neljapäev, 31. märts 2011

Sõrmus

Kaubanduskeskusest väljapääsu poole jalutades olime möödumas kullapoest, kui J lasi mu käest lahti ja lipsas poeuksest sisse ja hakkas ühe vitriini ees väga huvitatud näoga ehteid uurima. Kui olin ka poodi sisenenud, siis näitas J mulle üht sõrmust, ja ütles: “Vot sellist sõrmust ma tahangi osta!”. Kuna mul oli veidi kiire, siis ma kiitsin tema valikut, kuid arvasin, et sõrmuseteemaga võiks nii umbes 15 aastat (kui mitte 25) oodata.

kolmapäev, 30. märts 2011

Hambaarst

Mõni aeg tagasi avastasin J'l ühel hambal väikese augu, ja panin talle hambaarstile aja, tuli oodata u poolteist nädalat ja oligi oodatud päev käes.

Läksin täält varem ära, ja õpetaja ajas J'i lõunaunest, seejärel pesin tal lasteaias veel hambad puhtaks ja kiiresti riidesse (mu ajagraafik oli peaaegu minutilise täpsusega väljaarvestatud)

Lasteaiast väljudes, asusin seletama (olime varemgi samal teemal vestelnud, aga J'i puhul ei või iial teada, mismoodi ta käitub kui nö otsustav hetk on käes), et kuna ma pole hambaarst, siis ma ei tea, kas ta hambad vajavad ravi või mitte. Ja kui hambaarst otsustab, et on vaja, siis ta laseb ennast remontida. Lubasin, et ta saab endale prillid ette, ja rääkisin, et puur on selline värk, mis näitab suhu tuld ja see pritsib vett ning suriseb. Kui tal veab, siis hambaarst puhastab tal sellega hammast. Trollis mingi teismeline rääkis telefoniga, et just tuli hambaarstilt, mille peale J juba teatas uhkusega, et ta läheb ka. See, et see teismeline sellest välja ei teinud, ei mänginud õnneks mingit rolli.

Kui majja kohale jõudsime, siis puges J’le ikka hirm nahavahele, uksest sisenes ta minu selja taga ja ei teretanud kedagi. Kui assistent teda kutsuma tuli, siis ta ignoreeris teda täielikult.

Ja nii, kui me kabinetti sisenesime, oli laps nagu ringivahetatud. Lollitas toolile ronides, siis istus lõpuks ilusti ja lasi rätiku endale ette panna ja priliid, ja ralli võis alata. J avas suu ja tegi suurepärast koostööd. Seal, kus mina omaarust auku nägin, oli täiesti terve hammas, aga hambaarst leidis ühest teisest kohast väga pisikese augu, mille ta oli J’I rõõmuks nõus ka kohe ära remontima. Siis näitas hambaarst, kuidas vesi puurist pritsib ja kõige lõpuks sai ta valida endale kõigist maailmavärvidest plommivärvi. Noh, arva ära, mis värvi plommi valib laps, kelle lemmikuim värv on must… :D

Peale ravimist sai ta endale valida veel väikese kingituse ja lisaks sai veel nätsu ja nüüd ta ootab oma sünnipäeva, sest siis saab jälle minna hambaarstile :D:D:D

Ja kuna mina teda ära ei ostnud (algul kaalusin võimalust teda ära osta, et kui hambaarstil ilusti käitub, siis... aga ma loobusin üsna viimasel hetkel sellest), siis otsustast ta hiljem ise hakata väljapressima :D

Ehk siis kui tulime hambaarstilt ära, tahtis ta kohvikusse minna ja sinna juurde käis muidugi jutt: “Ma olin ju hambaarstil niiiiiiiii tubli!” :D (ja kuna ta oli hambaarstil niiiiiiii tubli, siis me PEAME minema kinno vaatama filmi HOP)

Kohvikusse sai, sest ma tahtsin ise ka minna… :D Mina sõin kuuma-šokolaadikooki kirsimoosi ja vaniljejäätisega ja tema jõi ploomimahla-jäätisekokteili.

Mingil seletamatul põhjusel viisid mind veidi hiljem jalad veel lõngapoodi ja tuduajaks oli pool J’I kevadmütsist valmis.

Täpsustus: plommi värviks valis ta siiski valge, ja kui mina õhtul tahtsin plommi näha, siis ma nägin seda ainult tänu sellele, et ma teadsin, kus tal remonditi hammast.

reede, 11. märts 2011

Taas torutööd

Üks telefonikõne hr. Jüri Torule, ja juba oli ta taas mul külas, et hinnata köögi torutöödeks vajalike materjalide ja tarvikute kogust. Läbirääkimised hinna osas olid edutud: materjalikulu + pannkoogid (moosi lubas Jüri ise kaasa võtta).

Järgmisel päeval kiirelt poodi, kus seisin dilemma ees, kas osta ülepannipannkoogijahu või tavalist... Tavalisel pakil oli peal isuäratavam pilt, haarasin kaasa selle. Kodus valasin jahu kaussi ja piima mõõdukannu... ilusti õpetuse järgi täpselt 550-600ml... Segasin selle ühtlaseks massiks nagu õpetus käskis, aga ma ei tea, kas valetas mõõdukann (ostetud jaanuar 2011) või oli pakis jahu mingi % rohkem - igastahes oli tainas nii paks, et seda tulnuks spaatliga pannile määrida. Kuna mul pahtlilabidat kodus pole, siis lisasin piima juurde, kuniks kausis olev meenutas veidigi pannkoogitainast. Kui see valmis, lugesin õpetust edasi: Küpsetada tavalisel viisil. Mismõttes? Aga ütleme, et ma olen terve elu ärganud igal pühapäeva hommikul, tundes pannkoogilõhna ja kööki uimerdades näinud laual virna pannukaid, mingil hetkel läinud omaette elama, ja siis selline õpetus? Raske on kirjutada, et praadida pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks? Hämmastav!!!

Aga koogid olid head ;)

Köögis on uued torud ka olemas... nii lahe!!!

PS. Ehhheeee, ja eile tegi Jüri oma kalendrisse märkme: dushikabiini silikoonimine :D

PS2. Kui eelmisel korral ma ise talle peaaegu abieluettepaneku tegin, siis seekord... :D:D:D Ahhhaahhaaaa