Mul oli sel laupäeval tööpäev. Ei, ma ei käi graafiku järgi tööl, ei ma pole ajanud nädalapäevi sassi, ei ma ei ole ametit muutnud, ei ma..., ma lihtsalt kasutasin võimalust teenida lisaraha ja osalesin üldinventuuris.
Hommikul startisin venna number 2 juurest, et jõuda oma exbossiga kokkulepitud kohtumispaika, kus ta mu kaasa haarab... Ma olin eelnevalt paar päeva varem töö juures vaadanud, mis kell oleks õige buss õiges kohas. Eelmisel õhtul venna juures arvutasin välja, mis kell buss venna juurest läheb. Ja hommikul bussipeatusesse jõudes, vaatasin korra veel... ja kui siis oli juba paar minutit sellest ajast möödas, mil buss tulema pidi.... sai mulle selgeks, et olin kõik need kolm eelnevat korda vaadanud tööpäevade sõidugraafikut.
Siis pidin ma veel mõttes end oma 5 minutit kiruma, kuniks üldse mingi buss tuli... Ja ma püstitasin taas maailmarekordi!!! Jõudsin Mustakivist Ülemiste juurde 24 minutiga, kusjuures vahemaa Torupilli Selver-Ülemiste Keskus tuli mul läbida tipa-tapa (milleks kulus 15 minutit). Kuigi mul oli teatavaid kahtlusi, jõudsin ma õigeks ajaks õigesse kohta. Kiidan siinkohal oma väledaid jalgu ja kontsade vabasid jalanõusid (kasu ka ikka, et pole tibistunud veel)
Kuna see töö aga sai valmis oodatust varem, siis tekkis plaan jõuda päeva lõpuks maale. Kuna endal transporti polnud, hakkasin abistavat kätt otsima.
Helistasin vennale number 2 (kes sel hetkel oli J'i hoidja), et teada saada, kas ta autoga sõidab... ei sõitnud veel.
Helistasin ühele sõbrale, kes teatas, et pole probleemi.
Läksin venna juurde, et saada J tagasi.
Sain telefonikõne sõbralt, et tegelikkuses ta ikkagi ei jõua.
Helistasin vennale number 1, kes oli just minemas sünnipäevale ja langes koheselt ära.
J soovitas helistada vennale number 3, kes oli oma Kapa-Kohilas ja lubas mõelda, kas on varianti.
Siis sain kõne sõbralt, et ta mängis plaani ringi, ja ikkagi jõuab.
Siis helistasin uuesti vennale number 3 ja ütlesin, et tal pole vaja minu pärast kiirustada, kuna mul transport olemas.
Edasi käisime korraks poes ja oligi aeg suunduda rongile, et jõuda kokkulepitud ajaks kokkulepitud punkti. See etapp möödus viperusteta.
Rongilt maas, asusime kannatlikult ootama, sest eelnevalt oli teada, et peame umbes 10 minutit ootama.
Siis helises telefon ja helistas sõbranna, kellega lobasin ja lobasin... kuniks meie juures peatuski üks auto... Mul puudus aga eelnevalt igasugune info, milline see auto, mis meid peale korjab on, ja seega tekkis väike kahtlus... [Samas ei torma ma nii varmalt enam võõrasse autosse istuma, sest kunagi olen ma istunud täiesti võõrasse autosse ja rõõmsalt informeerinud juhti sellest, kes ma olen ja avaldanud imestust, kui viimane silmi pungitades mulle otsa jällitas, kui küsisin, et miks ta ei sõida juba :D]. Lõpetasin kõne.
Aga kui ma siis tahtsin sellele sõbrale helistama hakata, selleks hetkeks ilmutas minu telefon taas väsimust ja teeskles surnut.
Siis sai selgeks ka see, et SEE auto ei olnud ikka õige, sest õige varsti saabus sinna veel üks auto, mis üritas sõita võimalikult esimese kõrvale, ja põhjustas sellega väikese kriipimise... ise arvas kamp noori, et auto on kõigest tarbeese ja mõni kriim siin või seal... :D
Veel minuteid..., siis saabus sinna jalgsi mingi tüüp, kes küsis, et kas me tulime viimase rongi pealt... no tulime jah, siis ta uuris, et ega me ei tea, kas sellest rongist mingit rahakotti ei leidnud (mille olevat kaotanud tema sõber, kes oli mõni peatus varem maha läinud). Mina ei teadnud midagi, sest olgem aus, ma ei kõndinud kõiki vaguneid läbi.
Siis tekkis väike vestlus, kuna pole vist tavaline, et õhtul 21.30 kandis seistakse väikse lapsega pärapõrgu rongijaamas. Jutu sees kurtsin mure, et telefon suri ära ja see, kes pidi juba selleks ajaks olema ammu vastas, on teadmata kadunud. Võõras lubas lahkesti oma telefoni paigutada SIM kaarti, et saaksin helistada, sest number mul peas ei olnud.
Siis hakkas ta telefon nõudma, et ma sisestaks kuupäevi ja kellaaegasid ja mida iganes veel... ja korraga asus telefon kopima minu SIM-kaarti :O ja ei mingit sellist nuppu, et saaks tegevust katkesdada. Kui siis mu SIM-data oli viimse korrektsusega leidnud omale uue kodu, siis selgus, et vajalik telefoninumber on mul salvestatud telefoni mitte SIMile :D.
Sain oma SIMi tagasi ja saabus ka lõpuks kauaoodatud auto. Sain tuhat vabandust ja jõudsin maale.
Kui J'i magama panin, siis mingil hetkel tuli mu ema oma telefoniga ja ütles, et räägi ise... No ma siis rääkisingi selle rongijaama tuttavaga, kes tundis muret, kas mu SIM-kaardile jäid ikka kõik numbrid alles. Olid küll. Ta lubas, et ta siis kustutab minu andmed oma telefonist ära.
Ma tõesti loodan, et ta seda ikka teeb ja ei hakka näiteks öösiti purjuspeaga Teile helistama :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar