Täna hommikul istusin köögis, jõin kohvi ja lahendasin ristsõna. J toimetas omaette sealsamas mu vahetus läheduses. Korraga püüdis ta mu tähelepanu fraasiga "Oi, oi, oi!". Kui pilgu selja taha viskasin, nägin, et ta oli kapilt või toolilt mingi jõuluteemalise mustriga kanga maha ajanud. Kuna ´pahandus polnud ju eriti suur ja see vist kogemata juhtus, siis riidlema ma ei hakanud. Asusin seda kokku korjama ja küsisin J'lt: "Aga mis Mimmi küll praegu ütleks, kui seda näeks?!"
J: "Kulat!"Mina (lootuses, et kuulsin valesti): "Mida?!"
J: "Kulat, Mimmi kulat"
Kusjuures minu arvates Mimmi nagu ei kasutagi seda sõna või kui, siis väga harva. Hoopis sagedamini kasutab seda J'i vanavanaisa, kes võib vabalt ühte lausesse viis korda just seda kirumissõna öelda. Kahjuks aga talle ei tee enam selgeks ka, et jälgigu oma sõnavara rohkem.
Leib kerkis ahjus uskumatult hästi, kuid küpsedes läks siiski aiataha. Aga jonni ma ka veel ei jäta, sest samm paremuse poole ju juba oli. Las mu leivajuuretis kogub veel nädalakese jõudu... nii ehk on lootus jõuludeks ka see päris õige leib lauale saada.
Tänase päeva otsustasin koristamise tähe all mööda saata. Tolmuimetud on juba 3 tuba ja esik - ma olen alles poolel teel ja varsti saabub Mimmi töölt... siis teadagi väike kohv ja edasi võite ise arvata: ongi õhtu käes ja kessee pimedas ikka enam rabeleb :D.
Tegelikult on nii imeilus ilm, et tundub lausa patt toas passida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar