Eilne õhtu bussis. J istus esimesele vabale istmele, mina seisin püsti. Meie vahetus läheduses seisis mingi mees, kelle kõrval olid mingid ehitusdetailid. J küsis, et kas need asjad on selle mehe omad, mul polnud õrnemat aimugi, sest see mees oli bussis juba enne meid. Viimane muigas.
Veidi aja pärast küsis J, et kes see mees on... Otseloomulikult ei osanud ma ka sellele küsimusele vastata... Onu muigas.
Ja seejärel küsis J: "Kas see mees ongi siis minu issi?" mille peale ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse ja kiirelt kogudes avaldasin arvamust, et ta on täitsa valel teel.
Keerasin igaksjuhuks mehe poole selja, et mitte lasta enda pilgul tema omaga kohtuda, sest ega ei saa salata, täitsa nägus mees oli.
Veidi hiljem rääkis ta suurepäraselt vene keeles telefoniga, ja ma lootsin, et ta ei saanud eelnevast küsimusest aru.
Õues esitas J veelgi parema küsimuse: "Aga kes see mees siis ikkagi oli? Kas minu õe või venna issi?"
Ohjah... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar