Saamatu olen

On laupäev, ja mina olen tööl! Ma siiralt loodan, et tegu on saamatusega mitte taas idanema hakkava töönarkomaaniaga. Lootus, et täna edeneb kiiremini, oli asjatu, sest täna venib veel enam, kuna J on kaasas ja silmad lihtsalt ei seisa lahti. Suht nüri.

Paberikuhi on märkimisväärselt küll vähenenud ja raportid on tõmmatud, no aga ikkagi...

Kuidas ära saan, veel ei tea.

Järgmisel reedel on arenguvestlus - õnneks ruumipuudust ei ole :D

J taas haige :S Köhib, nina on nohune, jubbbbbbe!!!

Sula, aga kevadet ei tule ega tule....

Täna tuli töökaaslastega jutuks hommikune ilm (lume peal oli jäätunud koorik) ja kõik väitsid justkui ühest suust, et nemad pole oma elus varem sellist asja näinud. No mina ei tea, äkki seetõttu, et ma olen maaplika olnud..., mäletan sellist asja... (et noh äkki linnas ei olnud midagi sellist)... aga mina võin kihla vedada, et olen taolist asja oma elus ka varasematel talvedel näinud. Üheskoos jõudsime lõõpides järeldusele, et küllap oligi vanasti nii...., et aru saada, millest mina räägin, peaks lihtsalt minema ajaloomuuseumisse, sest ma olin oma vestluskaaslastest ikka oluliselt vanem.
Niipalju siis sissejuhatuseks. Päeva jooksul tõusis temperatuur veelgi ja õhtuks oli õues libe, sopp ja vihma sadas.
Minu ülesandeks oli jõuda kesklinna, käia Piletilevist läbi, osta laupäevasele nukuteatrietendusele (Jussikese seitse sõpra) piletid, mida muidu oleks netist ka saanud, aga tahtsin realiseerida kinkekaardi). Seejärel tormata kinno ja võtta Nunnu kaasa. (minu enda nõusolekul oli viimasel kaasas kelk, mis hiljem osutus tõsiseks veaks). Edasi viis tee bussiterminali ja jooksuga bussile, millega me sõitsime tervelt 40 minutit!!! lasteaeda, sest jube ummik oli!
J'i rühma jõudsin mõned minutid peale seda, kui rühm juba kinni oleks pidanud olema, aga me polnudki kõige viimasemad, õnneks. HM oli J'le juba veidike paanikat tekitanud, ja öelnud, et J'i emme ei tulegi täna talle järgi, sest HM olevat ennem J'i emmet näinud lasteaiast mööda minemas.
Edasi liikusime kolmekesi uuesti bussipeatusesse, et sõita Nunnu juurde. Valgusfoori juures saime porilombi dushi, mis talvel pole põrmugi meeldiv (ja me seisime teeservast kahe meetri kaugusel!!!)
Õnneks ei pidanud kaua ootama... kui ronisime bussi: J ees, seejärel meie Nunnuga ja kelk kaenlas... õnneks said põnnid ukse lähedale istuma. Sõit oli ok, aga bussist mahatulek oli omaette ooper...
Niisiis... järeldused võite ise teha... (vihje: aru ma ei saa, kuidas ma aastaid tagasi oma kõige julgemas fantaasias olen kujutlenud endale ette kolme last... õnneks on see number juba ammu oluliselt väiksem).

Poiste emmedele vihje: kui Teie pojale meeldivad ilusad multikad, aga ka natuke põnevust, siis soovitan soojalt Politseiauto Pelle't... meile meeldis igatahes.

Tööle saabus reedel Ameerika... meil on nüüd kontoris boksid :D Väga harjumatu... Kolmapäeval saab teada, kas see innovatsioon ka vilja kannab ja ülevoolavat emotsooni summutab :D

Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...

Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.

Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...

Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:

A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"

Mina: "Jah, plaan oli küll selline"

A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"

Mina: "Mida?"

A: "Ah ei midagi, ma niisama!"

Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.

Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.

Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.

Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.

E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"

Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"

Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.

Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...

Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.

Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.

Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).

Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...

Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"

Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"

Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...

Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)

Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...

Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"

Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)

Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!

Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D

Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)

Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

Parema homse nimel

Kui ma saabun hommikul kell 06.46 tööle ja kell 23.34 pole ma veel oma tööpäeva lõpetanud, siis tekib paratamatult tunne, et nüüd on midagi valesti... kaks varianti, kas olen nii saamatu ja ei saa hakkama või peaaegu töönarkomaan? Oleks nagu astunud üle piiri..., sest mõni aeg tagasi sai iseendale lubadus antud, et teha tööd selleks, et elada, aga mitte vastupidi...

Täna ja just praegu toimubki aga seesama asi... teen tööd lihtsalt seepärast, et ma nati päeval luuserdasin.. toimus lihtsalt lastepäev: üritus, kus lapsed saavad emmet tööl varjutada. Nii kuulusid täna minu päeva ohtrad sammud, voltimine, solo-autoga sõitmine, teatrietendus, jne... :D

Paraku on praeguseks hetkeks aga nii: silmad ei seisa enam lahti eriti ja aju ei lõika ka nii nagu võiks... aga vähemasti olen ma järje peal :)

Seda võiks teise nimega nimetada ka päästeoperatsiooniks, sest nii on mul nv täiesti töövaba...

Tuleb vaid välja mõelda, mis nipiga töölt minema saab, sest tundub, et kokkulepitud transpordivahend ei toimi :S

Viinamarjad

Suutsin siis lõpuks J'i nö pehmeks rääkida, et ta maitseks viinamarja. Ampsas suht väikese killukese ja ise kommenteeris, et väga kibe on (kuigi tegelikkuses olid viinamarjad suured kui ploomid ja mahlased ning magusad). Kui küsisin, kas ta tahab veel, oli vastus selge ei.

Ja jumal tänatud! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis, kui talle oleks need marjad maitsenud! Nimelt mõni tund hiljem, kui ta magama hakkas minema, siis märkasin, et ta jalad on suht tihedalt mingeid punaseid laike täis ja samuti olid põsed punased ja täpilised. Õnneks olen ma varustatud selleks puhuks allergiarohtudega ja seega andsin 3 tilka talle ära. Kui ise magama läksin, oli asi taandumas ja hommikul oli mõni laik veel alles.

Nüüd räägib ta aga ise, et tema ei tohi viinamarju süüa, kuna tulevad täpid. Mugav vabandus, sest allergikule ju ei suruta asju peale, aga katsu niisama kellelegi selgeks teha, et laps ei söö ühtki marja ega puuvilja (peale banaani).

Võib-olla ta siis teabki ise, mis talle tekitab allergiat ja mis mitte (viinamarjad on artikkel, millega ma ise teda kõige enam olen moosinud, et ta prooviks).

Eile algas puhkus: ja otseloomulikult on õues koledad ilmad. Täna on see isegi tore, sest sõidame Otepää lähedale suguvõsa kokkutulekut planeerima, mis kuu aja pärast peaks aset leidma. Päiksega meeldib mulle ka sõita, aga meil täna jahedat õhku autosse ei tule, ja seega on selline variant täitsa tore.

Eile sõitsin teekonna kaardil läbi ja J sai innustust sellest. Nüüd on üks populaarseim mäng seesugune: võtab väikse auto ja Regio atlase, keerab suvalise lehe lahti ja küsib: "Kas siin on Otepäev?" (justnimelt Otepäev), saades vastuseks: "Jah!", algab mäng. Autoga sõidab mööda suvalist teed kuhugi teise kohta ja siis räägib, mis seal toimub. Nt läheb kellelegi külla või poodi või koju või arstile või viib emme tööle :)

Eile meeltesegaduses rääkis ta, et tahab lasteaeda minna :)

Aga nüüd lähen sättima, sest varsti on start....

Ajatu

Reedel, 28.mail sai J omale jalgratta. Kuna aga oli juba suht hiline õhtutund, siis ei saanudki ta seda samal päeval katsetada, aga see-eest sai proovida kiivrit ja selle kandmist harjutada.

Laupäeval sai puder meeletult kiirelt otsa, sest oli vaja kähku õue minna. Oli esimene kena suveilm - hea eeldus harjutamiseks, et meistriks saada. J uuris oma uut sõiduriista igast kandist: katsus rehvides rõhku ja sadula kõrgust ja kella korrasolekut. Kui oli veendunud, et sõiduvahend on töökorras ja vastab nõuetele, siis valis ta endale kõigist ratta-aladest harrastamiseks trekisõidu ja alustas treeningut kohapeal seismisega. See tuli tal superhästi välja, kuid kahjuks on trekisõidu reeglid ammu muutunud ja selle oskusega pole eriti midagi peale hakata, kui tahad ikka kaugele jõuda (ja seda ta ju kahtlemata tahab).

Ahjaa... ratas on 16", sest J'i pikkusele polnud mõtet enam väiksemat varianti osta - nii väitis müüja. J on hetkel 99,3cm pikk. 7mm veel, siis võib korraldada Meetripeo ;)

Lühidalt kõndisin/sörkisin ma terve laupäeva J'i kannul või kõrval. Mingil hetkel hakkas ta ka jalgadega pedaale ringi ajama :) ning manöövrid polnud enam nii äkilised. Kiivrit sai pähe pandud ja ära võetud väga palju, palju, palju kordi, sest meil on reegel: ILMA KIIVRITA SADULASSE EI ISTU!!!

Mingi hetk, kui kiiver sai jälle peast eemaldatud, küsis naabrinaine üle aia, et kas ma polegi J'l juukseid üldse veel lõiganud. No kus mina võisin teada, et just sel laupäeval on ilus päikseline ja soe ilm ja minu poeg oma valgete pooldeselga :D ulatuvate juustega õues ringi lippab :D (ma ise olin mõelnud, et kui soojaks läheb, siis tuleb ikka veidi kärpida).

Õhtul sai siis pead pestud ja haaratud kätte käärid (mõttega veidi piirata tagant ja oodata, millal tädi E tuleb lõikama õiget soengut), ja veidi sis lõigata, ja veidi veel ja veel veidi....kuni juuste alt tuli välja üks hoopis teine poiss, kel polnud mingit sarnasust minu pojaga (või kui, siis ainult see üks põselohk ja suured silmad). Kahjuks aga on täna orkut maas ja seega ei saa ma tema uut soengut esitleda :(

31.mai oli J'i elus tähtis päev: ta sai omale esimese katkise põlve! Ja seda ei põhjustanud mitte jalgratas, mille ta eelmisel päeval omale sai, vaid lihtsalt kiired jalad, näljane Lotte ja ähmis J :D

2 kuud tööl on läinud meeletult kiirelt, kõik vajalik on meenunud ja ka kiirus hakkab juba paranema. Kui mingi nipiga suudaks oma numbrimälu ka treenida paremaks, võiks juba täitsa rahul olla. Maikuus tegin 45 ületundi :O

Täna käisin toiduhügieeni koolitusel: täitsa lõbus ja informatiivne oli.

J on lasteaiast suvepuhkusel ja seega jäid tal tuulerõuged saamata, mis maikuus nende rühmas vohasid. Sügisel on lootus saada sõimerühmast välja ;)

Käisin reedel pangas oma ID kaardi sertifikaate uuendamas (ühtlasi sain teada, et mu deebetkaardil on kehtivusaega ainult 2 päeva ja uus kaart ootab mind juba ühes teises kontoris), et ka ajaga kaasas käia, ja e-inimeseks saada. Nüüdseks olen andnud ka oma hääle ära - ei olnudki raketiteadus :D:D:D

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.

Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.

Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.

* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)

* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid

* Lacto Seven (piimhappebakterid)

Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.

Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D

Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).

Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.

Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D

Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)

Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.

Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.

Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D

Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D

Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).

Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)

Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.

Lõpuks jõudsin tööle ka.

Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.

Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.

Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...

Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).

Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.

Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.

Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.

Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.

Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...

Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

Jõulurõõm...

Täna siis oli see päev, kus mina käisin lõpuks ära oma tööl ja sain allkirjastatud uue töölepingu lisa (huvitav, et keegi ei pakkunud mulle allkirjastamiseks töölepingu lisa, mis räägiks mu palgast). Neid lisasid on juba niiiii palju, et ma peaks varsti suure kausta ostma, et neid arhiveerida.

Veel sain ma jõulupaki (loe: suure nõmeda koti firma logoga), mis koosnes: väikesest kommipakist, pastakast, kirjaplokist ja jõulukaardist (millega sooviti häid jõule ja uut aastat nii mulle kui lähedastele... seega ka Sulle ;). Üldiselt oli vist firmanime muutusest kasu :), sest eelmised aastad ei vääri isegi mitte kommentaari. Või oli see jõulupakk mingi pugemise värk...

Eile sain ka jõulukingituse: šokolaadi- ja kakaolõhnaline küünal (põleb 15h), šokolaadikommid, raamat ja J sai Lotte Memory .

Ja luuletusi pole meil veel vaja olnud :)

Ootan pikisilmi juba, millal saan hakata maale sõitma.... J tahab hoopis Kiinamaale sõita, aga eks paistab...

Imeilusat jõuluaega!

Rutiinirikas rutiin

Laps, kes muidu alati enam-vähem hea meelega magama läks, protestib selle vastu kõvasti. Ainus, mis teda hetkeks veidi meelitab, on hambapesu, sest siis saab sülitada :D. Ta võib väsimusest peaaegu püstiseistes magama jääda, kuid korrutab ikka, et ei taha magama jääda. Nii kaua ehk polekski probleemi, kui see ta tuju segama ei hakka... Hulluks läheb aga asi siis, kui mina magama tahaks juba jääda ja J ei luba mul seda teha. Eile peaaegu nii juhtuski. Kell 23:15 jäi ta ikka õnneks magama.

Mis ei tähenda kaugeltki seda, et ta siis hommikul oleks ärganud. Oh ei!, see oleks liiga igav ju... öösel, kui mina oma sügavaimat und magasin, teatas tema korraga, et magas hästi, tõuseme üles, ja paneme riidesse... See oli 02:28 ajal. Ainus rõõm oli tõdeda, et saab veel kaua magada. Nii ta siis siputas ja niheles voodis ja rääkis vahepeal omaette juttu vist terve tunni. Aga ma võin ka eksida, sest magades liigub aeg teise loogika järgi kui ärkvel olles.

Kui ma hommikul olin veendunud, et J hakkab virisema ja ei taha tõusta, siis hoopis vastupidi: teatas ilusti jälle, et magas hästi ja oli muidu ülevoolavalt rõõmsameelne. Ainult mina ise olin suheliselt tujutu.

Täna hommik, nähes, et õues on nii kena talveilm, tahtis J ise kõndida ja hüpelda ja isegi joosta. Kahjuks oli tee veidi konarlik (või oli see libedusest?) ja ta komistas ning kukkus kõhuli lumehange. Kuna see tema arust naljakas oli, siis lasi ta sellel korda 3 veel juhtuda. Küll on vahva, et õues on hanged ja maa üleni valge... Kurb oli reaalsus, kui ma pärast pool tundi ta kindaid, jopet ja pükse porist puhtaks üritasin küürida.

Aga küllap ma end jõuluvormi varsti ajan ;)

J ütles, et tüdrukud ei söö kommi :)

EDIT: Aga õnneks on täna reede.... tööinimeste väikesed rõõmud :) khmh

Õuduste öö

Aru ma ei saa, mis J'l täna öösel viga oli... kuni kella üheni (mil mina pea padjale panin) magas nagu maailma parim laps. Ja siis hakkas pihta: iga natukese aja tagant kiuksus, nõudis emmet, tahtis kaissu (kusjuures, ta oli mul täitsa kaisus samal ajal) ja sülle. Peale selle sonis vist ka, sest kohati ei saanudki ma ta jutust aru. Samal ajal ta ise tegelikult magas ja nägi mingit halba und vist. Tema äratamine ei õnnestunud. Õnneks mingi aeg (kuskil nelja ajal) keeras ta end mugavasse asendisse (loe: jalalabad minu näol, minu käsi tema keha all) ja rahunes. Hambad on tal kõik suus, gaasivalusid ma ei tuvastanud... mina aga täna nagu puuga pähe saanud (silmad ei seisa lahti ja lürbin muudkui kohvi, mis tundub, et ei aita eriti) - samas kui tema on täiesti rõõmsameelne ja mängulusti täis :)

Täna saatsin uuriva meili tööle: eelmisel aastal ma unustasin J'i kommipaki ära ja see ilmselt läks heategevaks otstarbeks kolleegide kohvilauale. Sel aastal siis tibake hoolsam. Kommi sööks küll :P Vastust veel tulnud ei ole...

Programm "Laps kõndima!"...

... pole kuigi edukas olnud. Kui eile rongilt koju kõndisime, siis ergutasin J'i jälle ise astuma. Paraku tulutult! Ja ma järjekordselt andsin järele, sest tahtsin kiiresti koju saada. Sülesolles pani ta käed kõvasti ümber kaela mulle ja korrutas "kaela, kaela" :) (Ma talle mõningatel kordadel olen öelnud, et mul oleks oluliselt kergem teda kanda, kui ta hoiaks kätega ümber kaela kinni ehk toetuks rohkem mu kehale mitte ei istuks pulksirgelt kätel). Sellised hetked on aga niivõrd armsad, et pole siis ime, et need pisikesed oma tahtmisi nii kergelt saavad :)

Kodus ootas meid lemmikloom, kes ukse avades tormas sealt jooksujalu välja... Ei aidanud seal ei meie hüüdmine ega kutsumine, tagasi ta ei tulnud :(. Läksime siis tuppa, sest mis meil ikka parata, kui kass tahab luusida... Võtsime riideid vähemaks, panime TV mängima. Et mu õde nüüd päris ära ei minestaks, siis olgu öeldud, et kass läks ainult toast välja mitte majast :) Ja kui me talle juua/süüa panime, oli ta ka kohe tagasi.

Laulud tähtedega lõppu ei näinud (tegelikult näginn ju vaid algust) ja loodan täna seega kordusele loota. Tantsudel ei näinud jälle algust :D. Ma vist pole telesõltuvuses veel. Või mis sõltuvusest siin saabki rääkida, kui pool saateajast oli ekraani ees üks karvakera, kelle tõttu viibis ka TJ'i külaskäik J'i juurde, sest iga kurru-nurru saatis J rõõmurikka kiljatusega. Ja Ärapanija ajal suikusin isegi.... millalgi öösel panin tv kinni.

Hommikul helises telefoniäratus järjekordselt liiga vara. No tegelikult küll õigel ajal, kuid see saabus liiga kiirelt. Ma pole oma telefonist korralikult aru ka veel saanud: mul on klapiga mudel, millel külgedel nupud. Ja ma ei saa kunagi aru, millisele nupule peab vajutama, et äratus vait jääks (selleks, et äratus täiesti väljalülitada, selleks peab klapi avama ja äratuse keelama), ja mõne aja pärast kordus oleks. Igastahes on nii, et mingile klahvi(de)le vajutades jääb äratus küll aktiivseks, kuid see on hääletu. Ma ei suuda ainult aru saada, milleks või kellele võiks vaja olla hääletut äratust.

Õues oli hommikul veidi enne seitset uskumatult mõnus ilm, tuult ei olnud, tee oli kuiv ja külm ka polnud.

Aga hetkel ootan ma juba tööpäeva lõppu...

Ootasime eile...

...vihmasajus nagu märjad kassid kojujõudmist. Elagu Vabaduse väljaku rekonstrueerimine, mille tulemusel valitseb Tallinna liikluskorralduses kaos ja mina hakkan 20 mintutit hiljem koju jõudma.

Jäin eile kell 20:30 magama ja ka täna tahaksin olla talveund magav karu.

Puud läksid raagu ja nüüd elaks ma justkui keset raudteed: enne olid rongid vaevukuuldavad. Ja alles hiljuti ma kilkasin, et nii vahva, puulehed langesid ja meie käisime neid korjamas :)

Täna hommikul oli mõnusalt jahe, hetkel on tööinimese väikene rõõm: jeeeeeeee, on reeeeeeeeeede. Samas on nädalavahetus nii planeeritud, et esmaspäeval on mul taas tunne nagu puhata polekski saanud :) Aga väidetavalt pidigi olema parim puhkus see, mis on aktiivne.