Klienditeenindajad...

...on reeglina sellised, kes ei jäta kedagi külmaks, nad kas on meeldivad ja abivalmid või ükskõiksed ja hoolimatud. Ok, mõni üksik on ka, kes ei jäta mingit muljet. Siinkohal räägin mina nüüd oma eilse loo ühe teenindajaga, ja ma olen tänaseks juba suhteliselt rahunenud.

Jõudsin peale tööpäeva lõppu J'ga bussijaama, kui kell näitas 18:28 ja bussini oli siis aega 6 minutit. 18:30 (jah, kärsituna vaatan ma kella isegi kaks või enam korda minutis) tuli buss, aga hoopis vastassuunast ning keeras mõni meeter peale meid otsa ringi ja sõitis ette. Astusime rõõmsalt bussi, raha näppus. Enne kui olime trepist korralikult üles saanud, sulges juht uksed ja asus sõitma, ise torises, et me võime teinekord hoopis maha jääda, kui nii hilja tuleme. Kui mainisin, et minu teada on bussi väljumisaeg 18:34, siis sain teada, et jah on küll, kuid juhil on see viimane ring, ja ta tahab ka varem koju saada :O. Hakkasin talle raha ulatama, kui sain vastuse, et minge edasi, mul kassa juba ammu tehtud. Kui ta alevikust välja sai, hakkas ta täiega kihutama: istusime bussijuhist diagonaalis ja tänu sellele oli mul võimalus ka spidomeetril pilku hoida, mis vahepeal näitas lausa 100!!! Kurvides hoidsin J'i kinni, sest tal oli tõsiseid raskusi paigalpüsimisega. Ülevalt riiulilt lendas kahel korral ajakiri. Meie kodutänavas, kus on lubatud kiirus max 50, sõitis juht 65'ga. Kui peatusesse jõudsime, siis küsis, et kas me sõidame iga päev ja käskis varem kohal olla (varem=10 kuni 15 minutit lausa), ise lubas, et siis teab, et enne ära ei sõida, kui me peal. Kui tavaliselt pole ma eriti suu peale kukkunud, siis sellest olin ma nii jahmunud, et ma ei osanud ei musta ega valget kosta. Vähemasti oli see ebameeldivus meile tasuta. Täna hommikul läksime targu varem jaama, ja õigesti tegime, sest buss oli 3 minutit varem kohal ja ei jäänud aega parajaks tegema, vaid sõitis kohe minema. Kuna ma olen igapäevane sõitja, siis 3 inimest, kes igal hommikul bussis on, olid puudu. Ehk nad tõesti ei pidanud täna sõitma, kuid vabalt võis olla, et nad jäid ka maha. Nagu ma ühes varasemas postis mainisin: tunnen puudust bussijuht Vellost, keda tervelt 2 nädalat asendab mingi probleemi küüsis vaevlev Ivar.

Eilne õhtu oli muidu suht rutiinirikas: käisime rattaga sõitmas, et vaadata üle traktorid, mis seisavad me maja kõrval ja poest oli vaja piima tuua. Tagasi teel pidin tassima J'i ja vedama ratast, sest talle sõitmine enam ei sobinud ja käia ta ei viitsinud. Oeh, millal see ometi lõpeb, et laps arvab, et emmel on jõudu küll ja ülearugi?

Vastus: detsembris, sest siis saab pood, mis üle tee, valmis :) Samas mulle see isegi ei meeldi, sest kui pood on nii lähedal, siis on ju nii lihtne puuduolevat asja poest ostma minna... aga tagasi tulla sealt nagu kaamel (ma ei fantaseeri, ma lihtsalt räägin oma varasematest kogemustest).