Taas nädalavahetus linnas. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ja eksivad kõik need, et mu uni kadus seetõttu, et lõunal pidin minema nukuteatrisse. Uni kadus seetõttu, et ma nägin mingit kreisit und... ja tundus nagu oleksin terve igaviku põõnanud (ei juhtu just tihti, et üks öö kestaks kolm kuud). Pealegi oli osa sellest nii jabur, et isegi ulmefilmide tegijatel oleks nii mõndagi õppida :D
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar