Kui J sündis, siis oli tal küll oma voodi olemas, kuid see polnud ta kojutulekuks koos ja tundus igati mõistlik võtta ta enda kaissu, kuna nii oli mugav teda sööta ja kuna ta oli ka keisribeebi, siis ei teinud ma endale tema tõstmisega liiga.
Õige pea aga oli selge, et J on tubli tuduja ja ei soovigi öösel mingit poputamist. Nii ta 1-kuuselt oma pulgavoodisse koliski, kus ta siis iga natukese aja tagant lärmi tekitas, kuna oli juba kaisus tudumisega vististi harjunud. Kangekaelne emme käis siis teda terve öö lohutamas ja varsti magas J oma voodis nagu poleks kunagi kaisus maganudki :)
Seda rõõmu jätkus täpselt selle hetkeni, mil J sai 3,5 kuud vanaks ja õppis keeramise selgeks. Siis algasid öised tsirkused. Une pealt mingi hetk keeras ta end kõhuli ja siis muidugi oli kisa lahti, sest ta ei osanud kõhuli magada. Keerasin ta tagasi selili ja enne veel, kui ise vodisse tagasi sain, oli ta uuesti kõhuli ja karjus appi.
Paari ööga oli selge, et ka mina olen inimene ja tahan magada... nii kolis J kaissu tagasi, kus ta õige varsti sai aimu sellest, et ka öösel võiks süüa. Nii kestis see kuni J'i aastaseks saamiseni ja see sobis hästi.
Kui öiste söömistega oli 1a ja 3 nädalaselt tehtud lõpparve, siis õige varsti hakkasin teda uuesti pulgavoodisse sättima magama. Õhtul jäi ilusti sinna magama ja öösel mingi aeg kolis kaissu. Samal ajal hakkas ta ka rohkem lähedust vajama ja kontrollima öösiti mu olemasolu - tahtes käest kinni hoida.
Öised kolimised hakkasid muutuma üha varasemaks kuniks ma ühel õhtul avastasin, et ta oligi kaisus tagasi.
Siis oli vahepeal väike remont ja pulgavoodi kadus toast sootuks.
Veidi enne, kui J hakkas 2 saama, sai ta maale oma esimese pikendatava voodi, kus ta ei tahtnud magada. Üheks ööks ma suutsin ta sinna küll magama meelitada, kuid siis ei saanud me kumbki tududa, sest ta keeras ja lõi end kogu aeg vastu voodi servasid ära ja hakkas selle tagajärjel nutma. Nii ta magas minu kaisus edasi. Mingi aeg tagasi lõppesid piinarikkad käestkinnihoidmised ja ma sain ka külge keerata just siis, kui mulle sobis, mitte ei pidanud ühes asendis terve öö olema.
Nüüd, jõululaupäeval küsisin talt luba, et kas ta on nõus oma pikendatavat voodit Nunnule tudumiseks andma. Lahke nagu ta on, oli kohe nõus (sest ise ta ju ei vajanud seda). Õhtul käisime Nunnule head ööd! soovimas ja J nägi, kui armsalt Nunnu tema voodis tudus. Kui Nunnu täna ära läks, ja J oma voodi jälle harjumuspärasesse kohta tagasi sai, siis puges ta lõunauneks OMA voodisse :O. Olin siiralt üllatunud. Aga noh... Nunnu ju oli tema voodis maganud - seega on see voodi ikka väga eriline :). Lõunauni kestis kena 2 tundi vähemalt.
Kui saabus ööune aeg, siis puges ta vabatahtlikult jälle enda voodisse, justnagu poleks eales kusagil mujal maganudki :) Saab siis näha, kuidas öö möödub. Olgu öeldud, et jõululaupäeval mu vend just küsis, et kas J'st saab see 13-aastane poiss, kes ikka emme kaisus tudub, ja keda sõbrad seetõttu narrivad :D.
Kui öö on rahulik, siis saab kinnitust ammune tõde, et iga asi omal ajal või veidike hiljem :D. Ja kui J midagi tegema hakkab siis ikka järsku ja päevapealt :)
See, et ta oma voodisse oli nõus magama jääma, ei tähenda seda, et ta poleks enne uinumist trallinud ja lollusi teinud ja jonninud.
