Nähtamatu raha

Juba mitu kuud on J usinalt "tööl käinud" ja selle eest ka ilmselgelt palka saanud. Kahjuks või õnneks :) pole mul au teada, mis tööd ta teeb - aga makstakse talle hästi. See lihtsalt peab nii olema, sest muidu ei lehvitaks ta igal võimalikul ja võimatul juhul rahaga. Igatahes ei möödu päevagi, mil ta kellelegi lihtsalt niisama ilusate siniste silmade eest raha ei pakuks. Mul on juba väike hirm, et kui nii jätkub, areneb temas mentaliteet, et kõike saabki raha eest (samas ega see väga vale ei olekski, aga kena oleks ju ikkagi mõelda, et inimesed ei ole ostetavad ja müüdavad).

Nüüd on ta hakanud raha kasutama ka väljaspool kodu. Näiteks kodupoes käies on tihti nii, et ta istub ilusti kärus ja mina laon vajalikke asju. Aeg-ajalt ta tuletab mulle meelde, mis me veel pidime ostma. Ja iga kord arvab ta, et kassile peaks ka midagi ostma (olenemata sellest, et kassil on suur toidukott kodus olemas). Endale ta enamsti midagi väga ei nuia, sest tavaliselt lepime me enne poodi kokku, mida meil vaja on. Artikkel, milleta me eriti ei saa, on muidugi Lotte küpsised (aga kuna ma talle neid hulgi ei anna, siis enamasti ei pea me Lottet kaasa endaga võtma) ja ma polegi aru saanud, kas asi on rohkem Lotte-vaimustuses või tõesti küpsisehulluses... Kui me siis lõpuks tiiruga kassani oleme jõudnud, siis tahab J aidata kaupa liinile laduda. Ja seejärel teretab ta naeratades müüjat ja hakkab kohe raha pakkuma. Enamasti palun ma raha anda enda kätte ja siis koos reaalse rahaga asetan ka nähtamatu raha rahaalusele, aga vahel hakkavad müüjad ise nähtamatut raha talt juba vastu võtma. Arusaadav, me satume poodi ju õhtuti, kui müüjal on pikast päevast juba kopp ees ja väike rõõmus poiss teeb oma mänguga ka neil tuju vist veidi rõõmsamaks. Paraku juhib see ka nende tähelepanu töölt kõrvale. Ja meie eilne ostusumma oli 124.20. Sellisel juhul alustan ma maksmist alati sentidest, sest neid tuleb ju alati otsida kuskilt taskust ja vahel mõni kapriissem müüja ei malda oodata, mil mina sente otsin. Peale 20 sendi leidmist, asetasin raha alusele 2-kroonise ja kaks 1-kroonist münti ja kuna mul väikseid kupüüre polnud, siis andsin kaks 100-kroonist. Müüja võttis siis kogu selle raha ja siis ulatas mulle 100 krooni tagasi. Mina jäin tekkinud olukorda imestunud ja arusaamatul pilgul vaatama ja müüja seletas mulle, et üks 100-kroonine on liiast, kuna summa on 124.- mitte 224.- :D. Ma andsin talle siis väikse vihje ja siis sai ta ise ka aru, kes valesti arvutas :). Aga võibolla oskavad müüjad tänapäeval kehvemini arvutada, kuna enamus inimesi sooritavad kaardimakseid?

Igastahes ei taha ma hakata J'le raha pihku pistma, et ta saaks sellega ISE maksma hakata. Võib-olla peaks?

Kui ostud on kotti laotud, siis tahab J viia käru tagasi sinna, kus me selle võtsime ja mina ei tohi teda seejuures aidata. Ja käru peab ilmtingimata saama täpselt samasse ritta, kus see enne oli :).

Õues tahab ta minna alati trepist mitte kaldteed mööda ja poolel teel koju teeskleb ta vahel väsinut ja nõuab sülle, kuhu ta üha harvemini saab.