teisipäev, 30. september 2008

Kuulsin uudist...

..., et venelased, kes siirduvad tagasi kodumaale saavad sealse kodakondsuse soodustingimustel: nad ei pea olema elanud Venemaal 5 aastat, neil ei pea olema Venemaal legaalset sissetulekut (neid punkte võis rohkemgi olla, sest kuulsin seda juhuslikult ja poole pealt ning see oli juba laupäeval) ja nad ei pea oskama vene keelt :D No ütelge palun mulle, kuidas on see võimalik, et nemad ei oska vene keelt, aga räägivad vabalt mõnd muud keelt?!? Ei saa aru!
Eile koju minnes tahtis J kohe tuppa minna, minul oli aga plaan minna kuurist puid tooma. Tema nõudis järjekindlalt, et tahab mängida. Läksime siis tuppa, aitasin tal jope luku, mütsipaelad lahti ja saapad jalast. Jäi rõõmsameelselt :O tuppa, mina läksin puukorviga kuuri, kus läks kauem aega, kui arvasin. Pühapäeval pani majaperemees kirved mulle kättesaadavasse kohta ja mina neid ei näinud. Kui sain vajaliku abivahendi ja puud korvi ja tuppa hakkasin minema, siis kuulsin hädist pirinat. Toast avanes mulle pilt, kus laps seisis ukse juures, jalas saapad (kusjuures õiges jalas), käes müts ja naeratas :) Hakkab vist vägisi suureks saama - vähemasti ei torma alasti õue. (hetkel räägib tv's üks mees monkey'dest ja J teatas: ahv - pilti pole loomast näidatud! :O salaanded)
Pidasime tubast pikniku ja küpsetasime sütel kartuleid (fooliumis).
Und ei näinud või ei jäänud see meelde.

esmaspäev, 29. september 2008

Nädalavahetus...

...oli üle tüki aja väga sisutihe ja plaanid olid paigas juba kolmapäeval, mis minu puhul on suht erandlik, sest ma otsustan asju tavaliselt viimasel minutil või paar minutit peale seda :D.
Reedel, kui väsitav tööpäev oli selja taga, tegime saunaõhtu. Ei tea, millest see tuleb, aga iga kord, kui ma endalt riided heidan, otsustab keegi mulle helistada :). Seekord teatas õde, et tuleb laupäev linna... Vahva! Hommikul mängisin plaanid ringi, sest olin T'ga varasema aja kohtumiseks leppinud. Üritasin hommikul pliidi alla tulutult tuld teha, J kogu aeg kõrval nuiamas rongile :) Ilm oli super ja patt olnuks see päev kuskil toas veeta. Ime! Ime! õe tibi-tütar ei olnudki 2h dushi all - jõudsid ilusti varasemale rongile.
Esmalt läksime kohe Ülemiste Instrusse, sest sealt sai üks tibi prillid endale, mis olid kadestamaajavalt kenad. Omanik aga arvas, et need ei kõlba kuhugi ja tuli välja avaldusega, et prillid on väga nõmedad :O. Seejuures unustas ta aga fakti, et tema kaaslastest kahel olid need ninal :).
Siis käisime kiiresti Hiinas söömas ja sinna minema olin ma nõus tänu M.T'le, kes hiljuti mu maitsemeeli seesuguse asjaga meelitas :). Oleks ma teadnud, et lasteeine Munanuudlid (mida J sõi uskumatult hea isuga) on kolme mehe ports, poleks rohkemat vaja olnudki! Aga meie tellisime ikka nii, et laud oli lookas :) ja lõpuks olin mina see, kes kõike valimatult suhu toppis.
Kolasime mitmes riide- ja jalanõupoes, kuid silma ei hakanud eriti midagi. Haarasime kohvijoogid kaasa ja jalutasime trammile. Paar meetrit enne Pronksi-Tartu mnt. risti peatas munitsipaalpolitsei liiklusvahendi ja tuli pileteid kontrollima. Ma polnud kontrolöre ühistranspordis näinud juba ei tea, mis ajast ja veel nädalavahetusel! Meil oli kõigil sõiduõigust lubav pilet või laps :) kaasas. Teekond viis edasi järgmisesse ostuhullumajja, kus oli vaja kasutada unisex wc'd. Huhhh!!! Ei ole olemas jubedamat peldikut, mis haiseks rõvedamalt! Kas asi on selles, et seal on kasutajaid ühe ruutmeetri kohta kõige enam või on asi selles, et 50% ruumist on meeste kasutuses? Ok, sain ära öeldud ja rohkem ei süüvi sellesse - lapse püksid jäid ju lõppkokkuvõttes siiski kuivaks :)
Siis räägiti mu õetütar ära :) ja ta emme ostis talle küüntehooldusvidina, kui maale lähen, lasen endal seda katsetada! ;)
Kaubamajas nägin saapaid, mis mulle tõsiselt meeldisid: hakkan vist lotot mängima :), sest 4 999.- on ikka liig, mis liig.
Seejärel suundusin mina J'ga trollile, et T'le külla minna ja tuua tema juurest üks DVD ära (aga see polnud kindlasti peamine põhjus!). J magas kokku ehk 15 minti lõunaund ja oli taas täis tegutsemislusti Männi pargis. Lobisesime maast ja ilmast samal ajal, kui J ühe tüdrukuga mängis.
M.T juurde jäime hiljaks :( aga sellest vist väga midagi ei olnud. Oli lõbus õhtu ja seda juttu ma enam ei usu, et ta küpsetamise ja praeahjuga sõber pole, sest lavashirull oli vapustav, pizza taevalik ja küpsisetort lausa jumalik. Kohv aga on selline, mille pärast ma ikka ja jälle tagasi lähen :) Nagu juhtus ka pühapäeva hommikul. Ööseks pidime koju minema, aga juhtus nii, et jäime J'i issi juurde. Rahu! Rahu! Ei ole mingeid kahetsusekübemeid, seega ei pea mu kaitseinglid valvsaks muutuma!
Lõunal viis ta meid koju: poole tunnine sõit venis vist tunniseks, sest ta valis tee, kus ootas ees 2 teesulgu, 2 valesti sõitmist ja umbes 20km-ne ring :D.
Kodus koristasime veidi ja mängisime õues, käisime traktorit, kraanat ja tõstukit vaatamas. Poes käisime, mis osutub iga päevaga järjest raskemaks, sest J ju kasvab :)
Õhtul tõdesin, et pole vahet, kas kodus on teler või mitte, sest magama jään ma ühtviisi hästi mõlemal juhul :) Pole õrnemat aimugi, mida räägiti Ärapanijas peale reklaamipausi.
Hommik oli tõsiselt raske, sest õues on sel ajal nii pime nüüd. Ja eelmine magamata öö andis ka tunda (üleval istusin poole ööni seetõttu, et ootasin, millal pesumasin lõpetab ja joped kuivama saavad; ja magasin kehvasti, sest oli nii meeletult palav - pole enam põrandaküttega harjunud). Pole põrmugi puhanud tunne, aga nädalavahetus oli tore! Aitäh kõigile kaasaaitajatele! ;)

reede, 26. september 2008

Et Sa, M.T, ei peaks laupäevahommikul pettuma...

..., siis kirjutan täna ühe boonusloo :) Ivarist (bussijuht). Mina ei tea, kas tal süümepiinad või on ta minust nö sissevõetud või lihtsalt laisk nupuvajutaja - igatahes pole ta mulle mitte üht piletit müünud pärast seda teisipäeva õhtust vahejuhtumit. Nüüd täna hommikul (tööl) aga tabasin end mõttelt, et kui mingi kontroll kuskil peale sajaks, siis olen ju mina see loll, kes peab siis 600 krooni trahvi maksma :S. Kui veidi arvestada, siis 10x28=280 280-42 (3 sõitu, mille eest maksin)=232 krooni. Matemaatika on mulle alati meeldinud! Päris suur kahjum oleks sel tehingul. Teisalt jätab ta mu rahakotti justkui 232 krooni alles, kuna ei müü mulle piletit ja laseb nö jänest sõita. Või peaksin ma kontrollile ütlema, et elupõline tallinlane arvas sinisilmselt, et alla 3-aastase lapse ema saatja saab kogu Harjumaal tasuta sõita? Kolmas aspekt on aga see, et niiviisi jääb minu sõit statistiliselt ju registreerimata: seega on kaks võimalust: a) sel kellaajal lõpetatakse reisijate vähesuse tõttu sõit ära; b) piletihinnad lähevad kallimaks, sest kuskilt peab ju kütuseraha tulema. Kui kaugemale nüüd veidi mõelda, siis variandi a puhul oleks mul suhteliselt savi (mul oleks siis ju alternatiiv olemas), variant b mulle aga enam ei meeldiks. Olgu öeldud, et mulle tundub, et ma pole päris ainus, kes tasuta reisib. Keeruline probleem: aga täna ma ilmselt siiski nõuan piletit, sest trahvid mulle ei meeldi ja siis saan südamerahuga sõita (mitte ei pea paanitsema mingite kontrollide pärast). Ega ma eelnevatel päevadel pole paanitsenud (v.a. see esimene tasuta sõit), aga siis ma polnud veel avastanud seda trahvisaamisvõimalust. Aga äkki see ongi mingi kaval nõks trahvirahade kogumiseks, et laseme paar korda tasuta sõita ja siis lendame peale?

Magamata öö...

...tagajärjel on mul täna suhteliselt pahur tuju. Kõigepealt helises mu telefon ja kuna ma magasin, katkestasin ma selle lärmi ära. Helistaja ei jätnud aga jonni ja terroriseeris mu und edasi (kordi 4 või 5). Lõpuks saatis sms'i: "Kas me oleme riius? Või ei kõlba minuga rääkida?" Kas ainult kaks varianti ongi või? Jah, võib-olla tõesti polnud siis veel päris öö, kell oli mingi 23+, aga minu öö algab hiljemalt kl 22 viimasel ajal, ja seega sel ajal on mul kõige magusam tudu.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas öösel virisema täiesti lambist see J'i beebi. Õudne!!! Ma ei saa aru, kas ta nutab siis ka, kui temaga pole piisavalt tegeldud või ongi tal mingi programm, mis nõuab iga kolme tunni tagant süüa? Nii ma siis toppisin talle lutti suhu ja andsin pudelist süüa, mõõtsin kõrvast temperatuuri, kuulasin südant ja tegin pepule süsti: lootuses, et kui kõik võimalikud tegevused tehtud, rahuneb ka tita. Aga mõni aeg hiljem hakkas ta uuesti virisema!!! Õudne! Ja ma pole uurinud, kas seda kisa saab ka kuidagi vaigistada on/off nupust. Teise tuppa ka ei viitsinud teda öösel viia. Kui see täna öösel kordub, siis läheb küll asi kurjaks! (äge vanaema saaks minust :D).

neljapäev, 25. september 2008

Beebi majas...

..., olin unustanud juba, mida see tähendab. Ta tahab pidevalt süüa, ta nutab südantlõhestavalt, ta vajab hoolt ja tähelepanu. Rõõmu muidugi ka oma armsa oleku ja lalinaga.
J sai kingiks beebinuku, kellele me eile tegime voodi ühest pappkastist ja J enda baikatekist. Otseloomulikult tahtis hoolitsev issi lapsest mõneks hetkeks rahu saada :) ja pani ta ilusti magama. Õnneks pole beebil uinumisega probleeme - norskab nagu karu :). Liimisime (kreemitasime, sest J arvas järjekindlalt, et liimipulk on kreemiga täidetud) siis lõpuks ometi need vahtralehed ära, saime 2 A4-suurust seinapilti. J arvas, et on ilus (ma enne ei teadnudki, et seesugune sõna ta sõnavaras on). Kui läksin liimi oma kohta viima, tuli J ka, kandes oma titte koos voodiga. Ise kurtis, et on raske ja hakkas vankrit nõudma :) Ma arvan, et varsti hakkan ma selle eest veel vastupead saama, et ta vankri müüsin :). Siis asetas oma kandami meie voodi ette??? (ja mina ulliksesna tõesti lootsin, et nüüd, kus tal on oma tuba, seisavad mänguasjad seal), astus paar sammu eemale ja hüüdis üle õla: "Tasa!...Tasa!" (ma ei mäleta, et mina teda oleks nii magama pannud). Kusjuures tita ei teinudki sel hetkel mingit lärmi, kuid J otsustas minna voodi juurde tagasi, põlvitas selle ette ja asus oma lapsele unelaulu laulma: Kallll, kallll, kallll (need on ainsad sõnad, mis talle oma unelaulust meelde on jäänud). Mina samal ajal muigasin. Asi ju oleks võinud sellega lõppedagi, kuid kui J ise tuttu pidi jääma, oli ta mure suur: pidin kontrollima, kas beebil on ikka lutt suus ja kas pudel ka tal kaisus on. Nii, ja täna hommikul, kui mina hiilisin tasakesi toas ringi, et J saaks veel veidi aega magada, kargas ta järsku istuli ja hüüdis: "Tita!", ronis voodist välja ja asus oma beebit söötma. Loomulikult tahtis ta last ja kogu varustust kaasa, kuid üritasin veenda, et tita ju alles tudub... :) Olime hiilimas toast välja, kui kuulsime lapsenuttu :O (nimelt oli lutipudel voodis ja beebinukk vajus kuidagi viltu selle peale, kuid tal on kõrvas temperatuurimõõtmisandur, mis reageerib nii lutipudelile, süstlale, kuuldetorule kui termomeetrile). Rahustasime siis lapse paari paiga maha ja hiilisime minema (loe: tormasime transpordile).
PS! Rohtu saab majast, mis on täpselt meie maja vastas.

kolmapäev, 24. september 2008

Klienditeenindajad...

...on reeglina sellised, kes ei jäta kedagi külmaks, nad kas on meeldivad ja abivalmid või ükskõiksed ja hoolimatud. Ok, mõni üksik on ka, kes ei jäta mingit muljet. Siinkohal räägin mina nüüd oma eilse loo ühe teenindajaga, ja ma olen tänaseks juba suhteliselt rahunenud.
Jõudsin peale tööpäeva lõppu J'ga bussijaama, kui kell näitas 18:28 ja bussini oli siis aega 6 minutit. 18:30 (jah, kärsituna vaatan ma kella isegi kaks või enam korda minutis) tuli buss, aga hoopis vastassuunast ning keeras mõni meeter peale meid otsa ringi ja sõitis ette. Astusime rõõmsalt bussi, raha näppus. Enne kui olime trepist korralikult üles saanud, sulges juht uksed ja asus sõitma, ise torises, et me võime teinekord hoopis maha jääda, kui nii hilja tuleme. Kui mainisin, et minu teada on bussi väljumisaeg 18:34, siis sain teada, et jah on küll, kuid juhil on see viimane ring, ja ta tahab ka varem koju saada :O. Hakkasin talle raha ulatama, kui sain vastuse, et minge edasi, mul kassa juba ammu tehtud. Kui ta alevikust välja sai, hakkas ta täiega kihutama: istusime bussijuhist diagonaalis ja tänu sellele oli mul võimalus ka spidomeetril pilku hoida, mis vahepeal näitas lausa 100!!! Kurvides hoidsin J'i kinni, sest tal oli tõsiseid raskusi paigalpüsimisega. Ülevalt riiulilt lendas kahel korral ajakiri. Meie kodutänavas, kus on lubatud kiirus max 50, sõitis juht 65'ga. Kui peatusesse jõudsime, siis küsis, et kas me sõidame iga päev ja käskis varem kohal olla (varem=10 kuni 15 minutit lausa), ise lubas, et siis teab, et enne ära ei sõida, kui me peal. Kui tavaliselt pole ma eriti suu peale kukkunud, siis sellest olin ma nii jahmunud, et ma ei osanud ei musta ega valget kosta. Vähemasti oli see ebameeldivus meile tasuta. Täna hommikul läksime targu varem jaama, ja õigesti tegime, sest buss oli 3 minutit varem kohal ja ei jäänud aega parajaks tegema, vaid sõitis kohe minema. Kuna ma olen igapäevane sõitja, siis 3 inimest, kes igal hommikul bussis on, olid puudu. Ehk nad tõesti ei pidanud täna sõitma, kuid vabalt võis olla, et nad jäid ka maha. Nagu ma ühes varasemas postis mainisin: tunnen puudust bussijuht Vellost, keda tervelt 2 nädalat asendab mingi probleemi küüsis vaevlev Ivar.
Eilne õhtu oli muidu suht rutiinirikas: käisime rattaga sõitmas, et vaadata üle traktorid, mis seisavad me maja kõrval ja poest oli vaja piima tuua. Tagasi teel pidin tassima J'i ja vedama ratast, sest talle sõitmine enam ei sobinud ja käia ta ei viitsinud. Oeh, millal see ometi lõpeb, et laps arvab, et emmel on jõudu küll ja ülearugi?
Vastus: detsembris, sest siis saab pood, mis üle tee, valmis :) Samas mulle see isegi ei meeldi, sest kui pood on nii lähedal, siis on ju nii lihtne puuduolevat asja poest ostma minna... aga tagasi tulla sealt nagu kaamel (ma ei fantaseeri, ma lihtsalt räägin oma varasematest kogemustest).

teisipäev, 23. september 2008

Sügis...

...on käes :) Imelikul kombel kirjutasin eile nii mõnelegi meilile alla: Ilusat sügist! Õhtul kuulsin raadiost, et olevatki alanud :). Maal elamine annab juba tulemusi: instinktiivselt tajun looduserütmi :D.
Kuna ilm oli superilus (ja J ei tahtnud mingi nipiga tuppa minna), siis käisime koolipargis vahtralehti korjamas. Lasteaia juurest oleks ilusamaid saanud, aga Härra :) ei viitsinud kolme sammu astuda. J arvas, et puulehed on "lilli"-d :) ja ei aidanud ka minu korrutamine, et need on puulehed. Pärast käisime oma aias õunaraksus. Hiljem panime sügisejäljed telefoniraamatu (lõpuks ometi leidsin sellele kasutust) vahele - nüüd on meil algeline herbaarium. Täna on meil plaanis need kleepida paberile: arendame loovust ja õpime liimimist :)
Oma aega ei oska ma endiselt planeerida :(. Tahaks nii palju asju teha, kuid ei jõua, sest enne tuleb TJ. Eile võtsin taas J'i pooliku kampsuni kätte ja kudusin seda veidi (nii umbes 5cm) edasi. Ja raamatut lugesin 10 lehekülge ainult. Ja aru ma ei saa, kuidas teised inimesed jõuavad igasugu asjadega hakkama saada - müstika! Kas tõesti tehakse kõike une arvelt?

esmaspäev, 22. september 2008

Too mulle kuu taevast alla...

...palus minult J täna hommikul tööle rutates. Muudkui näitas näpuga üles taevasse ja korrutas: "Anna! Anna!". Ta vist polnudki varem kuud näinud? *-) Või kui oli, siis ilmselt täiskuud mitte vanakuupoolikut. Mida järgnevaks, kas tähed?

pühapäev, 21. september 2008

J'i pühapäevane tort...


Kui J seda pilti arvutiekraanil nägi, siis hakkas ta küünlaid puhuma :D.
Tort koosneb rullbiskviidist:
5 muna, 6 spl suhkrut, 5 spl jahu, kohupiimakreem + vahukoor, maasikad
Alustuseks eraldada munakollased valgetest, seejärel valgeid veidi vahustada, lisada suhkur. Kui valge on piisavalt püsiv, siis kallata hulka munakollased ja massi ikka kogu aeg vahustada (mina olen laisk ja ei vahusta eraldi kollaseid). Kui mass on ühtlaselt helekollane, siis sõeluda jahu hulka, segada aeglaselt tõstes (et kohevus ei kaoks). Siis tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile valada, määrida laiali ja 200-kraadisesse ahju 12 minutiks. Valmis koogiplaat tõsta tagurpidi (põhi üleval) suhkruga kaetud küpsetuspaberile, eemaldada küpsetuspaber koogi küljest ja keerata rull kokku (seda tuleb teha kuuma koogiplaadiga). Selle tordi jaoks oli vaja teha 3 rulli. Kui koogiplaadid on jahtunud (võib ka tunde hiljem kreemitada), siis määrida vahele kohupiimakreem (mitte panna servadele ja piisab poole koogipõhja kreemitamisest - muidu tuleb täidis välja) ja panna sellele nt 2 rida maasikaid. Kui niisama söögiks rullkook, siis otsad lõigata ühtlaseks ja nautida. Nr kaheks tuli natuke rulle jupitada, neid juppe omavahel kohupiimakreemiga "liimida" (siduda), liitekohti pahteldada paksema kohupiimakreemiga (pakk tavalist kohupiima + vahukoort) ja kogu kook määrida kohupiimakreemiga. Aega võttis natuke, kuid tulemus oli seda väärt :P.
Prantsuse singi-juustu-koore pirukas jäi küll kahjuks pildistamata, kuid oli kõigi vaieldamatu lemmik. Muretaina-põhi küpsetada 10 minutit 225-kraadises ahjus. Sel ajal tükeldada 200g sinki, 1 sibul ja need pruunistada pannil õlis. Kallata need eelküpsetatud pirukapõhjale, millele kallata peale eelnevalt segatud segu (3dl riivitud juustu, 0,5 tl soola, 2,5 dl kohvikoort). Pista pirukas nüüd juba 200-kraadisesse ahju 20 minutiks või kuni pirukas on pealt "kuldne". Ja nüüd kõige tähtsam informatsioon: seda tuleb süüa soojalt!!!!
Porgandipirukas ei tulnud hästi välja, kuna kohalikus külapoes oli müügil vaid kuivpärm ja sellest polnud ma tainast varem sõtkunud. Sisu: keedetud porgandid riivitult/hakitult, suhkrut, mannat, võid tunde järgi (minu tunne suhkru osas vedas alt, oleks pidanud rohkem panema), keedetud muna hakitult.
Kaneelisaiad ebaõnnestusid ka taina pärast (sest ülejäänud tainast veeretasingi kaneelisaiad). Aga äpardusest hoolimata söödi need ära :)
Domino-trühvleid tegin ka... pooled pistsin ka shokolaadi (eelmine kord polnud shokolaadi) ja need said jumalikud... oeh... pelg mõte neile ja suu hakkab vett jooksma: viimase aja täielik hitt!!

reede, 19. september 2008

Kui eile koju jõudsime...

... asus J taas innukalt põrandasse, mööblisse ja riietesse auke puurima ja iga ettejuhtuvat asja väiksemaks saagima. Ostke/laske kinkida lapsele akutrell vm mehine tööriist ja rohkem mänguasju ta ei vajagi!!! - ja kui lihtne on tuba koristada, et magama minna :)
Kui me sööma asusime, astus majaperemees läbi (ei tulnud ta koogilõhna peale: helistas ikka enne ette). Kuna ta huvitus, kuidas läheb, siis kurtsin ma talle oma mured kõik ära (unustasin vaid kiruda maja välisukse lukku, mis aeg-ajalt närvirakke kulutab, kuna tahab kena kohtlemist: kroonilisel hilinejal pole selleks aga alati aega). Isehakand lemmikloomade kohta ei osanud ta midagi arvata... ütles, et kui ostan mingeid püüniseid või lõkse, mürke, siis maksab ta need kinni. Ma selle unustasin mainida, et A lubas need ise kinnipüüda :D
Lapse issi soovis õnne telefonitsi ja lubas, et teda nii pea ei näe :)
TJ tuli ka päris varakult külla, kuigi oleks oodanud teda magamaminekuajaks :)
Tänane kaunis hommik tekitas energialaengu ja hea tuju - tundub hea start nädalavahetuseks, mis suht tihe saab olema: rong linna, (J vanaema külastus :D, kui ilus ilm on), kohtamine kohvikus T'ga (oh, sellest olen ma nädalaid unistanud), õe ja -tütrega shoping (mis ei valmista just rõõmu, kuid ma liitun nendega piisavalt hilja, et piinu vähendada), rong, maakodu,... (seda, mis seal teeme, sellest aga järgmises postis).
PS. J lehvitas üks päev hüvastijätuks ja ütles sel ajal: "Bye-bye!" (BBC Prime lastesaadete kõrvalmõju)

neljapäev, 18. september 2008

Sünnipäevapidu...

... (esimene kahest) oli väga vahva, kuigi J ei olnud eriti seltskondlik, mis aga oli suuresti minu enda viga. Vihje järgmisteks pidustusteks: ei maksa last väntsutada ühe päeva jooksul nii palju. Pealegi ei kasva ta ühe päevaga nii meeletult, et ajaks meditsiinilise statistika hoobilt segi (olgu, tunnistan ausalt: mulle lihtsalt pakuti seda arsti aega, ja ma üldse ei mõelnud, et see problemaatiline võiks olla; aga ma elasin sel ajal ka veel 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel - loll, kes vabandust ei leia!). Aga ütlen siis siin ka ära, et J on 905 mm kõrgune (maapinnast) ja avaldab maapinnale 13110 grammist survet :D. Üldjoontes tubli ja terve 2-aastane, mida oli ka arvata ;)
Rongi rattad tegid rat-tat-taa juba üsna edukalt (loe: 26 minutit rongis möödus probleemideta). Poes nõuti saia ja piima, mis oli päris mõnus puhkus kõrvale - arvestades, et viimasel ajal nõutakse vaid kive (küpsiseid) ja külma (jäätis).
Kodus pidin kahetsusega tõdema, et olnuks ma pioneer, poleks mul raskusi lõkke tegemisega. Aga harjutamine pidavat meistriks tegema - seega kevadeks on asi ehk käppaski ;)
Avastasin, et salatit pole sugugi lihtne hakkida, kui seltskonnaks on kaks põnni, kellest üks tahab sülle ja teine ahju pugeda. Siinkohal tahan austust avaldada kõigile, kel lapsi rohkem kui üks ja eriti neile, kel lapsed sündinud väikese vahega (kuigi ma ei saa eitada, et kahtlen nende inimeste terves mõistuses).
Ja siis tuli lõpuks ka päeva tipphetk: külalised J'le. Kuigi ta oma rõõmu eriti ei näidanud, millele aitasid kaasa väsimus ja emme tekitatud muhk oimukohal. Täna oli tema esimeseks sõnaks noorima naiskülalise nimi :D ja trelliga tegutseti terve hommik. (ma ise üritasin eile 30 minti ühe jubina otstavet selgitada - rõõmu jätkub kõigi jaoks).
:D ja mu kodu on nüüd nii ära pildistatud, et nende fotodega võiks täita mitu sisustusajakirja :) Solvunult (irw!): fotograaf isegi ei küsinud, kas ma luban oma sega-summa jäädvustada :D. Ja mina sinisilmselt arvasin, et ta tuli küpsisetordi lootuses :P
Täna avastasin, et J'i issi oli helistanud eile siis, kui ma dushi all olin... (kena).

kolmapäev, 17. september 2008

Kallis...

...palju õnne! ;)
Eile õhtul tundsin nagu oleks jõulud käes, kui ma õhtuhämaruses köögis kooki meisterdasin tänaseks. Huvitav, miks sünnipäevakooki ka salaja üritatakse teha? Olgu tunnistan üles: alguse tegime me siiski koos. Mingi aeg J lihtsalt arvas, et ta tahab magama minna. Mhm. Tegelt tahyis ta aint voodisse ja ilmtingimata minu kaissu. Sellest tingituna olen ma täna veidi ajahädas. Und ei tulnud terve tunni jooksul :)
Hommik algas 30 minutit enne äratust, sest J oli ootusärev - nõudis kooki :D.
Oh, tegelt juhtus eile veel nii palju asju, kuid kahjuks pole mul hetkel aega rohkem. Täna tuleb sisutihe päev: arst ja rong ja kallid sõbrad - sinna sekka õudus kuubis: mänguasjapood kahe põnniga (eile väikest trenni tegin juba kohalikus külapoes, mille tõttu mul jäid ostmata mõned väga vajalikud asjad)

teisipäev, 16. september 2008

Sinu praegused plaanid õnnestuvad...

...ütleb mu tänane õnnelause orkutis. Võiksin ju sellega nõus olla, sest üldjoontes olen ma oma praeguse eluetapiga rahul (kuid umbusku sellesse lausesse külvab eilne väidetav õnn, et heldus on mu põhieesmärk. Misasja?). Aga... :) Kas alati ongi vaja aga'ga jätkata?
Eile pugesime väga vara pessa ja täna hommikul ärgates säras päike eriti eredalt :D (kuigi on täiesti pilves ilm).
Bussijuht Vello on juba nii omane, et veider oleks ilma temata päeva alustada ja lõpetada. Ta teab täpselt, kus/millal ma peale tulen ja kohta, kus ma väljuda soovin. Ning kui ma siis ühel päeval otsustan teises peatuses väljuda (nagu eile juhtus), et poest kiired ostud teha ja väike jalutuskäik koju, siis küsib ta, kas olen kindel ikka oma soovis :D. Täna kuulsin, et ta läheb varsti kaheks nädalaks puhkama - ma hakkan temast vist puudust tundma :D.
Nädal aega olen taga otsinud maja nr 19, kus peaks asuma ambulatoorium ja apteek (ei, ma pole haige, aga hea oleks teada, kui kunagi on vaja plaastrit või hematogeni). Mida pole, seda pole! On küll maja nr 19, kuid see on täiesti tavaline elumaja - samahästi võiks ma öelda, et minu kodus on apteek, sest eks veidi medikamente mu elupaigast võib ju leida. Ja kui J eile ühest postist ei saanud üle ega ümber, siis avastasin ma sildi viitega eelpool mainitud asutustele! Selles poleks ehk midagi veidrat, aga see silt seisab püsti mu maja kõrval!!! :D

esmaspäev, 15. september 2008

Jätan...

...esimese avalduse vahele.