pühapäev, 27. veebruar 2011
Eelmise nädala lemmik
Hanna-Liina Võsa & Arno Tamm - Väljas on külm
Uploaded by bigproblem11. - Music videos, artist interviews, concerts and more.
laupäev, 26. veebruar 2011
Ninnu-nännu
Saamatu olen
laupäev, 19. veebruar 2011
Prrrr...külm
Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska
teisipäev, 15. veebruar 2011
Sõbrapäev
neljapäev, 10. veebruar 2011
Ma ei tea midagi
J: Emme, mis saab inimestest, kui nad ära surevad?
Ma: Midagi ei saa
J: Mismoodi midagi? Kas nad siis jäävadki tee peale, kui nad on auto alla jäänud ja ära surnud?
Ma: Ei jää! Nad pannakse kirstu
J: Mis see kirstu on?
Ma: MItte kirstu, vaid kirst…, see on kast, kuhu pannakse surnud inimene v loom v lind
J: Ma tean, nüüd SA VALETAD! Surnud inimesed pannakse prügikasti! Ma ISE Kelgukoertest nägin. VOT!
teisipäev, 8. veebruar 2011
Appi, ma suren ära!
Tunnistan ausalt üles, et ma ei mäleta, millal ma viimati vitamiine sõin… ilmselt kuskil novembris. Muidugi söön ma igal lõunal ka värsket salatit, mis peaasjalikult koosneb mingitest välismaistest tomatitest, kurkidest, hiinakapsast… ja ma arvan, et isegi peet ja küüslauk ei ole kodumaised – seega on nende vitamiinirikkus vägagi suure küsimärgi all.
Ja nüüd siis pean seda kahetsema, sest hommikul algas nohu… Tegelikult oleks juba eile võind arvata, et midagi sellist on ootamas, kuna hommikust alates oli mul kogu aeg külm ja pea valutas kah mingi aeg. Ja otseloomulikult kaasnab sellega veel nõrkus, silmade valutamine ja kurb meeleolu, pluss enesehaletsus.
Õhtul siis apteeki ründama ja poest tuleb ilmselt väike viin (nail!) pigem astelpaju marjad kaasa haarata.
esmaspäev, 7. veebruar 2011
Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....
Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.
Eile:
Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)
Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.
Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.
Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…
Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.
Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.
Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”
Lõpp.