Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Head ei saa ilma halvata :S

Reede õhtul võlusin meid taas maale, tehes seekord tõelise üllatuse, sest sai ju eelmine kord öeldud, et rohkem meid sel kuul ei näe. Nojah... varsti ei usu meid keegi enam :).

J kibeles hirmsat moodi shokolaadiga, mis mul kotis oli ja lõppes see sellega, et J pani üksi pool kogust nahka :O. (õnneks oli mul oidu tükeldada taldrikule ainult pool ehk 100g shokolaadi, millest ka ühe riba viisime vanaisale). Ei tea, kus see laps õppis küll seesugust maiust sööma, sest umbes 6 kuud tagasi ei osanud ta seda küll veel hinnata. See erguti keeras ta aga puhta ära ja magamajäämine oli eriti problemaatiline: ei teadnud ta vist ise ka, mida tahab. Lõpuks jäigi süles ja teleri ees magama.

Laupäev oli lustlik: õues sai läbitud kõik kohustuslikud talvealad (k.a. kelgusõit Mimmile, mis eriti lõbu pakkus).

Toas käis ka pidevalt üks tants ja trall. Kell kiirustas meeletul kiirusel.

Köögikata ametis tegime meie J'ga salateid õhtusöögi juurde. Hiinakapsa-tomati-kurgi-paprika oma ja siis veel tükeldatud keedupeet. Äramainimst väärib hetk, mil J nõudis kurki :O. Andsin talle siis ühe riba. Krõmpsutas sellise näoga nagu sööks ta iga päev kurki ja õige varsti nõudis ka juurde. Olin lahkem ja lõikasin suurema jupi, mille ta ka rõõmuga hävitas ja nõudis veel juurde (etteruttavalt võiks öelda, et see ei tähenda, et ta järgmisel päeval oleks olnud taas seda sööma - ju sai aastaports täis :D). Kuna ta söögitegemise käigus ka muid asju maitsenud, siis söögiajaks oli tal kõht juba nii täis, et ta oli taldrikust ainult siis nõus ampsama, kui sellele järgnes morss :).

Forellipirukas läks ka ahju. Retsept on siin blogis juba ka olnud (arvan, et oktoobri lõpp või novembri algus).

Õhtul küpsetas Mimmi leiba, mis nüüd on ikka juba täiesti arvestatav võistleja poeleivale. Tegelikkuses on see isegi favoriit, sest otsa saab see kindlasti kiiremini kui poeleib.

Pühapäev magasime kaua, suisa poole üheksani :D. Traditsiooniline pudrutamine, kohvitamine ja kohe oli ka selge, et asi pole õige: mu nina tilkus kahtlaselt :S. Elamisse siginesid tükeldatud sibul ja küüslauk.

Küpsetasime torti, sest mu vanemal vennal oli sünnipäev. Tort siis tavaline biskviitpõhi, immutasime piimaga, vahele panime kohupiima ja sõstraid (punaseid), ning pealt katsime hapukoore-kakaokreemiga. Kaunistasin küpsisepuruga ja hapukoorega kirjutasin peale tema nime ja lisasin 5 küünalt: sai uhke. Muide 5 küünalt ei tähistanud sugugi ta vanust :D. Meid lihtsalt oli maal viis inimest, kes talle igaüks andsid ühe soovi, mida soovida ;). Tegime tordist pilti ja panin talle pildi oma orkutisse :D. Üldiselt on see vist selline traditsioon, et ta on oma sünnipäeval kaugel ära, ja meie teeme kooki ning koogist pilti :D.

K ja KK ja M käisid ka külas, kuid tordile ei jäänud :S.

Õhtul käis õde pirukal.

Esmaspäeval oli nohu ikka juba väga talumatu. Õnneks pole muid kaebusi ja seega ma kannatan need 10 päeva ilusti ära. Ja pühapäevaks pole ma siis ka enam nakkusohtlik.

Plaanid sadasid kolinal vastu maad, sest väike väsimus oli ikka ka.

Tuludeklar sai juba esitatud.

Õhtul jõin kuuma teed sidruniga, järasin jõhvikaid. Voodi kõrval oli küüslaugu ja sibula hake ja padjal oli kolm tilka teepuuõli. Ahjaa, jalas olid villased sokid.

Näis, mis see nädal põnevat toob...

__________________

Ristsõnade lahendamises olime eriti produktiivsed: 4 vastustetalongi sai täidetud :)

__________________

Raamatuks oli seekord (tegelt sai juba eelmine kord alustatud) "Meie kiisul kriimud silmad", mis mu juhtme kohati päris kokku ajas, sest järjest tulid sarnased luuletused, kuid autorid olid erinevad. Lahendus selgus siis, kui lugesin läbi järelsõna (ehk selle, mida ma raamatutes tavaliselt ei loe) :D.

Nukuteater

Laupäeva hommik algas piinarikkalt, sest mul oli suhteliselt magamata öö (kass tegi tsirkust ja mingid noored lällasid magamistoa akna all parklas). Pealegi tahtis J juba oi-oi, kui vara tõusta, sest ÕUES ON VALGE!!! (ma pean leidma uue põhjenduse õhtul magama jäämiseks, sest tundub, et fakt "õues on pime, tuduaeg on" ei tööta päris lollikindlalt :D).

Hommikupudru viimaste ampsude juures saabus onu A oma perega, pugesime ka autosse ja hakkasime sõitma linna. J üritas vist giidi mängida :D, igastahes hõiskas ta üle auto "lasteaed", kui me sellest möödusime. Ja kuna J'i onutütar ehk nõbu :) läks sellest hõiskest suht hasarti, siis sai ka J indu juurde... ja nii hakkas ta igast majast möödudes hõiskama: "Maja! Maja! Maja!....jne" :D Ma lihtsalt pidin lõpuks talt küsima, et kuskohas ta ometi elab....kas metsas?, et majad talle sellist siirast rõõmu pakuvad.

Tee linna oli pikk... väga pikk... Üks nõbudest küsis autojuhilt pidevalt, millal me kohal oleme... ja sohvril polnud otseloomulikult õrna aimugi, sest ta ei saanud aru, kus ta on ja kuhu ta minema peab :D.

Lõpuks olime ikkagi ilusti linnas ja kasutasime elus esimest korda parkimisautomaati. Ülemõistuse keerulise juhendiga oli see, aga hakkama saime.

Jalutasime nukuteatrisse, ilm oli jube. Kohale jõudsime umbes pool tundi varem ja olime vist ühed esimesed. Etenduseks seekord siis "Metsakülad". J oli suhteliselt pettunud, et Piiluparti ei olnud..., kuid etenduse lõpuks oli ta ka Siiliga rahul :)

Peale etendust võis nukkudele pai teha. Eelmisel korral kartis J kõiki loomi ja julges neid umbes meetri kauguselt vaadata. Seekord aga oli ta juba nö vana kala :) Jänesele läks lausa musi tegema :) ja Siil teenis ka pika pai. Rebast, Hunti ja Oravat ta aga kartis - eks need ole hirmsamad loomad ju ka :)

Peale nukuteatrit käisime Lenne vabrikupoes, sest J'i nõbudele oli vaja varustust. Kahjuks on seal ääretult nigel lastenurk (kuigi siiski olemas) ja J oma suurema nõoga läksid pidevalt kaduma. Lõppes asi suure jonnituuriga ja onu A küsis, et kas peab koju minema... :D

No muidugi me ei läinud koju, sest juba enne (linnatulles oli jutuks, et võiks kuhugi minna, kus saaks 2 in 1 (süüa ja mängida)... ja kuna mina pole eriti kuskil söömas käinud, siis umbropsu ei osanud ma ka midagi tarka ning geniaalset väljamõelda. Õlekõrs: "helista sõbrale" ei toiminud, sest M.T. oli trennis ja T ei oskaks mind selles vallas aidata - rohkem usaldusväärseid arvamusi ei oleks mul võimalik teistelt kontaktidelt saada (nad kas ei söö või ei mängi). Ja seega läksime sissetallatud radapidi Järve Keskusesse, kus oli kaks varianti: kas teisel korrusel mängunurga kõrval kohvikus olla või minna esimesel korrusel pannkooke sööma Amps'u. Valisime viimase variandi. Pannkoogid lastele valisime maasikamoosi, kohupiima ja jäätisega, ning endale suitsukana, juustu ja jalapenoga. J sõi enda omast ära vast veerandi, sest tal lihtsalt polnud rohkemaks aega: mäng tahtis mängimist. Jalapenod olid mõnusalt vürtsised, kuigi ühe koha peal tahtsid pisaradki peaaegu silma ronida :). Mina jäin igastahes oma valikuga rahule.

J tegi mängunurgas veidike pahandust ka: terroriseeris teisi mängijaid: tahtis liumäest kummist ehitusklotse alla lasta. Kui keelasin, ei teinud ta kuulmagi. Kui onu A läks autosse teist J'i vaatama, siis palusin tal J'i keelata... see lõppes sellega, et J'l hakkas lõug värisema, aga kuna ta nägi, et onu A plaanib lahkuda, siis kogus ta end ikka väga kiiresti.

Seejärel tegime tiiru Selveris, ostsin J'le uue 10-tükilise puzzle.

Siis sai kiire visiit M.T' juurde tehtud ja juba me linnast läinud olimegi. J jäi autos magama.

Tassisin ta kodus voodisse, kus ta silmad avas, kuid õnneks uinus kohe uuesti ja tegi üle mitme aja rekordmagamise veidi alla 4h. Olgu, olgu, tunnistan üles... ma ise magasin ka ca 3h :). Ja kui me õhtul peale seitset tõusime, siis sõime, mängisime, telefoneerisime Mimmiga ja juba me kl 21:30 leidsimegi end taas unemaalt.

Pühapäevahommik ei alanud sugugi mitte pannkoogi- ja kohvilõhnaga, vaid sellega, et J teatas: "Valge on! Emme ärka üles! Hästi tudusin!". Kell näitas sel ajal 09:00 ja oligi tagumine aeg tõusmiseks. Sõime putru: justnimelt sõime, sest tegin ka endale portsu - lihtsalt tuli isu :O.

Vaatasin "Tähelaeva" ja aru ma ei saa, miks tegi Aivar Kuusmaast saadet Reet Linna... no ei saa aru. Minu arvates oleks pidanud selle tegema ikka Lembitu Kuuse või Priit Kuusk või Anu Säärits või kesiganes aga mitte Reet Linna, kes ei osanud minu meelest mittekuidagi sportlasest saadet teha. Kehv oli. Intervjuud olid ka kuidagi labased. Või oli hoopis montaazh kehv?

Ülejäänud päev möödus J'l koristades, sest ta ajas mänguasjad lihtsalt mööda tuba laiali ja ma siis muudkui palusin tal need kokku korjata. Lõunaund tegime ka mõlemad. Veidi lahendasin ristsõnu ja sudokus jooksis mu aju kokku.

Tore nädalavahetus oli...

Varsti jälle ;)

PS! Mimmi saadetud leib oli nii hea, et sai juba otsa :S (ja J ei võta seda endiselt suhu, väites, et see on paha leib :D)

Nädalavahetus sõnas ja pildis

Samas pole sugugi kindel, et sõnu üldse olekski vaja :)

Reede õhtune praad: ahjukartulid (kuna porgandid olid köömnetega, siis jätsin kartulitelt need ära. Meresool võiks olla jahvatatud, sest muidu jäävad soolakillud kartulitele - mul vähemasti jäid reedel; laupäevased olid paremad), lõhe fooliumis (oma retsept) ja röstitud porgandid. Joogiks on punasesõstra mahlast tehtud morss. Praegu pilti vaadates hakkasin mõtlema, et ma peaks ikka uurima, kuidas tegelikult peaks etiketti kohaselt praad taldrikul asetsema :)

Missisipi šokolaaditort

(ma panen retsepti järgmisel korral, kui maale satun, sest praegu pole see käepärast)

Hõõgvein Santa Maria hõõgveinisegust ja punasest veinist (mille nime ma jälle ei mäleta:)). Maitseks lisasin ka ühe mandariini veel ja muidugi suhkrut. Mmmm, minust saab veinisõltlane :D

Laupäeval küpsetasime piparkooke Eesti Pagari piparkoogitainast.

Ja kaunistasin neid isetehtud suhkruvaabaga. 1 munavalge, tuhksuhkur, sidruni mahl. Kahjuks jäi glasuur liiga vedel ja seetõttu valgus see piparkookidele laiali, kuid hangus ilusti siiski ära, ja maitse on super ;) (see pealmine valge piparkook on J'i tehtud: pistis üleni glasuuri sisse :) ja ütles, et nii on ilus :) - tal on hea maitse :D)

Ja õhtul sai ka uuesti leiba küpsetatud. Kuna ma seekord targem olin, ja otsustasin köögis pliidi alla tuld teha, siis kerkis leib kenasti (ma tegingi sellise laia madala pätsi), ja seetõttu julgen seekord ka veidi siin oma leivaga eputada. Nüüd on mu leivajuuretis väge täis, ja enam leiba poest ei pea ostma :D Eks harjutan veel veidi ja siis hakkan liha ja rosinatega leibu küpsetama või küüslauguga... :D

13.dets sai ka sall valmis (vardad välja).

Pühapäeva hommik panime kuuse kokku (näe, päris naturalist ikka ei ole) ja tuled, kuulid külge - sai väga minimalistlik ja kena ;)

Helesinine esmaspäev

Täna hommikul istusin köögis, jõin kohvi ja lahendasin ristsõna. J toimetas omaette sealsamas mu vahetus läheduses. Korraga püüdis ta mu tähelepanu fraasiga "Oi, oi, oi!". Kui pilgu selja taha viskasin, nägin, et ta oli kapilt või toolilt mingi jõuluteemalise mustriga kanga maha ajanud. Kuna ´pahandus polnud ju eriti suur ja see vist kogemata juhtus, siis riidlema ma ei hakanud. Asusin seda kokku korjama ja küsisin J'lt: "Aga mis Mimmi küll praegu ütleks, kui seda näeks?!"

J: "Kulat!"
Mina (lootuses, et kuulsin valesti): "Mida?!"
J: "Kulat, Mimmi kulat"

Kusjuures minu arvates Mimmi nagu ei kasutagi seda sõna või kui, siis väga harva. Hoopis sagedamini kasutab seda J'i vanavanaisa, kes võib vabalt ühte lausesse viis korda just seda kirumissõna öelda. Kahjuks aga talle ei tee enam selgeks ka, et jälgigu oma sõnavara rohkem.

Leib kerkis ahjus uskumatult hästi, kuid küpsedes läks siiski aiataha. Aga jonni ma ka veel ei jäta, sest samm paremuse poole ju juba oli. Las mu leivajuuretis kogub veel nädalakese jõudu... nii ehk on lootus jõuludeks ka see päris õige leib lauale saada.

Tänase päeva otsustasin koristamise tähe all mööda saata. Tolmuimetud on juba 3 tuba ja esik - ma olen alles poolel teel ja varsti saabub Mimmi töölt... siis teadagi väike kohv ja edasi võite ise arvata: ongi õhtu käes ja kessee pimedas ikka enam rabeleb :D.

Tegelikult on nii imeilus ilm, et tundub lausa patt toas passida...

Köögist

Tegin täna sellist magustoitu... söömiseni ei jõudnud, sest tulin sellele ideele liiga hilja ja pirnid ei jõudnud jahtuda. Nüüd on need küll juba jahtunud, aga kus ma ikka nüüd öösel lähen sööma. Maitset kommenteerin siis esimesel võimalusel ;)

Ja uue leivataina panin ka hakkama... näis, näis... vahepeal olen infot juurde hankinud, ja selgus, et pole ka ime, et eelmisel korral midagi ei kerkinud.... väidetavalt on vaja 25-28 kraadi soojust, siin aga ainult 22 kraadi. Teine asi veel, et väidetavalt tuleb koduseid töid rahvatarkuse järgi teha paaris nädalapäevadel (kui töö ühe päevaga valmis ei saa, tuleks alustada paaris nädalapäeval T,N või L) - täna aga reede... (postitamine läheb küll 06.dets järgi, aga minu jaoks on hetkel siiski vel reede õhtu mitte laupäeva varahommik, kui kell on 01:26). Mul pole ju niiviisi mingit lootustki. Ausõna, mehed, pange saun püsti (loe: ehitage valmis), sest muidu ma jäängi mingit libaleiba tegema!

Ja kui juba toidust rääkimiseks läks, siis... minu toitumine on samasugune juba aastaid olnud või no enam-vähem. Viimastel aastatel olen ehk veidike tervislikumalt söönud kui varem. Mingit limpsipudelit minu käes juba naljalt ei kohta, sama lugu on chipsidega. Kiirtoitlustusest mind söömas ei kohta ja üldse maitsevad mulle igasugu juur-, aed-, köögi- ja puuviljad ning nendest tehtud toidud. Olgu, koogid, tordid, magustoidud, jne maitsevad ka. Samas ei osta ega söö ma viimasel ajal nii väga tihti shokolaadi ega komme. See kõik oli nüüd siin siis sissejuhatus järgmisele lausele. Ma olen 2,5 kuuga võtnud kaalus juurde ja mitte 100 grammi, vaid ikka tublisti. Põhjust otsides tegin avastuse, asi on ilmselgelt seotud J'i vankri müümisega. Enne ma käisin ju peaaegu iga päev jalutamas ja mitte 50 meetrit poodi, vaid ikka palju. Nüüd, kus vankrit enam ei ole, siis ma enam nii liikuv ei ole, sest J on ikka vääääääga laisk kõndija. Linnas ma eriti ühistransporti ei kasutanud, kuid nüüd sõidan ka kasvõi ühe peatuse vahe bussi/trammi/trolliga. Ilmselt J'i raskus tassimisel ei kuluta piisavalt energiat, vaid koorab lihtsalt selga.

Ma tean, et selle teema püstitusega saan ma vastu päid ja jalgu, et mul pole ju probleemi, aga on ju - enam ma nii varmalt oma kehakaalu ei kilkaks ja kui ikka kaal on 13 aastat enam-vähem kogu aeg näidanud üht ja sama numbrit, ja korraga on see väärtus seal suurem, siis on meelehärmiks põhjust küll, ma leian. Pealegi tuleks probleemiga tegeleda kohe selle tekkides, sest ma pole kindel, et mu kaal tänasest sellele numbrile peatuma jääb. Mugav oleks veeretada see ju alanud 30 kraesse, aga ma tean, et asi pole selles.

Lahendusi on? Ma mõtlen peale uue beebivankri :D

PS! See, et ma pole viimasel ajal salli kudumisest rääkinud, ei tähenda sugugi seda, et ma seda teinud ei ole - homme alustan äärepitsi kudumist. Loodan, et lõnga ikka lõpuni jaguks, kuigi hakkan selles kahtlema. Vihje: ma ise ka ei usu, et ma millegi sellisega hakkama saan - see on lihtsalt superilus!

Täna on vist...

... karjalaskepäev :) - miks muidu nii palju vasikaid aia taha läheb?!?
* ennelõunal keerasin mingi vormimaiuse kokku, millega ei saa absoluutselt kiidelda. Ma võin ju mõelda, et see ei isutanud mind vaid seetõttu, et olin terve hunniku ahjukartuleid ja verivorste hävitanud, ning kõht oli rohkem kui kurguni täis... aga vot ma ei usu seda. Samas väljatuli see asi ikka superilus: välimus oli väga isuäratav!
*õhtupoolikul taas hõõgveini tehes unustasin veinile suhkrut lisada :S - kallasime tassid potti tagasi ja lisasime puuduoleva. Hoopis teine tera ;)
*leivatainas ei kerkinud üldse ja nagu sellest veel vähe oleks - see ei küpsenud ka. Õigemini küpses küll alt, pealt ja külgedelt (esimene isegi liiga palju), aga seest jäid toored :S ja aru ma ei saa, mis ma valesti tegin. Väidetavalt pidi õnnestuma alles neljas leivategu, seega ilmselt ei maksaks pead veel norgu lasta, ja tuleks oma rida vaikselt edasi ajada. Maitselt oli iseenesest täitsa hea. Ja see lõhn, mis toas oli... mmmmm...

Täna oli ka selline situatsioon, kus tahtsime telerist vaadata Laulud Tähtedega finaali, kuid paraku oli teler National Geograficu kanalil ja sealt tuli lennukitest mingi saade. Õnnetuseks leidus sel saatel ka juba vaataja. Enda arvates tulin hiilgavale ideele :D, palusin J'l minna ja kutsuda Taadu kööki. Algul ta polnud nõus minema, kuid siis ikka läks varrukast sikutama :D Taadu hakkas aga J'le kärbseid pähe ajama, et oooo, kui ägedad lennukid. No kolm korda võib arvata, kes sai oma tahtmist, kes mitte. Alates teisest lauluvoorust sain ma oma lemmikutele ka pöialt hoida ;). Ja mis ma oskan öelda, parim paar võitis :) - ma ju teadatuntud Inese fänn - mul on isegi 2 tema CD'd ;)

Haigustest ka: J'l täna oli enam-vähem: nohu polnud enam väga hull ja aeg-ajalt peab ta ikka köhima, aga tuju oli hea ja palavikku täna enam ei olnud. Minul aga on hakanud jälle hullemaks minema: kurk valutab jubedalt. Nohu veel ka veidi. Koeravillanesall on juba ümber kaela keritud ja varsti lähen sooja voodi kaissu...

Täna käisid päkapikud! Elevust tekitasid päris palju. Ka emme sai üllatuse osaliseks, sest kui J oli tükk aega tulutult oma jõulusokist mingit "saaki" leida, siis appi minnes selgus, et sokk on tühi :O. Ja minu laps on ju ometi maailma kõige, kõige, kõige, kõigem, eks?!? - no see pole võimalik, et Päkapikk jättis maiustuse nüüd toomata. Aga kuna laps oli ka juba sellel lainel, siis ohverdasin enda soki sisu. Hiljem leidsin küll ka selle olematu kommi diivanilt üles :) - J oli nii agaralt sokiga hoos, et ei märganudki, kui "komm" välja kukkus.

Jõulukalendrit meil ei ole :(. Kui keegi näeb kuskil poes müügil Kalevi kommidega kalendreid, siis vihje: me oleksime tänulikud...

Tänane päev...

... möödus peamiselt J'i poputades ja turgutades. Palavik oli eile õhtul 38,7. Kuna nohu ja köha tõttu oli ta hingamine ja magamine niigi raske, siis andsin palavikku alandavat siirupit. Saime mõlemad magada. Hommikuks oli palavik taas 38,7 peal, alandasin taas... siis oli tal tuju enam-vähem. Söögiisu oli üllatavalt hea või keedab Mimmi tõesti nii head maisimannaputru :) - igatahes sõi terve taldriku tühjaks. Mingi kümne ajal jäi süles magama. Viisin ta voodisse ja ise käisin apteegis. Ühtlasi tahtsin osta ka digitaalse termomeetri, mis aga sootuks ununes, sest ma üritasin pingsalt meeles pidada, et küsiksin uut punases pudelis Humerit. Kahjuks polnud seda kohalikus apteegis ja apteeker väitis, et lastele see ei sobigi :O. Minu andmetel aga sobib... kellel siis nüüd õigus on? Sain siis mingeid ninatilkasid, mis magades tal lõõrid lahti hoiaks. Tegin vennale plaadid ka ikka lõpuks ära (need jäid J'i palaviku tõttu varem tegemata).

Õhtul selgus, et J'i kuuldes ei tohi lausuda sõna "teater" - vähemasti hakkas ta pirisema, kui mu ema teatrisse hakkas minema ja selgus, et J ei saagi kaasa :). Kultuuripisikuga on ta siis ka nakatatud :). Õhtul olin sunnitud talle veel korra andma palavikualandajat ja kustus ta taas lambist mu süles. Edaspidi peaksin vältima lamasklevat istumist, sest nii on jube raske end koos kalli kandamiga kätel püsti ajada.

See tähendab, et kõik plaanid tänaseks läksid vett vedama.

Ja hetkel meenus mulle, et ma ei seganud petist ja leivast juuretist :S:S:S. Just, just... läheb ikka leivateoks ;)

Tegelikult ei olnud täiesti mõtetu päev, sest olin ju J'i jaoks kogu aeg olemas - alati ei peagi ju egoistlikult enda plaane kõige esimeseks sättima...

Homme tahaks leida kaardilauakaaslased... nt bismarck'i pole mu vanaisa juba väga kaua mänginud ja võiks talle ju seda meelehead teha (kaua ta ikka viitsib üksi turakat mängida). Kui ma vaid mäletaks, kuidas seda mängiti :)

Nüüd ilmselt kaarega tuttu... see juuretis ei anna enam rahu!

Käisime teatris...

... (tegelikult küll mitte päris) vaatamas etendust "Võlukringel ja mängis seda Nukuteatre Nipitiri. Tükk oli J'i jaoks liiga keeruline (sõnalist osa oli liiga palju), aga istus ja vaatas ilusti: viimased 2 minutit niheles vaid, sest oli pissihäde (nagu tema seda ütleb).
Kirjutamiseks pole mul üldse enam aega, sest olen täielikult mattunud sallimaaniasse - umbes veerand on valmis ja tuhin pole veel üle läinud. Täna selgus, et lõnga ostsin ma liiga vähe: pean uuele jahile minema.Mõningad korrad on ka apsud mustrisse tulnud, kuid õnneks olen ma kohe jaole saanud, ja seega pole pidanud päris harutama veel hakkama. Loodan edasigi sama edukas olla. (Kui ma mingi aeg tagasi kurtsin selle üle, et mul pole ühtki hobi, siis hetkel vist on küll lõng ja vardad selleks).
Tähelepanu! Tähelepanu! Kaduma on läinud üks väike dalmaatslane. Koer on umbes 20 cm kõrgune, valge mustade laikudega, tumedad silmad, keel on roosa, nina must. Talle meeldib istuda. Kes on näinud seda kusagil, siis olge hea, andke teada - tunneme temast väga puudust (J'i katsikukink)! Otsimist raskendab asjaolu, et meil pole õrnemat aimugi, millal või kuhu ta kadus/jäi.
See on juba ülemõistuse, kui udupea ma olen. Sügisel 2007 avastasin, et J'l on üks T-särk kirjaga "I was born this cute" kadunud. Hakkasin oma peas sorima, et kus viimati seljas või kaasas see meil oli:
A) minu vanatädi tütre juures (väitis, et ei jäänud sinna maha, ja kuna tal poleks nii väikse pluusiga ka midagi teha, siis täiesti kindel, et sinna see ei jäänud);
B) minu venna autos (väitis, et ei jäänud sinna. aga seal on nii palju asju, et oleks raske leida... laste seljas näinud ei ole, seega usun, et ei jäänud)
C) minu venna ämma juures (väidetavalt ei jäänud)
D) arsti juures (kõige tõenäolisem, aga ma ei saanud ju ometi palja lapsega arstilt ära tulla... samas kui tal oli mingi polo või body seljas, siis suht tõenäoline...)
Nii palju siis sellest... pluus pole tänaseni väljailmunud.

Hiljuti kadusid ära J'i teksad ja meenutama hakates selgus, et viimati kandis ta neid Tähesaju Juku mängutoas... no täitsa võimalik, et tulles sealt võisid need jääda kuhugi ripakile. Kui ma selle teadmisega olin umbes 3 päeva elanud, selgus, et olid jah ripakile jäänud, aga õnneks koju. Pole aimugi, mismoodi said püksid J'i raamaturiiulisse.

Ja nüüd siis on kadunud koer. Tegelikult ma saan täitsa aru, kuidas need asjad ununevad: kui ikka joosta kogu aeg lapsele järgi, et teda riidesse saada ja muudkui üritada talle midagi selgeks teha või keelata, siis on täiesti normaalne, et tähelepanuvõime on kehv.
Ja siis arstid imestavad, kui ma palun neil mulle midagi üleskirjutada, kui mingist ravimist on jutt: heidavad ette, et noor ema, aga mälu pole ollagi. No mis noor? Ma juba 3 aastat kirjutan kõik asjad üles, sest muidu ununeb sootuks. Õnneks aitab ka telefoni kalender palju ja taskud lipikutest punnis ei ole.

Täna ära maale jälle. Kui eile mu palvel juuretis käima pandi, siis läheb täna leiva sõtkumiseks ja homme küpsetamiseks :P ....sooja leiba, mõtelge!... (lund veel ei oota)

Rändaja

/Juhan Liiv/

Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.

Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!

Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

«Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?»
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaene reisimees.

«Mitu venda sul või õde?
Isa, ema elavad?»
Mina üksi! Kibe tõde,
kõik nad ära surivad.

«Tibi-tibi, tibi-tibi --
suurem neist on kukeke.
Mul on neli kanapoega,
jutt neid ajas ülesse...»

PS! Hiljuti valisin välja sobiliku luuletusejupi J'le (mitte see, mida just lugesid :D), mida sobiks Jõuluvanale lugeda, kuid kõik luuleõpingud jooksevad liiva: ta kas ei kuula mu luuleridu üldse või käsib kohe vait olla :D. Eile õnneks selgus, et ta võib ehk Jõuluvanale hoopis laulda. Nimelt on tal komme haarata mingi suvaline vidin (nt kruvikeeraja, kamm, teleripult, vne) kätte, panna see suu lähedusse (nagu mikker) ja siis laulda. Ja laulab ta toredasti :D. Kui laul otsa saab, siis ta plaksutamisega annab märku, et nüüd on lugu läbi, ja võiks ka aplodeerida. Lisalugusid saab ka ;)