Roheline hala

Eile läksin Prisma infoletist küsima, et kas nad ID-piletit ka müüvad ja müüja pakkus mulle selle peale seda rohelist kaarti. Väga hea, loetud päevade pärast pole ilma selleta ühistransporti ju asja. Kuna ma teadsin, et mul tuleb rohkem sõite, siis ostsin 24h pileti.
Kuna seda rohelist kaarti tuleb igasse sõiduvahendisse sisenemisel viibutada, siis mina ullikesena arvasin, et 24h läheb käima hetkest, kui olen selle nö aktiveerinud. Tegelikkuses läheb 24h käima sellest momendist, kui oled ostu sooritanud. Ajuvaba!
Ilmselt ei saa ka 3-päeva piletit kasutada ülepäeva, vaid need sõidupäevad peavad olema ühtses jadas. Ehk siis arendus on minimaalne ja asi baseerubki ainult nuhkimisele. Seda, et keegi hakkaks vaatama liinideplaane või graafikuid üle, seda ma väga ei usu.
See, et kaart roheline on, ei tee asja väga paremaks.
Terevisioonis näidati, et kaart võib vabalt olla ka kuskil põuetaskus või kotis ja siis saab seda ka aktiveerida. No mina pidin eile ikka väga palju käega bussis vehkima, et ta mu jopevarruka taskus oleva kaardi ära oleks reganud.
Kõige hullem ongi see, et seda kaarti peab kandma kogu aeg kaasas ja kui seda pole, oled Sa automaatselt jänes: olgugi, et ID-kaart kinnitab, et oled tallinlane ja infosüsteemist on võimalik vaadata, kas mul on ostetud kaart või ei. Praegu, kui ID-kaart jääb koju, saab piletikontrollile oma isikukoodi suuliselt öelda ja pole mingit jama.
Tarbijakaitsesse peaks pöörduma selle jamaga, aga see ilmselt ei saa blondi jüngrite vastu midagi teha.

Häda ei anna häbeneda...

27.11.2012 kell 08:58

Eile õhtul vaatasin midagi telerist, kui järsku kostus köögist mingi põnts. Oli aimatav, et meie Kassipreili eiras taas fakti, et oleme kodus (ja oli südamerahus jalutanud kapi peal). J läks kööki vaatama ja pilt, mis talle avanes… Kutsus mind kööki: “Emme, P kakas põrandale!” See oli lause, mille peale ma otseloomulikult kohale tormasin, sest sellist asja pole meie majas lihtsalt kunagi juhtunud. Ja seal see kass oli: madalam kui muru ja junn keset põrandat (kassi jaoks küll nagu liiga suur, aga mitte võimatu). Olin ahastuse äärel. No mis mõttes?!? Ta pole seda kunagi teinud, isegi siis mitte, kui liivakastis on ikka väga vana liiv olnud. Koristamisasju kraanikausikapist võtma hakates jäi pilk pidama taldrikule, mis kraanikausi kõrval oli. Ja siis oli asi selge. Nimelt polnud põrandal mitte junn, vaid hoopis verivorst, mille me eelnevalt olime tunnistanud söömiskõlbmatuks. Aga kuna need olid prügikotti viskamiseks liiga soojad, siis jäid need kraanikausi kõrvale taldrikule jahtuma. Oh, milline kergendus! Ja kuuldud põntsatus oli tingitud sellest, kui kass oli verivorsti põrandale visanud ja ise järele hüpanud. Aga kass tahtis neid täpselt nii kaua, kuni need olid taldrikul. Arusaadav ka, sest need olid ju söömiskõlbmatud! Igaljuhul ei soovita ma osta sellist toodet nagu Rakvere Lihakombinaadi Eesti Rahwa verivorst, millel peal neoonroosa kiri “rahva lemmik”. Need saavad olla lemmikud ainult neile, kellele maitseb, kui verivorsti sisu on poolvedel pasta. Minule ei meeldi. Minule meeldib, kui kruup on kruup ja mõni liha või pekitükk kah ja ikka selline tahke sisuga vorst. Kahjuks tol päeval, kui need koju vedasin polnud kodupoes midagi paremat kah valida.

Viipekeelsed uudised

Tööpäevadel on peale multifilmimaratoni ETV2s alati viipekeelne Aktuaalne kaamera. Nii ka kolmapäeval. Mina olin sel ajal köögis, ja tegin süüa. Mingi hetk uuris J, et kus on pult, kuna tahab mingi muu kanali panna, kus poleks nii rumalt saadet. Kui uurisin, et miks uudised rumalad on, siis vastas ta, et seal näidati "keskmist sõrme" ja lausa mitu korda. Kahjuks ei tea ma millest räägiti.

Praemuna - maailma lihtsaim toit

J: "Palun tee mulle praemuna!"

Mina: "Ok, Millist Sa tahad?"

J: "Praetud noh"

Mina: "Aga kas krõbedat või mitte nii väga krõbedat?"

J: "Sellist nagu ma varem söönud olen. Millised need on olnud? Kas krõbedad?"

Mina: "Ma ei tea... need on küpsed olnud"

J: Siis ma tahangi praemuna, mis oleks küps, aga mitte krõbe"

Maailmarekord ja lühike seelik

Tavaliselt ma poodi minnes kella väga ei vaata, aga täna juhtus teisiti. Kell 17:29 sisenesin toidupoodi. Kaupa ladusin korvi liha-, piima-, saia-leiva-, maiustusteletist. Seejärel suundusin kassasse, olin neljas seisja. Kui olin umbes minuti oodanud, avati kõrvalolev kassa ja pöördusin sinna - olin teine. Maksin ja pakkisin koti. Uksest väljudes vaatasin uuesti kella: oli 17:35. Mu meelest võiks seda nimetada juba maailmarekordiks.

PS1. Ilmselgelt tänu mu ülilühikesele seelikule juhtus poes ka naljakas situatsioon. Piimakülmiku juurde jõudis üks mees täpselt enne mind. Eeldasin, et ta võtab piima ära ja saan ka sealt paki haarata. Kuid ma eeldasin valesti! Ta tegi külmikuukse lahti ja jäi ootama nagu siis, kui naisi ustest enne sisse lastakse. Veider.

PS2. Pole ammu kirjutanud, seega on klahvid "roostes", aga eks ma püüa jälle, sest minuga "juhtub" iga päev midagi :)

Mida ta sööb, et nii tark on? Vastus: makarone :D

“Millal me ükskord omale auto ostame?”

“Palun jää magama, kell on palju!”

“No aga millal siis?”

“Ma ei tea, kunagi ehk..”

“Kas siis, kui Sa ära sured?”

“Ei, ma loodan, et ikka varem… ütleme nii, et ühel ilusal päeval, kui ma saan rikkaks”

“Kas Sa varastad siis meile auto või?”

“EI!!! Ma ei varasta! Mismõttes varastan? Ma ju ütlesin, et kui rikkaks saan…”

“No aga rikkad on ainult need, kes varastavad ju.”

“Miks Sa nii arvad?”

“No aga tööd tehes saab ju ainult palka – niiviisi rikkaks küll ei saa!”

Lihtne õhtusöök terveks eluks... :D

Eile oli kiire... ikkagi viimane võistlusepäev ja sestap oli õhtusöögiks kiirtoit. Retsept on siin:

Üleeile keedetud tatart külmkapist

Poest mingi 200g hakkliha

Maitseaineid (sool, pipar, küüslauk, sibul jne)

Prae pannil hakkliha ja sibul, lisa maitseained ja tatar. Serveeri soojalt.

Söööööööööööööööööööööööööööma!!!!!!

Kõrvale võib juua keefirit.

J algul vigises, et miks ta ei saanud kotletti ja kartuliputru või lihtsalt praehakkliha. Aga kui oli lusikatäie maitsenud kõlas kommentaar: "Emme ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa niiiiiiiii head sööki oskad teha. See on kõige PAREM toit maailmas!!!"

Seda lauset erinevas sõnastuses kuulsin ma terve õhtu veel.

Üks variant veel: "Me võiksimegi elu lõpuni nüüd ainult seda süüa!!!"

Nii vähe on õnneks vaja :D

Unejutuks loetud lasteraamat ajas naerma, aga sellest ehk teinekord :D

Vajan õmblejat!

Hommik. Nagu iga teine, silmad ei taha ega taha avaneda ja telefon helistab juba ei tea mitmendat äratust. Mingi hetk tundub, et kauem enam venitada ei saa. Venin voodist välja, sikutan kardinad akna eest ja panen raadio mängima, poen uuesti voodisse. Kuulan kuuesed uudised ära ja siis ajan end päriselt püsti, et minna wc’sse. Teel sinna tahab kass tähelepanu. Hiljem pilk peeglisse.. on vaja pead pesta! Äkki ei ole ka? Vist ei ole, aega niikuinii ei ole. Ei, on küll ikka vaja, meenub, et täna on see eriti oluline... mhm, ma panen täna seeliku ka selga! Eile viisin ju tossud remonti ja pean seetõttu olema täna kontsadel... ja kui juba kontsad, siis kindlasti võib ka seeliku panna... pealegi.. (saladus! Nagu ütleb J :D)

Pea pestud, suundun päriselt riidesse panema ja avastan sukasahtli juures, et tegelikult ei ole õigeid sukkpükse ja sukkade jaoks on vist vara. Lõpuks leian sobivad, seelik vajab triikimist, samal ajal äratan J’i. Triikraud seina, kontrollin, et oleks ühe peal ja kui triikraud on soe, asun triikima... ja kohe tilgub ka seelikule mingi vee lärakas... pole hullu, kuivab ära... seelik sirge, hakkan seda selga ajama ja ei suuda uskuda, et seelik ikkagi märg on... APPPI... see polegi märg, ma triikisin sellele just ühe kõrbepleki ehk vesi kõrvetas seeliku kanga ära. No täna ei ole minu päev!! Kirun kodustatud priimulat, kes tahtis nädal tagasi sussid püsti visata, ja keda ma turgutasin pihustades triikrauaga lehti. Kellele neid lilli vaja on?! Mu lemmik seelik on nüüd rikutud! Päev on rikutud!

Kas keegi teab õmblejat, kes võiks seeliku järgi võtta lõike ja teha mulle täpselt samasuguse seeliku?

Edasi läheb traditsiooniliselt: esimesest bussist jääme maha, teisega nibin-nabin jõuame järgmisele bussile. Bussis muidugi draama istekoha pärast: küll paistab päike silma, koht pole piisavalt akna all, ei sobi ees, ei sobi taga.. Ausõna, ühel koledal päeval peab J jalgsi minema lasteaeda, ausalt ;)

Lasteaias draama riietega. Kuna J ei viitsi sukapükse õueminnes jalga tirida, siis pole ta nõus neid ka hommikul äravõtma, ja väidab seejuures, et tal on lasteaias külm muidu. No terehommik!

Lõpuks saan soolase musi ja torman minema. Töökaaslane helistab ja tunneb huvi, kus ma venitan.. lisan kiirust ja jõuan ta autole, et tööle vurada...

Nii tavaline hommik... Meenub, et süüa jälle ei jõudnud :S

Ilm on Super ;)

Taas torutööd

Üks telefonikõne hr. Jüri Torule, ja juba oli ta taas mul külas, et hinnata köögi torutöödeks vajalike materjalide ja tarvikute kogust. Läbirääkimised hinna osas olid edutud: materjalikulu + pannkoogid (moosi lubas Jüri ise kaasa võtta).

Järgmisel päeval kiirelt poodi, kus seisin dilemma ees, kas osta ülepannipannkoogijahu või tavalist... Tavalisel pakil oli peal isuäratavam pilt, haarasin kaasa selle. Kodus valasin jahu kaussi ja piima mõõdukannu... ilusti õpetuse järgi täpselt 550-600ml... Segasin selle ühtlaseks massiks nagu õpetus käskis, aga ma ei tea, kas valetas mõõdukann (ostetud jaanuar 2011) või oli pakis jahu mingi % rohkem - igastahes oli tainas nii paks, et seda tulnuks spaatliga pannile määrida. Kuna mul pahtlilabidat kodus pole, siis lisasin piima juurde, kuniks kausis olev meenutas veidigi pannkoogitainast. Kui see valmis, lugesin õpetust edasi: Küpsetada tavalisel viisil. Mismõttes? Aga ütleme, et ma olen terve elu ärganud igal pühapäeva hommikul, tundes pannkoogilõhna ja kööki uimerdades näinud laual virna pannukaid, mingil hetkel läinud omaette elama, ja siis selline õpetus? Raske on kirjutada, et praadida pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks? Hämmastav!!!

Aga koogid olid head ;)

Köögis on uued torud ka olemas... nii lahe!!!

PS. Ehhheeee, ja eile tegi Jüri oma kalendrisse märkme: dushikabiini silikoonimine :D

PS2. Kui eelmisel korral ma ise talle peaaegu abieluettepaneku tegin, siis seekord... :D:D:D Ahhhaahhaaaa

Ninnu-nännu

Aeg-ajalt muutub J hellikuks ja hakkab siis titeka häälega rääkima, öeldes R asemel L, sõnad muutuvad pudikeelseiks (ntx käed -> kätud).

Täna ütlesin, et kui ma kedagi töö juures teretan, siis ta võiks ka seda teha... nii ongi ta nüüd iga kontsaklõbina peale tormanud kabinetist koridori ja juba kaugelt hüüdnud, nunnumeeter täistuuridel töötamas, kõigile "Tere!". Sellise viisaka poisi peale aga soojeneb iga mööduja süda, ja nad astuvad temaga viisakasse vestlusesse. Tähelepanust meelitatud J hakkab seepeale rääkima titekalt.

Kui ma nüüd aru pärisin, et miks ta räägib tite-häälega, kuigi teab, et mulle see ei meeldi... ja ma võiksin juba teada, et ega J vastust võlgu jää, eks... Noh, aimate juba, jah?! Ta ütles, et aga need tädid/onud räägivad ju ka samamoodi titehäälega.

Ja J'l on täiesti õigus siinjuures.

Issand, see laps lõõritab WCs täiest kõrist laulda praegu... on aeg vist koju minema hakata ;)

Fakt

Hetke seisuga on mu lehel käinud täpselt 666 erinevat arvutit...

Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska

Võtsin ma hoogu, mis ma võtsin, aga nii palju hoogu ikka ei saanud, et ise hakkama saada ja pärast tulemusega ka rahul olla... Ehk siis arutasin Isega läbi, et uurin natuke siit, natuke sealt, siis poodi ja voilaaaa...

Et kõik arusaadavam oleks, tuleks selgituseks öelda, et kõik, mis puudutab vee sisse- ja väljavoolutorusid mu kodus ei kannata mitte mingit kriitikat (või noh, kunagi ikka kannatas). Nii ma siis tulin mõttele, et peaks endale head (vajalikud) riistad muretsema ja küll minust ka õppinud mees seejärel saab. Aga võta näpust, torudel polnud nii kaua aega oodata. Dushiotsik hakkas ühel heal (loe: eriti nõmedal) päeval pritsima igas mõeldavas ja mitte mõeldavas suunas vett, ja mingil seletamatul põhjusel hakkas ka vett tulema kraani vahelt (seda õnneks küll ainult siis, kui kraan avatud oli). Mis ma õrn :D:D:D naisterahvas siis ikka teha oskasin? Ei olnud ju enam aega uurida ja puurida, et mis ja kuidas ja miks... loomulikult helistasin ma Jüri Torule, kes ülla-ülla tuli kiiremini kohale kui tuul. Vaatas, hindas, sügas kukalt ja ütles, et eks ta mingi päev kunagi äkki tuleb siis... Sellega oli jutt räägitud.

Järgmisel päeval sain telefonikõne "võta või jäta" ehk kas kohe nüüd või üldse mitte kunagi... Loomulikult sobis mulle "kohe" väga hästi!

Tund hiljem oli ta asjadega kohal ja J'l oli põnevust rohkem kui küll.

Kõik laabus peaaegu viperusteta. Kui uus segisti oli paigaldatud, tulin välja mõtteavaldusega, et nüüd saan ma aru küll, miks on naisel ikka meest vaja... teisalt... no kui tihti neid segisteid siis ikka on vaja vahetada, eks?! :D Jüri polnud minuga 100% päri, sest ta arvas, et ainult torude pärast vaevalt, et mõni MEES viitsiks muutuda aruandvaks isikuks.

Moosisin teda enda tehtud kräsupeakoogiga ja kogu lõbu läks mulle maksma täpselt nii palju, kui vajalikud vidinad poes maksid, pluss boonuseks sain köögikapiuste õlitamise.

Köögisegisti vahetan ma mõnel teisel korral, kui kooki teen... Ei saa ju võtta endalt lõbu vaadata, kuidas "mees teab, mis mees teeb" võtab kuskil kitsas köögikapis naljakaid poose :D

PS. Kräsupea õnnestus! Ma polnud seda eales varem teinud ja nüüd ma vist midagi muud ei hakkagi tegema. Vajalik kraam siis: biskviit, hapukoor, suhkru, vaniljesuhkur, kirsikompott, või, kakao, koor. [minul oli poest ostetud Haljase biskviitpõhi, mis kaalub 340g ja 1kg hapukoort (minul oli 20%-ne ja ajas asja ilusti ära]

Tegemine: sega hapukoor, suhkur, vaniljesuhkur. Suhkrut lisa täitsa suvalt maitse järgi. Tükelda biskviit kuubikuteks ja seejärel kasta kuubikuid hapukoorekreemi ja aseta serveerimisnõusse (minul oli selleks plastkarp) üksteise kõrvale. Tõsta kirsid koogile ja pane järgmine kiht hapukoorekreemist läbi tõstetud kuubikuid. Kui see valmis, tee potis glasuur: sulata või ja suhkur, lisa kakao ja törts koort (mina kusjuures kasutasin piima, sest unustasin koore ostmata). Lihtsam veel oleks shokolaadi sulatada ;) Vala glasuur koogile ja lase koogil veidi seista... järgmisel pöeval hommikul tööl oli väga hea süüa kohvi juurde ;) :P

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.

Ei midagi uut...

Taas nädalavahetus linnas. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ja eksivad kõik need, et mu uni kadus seetõttu, et lõunal pidin minema nukuteatrisse. Uni kadus seetõttu, et ma nägin mingit kreisit und... ja tundus nagu oleksin terve igaviku põõnanud (ei juhtu just tihti, et üks öö kestaks kolm kuud). Pealegi oli osa sellest nii jabur, et isegi ulmefilmide tegijatel oleks nii mõndagi õppida :D
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)

Sula, aga kevadet ei tule ega tule....

Täna tuli töökaaslastega jutuks hommikune ilm (lume peal oli jäätunud koorik) ja kõik väitsid justkui ühest suust, et nemad pole oma elus varem sellist asja näinud. No mina ei tea, äkki seetõttu, et ma olen maaplika olnud..., mäletan sellist asja... (et noh äkki linnas ei olnud midagi sellist)... aga mina võin kihla vedada, et olen taolist asja oma elus ka varasematel talvedel näinud. Üheskoos jõudsime lõõpides järeldusele, et küllap oligi vanasti nii...., et aru saada, millest mina räägin, peaks lihtsalt minema ajaloomuuseumisse, sest ma olin oma vestluskaaslastest ikka oluliselt vanem.
Niipalju siis sissejuhatuseks. Päeva jooksul tõusis temperatuur veelgi ja õhtuks oli õues libe, sopp ja vihma sadas.
Minu ülesandeks oli jõuda kesklinna, käia Piletilevist läbi, osta laupäevasele nukuteatrietendusele (Jussikese seitse sõpra) piletid, mida muidu oleks netist ka saanud, aga tahtsin realiseerida kinkekaardi). Seejärel tormata kinno ja võtta Nunnu kaasa. (minu enda nõusolekul oli viimasel kaasas kelk, mis hiljem osutus tõsiseks veaks). Edasi viis tee bussiterminali ja jooksuga bussile, millega me sõitsime tervelt 40 minutit!!! lasteaeda, sest jube ummik oli!
J'i rühma jõudsin mõned minutid peale seda, kui rühm juba kinni oleks pidanud olema, aga me polnudki kõige viimasemad, õnneks. HM oli J'le juba veidike paanikat tekitanud, ja öelnud, et J'i emme ei tulegi täna talle järgi, sest HM olevat ennem J'i emmet näinud lasteaiast mööda minemas.
Edasi liikusime kolmekesi uuesti bussipeatusesse, et sõita Nunnu juurde. Valgusfoori juures saime porilombi dushi, mis talvel pole põrmugi meeldiv (ja me seisime teeservast kahe meetri kaugusel!!!)
Õnneks ei pidanud kaua ootama... kui ronisime bussi: J ees, seejärel meie Nunnuga ja kelk kaenlas... õnneks said põnnid ukse lähedale istuma. Sõit oli ok, aga bussist mahatulek oli omaette ooper...
Niisiis... järeldused võite ise teha... (vihje: aru ma ei saa, kuidas ma aastaid tagasi oma kõige julgemas fantaasias olen kujutlenud endale ette kolme last... õnneks on see number juba ammu oluliselt väiksem).

Poiste emmedele vihje: kui Teie pojale meeldivad ilusad multikad, aga ka natuke põnevust, siis soovitan soojalt Politseiauto Pelle't... meile meeldis igatahes.

Tööle saabus reedel Ameerika... meil on nüüd kontoris boksid :D Väga harjumatu... Kolmapäeval saab teada, kas see innovatsioon ka vilja kannab ja ülevoolavat emotsooni summutab :D

Elame põneval ajal...

Täna õhtul saab kaua raamatut lugeda ja võib-olla ka kududa, kuigi ma kahtlen viimases.

Homme hommikul on plaan kaua magada :D, seejärel keedan putru ja küpsetan pannkooke… siis peaks kell juba nii kaugel olema, et võib sättida sammud kesklinna, et saada üks põnev filmielamus: nimelt Politseiauto Pelle.

Seejärel trammitada Sossi ja sealt edasi vanaema juurde. Ülla, ülla… jääme ööseks.

Järgmisel hommikul linnas tagasi. Päeval mingi aeg käime perekond E.M.A. juures ja seejärel, kui tahtmist, viitsimist, siis läheme äkki ja same veel ühe elamuse võrra rikkamaks valgusfestivalil..

Kõlab põnevalt… Probleem ainult selles, et kui nii hästi planeeritud aeg, siis võib veel üllatusi tulla…

Kassi jooksuaeg on läbi! Jessssss!

Kui ma oleksin veidikenegi sportlikum, siis ma heameelega regaks end ära augustis toimuvale meeskondlikule triatlonivõistlusele teiseks lüliks ehk jalgratturiks, kelle ülesandeks oleks 100km läbida… Kuna ma seda ei ole, siis ma olen lihtsalt firmasisene agitator :D

Poliitika pole lihtrahva jaoks :D

Proloog: J teatas kunagi, et tema on President, siis on ta veel olnud Jossukass, Linnupojakene, Karumõmm, Jänku-Juss ja nüüd siis sai temast esmaspäeval taas President. Tiitliga pärjati ka mind: olen Peaminister :D

Eile õhtul lasteaia juures bussi oodates teatas J järsku: “Näe, ILVES!”. Loomulikult polnud kuskil mingit looma…, kõigest Mart Laar’I fotoga reklaamplakat. J huvitus sellest, et aga kus siis on Ilvese ja Ansipi pildid, ja miks need lasteaia juures pole (no ütleme nii, et ma olin ise päris hämmeldunud selle Mardi reklaami pärast, sest seal peaks ikka roheline region olema). Ausõna ma ei tea… Kui keegi teab, siis informeerigu meid! ;)

Mõni hetk hiljem bussis tahtis üks naine J’le istet pakkuda, aga J tahtis seista ja keeldusime viisakalt istekohast. Selle peale teatas tädi, et J on nii vahva poiss ja suurena saab temast kindlasti poliitik, kuna ta on teemast huvitatud :D

Tõehuvides olgu öeldud, et ega ma isegi suurt rohkem poliitikast ei tea.. No pole minu teema… varem olin faktideski veidike tugev, aga praegu ei ole tarvis end mingiks mälumänguks ega viktoriiniks vormis hoida.. ja muud mõtted peas seega.

Veel hiljem kodus seletasin J’le, et tegelikult on igasugu ministreid veel nagu näiteks kaitseminister, majandusminister, sotsiaalminister, haridusminister, jne… Nimesid ma ei osanud kahjuks rohkem mainida, kui seda, et kaitseminister peaks olema Aaviksoo ja kultuuriminister Laine Jänes.

J ei olnud esimese hooga võimeline Laine ütlema, ja ütles, et vastaval ametikohal töötab Naine Jänes.

Tund aega hiljem oli kultuuriministriks Jänku-Naine ja täna hommikul: “Emme, mis selle ministri nimi oli, kas Emane Jänes?”

Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...

Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.

Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...

Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:

A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"

Mina: "Jah, plaan oli küll selline"

A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"

Mina: "Mida?"

A: "Ah ei midagi, ma niisama!"

Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.

Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.

Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.

Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.

E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"

Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"

Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.

Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...

Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.

Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.

Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).

Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...

Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"

Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"

Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...

Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)

Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...

Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"

Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)

Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!

Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D

Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)

Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)