Juhhhhuuuu...

..., väsitav töönädal ongi selja taha jäänud [missiis, et reaalselt ainult kaks tööpäeva oligi: järgmine nädal on ainult ÜKS... ja mis nii küll minu motost (Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - kui mitte muu, siis töö vastu) saab???].

Kuna ma pole siin oma kolmapäevasest maalt koju jõudmisest rääkinud, siis palun väga... kerime nüüd aega veidi tagasi ja meenutagem kesknädalat. Torm oli vaibunud ja meie istusime rongis. J seletas midagi Pardist, kes rongi juhib, mina kinnitasin ta fakte või lükkasin ümber (rongi juhib Part; pileti saab Pardilt, Part puhkab, Part laulab, Part jne). Tavaliselt ma ei kuula eriti teiste inimeste vestlusi pealt, kuid kuna tegu oli ma arvan viienda klassi lastega, kes olid teel Tallinnasse kinno, siis rääkisid nad suht valjuhäälselt. Arutleti selle üle, kelleks keegi suurest peast saada tahab :) Kõik oli selline tavaline: autojuht, ärimees, näitleja, kuni üks poiss teatas, et tema tahab saada rongijuhiks. No üsna loogiline, et rongis sõitev laps tahab rongi ja raketis olev laps raketti juhtida, eks? Aga see polnud veel kaugeltki kõik tema suurejoonelises plaanis :D. Oma rongiga tahtis ta sõita Ämblikutemaale ja hakata seal Ämblikmeeste pealikuks :D - vot on unistus!!! Ja siis tabasin end mõttelt, et praeguse aja lastel on kõigil mingi maania küljes mingi multika- filmi- või muu tegelasega. Kas nö meie ajal ei olnud sellist nähtust üldse või oli meil selle asemel midagi muud? Või oli meie maania oktoobrilaps ja hiljem pioneer olemine? (vahemärkusena olgu ära öeldud, et ma pole pioneer mitte sekunditki olnud ja ruudulist seelikut ma ka kanda ei saanud). Ega ma väga palju tarka ei jõudnudki seal rongis mõelda, sest 30 minutit hiljem olin ma ju taas juba õues. Lippasime kiirelt ka poest läbi ja siis kiirelt koju, et ahju kütma hakata. Opppaaa, valearvestus! Seisin tänaval oma värava taga justkui soolasambaks kivistununa... nimelt on tänavast väravani veidi üle meetri maad vist, kus oli minu puusa kõrgune vall, mis sujuvalt läks hangeks ja teispool väravat oli sama kõrge hang (teise värava juures oli lugu täpselt sama hull). Olukord oli nii halenaljakas, et ei osanud ei nutta ega naerda :). Lõpuks sumasin lund trotsides siiski valli otsa, tõstsin J ka sinna, siis üritasin meid mõlemaid üle värava saada. Kui see õnnestus, olid mu püksisääred paksult lund täis, sumasime trepini, mis meenutas pigem mingit mäge. Üritasin tunde järgi astmed leida... Toas panime ahju küdema, võtsime kuuri võtme, sumasin selleni (J jäi trepi juurde) ja hakkasin siis lund rookima. Ma oleksin seda ausõna nautinud, kui ma poleks eelmisel päeval vaadanud ilmateadet, kus ikka väga kindlalt lubati neljapäevast sula :D. Peale tööd käisime korra traktoreid vaatamas, varsti me neid oma koduaknast enam ei näe - pood hakkab valmis saama. Apteekist ostsime nn laste šokolaadi. Lõunauni oli äraütlemata magus nii mulle kui J'le.

Täna hommikul tuli plaan taas maale tulla - siin on mõnusam haige olla (J'l ja mul on mõlemil kerge köha ja nõme nohu), kogu aeg on ühtlane toatemperatuur ja kui asi eriti hulluks läheb, on teenindav personal kohapeal olemas :D, kes süüa teeb ja niisama poputab :):). Kui olime väljamõelnud, kes meid saab rongilt maale aidata, siis hakkasime õhtut ootama... Kodus enne tulekut küsisin J'lt igaks juhuks, kas ta potile ka veel tahab (kuigi ta ise oma hädadest teada ilusti annab, pole ta veel aru saanud, et alati ja kohe ei ole ehk võimalust enese kergendamiseks), vastus oli eitav. Kui me siis olime jalutanud ja hüpelnud üle lumepallide (meie hoovis oli lumi enamjaolt kadunud), mis teeservas olid rongijaama, siis perroonil teatas J korraga, et tal on pissihäde!!! Läksime siis varjulisemasse kohta ja avasin ta lukud ja lasin ta pükse veidi allapoole, et ta saaks oma hädast lahti... seisis sekundi või kaks ja teatas siis üllatusega eneselegi, et ei tule. Seejärel tormasime tagasi perroonile, et mite rongist mah jääda. Rongis selgus, et täna on hea päev mängida Anu Saagimit ja Carolat :D... ainult selle vahega, et meie ei pidanud tasuta sõiduks mitte kedagi ärarääkima, me lihtsalt ei näinud kuni viimase sekundini rongis mitte ainsamatki piletimüüjat!

Vaatasin Kelgukoeri ja irvitasin - ju olid minu maitse järgi naljad. Nüüd hakkan vennale auto jaoks plaate kopeerima. Homseks on suured plaanid, aga täna ma neist ei räägi, sest mida ma muidu mõni teine päev (ehk võibolla juba homme) siis räägiks... :D