...ja mu kõrvale on see ikka väga võõras. Asi sai alguse vist üleeelmisel nädalavahetusel, mil J "kaotas" emme silmist ja hakkas otsima, hüüdes: "Emme! Emme!", aga kuna ma olin ikka täitsa kadunud, siis tõttas J'le abivalmis onutütar appi, kes hakkas ka J'i emmet otsima, hüüdes nii nagu teda mind kutsub :). Lõpuks leidis J mu ikka üles.
Teema jäi soiku kuniks me jälle suuremasse seltskonda sattusime ja mind eesnimepidi kõnetati. Ja eile lõunal siis hakkas J ka mind kutsuma nimega :D. Peale lõunaund olin jälle emme, aga õhtuks olin ma jälle A :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar