Häda ei anna häbeneda...

27.11.2012 kell 08:58

Eile õhtul vaatasin midagi telerist, kui järsku kostus köögist mingi põnts. Oli aimatav, et meie Kassipreili eiras taas fakti, et oleme kodus (ja oli südamerahus jalutanud kapi peal). J läks kööki vaatama ja pilt, mis talle avanes… Kutsus mind kööki: “Emme, P kakas põrandale!” See oli lause, mille peale ma otseloomulikult kohale tormasin, sest sellist asja pole meie majas lihtsalt kunagi juhtunud. Ja seal see kass oli: madalam kui muru ja junn keset põrandat (kassi jaoks küll nagu liiga suur, aga mitte võimatu). Olin ahastuse äärel. No mis mõttes?!? Ta pole seda kunagi teinud, isegi siis mitte, kui liivakastis on ikka väga vana liiv olnud. Koristamisasju kraanikausikapist võtma hakates jäi pilk pidama taldrikule, mis kraanikausi kõrval oli. Ja siis oli asi selge. Nimelt polnud põrandal mitte junn, vaid hoopis verivorst, mille me eelnevalt olime tunnistanud söömiskõlbmatuks. Aga kuna need olid prügikotti viskamiseks liiga soojad, siis jäid need kraanikausi kõrvale taldrikule jahtuma. Oh, milline kergendus! Ja kuuldud põntsatus oli tingitud sellest, kui kass oli verivorsti põrandale visanud ja ise järele hüpanud. Aga kass tahtis neid täpselt nii kaua, kuni need olid taldrikul. Arusaadav ka, sest need olid ju söömiskõlbmatud! Igaljuhul ei soovita ma osta sellist toodet nagu Rakvere Lihakombinaadi Eesti Rahwa verivorst, millel peal neoonroosa kiri “rahva lemmik”. Need saavad olla lemmikud ainult neile, kellele maitseb, kui verivorsti sisu on poolvedel pasta. Minule ei meeldi. Minule meeldib, kui kruup on kruup ja mõni liha või pekitükk kah ja ikka selline tahke sisuga vorst. Kahjuks tol päeval, kui need koju vedasin polnud kodupoes midagi paremat kah valida.

Viipekeelsed uudised

Tööpäevadel on peale multifilmimaratoni ETV2s alati viipekeelne Aktuaalne kaamera. Nii ka kolmapäeval. Mina olin sel ajal köögis, ja tegin süüa. Mingi hetk uuris J, et kus on pult, kuna tahab mingi muu kanali panna, kus poleks nii rumalt saadet. Kui uurisin, et miks uudised rumalad on, siis vastas ta, et seal näidati "keskmist sõrme" ja lausa mitu korda. Kahjuks ei tea ma millest räägiti.

Mida ta sööb, et nii tark on? Vastus: makarone :D

“Millal me ükskord omale auto ostame?”

“Palun jää magama, kell on palju!”

“No aga millal siis?”

“Ma ei tea, kunagi ehk..”

“Kas siis, kui Sa ära sured?”

“Ei, ma loodan, et ikka varem… ütleme nii, et ühel ilusal päeval, kui ma saan rikkaks”

“Kas Sa varastad siis meile auto või?”

“EI!!! Ma ei varasta! Mismõttes varastan? Ma ju ütlesin, et kui rikkaks saan…”

“No aga rikkad on ainult need, kes varastavad ju.”

“Miks Sa nii arvad?”

“No aga tööd tehes saab ju ainult palka – niiviisi rikkaks küll ei saa!”

Lühike või pikk? Vahet pole, kui Sul on abivahendid!

J sõi spagette ja küsis, et kas need kes söövad pikki makarone kasvavad pikemaks kui need, kes lühikesi söövad. Vastasin, et kui ta korralikult sööb, siis ta kasvab ilusaks pikaks meheks ja ei loe üldse, kas makaron, mida ta sõi oli lühike või pikk. Selle peale ta teatas, et tema küll ei kavatse pikaks kasvada. Mina siis hakkasin rääkima, et peab ikka pikaks kasvama, sest siis ta ju saab aidata mul kõrgelt kapist asju võtta jne..., mille peale ta ütles: „Hallooo! Mille jaoks meil siis toolid on? Ah?“

Lihtne õhtusöök terveks eluks... :D

Eile oli kiire... ikkagi viimane võistlusepäev ja sestap oli õhtusöögiks kiirtoit. Retsept on siin:

Üleeile keedetud tatart külmkapist

Poest mingi 200g hakkliha

Maitseaineid (sool, pipar, küüslauk, sibul jne)

Prae pannil hakkliha ja sibul, lisa maitseained ja tatar. Serveeri soojalt.

Söööööööööööööööööööööööööööma!!!!!!

Kõrvale võib juua keefirit.

J algul vigises, et miks ta ei saanud kotletti ja kartuliputru või lihtsalt praehakkliha. Aga kui oli lusikatäie maitsenud kõlas kommentaar: "Emme ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa niiiiiiiii head sööki oskad teha. See on kõige PAREM toit maailmas!!!"

Seda lauset erinevas sõnastuses kuulsin ma terve õhtu veel.

Üks variant veel: "Me võiksimegi elu lõpuni nüüd ainult seda süüa!!!"

Nii vähe on õnneks vaja :D

Unejutuks loetud lasteraamat ajas naerma, aga sellest ehk teinekord :D

Ninnu-nännu

Aeg-ajalt muutub J hellikuks ja hakkab siis titeka häälega rääkima, öeldes R asemel L, sõnad muutuvad pudikeelseiks (ntx käed -> kätud).

Täna ütlesin, et kui ma kedagi töö juures teretan, siis ta võiks ka seda teha... nii ongi ta nüüd iga kontsaklõbina peale tormanud kabinetist koridori ja juba kaugelt hüüdnud, nunnumeeter täistuuridel töötamas, kõigile "Tere!". Sellise viisaka poisi peale aga soojeneb iga mööduja süda, ja nad astuvad temaga viisakasse vestlusesse. Tähelepanust meelitatud J hakkab seepeale rääkima titekalt.

Kui ma nüüd aru pärisin, et miks ta räägib tite-häälega, kuigi teab, et mulle see ei meeldi... ja ma võiksin juba teada, et ega J vastust võlgu jää, eks... Noh, aimate juba, jah?! Ta ütles, et aga need tädid/onud räägivad ju ka samamoodi titehäälega.

Ja J'l on täiesti õigus siinjuures.

Issand, see laps lõõritab WCs täiest kõrist laulda praegu... on aeg vist koju minema hakata ;)

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.

Ei midagi uut...

Taas nädalavahetus linnas. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ja eksivad kõik need, et mu uni kadus seetõttu, et lõunal pidin minema nukuteatrisse. Uni kadus seetõttu, et ma nägin mingit kreisit und... ja tundus nagu oleksin terve igaviku põõnanud (ei juhtu just tihti, et üks öö kestaks kolm kuud). Pealegi oli osa sellest nii jabur, et isegi ulmefilmide tegijatel oleks nii mõndagi õppida :D
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)

Poliitika pole lihtrahva jaoks :D

Proloog: J teatas kunagi, et tema on President, siis on ta veel olnud Jossukass, Linnupojakene, Karumõmm, Jänku-Juss ja nüüd siis sai temast esmaspäeval taas President. Tiitliga pärjati ka mind: olen Peaminister :D

Eile õhtul lasteaia juures bussi oodates teatas J järsku: “Näe, ILVES!”. Loomulikult polnud kuskil mingit looma…, kõigest Mart Laar’I fotoga reklaamplakat. J huvitus sellest, et aga kus siis on Ilvese ja Ansipi pildid, ja miks need lasteaia juures pole (no ütleme nii, et ma olin ise päris hämmeldunud selle Mardi reklaami pärast, sest seal peaks ikka roheline region olema). Ausõna ma ei tea… Kui keegi teab, siis informeerigu meid! ;)

Mõni hetk hiljem bussis tahtis üks naine J’le istet pakkuda, aga J tahtis seista ja keeldusime viisakalt istekohast. Selle peale teatas tädi, et J on nii vahva poiss ja suurena saab temast kindlasti poliitik, kuna ta on teemast huvitatud :D

Tõehuvides olgu öeldud, et ega ma isegi suurt rohkem poliitikast ei tea.. No pole minu teema… varem olin faktideski veidike tugev, aga praegu ei ole tarvis end mingiks mälumänguks ega viktoriiniks vormis hoida.. ja muud mõtted peas seega.

Veel hiljem kodus seletasin J’le, et tegelikult on igasugu ministreid veel nagu näiteks kaitseminister, majandusminister, sotsiaalminister, haridusminister, jne… Nimesid ma ei osanud kahjuks rohkem mainida, kui seda, et kaitseminister peaks olema Aaviksoo ja kultuuriminister Laine Jänes.

J ei olnud esimese hooga võimeline Laine ütlema, ja ütles, et vastaval ametikohal töötab Naine Jänes.

Tund aega hiljem oli kultuuriministriks Jänku-Naine ja täna hommikul: “Emme, mis selle ministri nimi oli, kas Emane Jänes?”

Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...

Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.

Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...

Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:

A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"

Mina: "Jah, plaan oli küll selline"

A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"

Mina: "Mida?"

A: "Ah ei midagi, ma niisama!"

Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.

Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.

Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.

Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.

E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"

Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"

Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.

Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...

Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.

Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.

Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).

Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...

Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"

Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"

Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...

Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)

Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...

Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"

Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)

Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!

Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D

Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)

Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"

:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..

Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"

Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...

Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.

Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.

Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.

Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..

Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)

Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.

Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D

Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.

Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D

J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...

Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D

Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D

Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

Päike

Tegevuspaik magamistuba. Aeg augustilõpu varajane hommik, kell on umbes 10. Ilm on vihmane.

Mina (kurvalt): "Jälle vihm..."

J: "Ma saan aru... Sa tahaksid praegu päevitada... Mul on täpselt sama tunne!"

Lihtsalt üks päev teiste seas

Täna hommik ärkasin ehmatusega, kuna hetkeks tundus, et olen terve igaviku maganud.. Tegelikkuses pilk telefonile andis mõista, et tervelt 5 minutit peaks minu jaoks olema veel sügav öö :D.

Kuna ma eelmisel õhtul olin oma telefoni pistnud salaSIMi, siis esmalt vahetasin SIMi ära ja astusin reaalsesse maailma tagasi. Hetk hiljem piiksus telefon sõnumit, mille jätsin avamata esimese hooga (teadsin, et saatjaks on V). Koheselt oli ka äratus ja kuna mu hommikud on sekunditäpsusega arvestatud, siis poleks mul aega ka kõrvalisteks tegevusteks. Üldine hommiku meeleolu oli masendav ja ega ilmgi just kiita polnud.

Minekuvalmis olin sellest hoolimata minut hiljem kui tavaliselt, selles süüdistasin oma vasakut jalga, millega voodist välja astusin [oli ka põhjust: õhtune kõne salaSIMilt (mul on õnneks õnneks vähe vaja... samas kahjuks on kahjuks ka vähe vaja :S)].

Kesklinna jõudsin siiski õigeaegselt või olid hilinenud ka Tom ja Fredi :D. Oh, nendest ma tahan ka rääkida, kuigi see pole üldse tänase blogimise mõte. Maikuus, kui sai kõnniprojektis kaasalöödud, tuli mõte, et suvel ei osta endale kuukaarti ega sõida ühistranspordiga (tõehuvides olgu öeldud, et tänaseks olen ma tegelikult 2x selle lubaduse vastu eksinud). Niisiis hakkasin igal hommikul jalgsi ka kesklinna minema. Ma arvan, et umbes nädal kulus selleks, et väljaselgitada, millal on õige aeg kodust väljumiseks. Ja siis, kui ma niiviisi igal hommikul ühel ja samal ajal olin samadel tänavanurkadel, avastasin korraga, et ka Tom on igal hommikul täpselt samal tänavanurgal (kui ta trammile läheb) ja Fredi minuga sama foori taga teispool teed (mis iseenesest on veider, sest mul on nägude peale suhteliselt kehv mälu) :D. Mul on tunne, et Tom tundis minust puudust, kui ma puhkasin, sest kui mu puhkus läbi sai, ja ma tööle läksin, siis ta naeratas mind nähes :D. Nüüd siis tervitame teineteist igal hommikul kerge muige või naeratusega. Otseloomulikult pole tema nimi päriselt Tom (võib-olla on kah :D), aga kuidagi naljakas on see igahommikune kohtumine. Kui Tom on selline lõbus kuju, siis Fredi on kuidagi turris alati, temaga ma vahetan vaid pilku. Sel nädalal olen peale tööd alati otsejoones koju tuisanud ja hämmastaval kombel kohanud Tomi ka siis samal tänavanurgal :D. [J'i lasteaia juures on üks kahe väikese puudliga naine, kellega me sõnaotseses mõttes teretame, kui kohtume].

Bussi oodates sain kinnitust veelkord faktile, et ma vihkan tuvisid. Neid oli täna mustmiljon pluss veel mõni - jubedad linnud (võehhh). Meenus SMS, lugesin läbi ja mismõttes? Nii ei saa ju võimalik olla... teema oli igatahes mu meelest eriti mööda.. Haletsesin ennast terve tee tööle :S

Tööl oli kõik ok, kuigi tunne nagu poleks midagi teinudki nii väga: pühkisin kaustade vahelt tolmu, uuendasin tabeleid, ja asjatasin. Vahetasin V'ga e-kirju. Mõistusega võttes saan ma ju aru, et mul polnud mitte mingisugust alust solvumiseks.. aga ju ma siis pole ikka nii mõistuseinimene. Tegelt ma kahtlen kohati, kas mul seda üldse on :D.

Peale lõunal käiku on iga päev suur vajadus kohvi järele ja siis ei tule enam tööst midagi välja: on täielik siesta ja kopp ees..

Kunagi tuli õhtu ka ;)

Peale tööd käisin pangast läbi, et J'i kontole teha sissemaks 348 krooni. Teller hakkas tingima, et äkki teeks 350 :D. Aga ma jäin endale siiski kindlaks, et 348 on väga hea. [Veider 1]

Teel poodi tulid vastu kaks rastapatsidega nolki. Arutlesid midagi omavahel, ja kui olid minuga kohakuti jõudnud, siis...

Rasta (ebalevalt): "Vabandage, äkki Juhtub olema üks suits mulle?"

Mina (hämmingus): "Nalja teed või? Suitsetamine kahjustab tervist!"

Rasta (naerdes): "Ükskõik!"

Mina (pahakspanevalt): "Mul ei ole ükskõik!"

Ma ei saanud aru, kas ma peaksin rõõmustama või kurvastama, et mult suitsu küsiti :D Tavaliselt küsitakse mult igal pool ostes dokumente.. kas ma näen nüüd korraga nii vana välja või? *-) [Veider 2]

Poes olin omades mõtetes, kui võtsin ostukäru ja mingi parm-joodik kakerdas sealsamas. Kuna mulle hetkeks tundus, et ta koperdab mulle otsa, siis üritasin ta eest ära minna ja see tüüp hakkas täiega üle poe räuskama ja mind sõimama. Kuna selleks hetkeks oli kummalisi asju juhtunud rohkem kui mu tavaline päevalimiit lubab, siis ma jäin teda lihtsalt jõllitama. Ja see tüüp ei mõelnudki lõpetada enne, kui turvamees saabus [Veider 3]

Kodus panin kassile süüa/juua ja sulgesin aknaid.

Paar telegonikõne ja jätkus 2-nädala tagune teema, mis ajab mul harja punaseks veel päris tükk aega, ma usun. Aga ausalt, mina ei leia, et ma peaks sellepärast tegema lapsi, et siis kunagi tulevikus on J'l äkki tore, et saab abisaamiseks kellegi poole pöörduda. Mida veel? Omakasu ei tohiks küll lapse saamisel peamist rolli mängida *-) [Veider 4]

Pakkisin kiiruga veel viimased asjad ja tormasin rongile (tegelikult jalutasin täitsa rahulikult).

Rongis istusid minu vahetusse lähedusse kaks u 40 aastast inimest. Rääkisid nad vene keeles ja välja nägid täiesti tavalised. See aga, mida mees tegi, polnud sugugi tavaline. Nimelt oli neil kaasas kilekott, millest võttis mees välja avatud plasttopside paki ja võttis sealt kaks topsi. Ma jõudsin vaevu imestada, et mismõttes inimene ei joo pudelist otse ja valab joogi rongis topsi.. kui mees raksatusega avas rummi pudeli ja hetk hiljem valas sellele ka Colat peale... reedeõhtune pidu võis alata, aeg-ajalt käisid nad ka tamburis suitsul ja muul ajal jõid või rääkisid telefoniga. [Veider5]

Minu mõõt on veidrustest pikaks ajaks täis.

PS! Kohvipausil tuli juttu ka Mustast Porist, ja sain teada, et ühest mu kolleegist on seal juttu.. nüüd on lugemisel hoopis teine tera :D. Pool ramatut läbi ja pole rõvedaks veel läinud.. hakkan paanikat tundma, mis mu mõtlemisel viga, et rõve ei ole. Hetkel ei ülista just :D

Nüüd postitan selle ära, sest mul tunne, et muidu jään arvuti taha magama..

Viinamarjad

Suutsin siis lõpuks J'i nö pehmeks rääkida, et ta maitseks viinamarja. Ampsas suht väikese killukese ja ise kommenteeris, et väga kibe on (kuigi tegelikkuses olid viinamarjad suured kui ploomid ja mahlased ning magusad). Kui küsisin, kas ta tahab veel, oli vastus selge ei.

Ja jumal tänatud! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis, kui talle oleks need marjad maitsenud! Nimelt mõni tund hiljem, kui ta magama hakkas minema, siis märkasin, et ta jalad on suht tihedalt mingeid punaseid laike täis ja samuti olid põsed punased ja täpilised. Õnneks olen ma varustatud selleks puhuks allergiarohtudega ja seega andsin 3 tilka talle ära. Kui ise magama läksin, oli asi taandumas ja hommikul oli mõni laik veel alles.

Nüüd räägib ta aga ise, et tema ei tohi viinamarju süüa, kuna tulevad täpid. Mugav vabandus, sest allergikule ju ei suruta asju peale, aga katsu niisama kellelegi selgeks teha, et laps ei söö ühtki marja ega puuvilja (peale banaani).

Võib-olla ta siis teabki ise, mis talle tekitab allergiat ja mis mitte (viinamarjad on artikkel, millega ma ise teda kõige enam olen moosinud, et ta prooviks).

Eile algas puhkus: ja otseloomulikult on õues koledad ilmad. Täna on see isegi tore, sest sõidame Otepää lähedale suguvõsa kokkutulekut planeerima, mis kuu aja pärast peaks aset leidma. Päiksega meeldib mulle ka sõita, aga meil täna jahedat õhku autosse ei tule, ja seega on selline variant täitsa tore.

Eile sõitsin teekonna kaardil läbi ja J sai innustust sellest. Nüüd on üks populaarseim mäng seesugune: võtab väikse auto ja Regio atlase, keerab suvalise lehe lahti ja küsib: "Kas siin on Otepäev?" (justnimelt Otepäev), saades vastuseks: "Jah!", algab mäng. Autoga sõidab mööda suvalist teed kuhugi teise kohta ja siis räägib, mis seal toimub. Nt läheb kellelegi külla või poodi või koju või arstile või viib emme tööle :)

Eile meeltesegaduses rääkis ta, et tahab lasteaeda minna :)

Aga nüüd lähen sättima, sest varsti on start....

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Valeühendus

Telefon "helises" ja J vastas kõnele. Edasi kuulsin vaid J'i teksti :)

"Halloo, tere.... Mis? :) vale number!?.... Oi, oi.. Mimmi, Mimmi!!!.... Jaaaa!... Jaaaa!.... Oota! Kohe tulen!... Aku laadima pane! Tsau!", siis andis telefoni mulle ja ütles: "Pane laadima!"

(Kolm punkti kõnes märgivad neid kohti, mil vestluspartner rääkis :D)

Peeglike, peeglike seina peal...

Rääkisin J'le Lumivalgekese muinasjuttu. Kuni jõudsin selleni, et lossi tuli kuri võõrasema, kes küsis oma võlupeeglilt: "Peeglike, peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?". Sel hetkel hüüdis J vahele: "Mimmi kena on!" :D