Õpetus kuidas magama jäämist võimalikult kaugele lükata kõigile neile, kel puuduvad ideed.
Kui ma ei taha magama minna, siis pean :) ma kasutama igasugu kavalusi ja nippe.
Alustuseks üritan kõrvale hiilida mänguasjade jm koristamisest. Kuid enamasti see ei õnnestu, sest emme on kogemata tähelepanu kõrvale juhtinud ja koristamisest jätnud mulje kui lõbusast mängust.
Peale seda meenub mulle enamasti iseenesest, mis järgnevaks juhtuma hakkab. Seega on tark tõsta uuesti päevakorrale teema vanniminek (kuigi eelnevalt on mulle selgeks tehtud, miks pole see hetkel hea mõte). Igaksjuhuks tasub siis ju nuruda veel dushi alla... :D. Kui ka see õnne ei too, võiks proovida mõne pisaraga. Kui mõju ei avalda, võib vallandada pisarakose. Et emme ei unustaks, millepärast pisarad, võib vahepeal nuuksuda, karjuda, kaebelda, et vaja oleks vanni minna ikka.
Seejärel, kui jonnimine hakkab tüütuks muutuma, võib lasta end lohutada, sest eks see võta ka oma aja, ja täidab seega ühtlasi eesmärki: võimalikult hilja voodisse jõuda.
Edasi järgneb kindlasti riietumine. Siin tuleks kindlasti soovi avaldada, et kõike tahad ise teha, pusida veidi (loe: üritada jätta mulje, et tegemist on riietumisega) ja seejärel teatada protestivaimus, et ei saa hakkama. Kui abi on saabumas, siis tuleks sellest keelduda ja anda mõista, et tahad ikka ise veel proovida - tegemist pole ju allaandjaga. Siinjuures on oluline see, et algul oleks seljas võimalikult rohkem riideid, sest seda kauem annab siis venitada.
Kui siis lõpuks on kõik riided eemaldatud, tasuks ettevõtta veel üks lõbus porganditants. Seejuures tuleks tähele panna, et ei satuks pidzhaamat hoidva inimese lähedusse. Ja kuna riideid seljas pole, siis võiks veel kord teha juttu vannist :) ja veel kord jonnida.
Lohutamisega tasuks sel korral ettevaatlik olla, sest reeglina lõpeb see tuduriiete selga saamisega. Siis saabub pesu aeg: see on üks meeldivaim osa sellest õhtusest rituaalist. Hambapesu juures võib muidugi ka üritada vinti ülekeerata ntx sellega, et neelata pidevalt pastat alla ja siis teha ilmsüütud silmad, et ups, kogemata (tagajärjeks võib muidugi olla beebide hambapasta järgmisel korral, aga seda riski võiks veidi ikka kaaluda).
Kui voodist enam mingit pääsu ei tundu olevat, võib muidugi veel kord potile nõuda.
Kui juba teki all olla, siis tuleks võtta käsile harjumuspärane trall: nõuda vett, tekki, kaisulooma, unejuttu, veel vett, veel potile, süüa (seda, mille enne õhtusöögil järgi jätsid), piima, unejuttu, potile.
Vahepeal võib kaisulooma teki alla peita ja siis seda otsima asudes pöörata segi kogu voodi, sest siis saab veel korra äkki voodist välja, kui voodit korrastama hakatakse ja voodisse saades uuesti kõike traditsionaalset paluda, nõuda.
Kindlasti EI TOHI sulgeda hetkekski silmi, sest tegelikult oled sellest trallist ise ka juba selleks ajaks väsinud, ja võidki kogemata uinuda. Aga väikene teesklus ei tee paha, sest lapsevanemal on siis mulje, et varsti saabub õnn tema õuele ja siis üllatada teda veel mõne palvega. Minu emmel sai eile õhtul lõplikult mõõt täis alles sel hetkel.
Emme tegi käega nähtamatu horisontaalse kriipsu ja ise ütles samal ajal, et see on nüüd piir ja sellest enam kaugemale ei lähe.
Mina seejärel tõusin istuli ja vibutasin enda kaht kätt vertikaalses suunas ja ütlesin seejuures: "Ei ole piiru! Katki tegi piiru!"
Ja siis tegime kalli-kalli ja mina jäin tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar