Saamatu olen

On laupäev, ja mina olen tööl! Ma siiralt loodan, et tegu on saamatusega mitte taas idanema hakkava töönarkomaaniaga. Lootus, et täna edeneb kiiremini, oli asjatu, sest täna venib veel enam, kuna J on kaasas ja silmad lihtsalt ei seisa lahti. Suht nüri.

Paberikuhi on märkimisväärselt küll vähenenud ja raportid on tõmmatud, no aga ikkagi...

Kuidas ära saan, veel ei tea.

Järgmisel reedel on arenguvestlus - õnneks ruumipuudust ei ole :D

J taas haige :S Köhib, nina on nohune, jubbbbbbe!!!

Viinamarjad

Suutsin siis lõpuks J'i nö pehmeks rääkida, et ta maitseks viinamarja. Ampsas suht väikese killukese ja ise kommenteeris, et väga kibe on (kuigi tegelikkuses olid viinamarjad suured kui ploomid ja mahlased ning magusad). Kui küsisin, kas ta tahab veel, oli vastus selge ei.

Ja jumal tänatud! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis, kui talle oleks need marjad maitsenud! Nimelt mõni tund hiljem, kui ta magama hakkas minema, siis märkasin, et ta jalad on suht tihedalt mingeid punaseid laike täis ja samuti olid põsed punased ja täpilised. Õnneks olen ma varustatud selleks puhuks allergiarohtudega ja seega andsin 3 tilka talle ära. Kui ise magama läksin, oli asi taandumas ja hommikul oli mõni laik veel alles.

Nüüd räägib ta aga ise, et tema ei tohi viinamarju süüa, kuna tulevad täpid. Mugav vabandus, sest allergikule ju ei suruta asju peale, aga katsu niisama kellelegi selgeks teha, et laps ei söö ühtki marja ega puuvilja (peale banaani).

Võib-olla ta siis teabki ise, mis talle tekitab allergiat ja mis mitte (viinamarjad on artikkel, millega ma ise teda kõige enam olen moosinud, et ta prooviks).

Eile algas puhkus: ja otseloomulikult on õues koledad ilmad. Täna on see isegi tore, sest sõidame Otepää lähedale suguvõsa kokkutulekut planeerima, mis kuu aja pärast peaks aset leidma. Päiksega meeldib mulle ka sõita, aga meil täna jahedat õhku autosse ei tule, ja seega on selline variant täitsa tore.

Eile sõitsin teekonna kaardil läbi ja J sai innustust sellest. Nüüd on üks populaarseim mäng seesugune: võtab väikse auto ja Regio atlase, keerab suvalise lehe lahti ja küsib: "Kas siin on Otepäev?" (justnimelt Otepäev), saades vastuseks: "Jah!", algab mäng. Autoga sõidab mööda suvalist teed kuhugi teise kohta ja siis räägib, mis seal toimub. Nt läheb kellelegi külla või poodi või koju või arstile või viib emme tööle :)

Eile meeltesegaduses rääkis ta, et tahab lasteaeda minna :)

Aga nüüd lähen sättima, sest varsti on start....

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.

Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.

Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.

* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)

* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid

* Lacto Seven (piimhappebakterid)

Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.

Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D

Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).

Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.

Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D

Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)

Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.

Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.

Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D

Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D

Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).

Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)

Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.

Lõpuks jõudsin tööle ka.

Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.

Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.

Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...

Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).

Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.

Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.

Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.

Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.

Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...

Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

LOR

J käis eelmisel nädalal 3 päeva lasteaias. Esimesel päeval tundus kõik tore ja põnev, teisel päeval sai ta aru, et hakkabki nii olema, et emme kaob minema ja kolmandal päeval üritas ta vajutada ikka väga sihikindlalt mu sellele nupule, millega lülitada sisse tunne, et kas see kõik ikka on õige... neljandat päeva ei tulnud..., J jäi haigeks.

Täna käisime nina-kõrva-kurguarstil... tegelikult oli aeg küll 07.aprill, aga ma registratuurist retsepti võttes oskasin lihtsalt küsida, et ega keegi juhuslikult pole arstiaega äraöelnud, ja näkkas. Kell 14:40 pidime platsis olema. Jõudsime isegi veidi varem, ootasime. Kui kell näitas aega, suundusime kabinetti ja sealt saadeti meid ukse taha ootama, kuna arst pidavat kohe tulema. Nojah! Kui kohe, siis kohe... (meenus, et kahel eelnevalgi korral, mis me selle arsti juurde pääsu oleme oodanud, on tulnud kõvasti oodata, sest arst kolab lihtsalt suvaliselt kuskil ringi). Kui kell sai :O 14:55, saabus siis tohter, ja liinitöö algas.

Kiirelt kontrollis ta J'i kõrvad: korras; kurk: korras; nina.... nohu on, valgub veidi kurku, on pisike adenoid, kui ei vaja sekkumist, hingamisteed on veidi kitsad. Seejärel tahtis ta kirjutada pruune tilkasid, aga ma informeerisin, et hommikul juba ostsime selle rohu välja. Ise ei märganud ka küsida, et mis värk siis selle nohuga on, et see sel hooajal nii tihedalt on olnud... aga ehk ma siis tõepoolest külmetan J'i ja ta liiga vähe karastunud on. Viimane on täiesti mõistetav, arvestades, et ega ma ise just eriti kuumavereline pole - pigem külmavares.

2 minutit hiljem olime kabinetist väljas, kaasas tarkuseterad, et tilkasid peaks annustama kuurina (10 päeva 2 tilka 3x päevas) ja lasteaia jaoks on esmaspäevast roheline tuli.

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Isekord, söömine ja kõhuvalu

J on ääretult mugav ja ta naudib teenindust meelsasti, eelkõige käib see söömise kohta. Kui ta oli 10-kuune, pistsin talle lusika pihku ja ta tegi sellega liigutusi, mis enam-vähem meenutavad söömist (sellest ka on koduvideo olemas). Kui J oli 18-kuune sõi ta juba kahvliga täitsa osavalt. Ja tänane pilt on selline, et kui teda ei söödeta, siis ei söö ta üldse.

Asi sai alguse sellest, et J'le meeldib süüa putru kuumana ja siis ei saa talle lusikat pihku pista, sest ta kühveldaks seda sel juhul keskelt ja põletaks end ära (treenimise tulemusel sööb ta täna juba ka jahtunud putru). Seejuures ei jäänud terasel lapsel aga mitte märkamata, et väga mugav on süües ainult suud avada - nagu oleks tegemist magava kassiga, kellele hiir ise suhu jookseb :D.

Algul hakkas ta abi paluma suppi süües, hiljem juba prae juures ja täna sööb ta ise ainult jogurtit ja pastat ja maiustusi. Ning asi ei ole üldse mitte selles, et ta ei oskaks, oskab küll!

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et parim kokk on tühi kõht, ja pudrutaldriku juurde pole keegi veel nälga surnud. Olemas oligi jahtunud puder, ja panin J'ile lusika pihku. Ta siis kühveldas umbes 3 lusikat putru suhu ja seejärel hakkas abi nõudma. Keeldusin aitamast, ja soovitasin tal ise süüa. Asi lõppes suure jonniga: J tõstis häält, et ma ei lasknud tal harjumuspärast mugavust nautida ja vanaisa oli häiritud, et ma last kiusan ja näljutan. Minu jonn oli kõige suurem: kui ei taha on ilma ja kõik!

Tund aega hiljem oli J'l kõht tühi ja ta nõudis saia (loe: leiba). Keelasin ja ütlesin, et oodaku järgmist söögikorda, siis saab suppi. Vahepeal käis vanaisa poes ja tõi lapsele banaani, sest laps ei saa ju ometi nälgas olla!!!

Lõunasöögil keeldus J samuti lusikat liigutamast ja jäi ka niiviisi lõunasöögist ilma.

Õhtul ütles mu sihikindlus üles, sest J pole eales nii jonnakas olnud kui sel päeval...

Tänane seis selline:

Mina: "Ole pai, söö ise!" (lastides ise samal ajal lusikat)

J: "Ei taha!"

Mina: "Näita, kas Sa oskad ise süüa!"

J võttis seejärel ise ühe ampsu, pani lusika kohe taldrikusse tagasi ja hakkas abi paluma.

Mina: "Aga praegu on ju Sinu kord!"

J: "EI!!!!"

Mina: "Võta söö ise ikka!"

J: "Ei taha! Emme isekord on!" (seda väljendit kasutab ta iga kord, kui arvab, et kellegi teise kord on)

Taldrik sai siis tühjaks seekord nii, et kordamööda liigutasime lusikat. Mina tegin vahepeal sohki ka, pannes lusikas tema jaoks valmis, aga jätsin selle taldriku servale ootama. Õnneks ta ei saanud aru.

Teine teema on aga tervislik toitumine, mille kohta täna juhtusin lugema. Ainsad toiduainetegrupid, millede söömisega J'l probleeme pole, on teraviljatooted, piimatooted ja maiustused. Kõik muu on alla igasugust arvestust. Eriti kurvad lood on puuviljade ja lihaga.

Kui kellelgi juhtumisi on ideid, et kuidas petta last ja sööta talle sisse viinamarju, pirne, jm puuvilju (va banaan), siis ootan neid rõõmuga. Õuna tunnistab ta söödavaks koogi sees ja moosina (kahtlane ainult, kas sel juhul ta sellest midagi kasulikku saab).

Ja kõhuvalu kurdab ta ka jätkuvalt vähemalt korra päevas. Kuidagi imelik tundub see. Kui algul hakkas tal kõht alati siis valutama, kui palusin tal mänguasju koristada, siis nüüd valutab tal see vahest ka täiesti lambist. Aga see valu kaob sama kiiresti kui tekib - seega ei suuda ma seda kuidagi tõsiselt võtta. Ei tea, kas on muretsemiseks põhjust või ei. Ise ei taha uskuda, et nii väike laps teeskleks, aga ta fantaasiamängud on piiritud (täna käisime õues nähtamatute suuskadega suusatamas, sõime nähtamatuid pannkooke nähtamatu kohupiima ja nähtamatu moosiga ja tegime nähtamatut bensiini - sellest viimasest ei saanud ma ise ka üldse aru :D). Ei tea, kas oleks mõtet igaksjuhuks arstiga kontakteeruda ja mingeid analüüse paluda või jätta kõik nii nagu on, lootes, et ehk ikka mingi mäng ja ajaga lõpetab selle ära?...

Unistus kevadest ja tervest lapsest

Vabandan kõigi ees, kes üritasid mulle eile õhtul helistada ja ei saanud liinile seetõttu, et mul oli käsil üks teine kõne, mille kestus oli 216 003 sekundit :D Mul muidugi on vabandus ka olemas :) - ma kohtusin T'ga viimati niiiiiiii ammu. Õnneks on olemas telefonid.

Õhtune uinumine oli J'l raskendatud: algul ei tahtnud und tulla, hiljem tegi nohu probleeme (oleks vist pidanud paar päeva rohkem kodus haigusest taastuma, sest nohu algas uuesti pihta), mis kurku valgus, ja mille tõttu ei saanud ta hingata. Selle tulemusel läks ta muidugi närvi. Käisime koos teed tegemas, et ta rahuneks (mitte rahustav tee, vaid mõte lihtsalt mujale juhitud siis) Muretsema pani see, et ta teatas jälle, et tal kõht ja naba valutavad (järgmine kord arstil peab laskma naba küll kontrollida, sest seda valu kurdab ta küll viimasel ajal üpris tihti: korra või kaks nädalas). Kui ta kõhtu katsusin ja küsisin, et kas on valus, siis ütles, et ei ole. Võta siis kinni, kas on tõsi taga või ei ole. Andsin talle võlurohtu :). Palavikusiirupi mõõdulusikaga vett ja siis ootasime, et rohi mõjuma hakkaks. Väga kiiresti mõjus! Kui tegin ettepaneku, et hakkame multikat (loe: TV'd) vaatama, oli valu täiesti kadunud. Ja siis 5 minutit hiljem jäi mu Pisike mu kõhul magama nagu pisike beebi ja järgmist korda tegi häält alles mingi kuue ajal.

EDIT: Päeval tal magamisega probleeme pole!)

Täiesti kohutav on mõelda, et J'l on 2-aastaste vaktsiin ikka veel tegemata ja sel aastal jääbki see ära, sest väidetavalt peab laps enne seda süsti 2 nädalat terve olema. Eelmine aasta oli tal köha, mis algas novembris, ja lõppes vist veebruaris millalgi. Selle talve võib siis vabalt kuulutada nohu-talveks. Hea, et ta lasteaias ei käi, siis oleks küll jama.

J teab, et ta on poiss. Veel teab ta, et ta on suur poiss. Aeg ajalt ta küll räägib, et ta on beebi ja pisike. Kui ma küsin, et kes veel on pisikesed, siis ta teatab, et Nunnu on ka pisike. Samas J'st aasta noorem J ei ole pisike, vaid on J'i meelest väike :D. Ja aasta vanem A on suur :D. Eilsest alates olen mina ka suur poiss ja täna arvas ta, et ma olen tubli poiss. Seletus, et emme on ikka suur tüdruk ei aita. Tüdrukuid pole olemas!

Küll aga on olemas Pikud ja Õolumana, keda nüüd juba oodatakse põnevusega isegi magades. Ärkvel olles on pidevalt meelel ja keelel see teema. Näitab aga suvalise nurga poole ja annab teada: "Õolumana ole keal!" või keset mängu järsku tõuseb püsti, näitab näpuga akna suunas ja hüüab: "Piku tuleee!!!"

Täna on vist...

... karjalaskepäev :) - miks muidu nii palju vasikaid aia taha läheb?!?
* ennelõunal keerasin mingi vormimaiuse kokku, millega ei saa absoluutselt kiidelda. Ma võin ju mõelda, et see ei isutanud mind vaid seetõttu, et olin terve hunniku ahjukartuleid ja verivorste hävitanud, ning kõht oli rohkem kui kurguni täis... aga vot ma ei usu seda. Samas väljatuli see asi ikka superilus: välimus oli väga isuäratav!
*õhtupoolikul taas hõõgveini tehes unustasin veinile suhkrut lisada :S - kallasime tassid potti tagasi ja lisasime puuduoleva. Hoopis teine tera ;)
*leivatainas ei kerkinud üldse ja nagu sellest veel vähe oleks - see ei küpsenud ka. Õigemini küpses küll alt, pealt ja külgedelt (esimene isegi liiga palju), aga seest jäid toored :S ja aru ma ei saa, mis ma valesti tegin. Väidetavalt pidi õnnestuma alles neljas leivategu, seega ilmselt ei maksaks pead veel norgu lasta, ja tuleks oma rida vaikselt edasi ajada. Maitselt oli iseenesest täitsa hea. Ja see lõhn, mis toas oli... mmmmm...

Täna oli ka selline situatsioon, kus tahtsime telerist vaadata Laulud Tähtedega finaali, kuid paraku oli teler National Geograficu kanalil ja sealt tuli lennukitest mingi saade. Õnnetuseks leidus sel saatel ka juba vaataja. Enda arvates tulin hiilgavale ideele :D, palusin J'l minna ja kutsuda Taadu kööki. Algul ta polnud nõus minema, kuid siis ikka läks varrukast sikutama :D Taadu hakkas aga J'le kärbseid pähe ajama, et oooo, kui ägedad lennukid. No kolm korda võib arvata, kes sai oma tahtmist, kes mitte. Alates teisest lauluvoorust sain ma oma lemmikutele ka pöialt hoida ;). Ja mis ma oskan öelda, parim paar võitis :) - ma ju teadatuntud Inese fänn - mul on isegi 2 tema CD'd ;)

Haigustest ka: J'l täna oli enam-vähem: nohu polnud enam väga hull ja aeg-ajalt peab ta ikka köhima, aga tuju oli hea ja palavikku täna enam ei olnud. Minul aga on hakanud jälle hullemaks minema: kurk valutab jubedalt. Nohu veel ka veidi. Koeravillanesall on juba ümber kaela keritud ja varsti lähen sooja voodi kaissu...

Täna käisid päkapikud! Elevust tekitasid päris palju. Ka emme sai üllatuse osaliseks, sest kui J oli tükk aega tulutult oma jõulusokist mingit "saaki" leida, siis appi minnes selgus, et sokk on tühi :O. Ja minu laps on ju ometi maailma kõige, kõige, kõige, kõigem, eks?!? - no see pole võimalik, et Päkapikk jättis maiustuse nüüd toomata. Aga kuna laps oli ka juba sellel lainel, siis ohverdasin enda soki sisu. Hiljem leidsin küll ka selle olematu kommi diivanilt üles :) - J oli nii agaralt sokiga hoos, et ei märganudki, kui "komm" välja kukkus.

Jõulukalendrit meil ei ole :(. Kui keegi näeb kuskil poes müügil Kalevi kommidega kalendreid, siis vihje: me oleksime tänulikud...

Tänane päev...

... möödus peamiselt J'i poputades ja turgutades. Palavik oli eile õhtul 38,7. Kuna nohu ja köha tõttu oli ta hingamine ja magamine niigi raske, siis andsin palavikku alandavat siirupit. Saime mõlemad magada. Hommikuks oli palavik taas 38,7 peal, alandasin taas... siis oli tal tuju enam-vähem. Söögiisu oli üllatavalt hea või keedab Mimmi tõesti nii head maisimannaputru :) - igatahes sõi terve taldriku tühjaks. Mingi kümne ajal jäi süles magama. Viisin ta voodisse ja ise käisin apteegis. Ühtlasi tahtsin osta ka digitaalse termomeetri, mis aga sootuks ununes, sest ma üritasin pingsalt meeles pidada, et küsiksin uut punases pudelis Humerit. Kahjuks polnud seda kohalikus apteegis ja apteeker väitis, et lastele see ei sobigi :O. Minu andmetel aga sobib... kellel siis nüüd õigus on? Sain siis mingeid ninatilkasid, mis magades tal lõõrid lahti hoiaks. Tegin vennale plaadid ka ikka lõpuks ära (need jäid J'i palaviku tõttu varem tegemata).

Õhtul selgus, et J'i kuuldes ei tohi lausuda sõna "teater" - vähemasti hakkas ta pirisema, kui mu ema teatrisse hakkas minema ja selgus, et J ei saagi kaasa :). Kultuuripisikuga on ta siis ka nakatatud :). Õhtul olin sunnitud talle veel korra andma palavikualandajat ja kustus ta taas lambist mu süles. Edaspidi peaksin vältima lamasklevat istumist, sest nii on jube raske end koos kalli kandamiga kätel püsti ajada.

See tähendab, et kõik plaanid tänaseks läksid vett vedama.

Ja hetkel meenus mulle, et ma ei seganud petist ja leivast juuretist :S:S:S. Just, just... läheb ikka leivateoks ;)

Tegelikult ei olnud täiesti mõtetu päev, sest olin ju J'i jaoks kogu aeg olemas - alati ei peagi ju egoistlikult enda plaane kõige esimeseks sättima...

Homme tahaks leida kaardilauakaaslased... nt bismarck'i pole mu vanaisa juba väga kaua mänginud ja võiks talle ju seda meelehead teha (kaua ta ikka viitsib üksi turakat mängida). Kui ma vaid mäletaks, kuidas seda mängiti :)

Nüüd ilmselt kaarega tuttu... see juuretis ei anna enam rahu!

See veel puudus!

J'l on palavik :(

Juhhhhuuuu...

..., väsitav töönädal ongi selja taha jäänud [missiis, et reaalselt ainult kaks tööpäeva oligi: järgmine nädal on ainult ÜKS... ja mis nii küll minu motost (Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - kui mitte muu, siis töö vastu) saab???].

Kuna ma pole siin oma kolmapäevasest maalt koju jõudmisest rääkinud, siis palun väga... kerime nüüd aega veidi tagasi ja meenutagem kesknädalat. Torm oli vaibunud ja meie istusime rongis. J seletas midagi Pardist, kes rongi juhib, mina kinnitasin ta fakte või lükkasin ümber (rongi juhib Part; pileti saab Pardilt, Part puhkab, Part laulab, Part jne). Tavaliselt ma ei kuula eriti teiste inimeste vestlusi pealt, kuid kuna tegu oli ma arvan viienda klassi lastega, kes olid teel Tallinnasse kinno, siis rääkisid nad suht valjuhäälselt. Arutleti selle üle, kelleks keegi suurest peast saada tahab :) Kõik oli selline tavaline: autojuht, ärimees, näitleja, kuni üks poiss teatas, et tema tahab saada rongijuhiks. No üsna loogiline, et rongis sõitev laps tahab rongi ja raketis olev laps raketti juhtida, eks? Aga see polnud veel kaugeltki kõik tema suurejoonelises plaanis :D. Oma rongiga tahtis ta sõita Ämblikutemaale ja hakata seal Ämblikmeeste pealikuks :D - vot on unistus!!! Ja siis tabasin end mõttelt, et praeguse aja lastel on kõigil mingi maania küljes mingi multika- filmi- või muu tegelasega. Kas nö meie ajal ei olnud sellist nähtust üldse või oli meil selle asemel midagi muud? Või oli meie maania oktoobrilaps ja hiljem pioneer olemine? (vahemärkusena olgu ära öeldud, et ma pole pioneer mitte sekunditki olnud ja ruudulist seelikut ma ka kanda ei saanud). Ega ma väga palju tarka ei jõudnudki seal rongis mõelda, sest 30 minutit hiljem olin ma ju taas juba õues. Lippasime kiirelt ka poest läbi ja siis kiirelt koju, et ahju kütma hakata. Opppaaa, valearvestus! Seisin tänaval oma värava taga justkui soolasambaks kivistununa... nimelt on tänavast väravani veidi üle meetri maad vist, kus oli minu puusa kõrgune vall, mis sujuvalt läks hangeks ja teispool väravat oli sama kõrge hang (teise värava juures oli lugu täpselt sama hull). Olukord oli nii halenaljakas, et ei osanud ei nutta ega naerda :). Lõpuks sumasin lund trotsides siiski valli otsa, tõstsin J ka sinna, siis üritasin meid mõlemaid üle värava saada. Kui see õnnestus, olid mu püksisääred paksult lund täis, sumasime trepini, mis meenutas pigem mingit mäge. Üritasin tunde järgi astmed leida... Toas panime ahju küdema, võtsime kuuri võtme, sumasin selleni (J jäi trepi juurde) ja hakkasin siis lund rookima. Ma oleksin seda ausõna nautinud, kui ma poleks eelmisel päeval vaadanud ilmateadet, kus ikka väga kindlalt lubati neljapäevast sula :D. Peale tööd käisime korra traktoreid vaatamas, varsti me neid oma koduaknast enam ei näe - pood hakkab valmis saama. Apteekist ostsime nn laste šokolaadi. Lõunauni oli äraütlemata magus nii mulle kui J'le.

Täna hommikul tuli plaan taas maale tulla - siin on mõnusam haige olla (J'l ja mul on mõlemil kerge köha ja nõme nohu), kogu aeg on ühtlane toatemperatuur ja kui asi eriti hulluks läheb, on teenindav personal kohapeal olemas :D, kes süüa teeb ja niisama poputab :):). Kui olime väljamõelnud, kes meid saab rongilt maale aidata, siis hakkasime õhtut ootama... Kodus enne tulekut küsisin J'lt igaks juhuks, kas ta potile ka veel tahab (kuigi ta ise oma hädadest teada ilusti annab, pole ta veel aru saanud, et alati ja kohe ei ole ehk võimalust enese kergendamiseks), vastus oli eitav. Kui me siis olime jalutanud ja hüpelnud üle lumepallide (meie hoovis oli lumi enamjaolt kadunud), mis teeservas olid rongijaama, siis perroonil teatas J korraga, et tal on pissihäde!!! Läksime siis varjulisemasse kohta ja avasin ta lukud ja lasin ta pükse veidi allapoole, et ta saaks oma hädast lahti... seisis sekundi või kaks ja teatas siis üllatusega eneselegi, et ei tule. Seejärel tormasime tagasi perroonile, et mite rongist mah jääda. Rongis selgus, et täna on hea päev mängida Anu Saagimit ja Carolat :D... ainult selle vahega, et meie ei pidanud tasuta sõiduks mitte kedagi ärarääkima, me lihtsalt ei näinud kuni viimase sekundini rongis mitte ainsamatki piletimüüjat!

Vaatasin Kelgukoeri ja irvitasin - ju olid minu maitse järgi naljad. Nüüd hakkan vennale auto jaoks plaate kopeerima. Homseks on suured plaanid, aga täna ma neist ei räägi, sest mida ma muidu mõni teine päev (ehk võibolla juba homme) siis räägiks... :D

Kui eile blogimise lõpetasin...

... ja magama läksin, kuulsin, et J hingab imelikult. Tundus nagu oleks nina kinni olnud. Kella nelja ajal toimus äratus, sest siis ei saanud ta enam üldse magada ja hakkas nutma: ehmatades mind ikka tublisti. Suundusime siis kööki populaarsemaid ravivõtteid kasutama (meega piim, sibula-mee-siirup, aur). Esialgne arvamus osutus valeks - tegelikult on hoopis kurk haige ja oli kinnine köha, mis nüüdseks on juba vist lahtine (no ma pole päris ekspert). Siis siirdusime elutuppa diivanile pikutama ja raadiot kuulama. Põletasime küünalt ja kui mul poleks olnud meeletut und, poleks teadnudki, et on öö alles. Mingi hetk jäime mõlemad magama. Kui me siis 09:30 lõpuks ärkasime, vaatas ülejäänud pere televiisorit ja selgus, et minul on jube nohu.
Tänane päev ongi möödunud ravitsemise tähe all.

Pool tundi tagasi tuli idee hõõgveini teha... kuna valmis toodet polnud, tuli veinist ja hõõgveini segust teha. See nüüd peab laagerduma veel pool tundi ;). Mina, kannatamatu, aga käisin seda nuusutamas ja ühe hetkega olid mu hingamisteed täiesti puhtad :D - kahjuks oli see efekt vaid ajutine.

Nüüd ma kolan netis veel veidi niisama ringi ja siis hõõgveinitama - hooaeg on alanud ;)

Numi, numi, numi...

..., numi, numi, numi õues, numi, numi, numi (plaksutamine). Just sellist laulukest kuulen ma viimastel päevadel üha enam ja enam (lisaks kõigile teistele lauludele). Mu ema avaldab juba arvamust, et J hakkas enne laulma kui rääkima (et siis sama andekas kui Maarja-Liis Ilus :D).
Lumetorm oli suhteliselt mõnus: ei pidanud me ju kuskil õues külmetama. Korraks sai tuisumöllus isegi talvelõbusid nautida (nii palju/vähe, kui riietus just lubas). Autoga kuhugi hange kinni ei jäänud. Elekter küll plõksis mõned korrad ära, aga ei midagi hullu.

Täna (esmaspäeva) hommikul (ma pole veel ööpäeva jõudnud vahetada :D) olid superlahedad hanged õues (ei juhtu ju viimasel ajal eriti tihti, et ühe ööpäevaga sajaks põlvini lund - mul on lihtsalt väga lühikesed jalad :D). Müttasime J'ga paar tundi naabripoistega hangedes, sõitsime (kelgtasime) lumelabidaga (mis parata, kui kelku polnud käepärast). J hakkas huvi tundma naabripoisi suuskade vastu :O. Peaks homme vist otsima üles need kahekümne seitsme aasta tagused uunikumid :). Eelmisel aastal pani J'i onu talle need jalga (väitega, et Norras sellised tited nagu J ammu juba suusataks), kuid siis ta küll ei nautinud seda.

Tuppa saades leidsime kerkiva pärmitaina, ja oh, mis rõõm oli pool tundi hiljem süüa värskeid/soojasid kaneelisaiakesi :):):):)

Ühed kadrid käisid, ja needki esinesid sama repertuaariga, mis mardipäeval :S. Kuhu on kadunud laulvad mardid/kadrid? Kui minu laps(ed) tahaks minna ilma kindla kava ja kostüümita komejanditama, siis MINA EI LUBAKS MINNA!!!, sest sellisel viisil jääks küll mulje, et laps(ed) oleks justkui kohe käsi pikal kommi küsimas. Kohutav!

Tegin kaerahelbeküpsiseid.

Käisime traditsiooniliselt öösel (loe: pimedas) kelgutamas, kui kell näitas 18:30 või nii... Õnneks hakkas mingi aeg peenikest, tihedat lund tuiskama, ja J oli siis nõus ka tuppa minema.

Igaksjuhuks tegime jalavanni meresoolaga ja jõime ravimtaime teed ingveri ja sidruniga, sest minu kurk kergelt kipitas. Jah, ma tean ise ka, et mul puudub ilmastikule vastav riietus: aga ma kandsin täna ikka mütsi, salli, kindaid, jopet, talvesaapaid ja teksadele vedasin peale ka mingid õhemad suusapüksid.

Homme uurin, kas T jõudis Austriast ikka tagasi... viimane elumärk pärineb 23.novembrist kell 22:30 SMS: olen laeval teel Soomest koju. Mina küll ei kujuta ette, kui rõve võis eile öösel olla merel...

Sain lõpuks siis...

...kudumisega ühelepoole :), st kampsunil pole enam vardaid küljes. Nüüd tuleb vaid varrukad kokku ja kapuutsiserva kanal teha ning pael punuda - kõige raskem osa on ühesõnaga ees :D.
Aga ei saa ju vardaid niisama jätta... kaovad veel niiviisi ära ja seda pole ju ometi vaja, seega alustasin eile uue lõnga silmustamist. Retsepti sain siit. Saab siis näha, kas välja ka miskit tuleb :). Algus läks kiirelt: 20 rida nagu sipsti olemas ehk üks lehemotiiv valmis. Aga kuna silmuste arv läheb iga reaga aina suuremaks, siis ma ei imestaks, kui mu entusiasm varsti üle läheb. Ja kuna tegemist on ühe jõulukingiga, siis tzzzzz kõva häälega me sellel teemal ei vestle, eks ;)

Veidi aega tagasi teatas J, et tal on ribidel valus ja natukle hiljem teatas, et tahab kakale. Aitasin ta siis potile. Istus tükk aega seal, aga ei midagi. Panin püksid üles ja läksime uuesti mängima. Mõni minut hiljem tahtis ta uuesti potile. Seekord ei jõudnud ma teda veel istuma panna, kui ta oksendas! Oh õudust, see veel puudus - alles sai terveks. Peale seda on ta ühe korra veel oksendanud, loodan, et saab ikka korda... koduste vahenditega (kummelitee, rosinaleotusvedelik, leige vesi).

Eile avastasin, et J'l on kaks alumist silmhammast lõikunud :) Nüüd kaks ülemist tagumist purihammast veel ja komplekt ongi koos! (ei tea, kas hammastetulek ei või põhjustada mingit sellist reaktsiooni? Olgu öeldud, et arst hakkas mind kohe hirmutama pimesoolega, kui ütlesin, et J ütles, et kõht valus on. Seda aga ma ei taha uskuda, sest ta meeleolu on hüpersuper hea).

Eilsed plaanid õnnestusid...

suurepäraselt. mängutuba sai kõigele lisaks ka uue vaiba maha, magamistuba sai ka kraamitud, täna võtame köögi käsile. Vaip, mida eile puhastasin ei saanud küll mu meelest puhtamaks või oli asi valguses... või ongi see vaip tegelikult hall :)

Jalavanni lisasime eile ka sinepipulbrit, varsti tahaks tulemust ka näha... Peale vanni tahtsin J'le villasedsokid jalga tõmmata, ja siis läksime täiesti riidu. Ta sai nii tigedaks, et viskas betooni auto põrandale! (sokid said siiski jalga ja ära ta neid ei sikutanud). Kuna asju loopida ei tohi, siis peatusin ma sellel vääral teol pikemalt. J läks täiesti endast välja ja kriiskas ja väänles voodis. Mõni aeg hiljem, kui see kisa juba kõrvadele hakkas, ütlesin talle, et lähen kassi kaissu magama vist, sest ta ei karju. Aga ka see ei lõpetanud jonnimist. Rohkem ei torkinud teda, panin betooniauto kõrgele riiulule ja läksin oma asjadega tegelema. Varsti siis tuli jonnipunn ja korrutas muudkui "sõbrad, sõbrad, sõbrad", palus andeks ja kallistas. Siis oli vaja taskurätikuabi ja hakkasin teda edasi magama sättima. Kui ta siis oma märjaks jonnitud patja nägi, siisteatas, et nii ei tohi teha :D - saab aru küll, aga ikka teeb :).

Jonn käib meil viimasel ajal külas tihedamini kui nt pool aastat tagasi: siis piirdus ta umbes korra nädalas tulekuga. Nüüd aga võib 2-3 korda nädalas kohata. Ma ei oska ka õiget seisukohta sellega võtta, et millist käitumist sellisel puhul rakendada:

* turvaline jonn: laps jonnib oma jonni lähedase inimese (st.minu) süles ära, rahuneb ja elu läheb edasi (puudus: alati ei ole ju võimalik kõiki tegevusi pooleli jätta, et laps jonnida saaks);

* laps jonnib kuskil jonnikohas, mõtleb rahulikult oma teo üle järele (puudus: aga kui oleme õues ja jonn siis saabub?)

* keelata jonnimine (puudus: see vist ei toimi? sama hea, kui tuled mulle ütlema, et ma vait oleksin, kui mul torisemise tuju :D);

* paku oma variant :)

Lõpuks ometi...

... oli mul meeles osta lambipirn (olgu öeldud, et eelmine sai otsa umbes 5 nädalat tagasi). Selle vahetamine polnud aga sugugi lihtne, sest mul polnud õrna aimugi, kas lüliti on sisse- või väljalülitatud. Kiire blond kõne isale, kes veidi nõustas ja julgustas mind... Muu hulgas soovitas ta, et ma samal ajal kraani all käsi ei peseks ja ahjuroopi käes ei hoiaks. Asetasin siis ajalehe maha, käsutasin lapse voodi peale istuma (kass ei saanud aru, et võiks eemale hoida, tema keerutas nurrudes ümber mu jalgade), võtsin kuiva käterätiku ja asusin vana pirni väljakeerama. Suhteliselt keeruline oli, sest rätik tahtis sõlme minna. Uus pirn paigaldatud, ei hakanudki see kohe põlema. Õnneks oli variant, et lüliti oli väljalülitatud siiski. Ja valgus saigi tuppa. Nüüd võin õhtuid ka koristamisega sisustada :D

Koristamisega on meil nii, et kui mina ei alusta ja J ei aita, siis ei tee seda meil keegi :D. Pluss selle juures on muidugi see, et kui segadus meid ei häiri, siis ei häiri see kedagi. Üldiselt korra nädalas me ikka koristame: tavaliselt kolmapäeviti. :) Täna on kolmapäev ja vaim on valmis seatud: tuleks puhastada ära üks vaip (mitte niisama tolmuimejaga, vaid puhastusvahendiga), mida ma ka teen juba paar nädalat. Tegelikult vajaks ma vist aeg-ajalt inimest, kes koristaks minu eest kappe ja sahtleid ja üldse kõike. Ise koristan ju ikka rutiiniga ja seega ehk kõike ei märkagi, kus oleks vaja käia lapiga üle või mis kohe kindlasti minema visata. Peale selle võiks ju end viia koristusnippidega kurssi, sest kindlasti teen ma osasid asju vales järjekorras.

Ning meil on reegel, et iga asi pannakse pärast kasutamist oma kohale tagasi, kuid mina ei saa aru, miks ma pean alati koristama hakates pool tundi raiskama sellele, et asju oma õigetesse kohtadesse paigutada/viia. Meil tegutseb vist Pätu :D

Nii, nüüd on vaim valmis seatud - saab siis näha, kas tegutsemiseks õhtul ka veel energiat on, sest kuna J'l haigusnähud, siis beebikooli me täna ei lähe.

Uskuge või mitte...

..., aga laps, kes ei võta suu sissegi ühtki marja, juur-, köögi-, aed-, luu- ega puuvilja (v.a. kartul, banaan ja väga väikeses koguses sibul, küüslauk, porgand ja kapsas) sõi täna frikadellisuppi, milles olid peale lihapallikeste veel lillkapsas, brokoli, kartul, porgand, sibul. Hoidsin hinge kinni, et ta ei avastaks, millega tegu... Ise ta ütles lillkapsa kohta maka (loe: makaron). Tundub, et kui asjad on piisavalt väikeseks hakitud, läheb ka mittesöödav loosi :). Ning tähelepanu, tähelepanu: magustoiduks nõudis ta vaarika toormoosi :O. Või on nohu-köhaga ta maitsemeel lihtsalt paigast ära :)

Petlik aeg....

..., sest eile tuli tahtmine J kohe peale kojujõudmist voodisse kupatada, sest õues valitses pilkane pimedus :D. Õnneks oli oidu kella vaadata ja ta ise protestis ikka ka veidi.

Tegime jalavanni... algul karjus J seetõttu, et ma ei lubanud tal ülepeakaela vanni minna, pärast karjus seetõttu, et ma käskisin jalad veest välja võtta. Varbavahed möksisime mingi salviga kokku ja seejärel villased sokid jalga. Viimased ei meeldinud talle ka, aga kui ähvardasin, et siis ma talle rohtu ei anna, oli ta kõigega nõus. Hämmastaval kombel püsisid need sel korral isegi hommikuni jalas (tavaliselt on ta need öösel mingi aeg eemaldanud).

Kass oli täiesti pöördes: kõrvad teravalt püsti, silmad hiilgamas ja jooksis nagu segane, aeg-ajalt hüples ka külg ees. Hoidsime tast targu eemale ja kuna kellelegi esineda polnud, lõppes ka trall suhteliselt kiirelt. Edasi oli ta jälle armas nurrmootoriga sülekiisu.

Kudumisest ei tulnud midagi välja... kui on vabatahtlikke, kes tahaks mu tööst vardad eemaldada, ja siis ca 10cm harutada mu kudumit, oleksin tänulik :)

Öösel oli hea magada, sest J ei ragisenud, rögisenud, krägisenud ega ka köhinud. Hommikul ärkas ta enne äratust ja käskis mul ka maha (loe: voodist välja) minna. Ja otseloomulikult tahtis ta seejärel esimese asjana hakata vaatama Tsuhh, tsuhh, tsuhh etenduse kava - see on tal nüüd kõige populaarsem lektüür.

Küpsetasime...

... ühest paksust kokaraamatust (EDIT: tegelikult see polnudki nii paks kokaraamat, vaid hoopis Maire Suitsu "Suur küpsetamiseraamat I osa") ühe uue koogi, nimeks oli õunakook tosca kattega. Nami-namis on ka sama retsept, kuid seal pisut teine nimi. Aga ausõna, see on sama kook!

Kusjuures see nüüd raudselt üks mu lemmikuim kook :P - hea lihtne teha (ei ole vaja midagi külmikus hoida, ei pea pärast rullima; sega vaid kokku ja viska ahju). Väike soovitus neile, kes väga magusaid kooke ei armasta: võite panna toscasse vähem suhkrut, sest see pealne oli ka minu jaoks veidi magus.

Laupäev oli üldse üks äärmiselt vahva päev: kohvitasime ja lobasime nagu vanadel headel aegadel, ja lapsed ka ei seganud :D, mängisid omaette teises toas. Õhtul vannitasin kahte last ja lugesin pärast seda neile unejuttu tüdrukust, kes ei tahtnud tuba koristada ja seetõttu kodust ära jooksis... Kui tuli kustu sai, siis tuli lohutada öömajalist :D, kellel emme pärast pisarad silma tulid :D. Aga kavaldamises olen ma osav ja nii läks nututuju kiirelt mööda. Teesklesin pissihäda ja "läksin wc'sse", 5 minutit hiljem, kui vaatama läksin, oli toas vaikus. Ise suundusin TV'd vaatama ja pool neli (kella kruttimise aeg) avastasin end diivanilt magamas. Kolisin voodisse. Hommik saabus traditsionaalselt vara ning möödus linnutiivul... ei saanud veel korralikult hommikusöökigi nautida, kui oli juba aeg startida linna suunas. Kuna oli kehv ilm, sai otsustatud nii, et käime teatris, shoppamas ja pärast viiakse mind koju ka. Etendus köitis J'i väga. Kui ma enne algust olin veendunud, et tema on ainus laps, kes üle saali kõva häälega tegevust kommenteerib, siis tegelikkus oli hoopis vastupidi: istus ilusti süles ja jälgis kõike.

Pärast käisime kohvitamas ja koogitamas: küll mitte kohvikus, vaid sugulase sugulase juures. Ja seejärel veidi shoppama: kahjuks sain J'le ainult kindad. Mütsivalik oli peaaegu olematu :( Aga küllap ma veel jõuan...

Kodus oli päris külmaks läinud, vend pani ahju küdema, vennanaine keetis suppi ja mina... mina vist ei teinud midagi :D. Sõime kõhud täis, rääkisime juttu ja mängisime lastega. Tõsiselt vahva oli! Vennatütar unustas ikka midagi meile ka, et oleks teinekord pühjust tagasi tulla: avastasime täna hommikul riiulilt 7 Lotte puzzletükki.

Öösel algas J'l nohu ja köha, seega vaktsineerima ei lähe. Mul on tunne, et nii kui ma olen arstiaja paika pannud, nii otsustab J haigestuda, enam seda viga vist ei tee. Peangi hakkama arstile helistama ja ammu tuttavaid ravivõtteid kuulama...

Kui J eile lõunaund tudus...

..., siis meie emaga kohvitasime ja sortisime köögikapile kogunenud ajakirju ja katalooge. Täiesti jabur, kui palju raisatakse paberit pelgalt seetõttu, et kunagi 5 aastat tagasi on keegi midagi tellinud. Kui mõni inimene nii kaua minuga tegemist ei tee, siis ilmselgelt ma ei kirjutaks talle, miks kataloogikaubamajad sellest aru ei saa? Õnneks on olemas "prügikastid" sildiga "papp ja paber" - aga milline raiskamine!!!
Sujuvalt sortisin osad ajakirjad endale, sest kahjuks ei leidnud ma sel imelühikesel nädalavahetusel hetkegi, et kuu jooksul avaldatud klantskirjutistest omale meelepäraseid ja huvipakkuvaid artikleid lugeda. Veel pakkisin kaasa suvel korjatud ravimtaimesegu (et leida oma teekannule ikka rakendust), õuna- ja pirniplaadikooki (2 erinevat kooki) ja võileivale hapukurki. Seekord rohkem maahõngu ei saanudki kaasa.
Koju jõudsime just selleks ajaks, kui Pearu oli laulnud. Kuna ma ise üldse laulda ei oska, siis olin rabatud. Ei meeldinud vaid Ines Karu ja Kristjan Kasearu (asi oli ilmselt nende esimeses lauluvalikus, kus Ines terve aeg ainult ühte fraasi kordas). J jäi sel ajal magama ja mina hakkasin ahju kütma, sest tuba oli üpris jahe. Ja siis jäin passima filmi ja näksisin kooki. Ei vaadanud seda mitte mingi elamuse pärast, vaid tegin lihtsalt nö aega parajaks, et tuli ahjus lõpetada ja siiber kinni panna, et mitte õue kütta. Koorisin sibulat ja küüslauku, hakkisin ja panin voodi juurde taldrikule, tilgutasin teepuuõli padjapüürile, et J ikka pühapäeval rivis oleks. Uneks piilusin teiste inimeste kodudesse.
J nägi öösel paha und, karjatas ja tõusis istuli ja hakkas mind nõudma kaissu. Kui ta uuesti pikali sain ja rahustatud, siis ütles ta, et kardab :(. Ei hakanud öösel uurima, mida ta nägi ja ilmselt poleks ta osanud mulle ka seletada. Võtsin ta endale kaissu ja rääkisin rahulikult ta uuesti tuttu. Hommikuks oli see vahejuhtum ununenud.
Tänasest on tagasi Vello.