..., siis olen ma üldjuhul korralik juht: täidan liikluseeskirju ja olen viisakas :), lubades inimestel vöötrajal teed ületada ja lastes teistel autodel rida vahetada. Kiirust ma vahel ületan, kuid ma ei kiitle sellega. Möödasõite ma ei armasta (ja selleks on ka päris hea põhjus). Olen põhjustanud kaks pleki kriipimist/mõlkimist ja kahel korral on minu juhitud autole tagant sissesõidetud (ühel korral läks auto mahakandmisele): inimohvreid ja - vigastusi pole õnneks kunagi olnud: ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku).
Kui ma olen jalakäija, siis olen ma ka üldjuhul korralik ja viisakas, järgides liikluseeskirju: ma lähen üle tee rohelise tulega või vöötrajalt, eelnevate puudumisel vaatan alati vasakule, paremale, vasakule. Enne teeületamist veendun alati, et autojuhid on mind märganud. Mu jope küljes ripub helkur.
Oma lapse liikluskasvatusega alustasin ma põhimõtteliselt kohe, kui ta sündis: minnes vankriga üle tee ainult selleks mõeldud kohtadest (käies kasvõi 100m vastassuunas). Õigemini süvendasin ma nii endale harjumust käituda eeskujulikult: kuidas ma saaksin muidu lapselt hiljem nõuda asju, milledes ise eksin. Valgusfooride ja ülekäiguradade juures ütlen ma talle alati, et ainult siis tohib minna, kui on roheline tuli ja autod seisavad... Tundub, et see kõik on hakanud vilja kandma. Täna poest tulles kõndisime ilusti vasakulpool teeservas (J kõndis teepervel, mina veidi teel) ja siis korraga sikutas J mind käest ja ütles: "Emme, maha!", andes sellega märku, et ma ei kõnniks tee peal. Kinnitasin, et tal on õigus ja läksin ka saabastega pori :) sisse kõndima, ja siis lisas J: "Tato sõida, tuut-tuut!" (loe: autod annavad signaali, kui ees oled). Sel hetkel olin ma nii enda kui lapse üle uhke: me kõnnime õigel teel ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar