27.11.2012 kell 08:58
Eile õhtul vaatasin midagi telerist, kui järsku kostus köögist mingi põnts. Oli aimatav, et meie Kassipreili eiras taas fakti, et oleme kodus (ja oli südamerahus jalutanud kapi peal). J läks kööki vaatama ja pilt, mis talle avanes… Kutsus mind kööki: “Emme, P kakas põrandale!” See oli lause, mille peale ma otseloomulikult kohale tormasin, sest sellist asja pole meie majas lihtsalt kunagi juhtunud. Ja seal see kass oli: madalam kui muru ja junn keset põrandat (kassi jaoks küll nagu liiga suur, aga mitte võimatu). Olin ahastuse äärel. No mis mõttes?!? Ta pole seda kunagi teinud, isegi siis mitte, kui liivakastis on ikka väga vana liiv olnud. Koristamisasju kraanikausikapist võtma hakates jäi pilk pidama taldrikule, mis kraanikausi kõrval oli. Ja siis oli asi selge. Nimelt polnud põrandal mitte junn, vaid hoopis verivorst, mille me eelnevalt olime tunnistanud söömiskõlbmatuks. Aga kuna need olid prügikotti viskamiseks liiga soojad, siis jäid need kraanikausi kõrvale taldrikule jahtuma. Oh, milline kergendus! Ja kuuldud põntsatus oli tingitud sellest, kui kass oli verivorsti põrandale visanud ja ise järele hüpanud. Aga kass tahtis neid täpselt nii kaua, kuni need olid taldrikul. Arusaadav ka, sest need olid ju söömiskõlbmatud! Igaljuhul ei soovita ma osta sellist toodet nagu Rakvere Lihakombinaadi Eesti Rahwa verivorst, millel peal neoonroosa kiri “rahva lemmik”. Need saavad olla lemmikud ainult neile, kellele maitseb, kui verivorsti sisu on poolvedel pasta. Minule ei meeldi. Minule meeldib, kui kruup on kruup ja mõni liha või pekitükk kah ja ikka selline tahke sisuga vorst. Kahjuks tol päeval, kui need koju vedasin polnud kodupoes midagi paremat kah valida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar