Unenägu

Ma üldjuhul näen unenägusi igal ööl ja vahel siis ka, kui päeval magan. Enamasti ma neid ei mäleta või mäletan ärgates, et nägin und, aga mida, pole aimugi. Kui muidugi midagi eriti ekstreemset näen, siis jääb meelde ning vahel ärkan unenägude tõttu keset ööd üles ka.

Ma siiralt usun, et unenäod on alateadvuse kujundatud pilt inimese hirmudest või unistustest. Samas on muidugi terve ports selliseid unesi olnud, mida ei oska kohe kummassegi kategooriasse paigutada.

Lapsed pidid väidetavalt nägema oma läbielatud päevasündmusi unes. Seega jutt värvilistest unedest, kus nähti kiisusid ja kutsusid on sulaselge väljamõeldis.

Kui nüüd nii võtta, et päevasündmus elatakse öösel uuesti läbi ja mõtestatakse lahti ning sorteeritakse vastavatesse ajusoppidesse: siis ma ei saa üldse aru, kuidas võib mõni öö mööduda nii, et J ei ärka karjudes üles (sest nüüd vist ei möödu küll päeva, kus me EI tülitseks).

Tema tülitsemised minuga (ja ka teistega) on muutunud selliseks vaidlevaks. Kui ta varem lihtsalt kiskus mängukaaslastelt asjad käest ilma eelnevalt hoiatamata, siis nüüd on pilt selline: ta võtab ihaldatavast asjast kinni ja ütleb "anna teda (loe: seda)!". Kui verbaalselt ei sekku, siis ta arvab, et loeb tugevama õigus. Kui sõnadega öelda sellises situatsioonis "ei anna", siis hakkab J vaidlema, kuni lõpuks saab tigedaks ja röögatab "anna tiia (loe: siia)!". Viimane minuga muidugi ei õnnestu, aga nõrgemanärvilised ehmatuvad ta pröökamise peale ja lasevad hetkeks seejuures asjast lahti ja J on seejärel muidugi võidurõõmus. Ning seletamine siinjuures, et nii pole ilus, ei anna mittemingit tulemust - räägi nagu kardinatega (need reageerivad ka ehk rohkem jutule, kui kuskilt mingi tuuleiil või õhuvoog neid liigutab).

Kui seesugustele röövimistele ei järgne suuremat kisa ühelt või teiselt poolt, siis ma ei sekku üldse.

Teine teema on igasugune keelamine. "J, ei tohi!" keeldu kasutan ma ainult seesugustes situatsioonides, mis talle eluohtlikud on. Muudel juhtudel esitan pigem küsimuse, et kas seda tohib või ei tohi. Varem oli temapoolne vastus alati minuga ühel meelel. Nüüd aga on sõnavarasse tulnud sõna "äkki", mida ta aktiivselt kasutab lauses "äkki tohib?". Ja ma isegi tean, kuskohast see "äkki" tulnud on: ma ise kasutan seda siis, kui ta mingi toiduga pirtsutab, siis küsin "aga äkki täna maitseb see Sulle?! Proovi!" :), mille peale ma enamasti saan siiski vastuseks "ei puuri (loe: proovi)!"

Piiri mõõdetakse meie peres igatahes sajaga ja millimeetri täpsusega :D

Kui nüüd tagasi unede juurde tulla, siis täna öösel ärkasin üles selle peale, et J hakkas itsitama ja paar sekundit hiljem röökis "ei viska!": ja täpselt selline situatsioon oli meil vahetult enne magamajäämist, kus ma jälle hakkasin mänguasju kilekotti ajama... Kahjuks tänu sellele ärkamisele jäi mul enda unenägu pooleli :S. J ärkas ise ka oma karjatuse peale üles, ja hakkas nõudma, et ma üles tõuseks ja teleri mängima paneks - kell näitas siis veidi peale kolme :D

__________________

Kuskohast on tulnud (eba)uskumus, et reede ja 13 on kuidagi natuke halvaendeline? Sel päeval ju isegi nõiad ei tohi nõiduda... ??? Kes teab, seletagu ära!

__________________

PS! Esimene, kes seda posti loeb, on tuhandes ;)