J on ääretult mugav ja ta naudib teenindust meelsasti, eelkõige käib see söömise kohta. Kui ta oli 10-kuune, pistsin talle lusika pihku ja ta tegi sellega liigutusi, mis enam-vähem meenutavad söömist (sellest ka on koduvideo olemas). Kui J oli 18-kuune sõi ta juba kahvliga täitsa osavalt. Ja tänane pilt on selline, et kui teda ei söödeta, siis ei söö ta üldse.
Asi sai alguse sellest, et J'le meeldib süüa putru kuumana ja siis ei saa talle lusikat pihku pista, sest ta kühveldaks seda sel juhul keskelt ja põletaks end ära (treenimise tulemusel sööb ta täna juba ka jahtunud putru). Seejuures ei jäänud terasel lapsel aga mitte märkamata, et väga mugav on süües ainult suud avada - nagu oleks tegemist magava kassiga, kellele hiir ise suhu jookseb :D.
Algul hakkas ta abi paluma suppi süües, hiljem juba prae juures ja täna sööb ta ise ainult jogurtit ja pastat ja maiustusi. Ning asi ei ole üldse mitte selles, et ta ei oskaks, oskab küll!
Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et parim kokk on tühi kõht, ja pudrutaldriku juurde pole keegi veel nälga surnud. Olemas oligi jahtunud puder, ja panin J'ile lusika pihku. Ta siis kühveldas umbes 3 lusikat putru suhu ja seejärel hakkas abi nõudma. Keeldusin aitamast, ja soovitasin tal ise süüa. Asi lõppes suure jonniga: J tõstis häält, et ma ei lasknud tal harjumuspärast mugavust nautida ja vanaisa oli häiritud, et ma last kiusan ja näljutan. Minu jonn oli kõige suurem: kui ei taha on ilma ja kõik!
Tund aega hiljem oli J'l kõht tühi ja ta nõudis saia (loe: leiba). Keelasin ja ütlesin, et oodaku järgmist söögikorda, siis saab suppi. Vahepeal käis vanaisa poes ja tõi lapsele banaani, sest laps ei saa ju ometi nälgas olla!!!
Lõunasöögil keeldus J samuti lusikat liigutamast ja jäi ka niiviisi lõunasöögist ilma.
Õhtul ütles mu sihikindlus üles, sest J pole eales nii jonnakas olnud kui sel päeval...
Tänane seis selline:
Mina: "Ole pai, söö ise!" (lastides ise samal ajal lusikat)
J: "Ei taha!"
Mina: "Näita, kas Sa oskad ise süüa!"
J võttis seejärel ise ühe ampsu, pani lusika kohe taldrikusse tagasi ja hakkas abi paluma.
Mina: "Aga praegu on ju Sinu kord!"
J: "EI!!!!"
Mina: "Võta söö ise ikka!"
J: "Ei taha! Emme isekord on!" (seda väljendit kasutab ta iga kord, kui arvab, et kellegi teise kord on)
Taldrik sai siis tühjaks seekord nii, et kordamööda liigutasime lusikat. Mina tegin vahepeal sohki ka, pannes lusikas tema jaoks valmis, aga jätsin selle taldriku servale ootama. Õnneks ta ei saanud aru.
Teine teema on aga tervislik toitumine, mille kohta täna juhtusin lugema. Ainsad toiduainetegrupid, millede söömisega J'l probleeme pole, on teraviljatooted, piimatooted ja maiustused. Kõik muu on alla igasugust arvestust. Eriti kurvad lood on puuviljade ja lihaga.
Kui kellelgi juhtumisi on ideid, et kuidas petta last ja sööta talle sisse viinamarju, pirne, jm puuvilju (va banaan), siis ootan neid rõõmuga. Õuna tunnistab ta söödavaks koogi sees ja moosina (kahtlane ainult, kas sel juhul ta sellest midagi kasulikku saab).
Ja kõhuvalu kurdab ta ka jätkuvalt vähemalt korra päevas. Kuidagi imelik tundub see. Kui algul hakkas tal kõht alati siis valutama, kui palusin tal mänguasju koristada, siis nüüd valutab tal see vahest ka täiesti lambist. Aga see valu kaob sama kiiresti kui tekib - seega ei suuda ma seda kuidagi tõsiselt võtta. Ei tea, kas on muretsemiseks põhjust või ei. Ise ei taha uskuda, et nii väike laps teeskleks, aga ta fantaasiamängud on piiritud (täna käisime õues nähtamatute suuskadega suusatamas, sõime nähtamatuid pannkooke nähtamatu kohupiima ja nähtamatu moosiga ja tegime nähtamatut bensiini - sellest viimasest ei saanud ma ise ka üldse aru :D). Ei tea, kas oleks mõtet igaksjuhuks arstiga kontakteeruda ja mingeid analüüse paluda või jätta kõik nii nagu on, lootes, et ehk ikka mingi mäng ja ajaga lõpetab selle ära?...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar