Alustuseks olgu öeldud, et kuna J'le ei võimaldatud eelmise aasta sügiseks minust privaatsust, siis oli ta sunnitud mind taluma ka edaspidi peaaegu 24/7.
Kuna tema ISE on juba suhteliselt suureks kasvanud selle ajaga, siis umbes kuu aega tagasi hakkasin ma taas uurima võimalusi J'i iseseisvumiseks (ol,gem aus, hoolimata laisast emmest suudab J viljeleda kodus nn õpitud abitust - ja ärge küsige, kuidas see võimalik on: kanaema kompleks, mis muud).. Ja see, mida ma teada sain, ei olnud just roosiline... Kui ikka ainult 7 uut last saab minna lasteaeda, ja minu laps on järjekorras alles 19., siis on raske uskuda, et enne teda 13 lapsevanemat ütlevad, et nad ei tahagi kohta. (teistes lasteaedades lubati küll rohkem lapsi vastuvõtta, aga see-eest oli järjekorra koht ka kordi tagapool: suurusjärk umbes selline, et 40 lapsevanemat keelduks kohast).
Järgmiseks hakkasin uurima päevahoiu variante. Üks oli ilusam ja õdusam kui teine... hinnad olid veelgi ilusamad. Tallinna linn kopenseeriks summast küll peaaegu 2000 krooni, aga lõppsumma oli ikka mu meelest suur (maksmise mõttes). Kurb, aga see ei tundunud kahjuks mõeldav.
Ja kuna majanduslik olukord (riiklikus mõttes) just erilist turvatunnet ei süvenda, siis ei julgeks ma ka riski võtta, et loobuda oma ametlikust töökohast ja loota, et ehk lähevad ajad kunagi paremaks ja töökohti turul jälle jalaga segada, saada ainult cv...
Edasi ei jäänud muud üle, kui saata kiri Haridusametisse. Piirkondlik ametnik soovitas laps panna vene-lasteaeda (ja sedagi mitte samasse regiooni). Aga kuna olin kirja saatnud ka Haridusameti üldmeilile, siis sain sealt suhteliselt konkreetse pakkumise.
Leppisin siis kokku kohtumise ja rääkisin muudkui J'le, et varsti lähme lasteaeda vaatama..., kuniks ma olin sunnitud kohtumise hommikul selle tühistama, sest J oli haigeks jäänud...
See eelnev oli kõik proloog ;)
Nüüd olin ma targem, plaanisin kindlalt minekut, aga J'le ei maininud poolt sõnakestki sellest. Ta sai alles linnas teada, kuhu meie jalakesed meid viivad :). Kuna ma talle nädal aega varem olin lasteaeda täiega haipinud, siis oli tal seda ainult rõõm kuulda.
Kõigepealt otsisime väravat (huvitav, et lasteaedadel on värav alati täiesti ajuvabas kohas), ja siis umbes sama kaua ust, millest siseneda. J teatas trikoloori nähes rõõmsalt: "Eesti lipp! Eesti lipp! Näe, emme!". Kui ma ta käest siis küsisin, et mis ta nimi on, oli vastus jälle: President :D Korrigeerisin.
Siis vajutasime kordi fonoluku nupule, aga ei midagi... vahepeal tekkis juba tunne, et oleme vist ikka vale ukse taga... kuni siis lõpuks uks ka avanes. Vastuvõtt oli igati soe ja tore. Kodutöö oli muidugi eelnevalt ka korralikult tehtud: sünnitunnistusest oli olemas koopia ja avaldus oli eelnevalt täidetud. Olime nõus sellega, et juulis pean hakkama ise organiseerima mingit muud hoiuvarianti, sest siis lasteaed suletud - seega edaspidi ma hakkan ilmselt juulikuus puhkama :D (normaalne, pole töölegi veel läinud, ja juba unistan puhkusest :D)..
Kui juhataja hakkas J'i kohta infot andmebaasi toksima, oli ta siiralt üllatunud, et J on ´juba nelja lasteasutuse järtsus. Nimelt minu kolmandas lasteaia eelistuses avaldust täites, väitis sealne juhataja, et laps võib olla kolme aia ja ühe sõime järjekorras. Nüüd ma ei teagi, kas see peab paika või mitte, sest siiani pole sellest nagu probleemi olnud...
Kui andmed olid sisestatud, siis ütles juhataja, et näitab meile rühma, ja küsis, et kas arstitõend on olemas. Loomulikult ei olnud, sest ma arvasin, et seda pole enne vaja kui siis, mil ta kuhugi võetakse vastu.
Rühm asus kuskil teises maja otsas. Kohe tuli meile õpetaja vastu, kes oli äraütlemata rõõmsameelne (mu käest juhata küsis rühma eelistust ka, et kas tahan vanemaid või nooremaid kasvatajaid.... eelistasin nooremaid). J oli häbelik ja kui ta nime küsiti, siis otseloomulikult ütles ta, et on President :D.
Siis vestlesin õpetajaga kõigest olulisest ja J samal ajal mängis juba teiste lastega. Peale mõningast vestlust arvas õpetaja, et talle tundub,et J on täitsa lasteaiaküps. Kuigi ma olin tunnistanud, et ta eriti agar lusikatõstmises kodus ei ole. Aga seda kompenseerisid ilmselt mähkmevabadus, lõunane uni, riietumisoskus. Täiesti veider oli, et ükski laps ei kakelnud sel ajal, kui me seal olime (ma oma vaimusilmas olin kujutanud, et lasteaias on pidevalt üks röökimine ja kisamine ja mänguasjade tirimine).
J käis koos teiste lastega pissil ja siis riietusruumis tuli üks poiss meie juurde oma fliisi näitama, ja J hakkas kelkima, et tema läheb trolli peale :D (lapsed hakkasid samal ajal õue minema) ja seda ta ikka korrutas mitmeid kordi... ma usun, et ma ei liialda, et umbes sama palju, kui seal lapsi oli :D.
Ja siis öeldi meile, et kas esmaspäevaks saame me tõendi tuua, et siis võib J juba rühma tulla :O.
See oli alles üllatuste üllatus!!! Ma hommikul läksin sinna ju lootuses, et nad mu lapse ikka sügiseks võtaksid, ja nüüd oligi see kauaoodatud ja kauge hetk lõpuks käes: selline tunne nagu elu parim hetk - nüüd ma siis tean ka, mis tunne on (valges kleidis) abielluda :D.
Teate, ma oleksin tahtnud lausa keksida või visata paar hundiratast... nii õnnelik olin (suu oli iseenesest mõistetavalt kogu aeg kõrvuni).
Olin sutt õnnelik, siis hakkasin rõõmsat uudist pöidlahoidjatega jagama. Ning siis saabus paanika: appi, lapsel pole ju lasteaiariideid ega -jalatseid.
No ja peale seda muidugi ka see, et oi-oi-oi, ma pean ju nüüd varsti siis tööle minema, ja ise ei mäleta programmigi! Ja mismoodi see kõik logistiliselt hakkab väljanägema - see on muidugi paras peavalu.
Imelik, et see on alati tundunud nii kauge tulevikuna, ja nüüd korraga on see käes: mu laps on suureks saanud ja läheb lasteaeda :)
Peale lasteaeda me suundusime Viru Keskusesse, kus ma jätsin J'i südame rahuga mängunurka Väike Päike. Ise käisin samal ajal poodides ringivaatamas. Kui vahepeal mängunurka tagasi läksin, et küsida, kas J tahab ehk pissile, siis ta ajas mind minema, kuna tahab veel mängida. Loodan, et see lasteaia värk hakkab sama edukalt sujuma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar