Hambaarst

Mõni aeg tagasi avastasin J'l ühel hambal väikese augu, ja panin talle hambaarstile aja, tuli oodata u poolteist nädalat ja oligi oodatud päev käes.

Läksin täält varem ära, ja õpetaja ajas J'i lõunaunest, seejärel pesin tal lasteaias veel hambad puhtaks ja kiiresti riidesse (mu ajagraafik oli peaaegu minutilise täpsusega väljaarvestatud)

Lasteaiast väljudes, asusin seletama (olime varemgi samal teemal vestelnud, aga J'i puhul ei või iial teada, mismoodi ta käitub kui nö otsustav hetk on käes), et kuna ma pole hambaarst, siis ma ei tea, kas ta hambad vajavad ravi või mitte. Ja kui hambaarst otsustab, et on vaja, siis ta laseb ennast remontida. Lubasin, et ta saab endale prillid ette, ja rääkisin, et puur on selline värk, mis näitab suhu tuld ja see pritsib vett ning suriseb. Kui tal veab, siis hambaarst puhastab tal sellega hammast. Trollis mingi teismeline rääkis telefoniga, et just tuli hambaarstilt, mille peale J juba teatas uhkusega, et ta läheb ka. See, et see teismeline sellest välja ei teinud, ei mänginud õnneks mingit rolli.

Kui majja kohale jõudsime, siis puges J’le ikka hirm nahavahele, uksest sisenes ta minu selja taga ja ei teretanud kedagi. Kui assistent teda kutsuma tuli, siis ta ignoreeris teda täielikult.

Ja nii, kui me kabinetti sisenesime, oli laps nagu ringivahetatud. Lollitas toolile ronides, siis istus lõpuks ilusti ja lasi rätiku endale ette panna ja priliid, ja ralli võis alata. J avas suu ja tegi suurepärast koostööd. Seal, kus mina omaarust auku nägin, oli täiesti terve hammas, aga hambaarst leidis ühest teisest kohast väga pisikese augu, mille ta oli J’I rõõmuks nõus ka kohe ära remontima. Siis näitas hambaarst, kuidas vesi puurist pritsib ja kõige lõpuks sai ta valida endale kõigist maailmavärvidest plommivärvi. Noh, arva ära, mis värvi plommi valib laps, kelle lemmikuim värv on must… :D

Peale ravimist sai ta endale valida veel väikese kingituse ja lisaks sai veel nätsu ja nüüd ta ootab oma sünnipäeva, sest siis saab jälle minna hambaarstile :D:D:D

Ja kuna mina teda ära ei ostnud (algul kaalusin võimalust teda ära osta, et kui hambaarstil ilusti käitub, siis... aga ma loobusin üsna viimasel hetkel sellest), siis otsustast ta hiljem ise hakata väljapressima :D

Ehk siis kui tulime hambaarstilt ära, tahtis ta kohvikusse minna ja sinna juurde käis muidugi jutt: “Ma olin ju hambaarstil niiiiiiiii tubli!” :D (ja kuna ta oli hambaarstil niiiiiiii tubli, siis me PEAME minema kinno vaatama filmi HOP)

Kohvikusse sai, sest ma tahtsin ise ka minna… :D Mina sõin kuuma-šokolaadikooki kirsimoosi ja vaniljejäätisega ja tema jõi ploomimahla-jäätisekokteili.

Mingil seletamatul põhjusel viisid mind veidi hiljem jalad veel lõngapoodi ja tuduajaks oli pool J’I kevadmütsist valmis.

Täpsustus: plommi värviks valis ta siiski valge, ja kui mina õhtul tahtsin plommi näha, siis ma nägin seda ainult tänu sellele, et ma teadsin, kus tal remonditi hammast.

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.

Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.

Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.

* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)

* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid

* Lacto Seven (piimhappebakterid)

Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.

Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D

Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).

Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.

Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D

Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)

Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.

Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.

Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D

Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D

Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).

Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)

Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.

Lõpuks jõudsin tööle ka.

Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.

Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.

Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...

Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).

Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.

Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.

Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.

Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.

Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...

Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

LOR

J käis eelmisel nädalal 3 päeva lasteaias. Esimesel päeval tundus kõik tore ja põnev, teisel päeval sai ta aru, et hakkabki nii olema, et emme kaob minema ja kolmandal päeval üritas ta vajutada ikka väga sihikindlalt mu sellele nupule, millega lülitada sisse tunne, et kas see kõik ikka on õige... neljandat päeva ei tulnud..., J jäi haigeks.

Täna käisime nina-kõrva-kurguarstil... tegelikult oli aeg küll 07.aprill, aga ma registratuurist retsepti võttes oskasin lihtsalt küsida, et ega keegi juhuslikult pole arstiaega äraöelnud, ja näkkas. Kell 14:40 pidime platsis olema. Jõudsime isegi veidi varem, ootasime. Kui kell näitas aega, suundusime kabinetti ja sealt saadeti meid ukse taha ootama, kuna arst pidavat kohe tulema. Nojah! Kui kohe, siis kohe... (meenus, et kahel eelnevalgi korral, mis me selle arsti juurde pääsu oleme oodanud, on tulnud kõvasti oodata, sest arst kolab lihtsalt suvaliselt kuskil ringi). Kui kell sai :O 14:55, saabus siis tohter, ja liinitöö algas.

Kiirelt kontrollis ta J'i kõrvad: korras; kurk: korras; nina.... nohu on, valgub veidi kurku, on pisike adenoid, kui ei vaja sekkumist, hingamisteed on veidi kitsad. Seejärel tahtis ta kirjutada pruune tilkasid, aga ma informeerisin, et hommikul juba ostsime selle rohu välja. Ise ei märganud ka küsida, et mis värk siis selle nohuga on, et see sel hooajal nii tihedalt on olnud... aga ehk ma siis tõepoolest külmetan J'i ja ta liiga vähe karastunud on. Viimane on täiesti mõistetav, arvestades, et ega ma ise just eriti kuumavereline pole - pigem külmavares.

2 minutit hiljem olime kabinetist väljas, kaasas tarkuseterad, et tilkasid peaks annustama kuurina (10 päeva 2 tilka 3x päevas) ja lasteaia jaoks on esmaspäevast roheline tuli.

Vaktsineerimine

Käisin eile J'ga arstil. Garderoobis vihastusin koheselt, aga stseeni ei teinud. Nimelt müüdi mulle 2-krooni eest ääretult räbalad sinised sussid. Ma ütleks, et see võrdub juba peaaegu nagu kuriteoga. OK, ma saan aru, et pole mõtet susse minema visata, aga no päris räbalad võiks ju tee prügikasti ikka leida... Nii ma oma lumesulanud saabastega seal ringi liikusin ja loodan, et väga palju sodi ei tekitanud (kusjuures see pole esimene kord, kus nii on olnud. Järgmine kord küsin küll raha tagasi, sest kasu pole katkisest sussist midagi ju).

Minu eesmärk oli 2-aastaste vaktsiin kätte saada; J'i eesmärk oli võimalikult palju koridoris mängida saada :D. Ja hea emme nagu ma olen, luban ma tal seda alati ka teha. Nägime ka tuttavat arstitädi, kelle juures J on käinud nö hingamas (füsioloogiline lahus hingamisteede parendamiseks). Teretasime rõõmsalt teda ja tema teretas vastu. Mul pole õrna aimugi, kas me tõepoolest olime talle meelde jäänud (kokku oleme ta juures käinud kolm korda 3-päevasel seansil)... Igatahes tuli ta J'ga rääkima ja muu jutu seas märkis, et küll J (ta nime küll ei ütelnud :D - see oleks juba liiga ka olnud :D) on ikka suureks vahepeal kasvanud. Ja et nii rõõmsameelseks muutunud võrreldes selle piri-piriga, mis ta hingamises oli :D.

Lastearst oli igati põhjalik (nagu alati): kuulas, vaatas kurku (sel ajal läks kabineti uks lahti ja üks vene keelt kõnelev naine tuli tooma mingit kaarti, ja korraga ütles ta minu nime... ma ei osanud sellele isegi mitte reageeridagi. Kui ta teist korda mu nime ütles, siis vaatasin ukse poole, ja see vene keelt kõnelev naine oli mu nö töökaaslane. Olin siiralt üllatunud, sest teda küll sellises situatsioonis poleks osanud kohata. Küll see Tallinn on ikka väike linn!) rääkis J'ga juttu, uuris tema söömisharjumusi, jne.:D Imelikul kombel unustas ta sel korral J'i kaaluda ja mõõta :O. Lõpuks saime loa suunduda vaktsiini saama.

Seal ootas meid üks hästi tore tädi. Sel ajal, kui tema vaktsiini otsis, siis meie vaatasime kabinetis "elavaid" loomi. Külmkappidel olid vandid, porte peal karumõmmmid, akna peal lumememmm-piku, kapi otsas jänku ja lambi küljes oli J meelest päike, kuid minu arvates lill. Vaidlesime palju ja tugevamini argumenteeris J, sest tema arvamus jäi peale. Ja siis tuli see tore tädi J'i kätt pesema :). Kuna pesemine J'le väga meeldib, siis polnud tal midagi selle vastu. Siis tuli sääsk J'i hammustama :D - nii see tädi J'le rääkis, ja J vaatas seda suu ammuli, unustades, et moepärast või nii võiks ta ju törtsu häält teha :D. Kõige lõpuks pani arstitädi J'le käele veel plaastri ja J oli õnnelik :D.

Siis mängis J veidi ka kolmanda korruse mängudega. Üks roosa karumõmm nuttis J'i süles, ja tahtis temaga hirmsasti kaasa tulla, aga minu soovitusel jättis J selle mõmmi ka teiste laste jaoks rõõmu pakkuma. Mingil seletamatul põhjusel läks mõmm raamaturiiulisse sööma.

Kui me J'i kaardi olime lastearstile tagasi viinud, siis otsustasime, et käime ka hambaarsti juures tooliga sõitmas. Kahjuks polnud J'i hambaarsti kohal, ja seega jäi see visiit meil ära.

Kui alla riidehoidu jalutasime, helistasime M:T'le, et ta meile rongiaja vaataks/ütleks, kuna endal olid ajad maha jäänud (rongis piletitiraha otsides selgus, et rongiajad on jopetaskus täiesti olemas ). Saime teada, et üks väljus samal hetkel, kui me rääkisime ja teiseni tubli 2h 15 minti umbes. Nojah, mis parata!

Kui me veidi fuajees ringi olime trallinud ja etendanud Pampersi reklaami, kus laps eest ära jookseb ja emme teda taga ajab, saime ka mõlemad lõpuks riidesse ja suundusime õue. Jalutasime trammile, sõitsime Hobujaama. Seal vahetasime trammi ja sõitsime Põhja puiesteel asuvasse Rimisse, sest meil mõlemal oli kõht tühi. Saanud kiire näksi omanikeks, läksime uuesti trammile ja sõitsime ühe peatuse edasi Balti jaama (trammis pakuti meile veel ka istet, millest me kenasti keeldusime). Kell oli siis nii umbes 17.10 (+/- mõni minut). Plaan nägi ette, et lähme istume kuni kella 18ni jaamahoones ja näksime (sest kuna see on lähtejaam, siis rong on varem ees. Aga platvormidest mööda minnes nägime, et meie rong on juba ees :O:O:O. Ja siis selgus, et M.T oli meile ütelnud tavalise rongi aja, kuid nende vahepeal käib ka kiirronge, ja ühe sellisega tegu just oligi.

Hull kiirrong ikka küll, mis sõidab meile paar minut kiiremini kui tavaline rong :D.

Kodus kütsime ahju ja kammisin kassi. Kuri plaan nägi ette ka saba harjamist, aga saades pärast esimest kammipuudutust tugev ja hoiatav käpalöök viskasin ma selle mõtte peast. Liiga hästi on meeles mul veel need valusad kriimustused, mida ta kunagi tegi. (Laupäeval sisises kass mu isa peale ja esmaspäeval majaperemehe peale). Kohe muutus kass ka leebeks ja nad mürasid J'ga ja autodega.

Õues algas midagi lumetornisarnast, sest postkastini saamine oli raskendatud.

Mimmi küpsetas leiba.

EDIT: Ja nüüd võin öelda, et tal kõik hästi läks. Ei mingit tujukust ega palavikku :)

Kirjutatud 09.november hilisõhtul...

... Arvuti ajab mind hulluks: eriti siis, kui ma tahan selle abil midagi teha, aga ei saa/oska. Peaks endale vist mingi isikliku IT-mehe kuskilt sebima, kellele võiksin oma probleemidega helistada nii ööl kui päeva,l ehk kes ei teeks sellest probleemi, et mina loll kui lammas olen. Eile õhtust saati üritan lahti saada üht faili, mis mulle postkasti saadeti, ja no ei saa hakkama, ometi on see programm arvutis olemas, mis seda faili toetaks. Täiesti ajuvaba! Arvuti hakkab seda nagu avama, ja siis jätab oma tegevuse pooleli... Loll on ikka loll olla. Loodan, et mõni teine arvuti saab ülesandega hakkama, sest seal on mu jaoks vajalikku infot.

* * *

Mul oli eile sünnipäev (milline üllatus, arvestades, et mu blogi loevad inimesed, kes ise kohal olid) ja kuna ma ei ole eriline peolõvi (või pole selle avaldumiseks veel õiget hetke olnud), siis oligi pidu selline mõnus kohvitamine (kuigi kohvi tegin ma vist liiga kange?). J tegutses lapskülalistega teises toas, ja minule kulus selline puhkus igati ära - SUPER!

Aga nagu elu on näidanud, siis sünnipäevaga on mul mingi veider suhestumine - toit läheb siis mokka või õigemini ei tule välja selline nagu tahaks. Samas võiksin ma sellega juba äraharjuda.

(Kuna mõtted jäävad õhku, siis ma seda veel ei avalda)

Kirjutamist jätkan 11.november hommikul: Sööki teen ma üldjoontes peaaegu alati südamega: ok, ok, makarone keedan küll muu tegevuse kõrvalt ja pole selle juures hingega, aga jutt oligi ju, et üldjoontes :) Äkki teadmine lähenevast sünnipäevast ajab pea segi ja takistab keskendumast? Mäletan, et alates 7.sünnipäevast alates on olnud kõige jubedamad ööd need, mis on vahetult enne sünnipäeva, siis olen ma praktiliselt terve öö üleval või sellises poolunes.

Kui me veel korteris elasime, siis oli meil traditsioon (või oli see aint minu sünnipäevadega nii?), et öösel (loe: varahommikul) toodi köögist väike laud sünnipäevalapse magamistuppa, millele asetati siis kingitus(ed) ja vaas lilledega (teised inimesed said sünnipäevadeks ikka roose ja nelke :), aga mul olid alati ja ainult krüsanteemid, neist hullem oleks olnud ehk alpikann, mida ühele mu vennale alati kingiti :D. nüüdseks olen oma krüsanteemipettumusest ammu üle, sest tegemist on väga tänuväärse lillega, püsib kaua vaasis ilus). Tavaliselt olin enne sünnipäeva teada saanud, mis mulle kingitakse :), aga 7..nda sünnipäevaga oli nii, et ma pidin saama uisud (ma ju olin neid ise mingi kuu aega varem poes jalga pannud ja neid naaksunud), aga hommikul leidsin laualt komplekti joogiklaase :O (päeva jooksul sain endale uisud ikka ka: ööpimeduses polnud vanemad uiske ülevalt kapist kätte saanud lihtsalt).

Kui me oma majja kolisime, siis tekkis traditsioon, et kingitused tekkisid öösiti nn lillelauale ja mina pidin siis öösiti oma voodist hiilima esikusse vaatama, et kas juba on kingitus olemas või mitte :D. Kui algul ei saanud magada seetõttu, et kingitust ei olnud, siis hiljem ei saanud seetõttu, et põnevus ja hirm (et kas ikka saan varem välja nuhitud asja endale või mitte). Seda ma ei tea, miks ma kunagi öösel kohe kinki ei avanud... ju arvasin, et sünnipäev pole päris käes.

Alates 15.sünnipäevast hakati kinke tooma hommikul voodisse (ei, ei olnud mingit laulmist - me pole eriti keegi viisipidaja) ja siis taastus ka uni ;)

Kui ma kodust linna ära läksin, siis muutusid ka sünnipäevad vähemoluliseks, aga võib-olla on sellele kaasa aidanud mu kaaslased, kes pole mu sünnipäeva kunagi suutnud eriti hästi meeles pidada?

Ilmselt varsti tuleb aeg, kus ma arvan, et seda tähtsat sündmust pole vaja eriti tähtsustada :D

Ahjaa, maiused olid siis:

valgeshokolaadi-kohupiima tort, kirju koer ja riisi-piparmündikommid.

***

J kõndis eile mööda tuba ringi, käed ettesirutatud. Küsisin, et mis ta teeb ja ta ütles midagi, mis kõlas umbes "mulunima" ja ma ei saanud mitte midagi aru. Tema aga muudkui jätkas, vahepeal tegi põrisevat häält ka ja siis sain ma aru: ta niitis mängult muru :D

***

J kutsub nukkusid tädideks :D

***

Reedel käisime Ampsu pannkooke söömas ehk peaaegu nagu kohvikus... (Aitäh, M.T. seda kohta soovitamast, sest ma ei mäleta, et me oleks kunagi kusagil nii rahumeelselt ja kenasti süüa saanud, ilma et mina kogu aeg anuks, et J ilusti istuks ja mööda söögikohta ringi ei tuiskaks).

***

Silmaarstil läks kõik superhästi, J'i silmakanaleid ei hakata loputama!!!! Jeeee!

***

Sain lõngapoest täiesti uskumatult mõnusa lõnga (ostsin teistsugust värvi) ja ma hakkan aru saama, neist inimestest, kes pärast lõngapoe külastust vaimustusest pakatavad ;)

***

Nukuteatrisse broneerisin laupäevaks, 31.jaanuariks kella 11:00 etendusele Metsakülad piletid ära. Kes meiega liituda tahab, andku teada, pilet on 65.- nägu.

***

Ja selle faili, millega ma hädas olin, sain ma ka lõpuks lahti... see ei tähenda, et mulle ei kuluks üht IT-meest ära (missiis, et mul pole arvutit).

:D

Sünnipäevapidu...

... (esimene kahest) oli väga vahva, kuigi J ei olnud eriti seltskondlik, mis aga oli suuresti minu enda viga. Vihje järgmisteks pidustusteks: ei maksa last väntsutada ühe päeva jooksul nii palju. Pealegi ei kasva ta ühe päevaga nii meeletult, et ajaks meditsiinilise statistika hoobilt segi (olgu, tunnistan ausalt: mulle lihtsalt pakuti seda arsti aega, ja ma üldse ei mõelnud, et see problemaatiline võiks olla; aga ma elasin sel ajal ka veel 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel - loll, kes vabandust ei leia!). Aga ütlen siis siin ka ära, et J on 905 mm kõrgune (maapinnast) ja avaldab maapinnale 13110 grammist survet :D. Üldjoontes tubli ja terve 2-aastane, mida oli ka arvata ;)

Rongi rattad tegid rat-tat-taa juba üsna edukalt (loe: 26 minutit rongis möödus probleemideta). Poes nõuti saia ja piima, mis oli päris mõnus puhkus kõrvale - arvestades, et viimasel ajal nõutakse vaid kive (küpsiseid) ja külma (jäätis).

Kodus pidin kahetsusega tõdema, et olnuks ma pioneer, poleks mul raskusi lõkke tegemisega. Aga harjutamine pidavat meistriks tegema - seega kevadeks on asi ehk käppaski ;)

Avastasin, et salatit pole sugugi lihtne hakkida, kui seltskonnaks on kaks põnni, kellest üks tahab sülle ja teine ahju pugeda. Siinkohal tahan austust avaldada kõigile, kel lapsi rohkem kui üks ja eriti neile, kel lapsed sündinud väikese vahega (kuigi ma ei saa eitada, et kahtlen nende inimeste terves mõistuses).

Ja siis tuli lõpuks ka päeva tipphetk: külalised J'le. Kuigi ta oma rõõmu eriti ei näidanud, millele aitasid kaasa väsimus ja emme tekitatud muhk oimukohal. Täna oli tema esimeseks sõnaks noorima naiskülalise nimi :D ja trelliga tegutseti terve hommik. (ma ise üritasin eile 30 minti ühe jubina otstavet selgitada - rõõmu jätkub kõigi jaoks).

:D ja mu kodu on nüüd nii ära pildistatud, et nende fotodega võiks täita mitu sisustusajakirja :) Solvunult (irw!): fotograaf isegi ei küsinud, kas ma luban oma sega-summa jäädvustada :D. Ja mina sinisilmselt arvasin, et ta tuli küpsisetordi lootuses :P

Täna avastasin, et J'i issi oli helistanud eile siis, kui ma dushi all olin... (kena).

Kallis...

...palju õnne! ;)

Eile õhtul tundsin nagu oleks jõulud käes, kui ma õhtuhämaruses köögis kooki meisterdasin tänaseks. Huvitav, miks sünnipäevakooki ka salaja üritatakse teha? Olgu tunnistan üles: alguse tegime me siiski koos. Mingi aeg J lihtsalt arvas, et ta tahab magama minna. Mhm. Tegelt tahyis ta aint voodisse ja ilmtingimata minu kaissu. Sellest tingituna olen ma täna veidi ajahädas. Und ei tulnud terve tunni jooksul :)

Hommik algas 30 minutit enne äratust, sest J oli ootusärev - nõudis kooki :D.

Oh, tegelt juhtus eile veel nii palju asju, kuid kahjuks pole mul hetkel aega rohkem. Täna tuleb sisutihe päev: arst ja rong ja kallid sõbrad - sinna sekka õudus kuubis: mänguasjapood kahe põnniga (eile väikest trenni tegin juba kohalikus külapoes, mille tõttu mul jäid ostmata mõned väga vajalikud asjad)