laupäev, 24. jaanuar 2009

Kepikõnd

Kui J'st ei saa olümpiavõitjat suusatamises, siis saab temast tubli rahvasportlane kepikõnnis (kunagi saab sellest ka ehk olümpiaala :D). Esimesed kolm minutit "pütilaudadel" olid päris edukad ja see nägi isegi veidi suusatamise moodi välja :) Aga siis sai "rada" otsa ja ta hakkas muudkui pots ja pots ümberkukkuma. Õnneks on tal suhteliselt lühikesed jalad ja kukkumine ei morjendanud teda eriti; mõned korrad sai ka täitsa ise püsti. Teada on, et iga algus on raske ja ega meist keegi pole sündinud suusad jalas (kui mõni norrakas jätta arvestamata) ja harjutamine pidavat meistriks tegema. Algus on tehtud.
Kui suusad jalast said, siis näitas ta ka oma hämmastavat kepikõnnioskust. Kuna ma pole seda ise kunagi harrastanud, siis ei oska ma ta tehnikat kommenteerida, aga mulle tundus küll, et kõik oleks nagu õige olnud.
PS! Hoolimata sellest, et J usinalt lumelabidat ja harja kasutas mattub pool hoovi ja sissesõiduteed praegugi, mil ta lõunaund magab, sügavas lumes.
Tegin täna mustsõstra-muffineid, mis mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud üldse kerkida, olid jälle tibi-roosad, kuid maitse oli iseenesest hea.
Unejutuna sai jälle kaks raamatut läbi, seekord olid luulekogud "Kolmed tähed" (V.Luik) ja "Liblikaga võidu" (J.Kaidla). Mul on tunne, et see ettelugemine avardab tunduvalt J'i sõnavara kui mitte muus, siis sellised kahtlase väärtusega sõnad nagu "pagan küll", "kurat" jt süvenevad üha. Ma tõesti polnud vare märganud, et igas lasteraamatus on need väljendid sees. Samas varem või hiljem õpiks ta need nii ehk naa selgeks: et parem siis juba varem :D.

Kommentaare ei ole: