Eelmise nädala lemmik

Hanna-Liina Võsa & Arno Tamm - Väljas on külm
Uploaded by bigproblem11. - Music videos, artist interviews, concerts and more.

Ninnu-nännu

Aeg-ajalt muutub J hellikuks ja hakkab siis titeka häälega rääkima, öeldes R asemel L, sõnad muutuvad pudikeelseiks (ntx käed -> kätud).

Täna ütlesin, et kui ma kedagi töö juures teretan, siis ta võiks ka seda teha... nii ongi ta nüüd iga kontsaklõbina peale tormanud kabinetist koridori ja juba kaugelt hüüdnud, nunnumeeter täistuuridel töötamas, kõigile "Tere!". Sellise viisaka poisi peale aga soojeneb iga mööduja süda, ja nad astuvad temaga viisakasse vestlusesse. Tähelepanust meelitatud J hakkab seepeale rääkima titekalt.

Kui ma nüüd aru pärisin, et miks ta räägib tite-häälega, kuigi teab, et mulle see ei meeldi... ja ma võiksin juba teada, et ega J vastust võlgu jää, eks... Noh, aimate juba, jah?! Ta ütles, et aga need tädid/onud räägivad ju ka samamoodi titehäälega.

Ja J'l on täiesti õigus siinjuures.

Issand, see laps lõõritab WCs täiest kõrist laulda praegu... on aeg vist koju minema hakata ;)

Saamatu olen

On laupäev, ja mina olen tööl! Ma siiralt loodan, et tegu on saamatusega mitte taas idanema hakkava töönarkomaaniaga. Lootus, et täna edeneb kiiremini, oli asjatu, sest täna venib veel enam, kuna J on kaasas ja silmad lihtsalt ei seisa lahti. Suht nüri.

Paberikuhi on märkimisväärselt küll vähenenud ja raportid on tõmmatud, no aga ikkagi...

Kuidas ära saan, veel ei tea.

Järgmisel reedel on arenguvestlus - õnneks ruumipuudust ei ole :D

J taas haige :S Köhib, nina on nohune, jubbbbbbe!!!

Prrrr...külm

Ma pole sõnagi poetanud sellest kui jõhker külm hetkel kõikjal on. Kodus on radiaatorid põhja keeratud, aga toas temperatuur kõigest 17 (üks päev oli juba 19 ka tegelt), kuigi radiaatorid väidavad, et nemad kütavad 32... soojakadu nagu ka miskine väga suur ei saa olla, sest me maja tundub vist ümberkaudsetest ainus, kus purikaid pole.

Prillikandjatele vihje, et külma ilmaga ei tasu salli või kraed silmini tõmmata, sest hingeaur teeb hetkega prillid uduseks ja need miinuskraadid jäätavad selle udu ka sekundiga ära... (proovisin ise omal nahal ära) Või noh, kui kraabits on käepärast, siis pole hull, aga muidu... võib, aga ohtlik on ;)

Loodan, et homme A saab auto ikka käima, sest kuidas muidu linna tagasi saab?

24.ndal peab soojem olema... ma tahan sõjureid näha ;)

Fakt

Hetke seisuga on mu lehel käinud täpselt 666 erinevat arvutit...

Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska

Võtsin ma hoogu, mis ma võtsin, aga nii palju hoogu ikka ei saanud, et ise hakkama saada ja pärast tulemusega ka rahul olla... Ehk siis arutasin Isega läbi, et uurin natuke siit, natuke sealt, siis poodi ja voilaaaa...

Et kõik arusaadavam oleks, tuleks selgituseks öelda, et kõik, mis puudutab vee sisse- ja väljavoolutorusid mu kodus ei kannata mitte mingit kriitikat (või noh, kunagi ikka kannatas). Nii ma siis tulin mõttele, et peaks endale head (vajalikud) riistad muretsema ja küll minust ka õppinud mees seejärel saab. Aga võta näpust, torudel polnud nii kaua aega oodata. Dushiotsik hakkas ühel heal (loe: eriti nõmedal) päeval pritsima igas mõeldavas ja mitte mõeldavas suunas vett, ja mingil seletamatul põhjusel hakkas ka vett tulema kraani vahelt (seda õnneks küll ainult siis, kui kraan avatud oli). Mis ma õrn :D:D:D naisterahvas siis ikka teha oskasin? Ei olnud ju enam aega uurida ja puurida, et mis ja kuidas ja miks... loomulikult helistasin ma Jüri Torule, kes ülla-ülla tuli kiiremini kohale kui tuul. Vaatas, hindas, sügas kukalt ja ütles, et eks ta mingi päev kunagi äkki tuleb siis... Sellega oli jutt räägitud.

Järgmisel päeval sain telefonikõne "võta või jäta" ehk kas kohe nüüd või üldse mitte kunagi... Loomulikult sobis mulle "kohe" väga hästi!

Tund hiljem oli ta asjadega kohal ja J'l oli põnevust rohkem kui küll.

Kõik laabus peaaegu viperusteta. Kui uus segisti oli paigaldatud, tulin välja mõtteavaldusega, et nüüd saan ma aru küll, miks on naisel ikka meest vaja... teisalt... no kui tihti neid segisteid siis ikka on vaja vahetada, eks?! :D Jüri polnud minuga 100% päri, sest ta arvas, et ainult torude pärast vaevalt, et mõni MEES viitsiks muutuda aruandvaks isikuks.

Moosisin teda enda tehtud kräsupeakoogiga ja kogu lõbu läks mulle maksma täpselt nii palju, kui vajalikud vidinad poes maksid, pluss boonuseks sain köögikapiuste õlitamise.

Köögisegisti vahetan ma mõnel teisel korral, kui kooki teen... Ei saa ju võtta endalt lõbu vaadata, kuidas "mees teab, mis mees teeb" võtab kuskil kitsas köögikapis naljakaid poose :D

PS. Kräsupea õnnestus! Ma polnud seda eales varem teinud ja nüüd ma vist midagi muud ei hakkagi tegema. Vajalik kraam siis: biskviit, hapukoor, suhkru, vaniljesuhkur, kirsikompott, või, kakao, koor. [minul oli poest ostetud Haljase biskviitpõhi, mis kaalub 340g ja 1kg hapukoort (minul oli 20%-ne ja ajas asja ilusti ära]

Tegemine: sega hapukoor, suhkur, vaniljesuhkur. Suhkrut lisa täitsa suvalt maitse järgi. Tükelda biskviit kuubikuteks ja seejärel kasta kuubikuid hapukoorekreemi ja aseta serveerimisnõusse (minul oli selleks plastkarp) üksteise kõrvale. Tõsta kirsid koogile ja pane järgmine kiht hapukoorekreemist läbi tõstetud kuubikuid. Kui see valmis, tee potis glasuur: sulata või ja suhkur, lisa kakao ja törts koort (mina kusjuures kasutasin piima, sest unustasin koore ostmata). Lihtsam veel oleks shokolaadi sulatada ;) Vala glasuur koogile ja lase koogil veidi seista... järgmisel pöeval hommikul tööl oli väga hea süüa kohvi juurde ;) :P

Sõbrapäev

Eile oli sõbrapäev. Tahate kommentaari? Hommik algas nagu iga teine, laps vingus ja oli kiire, kiire. Tööl oli ka nagu ikka... Kuniks helises telefon ja ma sain teada, et mingi kuller tahab mind näha. Nojah, eks ma oleks võinud ju temaga kokku saada, aga ma polnud midagi tellinud. Nii ma ütlesin ka kullerile (kes mind tunneb, teab, kui järsk ma võin olla, kui sõita suvaliselt minu mõtetesse sisse)... Kuller siis seletas, et ma pole jah midagi tellinud, aga ta tahaks ikka tulla, kuna on sõbrapäev ja mulle olevat keegi lilli saatnud. No tere hommik tõesõna! Ei, ei tööl ei ole mul lilledega midagi teha. Kohtume õhtul!

Õhtul siis jõudsin tormates peaaegu kokkulepitud ajaks koju ja kohe oli ka kuller olemas. Andsin allkirja ja sain lilled... Polnud üldse see, mida ma oleksin osanud loota.

Trepist üles, ukse juures käristasin paberi lõhki ja see pilt, mis avanes... :O:O:O:O:O 5 punast roosi, mis lõhnasid nagu roosid :O, kommikarp ja kaart. Jumal tänatud! Tean vähemalt, keda tänada ;)

Avasin kaardi ja seal ilutses keset kaarti tekst: "SINULE!" ???Sinule??? Mismõttes???? Sinule??? :O

Järgnevaks uurisin saatelehte, kus ei olnud mingit infot saatja kohta, aga kesiganes mulle need lilled, kommid saatis, teadis täpselt mu nime (õiget kirjapilti), mu tööaadressi täpsemalt kui ma ise ja mu telefoninumbrit. Arvestades, kus ma töötan, siis polegi eriti hull... kui eeldada, et saatja on meessoost, siis on umbes täpselt 100 meest, kellele ma võin igal kohtumisel meelalt naeratada ja ütelda: "Aitäh!" ;)

Kuna aga käekiri kaardil oli kangesti tuttav ja lakooniline anonüümsus samuti, siis arvasin, et saatjaks saab olla ainult 1 inimene mu tutvusringist, kes teab, et mulle ei meeldi tähtpäevadel (nagu sõbrapäev, naistepäev) liialdatud tähelepanu... Saatsin tänusõnumi ja õige pea sain ka vastuse: “Kas Sa ei leia, et liiga hilja tänad, ma peaaegu enam isegi ei mäleta, millal viimati Sulle lilli saatsin. Aga tunne neist rõõmu sellegipoolest! ;)”

Nojah.

Mis seal ikka.

Eks ma siis tunnen, kui kass pole neid vahepeal enda omaks pidama hakanud.

PS. Täna on vallalistepäev... ma vist kuulun ka vallaliste hulka? :D

PPS. Täna hommikul unustasin J'le lehvitada ja karistust ei tulnud kaua oodata. Saapapaelad olid saapaisse topitud ja üks paelaots jäi teise saapa konksude taha ja ma käisin täiesti sirge tee peal, mis polnud libe ega midagi täiesti kõhuli... Jesssss!

Ma ei tea midagi

J: Emme, mis saab inimestest, kui nad ära surevad?

Ma: Midagi ei saa

J: Mismoodi midagi? Kas nad siis jäävadki tee peale, kui nad on auto alla jäänud ja ära surnud?

Ma: Ei jää! Nad pannakse kirstu

J: Mis see kirstu on?

Ma: MItte kirstu, vaid kirst…, see on kast, kuhu pannakse surnud inimene v loom v lind

J: Ma tean, nüüd SA VALETAD! Surnud inimesed pannakse prügikasti! Ma ISE Kelgukoertest nägin. VOT!

Appi, ma suren ära!

Tunnistan ausalt üles, et ma ei mäleta, millal ma viimati vitamiine sõin… ilmselt kuskil novembris. Muidugi söön ma igal lõunal ka värsket salatit, mis peaasjalikult koosneb mingitest välismaistest tomatitest, kurkidest, hiinakapsast… ja ma arvan, et isegi peet ja küüslauk ei ole kodumaised – seega on nende vitamiinirikkus vägagi suure küsimärgi all.

Ja nüüd siis pean seda kahetsema, sest hommikul algas nohu… Tegelikult oleks juba eile võind arvata, et midagi sellist on ootamas, kuna hommikust alates oli mul kogu aeg külm ja pea valutas kah mingi aeg. Ja otseloomulikult kaasnab sellega veel nõrkus, silmade valutamine ja kurb meeleolu, pluss enesehaletsus.

Õhtul siis apteeki ründama ja poest tuleb ilmselt väike viin (nail!) pigem astelpaju marjad kaasa haarata.

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.