laupäev, 4. aprill 2009

Harjutamine teeb meistriks

Käin juba lasteaias,
ei ole väike ma...
Ka kodus lauast laiast
võin üle vaadata...
Ma pole enam beebi,
vaid töötan nagu mees...
Ma joonin, maalin, kleebin
ja kauneid pilte teen...
(see on J'i üks lemmikuimaid laule viimasel ajal)
__________________________________
Esmaspäeva hommik algas lasteaias peale haigust jällegi edukalt. Kusjuures ongi vaja lapsel nn sinist lehte. Meid võeti sel korral ilma selleta jutule õnneks ikka, sest ma polnud märganud eelnevalt seda küsida ja õpetajad polnud jälle valgustanud seesuguse infoga mind. Lahtiriietumine võttis aega umbes 10+ minutit. Lõunal ootas mind ees rõõmsameelne poiss, kellel silmad kergelt niisked (pisarad saabusid mind nähes). Õhtupoolikul rääkis J, et läheb homme ka lasteaeda.
Teisipäeva hommikul polnud eelmise õhtu jutust enam miskit järel. Mina meelitasin, et lähme eilseid pilte vaatama (plastiliinist olid teinud vineeralusele pildi, teemaks Lilled, J oli lumememme teinud :D). Seda hakkas ta aga riietusruumis sajaga ärakasutama. Nimelt olid pildid aknalaual ja ta ei ulatunud ise neid nägema ja nõudis sülle - see aga oli täielik püünis... ega ta enam polnud nõus mu sülest maha minema ka. Lõpuks oli nõus mind ikka minema lubama, kuid siis otsustas siiski, et ma ei tohi minna. Kasvataja jäi teda lohutama. Rühmast vain välja umbes 8 minutiga. Lõunal oli laps nii rõõmus ja keksis ümber minu ja õpetaja, kui arutasime, millal J võiks lõunaune ka lasteaias magada. Koos otsustasime, et enne järgmist nädalat ei jää veel. J keeldus riidesse panemast, kuna lasteaias on tore.
Kolmapäeva hommik algas paljutõotavalt: kuni lasteaia väravani. Seal algas kiun, et lasteaed on katki ja emme töö on katki ja kõik on paha, paha... Rühmast sain välja 7 minutiga. Järgi minnes teatas ta kohe, et toit oli paha ja tema ei söönud. (eelnevatel päevadel on ta ka toitunud ainult leivast, piimast, jogurtist või kohupiimast).
Neljapäeval polnud J taas valmis minu äraminekuks, kui õpetaja kutsus teda enda sülle, et saaks koos minna aknale mulle lehvitama, siis hakkas J kätega vehkima ja karjus: "Ei taha! Mine ära!" ja jooksis rühma. Kui mina siis aknast möödusin, oli J aknal ja lehvitas ning nuttis (mina naeratasin ja lehvitasin; silmapiirilt kadudes oli vaja silmanurka kuivatada). Lõunal lasteaias oli juba rühmast kuulda, kui J hakkas söögilauas teiste ees kelkima: "Minu emme tuli! See on minu emme!" Olgu lisatud, et äratulekuks riidessepanek võtab aega nii umbes 12-15 minutit (mina ei saa aru, mis nipiga nemad üldse päeval õue jõuavad seal, hakkavad vist peale hommikusööki kohe sättima :D). Oluliselt pikendas meie äratulekut ka preili M., kes tuli meiega lobisema (ma ei imesta üldse, et nädal lasteaeda on J'st teinud täieliku jutupauniku).
Reede hommikul ma enam virinat ei kuulnud lasteaeda minnes. J teatas hoopis, et teeb mulle uksele kopp-kopp ja siis läheb aknale lehvitama. Ja kõik toimuski täpselt nii. Olin rühmast väljas 5 minutiga (enam kiiremini vist polegi võimalik! see välgukiirusel lapse jätmine toimub kõik seetõttu, et ma ise ikka kella 9ks tööle hakkaks jõudma, sest kui ma 08:10 bussile ei jõua, siis pean läbi Tammsaare pargi jooksma ajaga, mis pakuks tõsist konkurentsi sprinteritele...), J lehvitas aknal: nägu naerul ja silmad veidi niisked. Lõunal oli ta väga heas tujus.
No miks ei peakski, kui ta saab lasteaias mängida, joonistada, kleepida, voolida, võimelda, joosta, õues liivakastis mängida, karuselliga sõita ja "rongiga sõita" (loe: paelast kinnihoides jalutada ümber lasteaiamaja :D) ja järgmisest nädalast ka laulda ja tantsida.
Kuigi ega lasteaed nüüd üdini positiivne koht ka pole. Ühel päeval teatas ta, et kakles ühe poisiga ja poiss hammustas teda. Hiljem väitis, et tema hammustas poissi. Mina ei tea, tundub, et ju mõtles välja, sest õpetajad pole küll midagi seesugust rääkinud ja J'l vähemasti puudusid kaklusjäljed kehal. Veel nõudis J söögilauas kokat :O. Kui küsisin, et näita, kus see on, ma annan, siis hakkas ta osutama igasugustele suvalistele asjadele. Rohkem ei tule hetkel meelde...
Ametlik teadaanne: elame jälle linnas ja oleme seega rohkem kättesaadavad ega sõltu enam rongiaegadest oma minekute ja tulekutega: SUPER!

Kommentaare ei ole: