Jalutasime eile 90 minutit õues ja J ei nõudnud kordagi sülle või siiski, siiski: korra olid tal käed püsti, kui üks koer sörkides vastu tuli. Ei teagi, mida teha, et ta nii hirmsasti koeri ei kardaks (aitäh, Lucky :D). Iseenesest on kartus muidugi parem kui see, et ta iga aia taga pistaks käe värava-/aiavahelt sisse ja ise seejuures räägiks rõõmsalt: "Kutsu, kutsu!".
J käis eile duši all. Ega selles nii väga midagi imelikku ei olekski ega ebaloomulikku, aga harjumatu oli see, et ma ei tohtinud hoida ei duši ega teda ka pesta. Ja ma pean tunnistama, et tal tuli see päris hästi välja. Ainult pähe ei suutnud ta veejuga suunata, ja siis sain veidi kasulik olla :) Aga juurde pidin ütlem ikka harjumuspärased sõnad: "Üks, kaks, kolm... sukeldu!"
Seda fraasi hakkasin kasutama siis, kui kunagi ammu J ujumas käis (seal soovitati ettehoiatada, millal veesahmakas pähe valatakse) ja kohe sai see ka kodus vannitades kasutusele võetud. Ma ei tea, mismoodi oleks näinud J'i peapesud siis, kui poleks veevalamisest teada andnud, kuid tundub, et see töötab. Nüüd nõuab ta juba ammu ise sukeldumist ja kilkamine käib otseloomulikult sinna juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar