav ka, sest kell oli juba 21:30 läbi. Suhteliselt kiiresti jäi unne. Pesin nõud, koristasin kööki, panin enda tuppa kapiustele ja sahtlitele uued nupud: kokku 22 tükki ja homme panen poiste tuppa :D (kus me tegelikult nüüd hoopis magame - juhuks, kui keegi peaks tahtma mulle ehale tulla ja vale akna all serenaadi ei laulaks :D) puuduolevad 5. Ja nüüd kebin ma magama, sest kell on jälle kaugelt üle südaöö... 01:08 on ikka liig, mis liig minu jaoks (viimasel ajal).

teisipäev, 2. detsember 2008

Suure ringi küsimus...

...: mis Sa arvad,mida saaks teha nendest asjadest, mis on alloleval pildil?


(või ja kakao vahelises kilekotis on vanilje)

Mina leidsin köögikapist M.Suitsu, L.Virkuse raamatu "Suur küpsetamisraamat I osa" sarjast "100 rooga" ja pilk jäi pidama ühel koogil ja siin see on:
Lamingtonid ehk Austraalia kookose-kakaoruudud
TAINAS: 200 g margariini, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 4 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 tl vanillsuhkrut, 1 dl kohvikoort.
GLASUUR: 1,5 dl kohvikoort, 75 g võid, 1 dl kakaopulbrit, 4 dl suhkrut.
PEALERAPUTAMISEKS: suuri kookoshelbeid
ÕPETUS: Vahusta toasoe margariin suhkruga, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munad. Sega jahu küpsetuspulbri ja vaniljesuhkruga ning lisa jahusegu koos kohvikoorega tainasse. Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20 x 30 cm vormi (minul oli vorm veidi väiksemas mõõdus ja sellest tulenevalt sai kook paksem ja oleks pidanud olema veidi kauem ahjus). Küpseta 175 kraadi juures 20-25 minutit. Lase jahtuda, lõika 4 x 5 cm nelinurkadeks. Glasuuriks kuumuta paksupõhjalises potis koor ja või ning lisa sellesse suhkru-kakao segu. Keeda vaiksel tulel u 10 minutit. Kasta kahvliga koogitükid peaaegu üleni glasuuri sisse ja seejärel kohe ka kookoshelvestesse. Tõmba kahvli otsast küpsetuspaberiga kaetud alusele jahtuma. Säilivad külmutuses kaanega karbis kuni nädal.

Selles viimases mina nii kindel ei oleks, sest meil sai kook väga kiirelt otsa. Ja välja näeb see siis selline (vabandan ette uduse pildi pärast):
PS! Kook ei ole seest pruun! Nime on see saanud endale katte järgi. Tegelikult meenutab see kook keeksi (ka taina valmistamine ju), kui nüüd päris aus olla :)

Ammu juba tahtsin...

... esitleda J'le kootud kampsunit, kuid kord polnud fotoaparaati, siis modelli, siis arvutit ja kõige tipuks veel ka aega. Täna siis võtsin end käsile ja palun - siin see on :)



Kootud sai seda kaua... ma alustasin millalgi mais ja suvel see seisis niisama ja siis sügisel, kui selgus, et eelmine kampsun õige varsti väikseks jääb, panin käed uuesti tööle.



Lõng on Novita mingine triibukas, mille nime ma otseloomulikult jälle ei tea :). Varrasteks sukavardad nr.4, sest sel ajal mul veel ringvardaid polnud, nüüd on need juba olemas.



Raglaanlõike tegemiseks sain idee, innustuse ja veidi õpetust siit. Aitäh!
Kaeluse disainisin ise ja leiutasin sinna ka kapuutsi külge, sest lõnga ostes teadsin juba, et sellel kampsunil saab olema kapuuts.



J on väga rahul ja ilmselt ülejäänud talve ta seljas eriti midagi muud ei kohta :)

esmaspäev, 1. detsember 2008

Täna on vist...

... karjalaskepäev :) - miks muidu nii palju vasikaid aia taha läheb?!?
* ennelõunal keerasin mingi vormimaiuse kokku, millega ei saa absoluutselt kiidelda. Ma võin ju mõelda, et see ei isutanud mind vaid seetõttu, et olin terve hunniku ahjukartuleid ja verivorste hävitanud, ning kõht oli rohkem kui kurguni täis... aga vot ma ei usu seda. Samas väljatuli see asi ikka superilus: välimus oli väga isuäratav!
*õhtupoolikul taas hõõgveini tehes unustasin veinile suhkrut lisada :S - kallasime tassid potti tagasi ja lisasime puuduoleva. Hoopis teine tera ;)
*leivatainas ei kerkinud üldse ja nagu sellest veel vähe oleks - see ei küpsenud ka. Õigemini küpses küll alt, pealt ja külgedelt (esimene isegi liiga palju), aga seest jäid toored :S ja aru ma ei saa, mis ma valesti tegin. Väidetavalt pidi õnnestuma alles neljas leivategu, seega ilmselt ei maksaks pead veel norgu lasta, ja tuleks oma rida vaikselt edasi ajada. Maitselt oli iseenesest täitsa hea. Ja see lõhn, mis toas oli... mmmmm...

Täna oli ka selline situatsioon, kus tahtsime telerist vaadata Laulud Tähtedega finaali, kuid paraku oli teler National Geograficu kanalil ja sealt tuli lennukitest mingi saade. Õnnetuseks leidus sel saatel ka juba vaataja. Enda arvates tulin hiilgavale ideele :D, palusin J'l minna ja kutsuda Taadu kööki. Algul ta polnud nõus minema, kuid siis ikka läks varrukast sikutama :D Taadu hakkas aga J'le kärbseid pähe ajama, et oooo, kui ägedad lennukid. No kolm korda võib arvata, kes sai oma tahtmist, kes mitte. Alates teisest lauluvoorust sain ma oma lemmikutele ka pöialt hoida ;). Ja mis ma oskan öelda, parim paar võitis :) - ma ju teadatuntud Inese fänn - mul on isegi 2 tema CD'd ;)

Haigustest ka: J'l täna oli enam-vähem: nohu polnud enam väga hull ja aeg-ajalt peab ta ikka köhima, aga tuju oli hea ja palavikku täna enam ei olnud. Minul aga on hakanud jälle hullemaks minema: kurk valutab jubedalt. Nohu veel ka veidi. Koeravillanesall on juba ümber kaela keritud ja varsti lähen sooja voodi kaissu...

Täna käisid päkapikud! Elevust tekitasid päris palju. Ka emme sai üllatuse osaliseks, sest kui J oli tükk aega tulutult oma jõulusokist mingit "saaki" leida, siis appi minnes selgus, et sokk on tühi :O. Ja minu laps on ju ometi maailma kõige, kõige, kõige, kõigem, eks?!? - no see pole võimalik, et Päkapikk jättis maiustuse nüüd toomata. Aga kuna laps oli ka juba sellel lainel, siis ohverdasin enda soki sisu. Hiljem leidsin küll ka selle olematu kommi diivanilt üles :) - J oli nii agaralt sokiga hoos, et ei märganudki, kui "komm" välja kukkus.

Jõulukalendrit meil ei ole :(. Kui keegi näeb kuskil poes müügil Kalevi kommidega kalendreid, siis vihje: me oleksime tänulikud...