laupäev, 7. august 2010

Lihtsalt üks päev teiste seas

Täna hommik ärkasin ehmatusega, kuna hetkeks tundus, et olen terve igaviku maganud.. Tegelikkuses pilk telefonile andis mõista, et tervelt 5 minutit peaks minu jaoks olema veel sügav öö :D.
Kuna ma eelmisel õhtul olin oma telefoni pistnud salaSIMi, siis esmalt vahetasin SIMi ära ja astusin reaalsesse maailma tagasi. Hetk hiljem piiksus telefon sõnumit, mille jätsin avamata esimese hooga (teadsin, et saatjaks on V). Koheselt oli ka äratus ja kuna mu hommikud on sekunditäpsusega arvestatud, siis poleks mul aega ka kõrvalisteks tegevusteks. Üldine hommiku meeleolu oli masendav ja ega ilmgi just kiita polnud.
Minekuvalmis olin sellest hoolimata minut hiljem kui tavaliselt, selles süüdistasin oma vasakut jalga, millega voodist välja astusin [oli ka põhjust: õhtune kõne salaSIMilt (mul on õnneks õnneks vähe vaja... samas kahjuks on kahjuks ka vähe vaja :S)].
Kesklinna jõudsin siiski õigeaegselt või olid hilinenud ka Tom ja Fredi :D. Oh, nendest ma tahan ka rääkida, kuigi see pole üldse tänase blogimise mõte. Maikuus, kui sai kõnniprojektis kaasalöödud, tuli mõte, et suvel ei osta endale kuukaarti ega sõida ühistranspordiga (tõehuvides olgu öeldud, et tänaseks olen ma tegelikult 2x selle lubaduse vastu eksinud). Niisiis hakkasin igal hommikul jalgsi ka kesklinna minema. Ma arvan, et umbes nädal kulus selleks, et väljaselgitada, millal on õige aeg kodust väljumiseks. Ja siis, kui ma niiviisi igal hommikul ühel ja samal ajal olin samadel tänavanurkadel, avastasin korraga, et ka Tom on igal hommikul täpselt samal tänavanurgal (kui ta trammile läheb) ja Fredi minuga sama foori taga teispool teed (mis iseenesest on veider, sest mul on nägude peale suhteliselt kehv mälu) :D. Mul on tunne, et Tom tundis minust puudust, kui ma puhkasin, sest kui mu puhkus läbi sai, ja ma tööle läksin, siis ta naeratas mind nähes :D. Nüüd siis tervitame teineteist igal hommikul kerge muige või naeratusega. Otseloomulikult pole tema nimi päriselt Tom (võib-olla on kah :D), aga kuidagi naljakas on see igahommikune kohtumine. Kui Tom on selline lõbus kuju, siis Fredi on kuidagi turris alati, temaga ma vahetan vaid pilku. Sel nädalal olen peale tööd alati otsejoones koju tuisanud ja hämmastaval kombel kohanud Tomi ka siis samal tänavanurgal :D. [J'i lasteaia juures on üks kahe väikese puudliga naine, kellega me sõnaotseses mõttes teretame, kui kohtume].
Bussi oodates sain kinnitust veelkord faktile, et ma vihkan tuvisid. Neid oli täna mustmiljon pluss veel mõni - jubedad linnud (võehhh). Meenus SMS, lugesin läbi ja mismõttes? Nii ei saa ju võimalik olla... teema oli igatahes mu meelest eriti mööda.. Haletsesin ennast terve tee tööle :S
Tööl oli kõik ok, kuigi tunne nagu poleks midagi teinudki nii väga: pühkisin kaustade vahelt tolmu, uuendasin tabeleid, ja asjatasin. Vahetasin V'ga e-kirju. Mõistusega võttes saan ma ju aru, et mul polnud mitte mingisugust alust solvumiseks.. aga ju ma siis pole ikka nii mõistuseinimene. Tegelt ma kahtlen kohati, kas mul seda üldse on :D.
Peale lõunal käiku on iga päev suur vajadus kohvi järele ja siis ei tule enam tööst midagi välja: on täielik siesta ja kopp ees..
Kunagi tuli õhtu ka ;)
Peale tööd käisin pangast läbi, et J'i kontole teha sissemaks 348 krooni. Teller hakkas tingima, et äkki teeks 350 :D. Aga ma jäin endale siiski kindlaks, et 348 on väga hea. [Veider 1]
Teel poodi tulid vastu kaks rastapatsidega nolki. Arutlesid midagi omavahel, ja kui olid minuga kohakuti jõudnud, siis...
Rasta (ebalevalt): "Vabandage, äkki Juhtub olema üks suits mulle?"
Mina (hämmingus): "Nalja teed või? Suitsetamine kahjustab tervist!"
Rasta (naerdes): "Ükskõik!"
Mina (pahakspanevalt): "Mul ei ole ükskõik!"
Ma ei saanud aru, kas ma peaksin rõõmustama või kurvastama, et mult suitsu küsiti :D Tavaliselt küsitakse mult igal pool ostes dokumente.. kas ma näen nüüd korraga nii vana välja või? *-) [Veider 2]
Poes olin omades mõtetes, kui võtsin ostukäru ja mingi parm-joodik kakerdas sealsamas. Kuna mulle hetkeks tundus, et ta koperdab mulle otsa, siis üritasin ta eest ära minna ja see tüüp hakkas täiega üle poe räuskama ja mind sõimama. Kuna selleks hetkeks oli kummalisi asju juhtunud rohkem kui mu tavaline päevalimiit lubab, siis ma jäin teda lihtsalt jõllitama. Ja see tüüp ei mõelnudki lõpetada enne, kui turvamees saabus [Veider 3]
Kodus panin kassile süüa/juua ja sulgesin aknaid.
Paar telegonikõne ja jätkus 2-nädala tagune teema, mis ajab mul harja punaseks veel päris tükk aega, ma usun. Aga ausalt, mina ei leia, et ma peaks sellepärast tegema lapsi, et siis kunagi tulevikus on J'l äkki tore, et saab abisaamiseks kellegi poole pöörduda. Mida veel? Omakasu ei tohiks küll lapse saamisel peamist rolli mängida *-) [Veider 4]
Pakkisin kiiruga veel viimased asjad ja tormasin rongile (tegelikult jalutasin täitsa rahulikult).
Rongis istusid minu vahetusse lähedusse kaks u 40 aastast inimest. Rääkisid nad vene keeles ja välja nägid täiesti tavalised. See aga, mida mees tegi, polnud sugugi tavaline. Nimelt oli neil kaasas kilekott, millest võttis mees välja avatud plasttopside paki ja võttis sealt kaks topsi. Ma jõudsin vaevu imestada, et mismõttes inimene ei joo pudelist otse ja valab joogi rongis topsi.. kui mees raksatusega avas rummi pudeli ja hetk hiljem valas sellele ka Colat peale... reedeõhtune pidu võis alata, aeg-ajalt käisid nad ka tamburis suitsul ja muul ajal jõid või rääkisid telefoniga. [Veider5]
Minu mõõt on veidrustest pikaks ajaks täis.

PS! Kohvipausil tuli juttu ka Mustast Porist, ja sain teada, et ühest mu kolleegist on seal juttu.. nüüd on lugemisel hoopis teine tera :D. Pool ramatut läbi ja pole rõvedaks veel läinud.. hakkan paanikat tundma, mis mu mõtlemisel viga, et rõve ei ole. Hetkel ei ülista just :D

Nüüd postitan selle ära, sest mul tunne, et muidu jään arvuti taha magama..

1 kommentaar:

Merike ütles ...

Mul on hea meel, et Sinu elu ka veider on. :D Ma hakkan veidrustega harjuma juba.Küll Sa ka ära harjud.Maailma ongi üks veider seltskond kokku sattunud. ;)
Elu on üllatusi täis, tead küll!