Jonn

Praegust hetke iseloomustab praegu kõige paremini Ralf Parve luuletus "Jonn" (1968) kogumikust "On inimesi erinimelisi". Peale selle luuletuse lugemist kaob igasugune jonniisu või kehvema talve korral süvendab vaid soovi pisaraid valada :D

------------------------

Meie Tõnn
on jonnipulk -
jonni on tal terve hulk.

Kogu maja
vastu kajab,
kui ta
oma jonni ajab.

"Mannaputru
ma ei taha -
mannapuder,
see on paha!
Viige ära paha manna!
Hoopis moosi, emme, anna."

Jonnib muudkui
jonnipulk -
jonni on tal terve hulk.

"Ei taha
kanda kingi ma,
vaid paljajalu
ringi ma
jooksen hoopis
tümpa-tampa,
tubapidi
lümpa-lampa!"

"Ei taha
minna sängi ma -
laske õue mängima!"

"Ei taha
kaela salli ma,
ei salli
seda salli ma!"

Jonnib muudkui
jonnipulk -
jonni on tal
terve hulk.

Kõik on
paha,
paha,
paha.
Midagi me Tõnn ei taha.

Üllatunult ütleb isa:
"Küll on jonn
ja küll on kisa,
küll see Tõnni jonn on visa!
Niikui hakkab jonnima,
mitu tonni
jonni ta
mine tea kust kokku kannab,
nii et imestada annab!"

Kurvalt ohkab ema ka:
"Mis on lahti temaga?
Kas on
mingi viga tal,
või niisugune
iga tal,
et ühtejärge viriseb
ja silmist
vett tal niriseb?"

Noomi, manitse või paita -
ükski asi siin ei aita:
tönnib Tõnn
ja jonnib Tõnn,
kangekaelne poisipõnn.

Jonnib päeva,
tönnib kaks -
jonn läheb aina hullemaks:
tönnib nii,
et muudab seega
toad kõik märjaks
silmaveega.

Vesi voolab
tuba mööda,
voolab,
voolab
juba
mööda
aknaruute,
aknalaudu,
voolab
välja
ukse
kaudu.

Aga väljas külm on tali,
väljas pakane on vali,
nii et tasahiljukesi,
jäätub Tõnni silmavesi,
pisaraist saab kõrge mägi.
Kõrge mägi - jonnimägi.

Nõnda suur on jonni vägi!

Jonn ja tönn
kogu maja matab,
katuseni jääga katab.
Teised lapsed vaatavad,
hõiskavad, hurraatavad:
"Ah, mis õnn,
et meil on Tõnn!"

Siuhti!
kelgul alla nad,
viuhti!
mäe pealt alla nad
tuhisedes tuiskavad,
valjul häälel huiskavad:

"Ah, mis õnn,
et jonnib Tõnn!
Meie Tõnnu
- eks te näe! -
jonnis valmis kelgumäe!"