Lihtne õhtusöök terveks eluks... :D

Eile oli kiire... ikkagi viimane võistlusepäev ja sestap oli õhtusöögiks kiirtoit. Retsept on siin:

Üleeile keedetud tatart külmkapist

Poest mingi 200g hakkliha

Maitseaineid (sool, pipar, küüslauk, sibul jne)

Prae pannil hakkliha ja sibul, lisa maitseained ja tatar. Serveeri soojalt.

Söööööööööööööööööööööööööööma!!!!!!

Kõrvale võib juua keefirit.

J algul vigises, et miks ta ei saanud kotletti ja kartuliputru või lihtsalt praehakkliha. Aga kui oli lusikatäie maitsenud kõlas kommentaar: "Emme ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa niiiiiiiii head sööki oskad teha. See on kõige PAREM toit maailmas!!!"

Seda lauset erinevas sõnastuses kuulsin ma terve õhtu veel.

Üks variant veel: "Me võiksimegi elu lõpuni nüüd ainult seda süüa!!!"

Nii vähe on õnneks vaja :D

Unejutuks loetud lasteraamat ajas naerma, aga sellest ehk teinekord :D

Taas torutööd

Üks telefonikõne hr. Jüri Torule, ja juba oli ta taas mul külas, et hinnata köögi torutöödeks vajalike materjalide ja tarvikute kogust. Läbirääkimised hinna osas olid edutud: materjalikulu + pannkoogid (moosi lubas Jüri ise kaasa võtta).

Järgmisel päeval kiirelt poodi, kus seisin dilemma ees, kas osta ülepannipannkoogijahu või tavalist... Tavalisel pakil oli peal isuäratavam pilt, haarasin kaasa selle. Kodus valasin jahu kaussi ja piima mõõdukannu... ilusti õpetuse järgi täpselt 550-600ml... Segasin selle ühtlaseks massiks nagu õpetus käskis, aga ma ei tea, kas valetas mõõdukann (ostetud jaanuar 2011) või oli pakis jahu mingi % rohkem - igastahes oli tainas nii paks, et seda tulnuks spaatliga pannile määrida. Kuna mul pahtlilabidat kodus pole, siis lisasin piima juurde, kuniks kausis olev meenutas veidigi pannkoogitainast. Kui see valmis, lugesin õpetust edasi: Küpsetada tavalisel viisil. Mismõttes? Aga ütleme, et ma olen terve elu ärganud igal pühapäeva hommikul, tundes pannkoogilõhna ja kööki uimerdades näinud laual virna pannukaid, mingil hetkel läinud omaette elama, ja siis selline õpetus? Raske on kirjutada, et praadida pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks? Hämmastav!!!

Aga koogid olid head ;)

Köögis on uued torud ka olemas... nii lahe!!!

PS. Ehhheeee, ja eile tegi Jüri oma kalendrisse märkme: dushikabiini silikoonimine :D

PS2. Kui eelmisel korral ma ise talle peaaegu abieluettepaneku tegin, siis seekord... :D:D:D Ahhhaahhaaaa

Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska

Võtsin ma hoogu, mis ma võtsin, aga nii palju hoogu ikka ei saanud, et ise hakkama saada ja pärast tulemusega ka rahul olla... Ehk siis arutasin Isega läbi, et uurin natuke siit, natuke sealt, siis poodi ja voilaaaa...

Et kõik arusaadavam oleks, tuleks selgituseks öelda, et kõik, mis puudutab vee sisse- ja väljavoolutorusid mu kodus ei kannata mitte mingit kriitikat (või noh, kunagi ikka kannatas). Nii ma siis tulin mõttele, et peaks endale head (vajalikud) riistad muretsema ja küll minust ka õppinud mees seejärel saab. Aga võta näpust, torudel polnud nii kaua aega oodata. Dushiotsik hakkas ühel heal (loe: eriti nõmedal) päeval pritsima igas mõeldavas ja mitte mõeldavas suunas vett, ja mingil seletamatul põhjusel hakkas ka vett tulema kraani vahelt (seda õnneks küll ainult siis, kui kraan avatud oli). Mis ma õrn :D:D:D naisterahvas siis ikka teha oskasin? Ei olnud ju enam aega uurida ja puurida, et mis ja kuidas ja miks... loomulikult helistasin ma Jüri Torule, kes ülla-ülla tuli kiiremini kohale kui tuul. Vaatas, hindas, sügas kukalt ja ütles, et eks ta mingi päev kunagi äkki tuleb siis... Sellega oli jutt räägitud.

Järgmisel päeval sain telefonikõne "võta või jäta" ehk kas kohe nüüd või üldse mitte kunagi... Loomulikult sobis mulle "kohe" väga hästi!

Tund hiljem oli ta asjadega kohal ja J'l oli põnevust rohkem kui küll.

Kõik laabus peaaegu viperusteta. Kui uus segisti oli paigaldatud, tulin välja mõtteavaldusega, et nüüd saan ma aru küll, miks on naisel ikka meest vaja... teisalt... no kui tihti neid segisteid siis ikka on vaja vahetada, eks?! :D Jüri polnud minuga 100% päri, sest ta arvas, et ainult torude pärast vaevalt, et mõni MEES viitsiks muutuda aruandvaks isikuks.

Moosisin teda enda tehtud kräsupeakoogiga ja kogu lõbu läks mulle maksma täpselt nii palju, kui vajalikud vidinad poes maksid, pluss boonuseks sain köögikapiuste õlitamise.

Köögisegisti vahetan ma mõnel teisel korral, kui kooki teen... Ei saa ju võtta endalt lõbu vaadata, kuidas "mees teab, mis mees teeb" võtab kuskil kitsas köögikapis naljakaid poose :D

PS. Kräsupea õnnestus! Ma polnud seda eales varem teinud ja nüüd ma vist midagi muud ei hakkagi tegema. Vajalik kraam siis: biskviit, hapukoor, suhkru, vaniljesuhkur, kirsikompott, või, kakao, koor. [minul oli poest ostetud Haljase biskviitpõhi, mis kaalub 340g ja 1kg hapukoort (minul oli 20%-ne ja ajas asja ilusti ära]

Tegemine: sega hapukoor, suhkur, vaniljesuhkur. Suhkrut lisa täitsa suvalt maitse järgi. Tükelda biskviit kuubikuteks ja seejärel kasta kuubikuid hapukoorekreemi ja aseta serveerimisnõusse (minul oli selleks plastkarp) üksteise kõrvale. Tõsta kirsid koogile ja pane järgmine kiht hapukoorekreemist läbi tõstetud kuubikuid. Kui see valmis, tee potis glasuur: sulata või ja suhkur, lisa kakao ja törts koort (mina kusjuures kasutasin piima, sest unustasin koore ostmata). Lihtsam veel oleks shokolaadi sulatada ;) Vala glasuur koogile ja lase koogil veidi seista... järgmisel pöeval hommikul tööl oli väga hea süüa kohvi juurde ;) :P

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Head ei saa ilma halvata :S

Reede õhtul võlusin meid taas maale, tehes seekord tõelise üllatuse, sest sai ju eelmine kord öeldud, et rohkem meid sel kuul ei näe. Nojah... varsti ei usu meid keegi enam :).

J kibeles hirmsat moodi shokolaadiga, mis mul kotis oli ja lõppes see sellega, et J pani üksi pool kogust nahka :O. (õnneks oli mul oidu tükeldada taldrikule ainult pool ehk 100g shokolaadi, millest ka ühe riba viisime vanaisale). Ei tea, kus see laps õppis küll seesugust maiust sööma, sest umbes 6 kuud tagasi ei osanud ta seda küll veel hinnata. See erguti keeras ta aga puhta ära ja magamajäämine oli eriti problemaatiline: ei teadnud ta vist ise ka, mida tahab. Lõpuks jäigi süles ja teleri ees magama.

Laupäev oli lustlik: õues sai läbitud kõik kohustuslikud talvealad (k.a. kelgusõit Mimmile, mis eriti lõbu pakkus).

Toas käis ka pidevalt üks tants ja trall. Kell kiirustas meeletul kiirusel.

Köögikata ametis tegime meie J'ga salateid õhtusöögi juurde. Hiinakapsa-tomati-kurgi-paprika oma ja siis veel tükeldatud keedupeet. Äramainimst väärib hetk, mil J nõudis kurki :O. Andsin talle siis ühe riba. Krõmpsutas sellise näoga nagu sööks ta iga päev kurki ja õige varsti nõudis ka juurde. Olin lahkem ja lõikasin suurema jupi, mille ta ka rõõmuga hävitas ja nõudis veel juurde (etteruttavalt võiks öelda, et see ei tähenda, et ta järgmisel päeval oleks olnud taas seda sööma - ju sai aastaports täis :D). Kuna ta söögitegemise käigus ka muid asju maitsenud, siis söögiajaks oli tal kõht juba nii täis, et ta oli taldrikust ainult siis nõus ampsama, kui sellele järgnes morss :).

Forellipirukas läks ka ahju. Retsept on siin blogis juba ka olnud (arvan, et oktoobri lõpp või novembri algus).

Õhtul küpsetas Mimmi leiba, mis nüüd on ikka juba täiesti arvestatav võistleja poeleivale. Tegelikkuses on see isegi favoriit, sest otsa saab see kindlasti kiiremini kui poeleib.

Pühapäev magasime kaua, suisa poole üheksani :D. Traditsiooniline pudrutamine, kohvitamine ja kohe oli ka selge, et asi pole õige: mu nina tilkus kahtlaselt :S. Elamisse siginesid tükeldatud sibul ja küüslauk.

Küpsetasime torti, sest mu vanemal vennal oli sünnipäev. Tort siis tavaline biskviitpõhi, immutasime piimaga, vahele panime kohupiima ja sõstraid (punaseid), ning pealt katsime hapukoore-kakaokreemiga. Kaunistasin küpsisepuruga ja hapukoorega kirjutasin peale tema nime ja lisasin 5 küünalt: sai uhke. Muide 5 küünalt ei tähistanud sugugi ta vanust :D. Meid lihtsalt oli maal viis inimest, kes talle igaüks andsid ühe soovi, mida soovida ;). Tegime tordist pilti ja panin talle pildi oma orkutisse :D. Üldiselt on see vist selline traditsioon, et ta on oma sünnipäeval kaugel ära, ja meie teeme kooki ning koogist pilti :D.

K ja KK ja M käisid ka külas, kuid tordile ei jäänud :S.

Õhtul käis õde pirukal.

Esmaspäeval oli nohu ikka juba väga talumatu. Õnneks pole muid kaebusi ja seega ma kannatan need 10 päeva ilusti ära. Ja pühapäevaks pole ma siis ka enam nakkusohtlik.

Plaanid sadasid kolinal vastu maad, sest väike väsimus oli ikka ka.

Tuludeklar sai juba esitatud.

Õhtul jõin kuuma teed sidruniga, järasin jõhvikaid. Voodi kõrval oli küüslaugu ja sibula hake ja padjal oli kolm tilka teepuuõli. Ahjaa, jalas olid villased sokid.

Näis, mis see nädal põnevat toob...

__________________

Ristsõnade lahendamises olime eriti produktiivsed: 4 vastustetalongi sai täidetud :)

__________________

Raamatuks oli seekord (tegelt sai juba eelmine kord alustatud) "Meie kiisul kriimud silmad", mis mu juhtme kohati päris kokku ajas, sest järjest tulid sarnased luuletused, kuid autorid olid erinevad. Lahendus selgus siis, kui lugesin läbi järelsõna (ehk selle, mida ma raamatutes tavaliselt ei loe) :D.

Kiire ülevaade

Pühapäev läks nii kiiresti, et ei mäletagi sellest suurt midagi. Hommikul tegin küpsisetorti (küpsised olid Selga vanilje ja shokolaadi omad, mida immutasin piimaga, vahele kohupiimakreem vahukoorega, punasesõstramoos ja külmutatud mustsõstrad, peale riivisin tumedat shokolaadi). J'i arvamust ei maksa küsidagi, sest kui tegemist on koogiga, on tema juba pöördes :). Isiklikult mulle need pruunid küpsised seal vahel eriti ei meeldinud.

Traditsiooniliselt vaatasin "Tähelaeva" ja ma isegi ei mäleta enam, kes külaliseks oli :O. Saatejuht oli A.Raid - see on meeles. No tõesti piinlik... ju siis polnud nii oluline inimene mu jaoks :D (kontrollisin nüüd telekavast seda külalist: Merle Jääger. nojah. Ega ta mu jaoks väga sümpaatne ei ole, ju selles siis asi).

Lõunal suusatasime pururumpide (loe: porilompide) vahel.

Õhtul kokkasime köögis (J aitas asjalikult kõiges). Menüüs oli kartulipuder, hakklihakaste, porgandisalat ja peedi-küüslaugu salat. Ennast kiitmast ma siinjuures ei väsi, sest see lihtsalt oli super! Olgu öeldud, et J maitses küüslauku, sibulat, porgandit; peeti polnud nõus maitsma tegemise ajal, kuid hiljem oli nõus sööma kõike. Ei söönud küll tervet portsu ära, aga arvestades asjaolu, et talle tegelikult ei maitse kartulipuder, ammugi siis salatid: oli ta tegelt ikka vääääääga tubli. Tundub, et seenipp töötab, et kaasa laps söögivalmistamisse ja ta sööb pärast kõike :)

Esmaspäev oli vaba päev, mis läks maal meeletu kiirusega. Tegime kakao-jõhvika muffineid (retsept, mille järgi tegin, oli küll kakao-kirsi muffinid), kuid mul polnud kirsse käepärast... aga ega siis seepärast ei saa veel kooki küpsetamata jätta, eks ;)

J kukkus esmaspäeval toolilt maha, saades kuklale muhu, ja hiljem Kiina'ga (kusjuures J oskab juba ta nime peaaegu õigesti hääldada, öeldes "L" asemel "R" veel vaid valesti :D) mängides, kukkus veel ja sai oimu kohta ka muhu/sinika. Ja õhtul rongis kukkus ta ka veel istmelt maha, kuid siis õnneks ei löönud ta end ära, kuna reageerisin piisavalt kiiresti.

Teisipäev läks linnutiivul: ilma eriliste vahejuhtumiteta. J sõi Mimmi tehtud leiba :O, ja ei kommenteerinudki seda sõnadega "paha sai!" :D. See vist siis kompliment Mimmile :D (et fänne on peale minu ja Ka rohkemgi :D).

Kolmapäev oli esimest korda hetk, mil J väitis, et ei taha vaja minna poodi :O. Tavaliselt on ta vähemal või rohkemal määral shopohoolik. Õhtul jäi 3-minutiga magama.

Nädalavahetuseks on plaanid tehtud ;)

Korralik nädalavahetus

Käisin siis Nukukas lõpuks ära, ja ostsin piletid. Klienditeenindaja ei saanud algul üldse aru, mis ma tahan. Mina siis üritasin teist korda seletada, ta ei saanud ikka veel miskit aru. Siis võttis ta paberi ja pastaka appi ja hakkas mu soove ülestäheldama ja ükshaaval teostama (olgu öeldud, et vahepeal hakkasin ma juba ise aru saama, mida ma tahan :D). Ning lõpuks, kui broneeringud ja aastapiletid ja tavalised piletid ja kutsed kõik korrektselt ostetud ja vormistatud olid, ütles ta, et polnudki nii raske, kui esiti arvas :) Nägime ka teatridirektorit, jesss, päev läks korda - üht nö kuulsat eestlast nähtud.

Nukuteatris tekkis hetkeks ka väike draama: nimelt arvas J, et kui piletid ostetud, siis saame kohe minna etendust nautima, ja ta oma jope juba riidehoidu andis :) Andsin ta soovile siis veidi järgi ja käisime akvaariumis kalu vaatamas ja wc's.

Ja vanalinnas juhtus midagi täiesti ootamatut: mind tabas korraga jõulutunne :O (seda ei juhtu just tihti, et ühel hooajal tabaks see mind mitu korda järjest). Lihtsalt sadas nii ilusat lund, "jõulu"tuled põlesid, igast majast möödudes mängis head tuju tekitav muusika... no täiesti jõulukas...

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... juhuuuu, oleme maal. Peale meie on siin ka Nunnu oma emme-issiga.

Reedel läksime praktiliselt kohe magama ja seega polegi nagu midagi maaloleku kohta mainida...

Laupäeva hommik algas minu jaoks üli vara (kl 7:00), sest köögist kostus lärmi - raadio mängis. Hommik oli nagu hommik ikka... saatsin muudkui töönarkareid tööle ja ise nautisin kohvi.

Kui hakkasime õue minema, siis tuli parasjagu "Pealtnägija" kordus ja ma seda siis ühe silma ja kõrvaga üritasin jälgida. Riietumine venis.

Lõpuks jõudsime õue ka. Ooo, mis superilm! Kraad 1,5 plussis, tuuletu ja midagi ei sadanud kah. Päikest ehk oleks võinud olla.., aga sulaga seda juba naljalt ju ei näe, eksole...

Otseloomulikult oli vaja õue tarida kogu talvevarustus: suusad, -kepid, hari, lumelabidas, kelk, lumesahk ja fotoaparaat :). Kuna suusad jahtusid..., siis meie sel ajal rookisime lund (leiutasin uue teepuhastus viisi: nimelt hakata sealt, kus vaja rookida, lumepalli veeretama ja ei mingit labidaga vehkimist - ma pean selle idee kiiremas korras patendeerima :D) ja üritasime ehitada kelgumäge. Kui väsisime, siis veeretasime lumepalle, et ehitada lumekindlust, kuid kahjuks polnud meil nii suureks ettevõtmiseks ei võhma ega püsivust. Siis me tegime ühe fotosessiooni ja seejärel kohe tahtis J suusatada. Seekord ta keppe üldse ei tahtnudki/vajanudki. Tegin väikse videoklipi. Ning siis otsustasime kelgutada poodi, et tuua koogi jaoks vajalikku nänni.

Tagasi maja juures viisin ostud tuppa ja olime edasi õues, kus tegime lumeingleid (jah, ka mina tegin, sest olin end ilmale vastavalt riidesse pannud), kõndisime käpuli lumes ja haukusime, sest me olime kurjad koerad :D, hüppasime kaugust, tegime kukerpalle ja kõige krooniks muidugi püherdasime lumes nagu teerullid :D. J ronis mänguväljaku redelist üles ja alla ja ei saanud üldse aru, miks talvel ei saa liugu lasta liumäel). Lõpetuseks tegime ühe minilumememme aiaposti otsa.

Toas panin riideid kuivama ja sel ajal anus J vanaisa, et viimane aitaks tal avada maisipulga pakki. Ja mis Te arvate, et vanaisa oli kade või? Loomulikult ei olnud!!! Seega: lõunasöögiks maisikepikesed Lottega... õnneks oli Mimmi ka selleks ajaks juba töölt tulnud ja aitasime, siis seda kuhja vähendada usinalt (ei saa mainimata jätta, et mina kõige usinamalt). Kui Taadu saabus, siis oli J nõus ka vist 7 lusikatäit suppi sööma. Ning lõunauni saabus tavatult hilja: poole nelja paiku vist.

Vahepeal lahendasin jälle ristsõna, sest arvuti oli kinni...

Kui J tõusis, hakkasime tegema jõhvika pahupidikooki.

Retsept pärit siit. Nii lihtne pole veel ükski koogitegu vist olnud. Ning tulemus oli minu meelest super!!!! Magus ja hapukas ja soe ja külm - kõik see korraga! Oooo... (sõime soojalt vaniljejäätisega).

Õhtusöögiks tegi Nunnu-emme lasanjet, mida J muidugi ei proovinud ka mitte. Aga seda oleks ka palju tahetud olnud... tuletame meelde, et ta üleeile sõi tatart ja eile õunaampsu.

Siis käis J vannimõnusid nautimas (õlitasin täna ka ta pead, sest tal oli titekõõm peas :O) ja sukeldus juba eriti palju.

Eesti Laul 2009 oli suhteliselt suur pettumus: meeldisid Traffic "See päev" (lihtsalt tundub juba mõnda aega kõrvale kena), Chalice & Maagiline Kuues "40" (kuna oli nii friik laul) ja Laura "Destiny" (no ta lood lihtsalt meeldivad). Aga üldiselt ei meeldinud saade eriti :(

Ja siis teatas J, et on tuduaeg, ja oli nõus üle mitme aja rahumeelselt magama minema. Tahtis veel, et ma loeksin talle unejuttu :O (viimasel ajal, umbes nädala vast, ta käsib mul vait olla, ja tuli kustu panna). Raamatuks seekord E.Raud "Padakonna vada". Lustakad riimid olid. Soovitan!

Ja J'i kunstigaleriis on esimesed neli tööd ka üleval ;)

PS! Tea Kirjastuse lasteraamatusari tuleb kindlasti sel kuul meie postkasti: kinnitavad usaldusväärsed allikad ;)

Kepikõnd

Kui J'st ei saa olümpiavõitjat suusatamises, siis saab temast tubli rahvasportlane kepikõnnis (kunagi saab sellest ka ehk olümpiaala :D). Esimesed kolm minutit "pütilaudadel" olid päris edukad ja see nägi isegi veidi suusatamise moodi välja :) Aga siis sai "rada" otsa ja ta hakkas muudkui pots ja pots ümberkukkuma. Õnneks on tal suhteliselt lühikesed jalad ja kukkumine ei morjendanud teda eriti; mõned korrad sai ka täitsa ise püsti. Teada on, et iga algus on raske ja ega meist keegi pole sündinud suusad jalas (kui mõni norrakas jätta arvestamata) ja harjutamine pidavat meistriks tegema. Algus on tehtud.

Kui suusad jalast said, siis näitas ta ka oma hämmastavat kepikõnnioskust. Kuna ma pole seda ise kunagi harrastanud, siis ei oska ma ta tehnikat kommenteerida, aga mulle tundus küll, et kõik oleks nagu õige olnud.

PS! Hoolimata sellest, et J usinalt lumelabidat ja harja kasutas mattub pool hoovi ja sissesõiduteed praegugi, mil ta lõunaund magab, sügavas lumes.

Tegin täna mustsõstra-muffineid, mis mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud üldse kerkida, olid jälle tibi-roosad, kuid maitse oli iseenesest hea.

Unejutuna sai jälle kaks raamatut läbi, seekord olid luulekogud "Kolmed tähed" (V.Luik) ja "Liblikaga võidu" (J.Kaidla). Mul on tunne, et see ettelugemine avardab tunduvalt J'i sõnavara kui mitte muus, siis sellised kahtlase väärtusega sõnad nagu "pagan küll", "kurat" jt süvenevad üha. Ma tõesti polnud vare märganud, et igas lasteraamatus on need väljendid sees. Samas varem või hiljem õpiks ta need nii ehk naa selgeks: et parem siis juba varem :D.

Nädalavahetus sõnas ja pildis

Samas pole sugugi kindel, et sõnu üldse olekski vaja :)

Reede õhtune praad: ahjukartulid (kuna porgandid olid köömnetega, siis jätsin kartulitelt need ära. Meresool võiks olla jahvatatud, sest muidu jäävad soolakillud kartulitele - mul vähemasti jäid reedel; laupäevased olid paremad), lõhe fooliumis (oma retsept) ja röstitud porgandid. Joogiks on punasesõstra mahlast tehtud morss. Praegu pilti vaadates hakkasin mõtlema, et ma peaks ikka uurima, kuidas tegelikult peaks etiketti kohaselt praad taldrikul asetsema :)

Missisipi šokolaaditort

(ma panen retsepti järgmisel korral, kui maale satun, sest praegu pole see käepärast)

Hõõgvein Santa Maria hõõgveinisegust ja punasest veinist (mille nime ma jälle ei mäleta:)). Maitseks lisasin ka ühe mandariini veel ja muidugi suhkrut. Mmmm, minust saab veinisõltlane :D

Laupäeval küpsetasime piparkooke Eesti Pagari piparkoogitainast.

Ja kaunistasin neid isetehtud suhkruvaabaga. 1 munavalge, tuhksuhkur, sidruni mahl. Kahjuks jäi glasuur liiga vedel ja seetõttu valgus see piparkookidele laiali, kuid hangus ilusti siiski ära, ja maitse on super ;) (see pealmine valge piparkook on J'i tehtud: pistis üleni glasuuri sisse :) ja ütles, et nii on ilus :) - tal on hea maitse :D)

Ja õhtul sai ka uuesti leiba küpsetatud. Kuna ma seekord targem olin, ja otsustasin köögis pliidi alla tuld teha, siis kerkis leib kenasti (ma tegingi sellise laia madala pätsi), ja seetõttu julgen seekord ka veidi siin oma leivaga eputada. Nüüd on mu leivajuuretis väge täis, ja enam leiba poest ei pea ostma :D Eks harjutan veel veidi ja siis hakkan liha ja rosinatega leibu küpsetama või küüslauguga... :D

13.dets sai ka sall valmis (vardad välja).

Pühapäeva hommik panime kuuse kokku (näe, päris naturalist ikka ei ole) ja tuled, kuulid külge - sai väga minimalistlik ja kena ;)

Köögist

Tegin täna sellist magustoitu... söömiseni ei jõudnud, sest tulin sellele ideele liiga hilja ja pirnid ei jõudnud jahtuda. Nüüd on need küll juba jahtunud, aga kus ma ikka nüüd öösel lähen sööma. Maitset kommenteerin siis esimesel võimalusel ;)

Ja uue leivataina panin ka hakkama... näis, näis... vahepeal olen infot juurde hankinud, ja selgus, et pole ka ime, et eelmisel korral midagi ei kerkinud.... väidetavalt on vaja 25-28 kraadi soojust, siin aga ainult 22 kraadi. Teine asi veel, et väidetavalt tuleb koduseid töid rahvatarkuse järgi teha paaris nädalapäevadel (kui töö ühe päevaga valmis ei saa, tuleks alustada paaris nädalapäeval T,N või L) - täna aga reede... (postitamine läheb küll 06.dets järgi, aga minu jaoks on hetkel siiski vel reede õhtu mitte laupäeva varahommik, kui kell on 01:26). Mul pole ju niiviisi mingit lootustki. Ausõna, mehed, pange saun püsti (loe: ehitage valmis), sest muidu ma jäängi mingit libaleiba tegema!

Ja kui juba toidust rääkimiseks läks, siis... minu toitumine on samasugune juba aastaid olnud või no enam-vähem. Viimastel aastatel olen ehk veidike tervislikumalt söönud kui varem. Mingit limpsipudelit minu käes juba naljalt ei kohta, sama lugu on chipsidega. Kiirtoitlustusest mind söömas ei kohta ja üldse maitsevad mulle igasugu juur-, aed-, köögi- ja puuviljad ning nendest tehtud toidud. Olgu, koogid, tordid, magustoidud, jne maitsevad ka. Samas ei osta ega söö ma viimasel ajal nii väga tihti shokolaadi ega komme. See kõik oli nüüd siin siis sissejuhatus järgmisele lausele. Ma olen 2,5 kuuga võtnud kaalus juurde ja mitte 100 grammi, vaid ikka tublisti. Põhjust otsides tegin avastuse, asi on ilmselgelt seotud J'i vankri müümisega. Enne ma käisin ju peaaegu iga päev jalutamas ja mitte 50 meetrit poodi, vaid ikka palju. Nüüd, kus vankrit enam ei ole, siis ma enam nii liikuv ei ole, sest J on ikka vääääääga laisk kõndija. Linnas ma eriti ühistransporti ei kasutanud, kuid nüüd sõidan ka kasvõi ühe peatuse vahe bussi/trammi/trolliga. Ilmselt J'i raskus tassimisel ei kuluta piisavalt energiat, vaid koorab lihtsalt selga.

Ma tean, et selle teema püstitusega saan ma vastu päid ja jalgu, et mul pole ju probleemi, aga on ju - enam ma nii varmalt oma kehakaalu ei kilkaks ja kui ikka kaal on 13 aastat enam-vähem kogu aeg näidanud üht ja sama numbrit, ja korraga on see väärtus seal suurem, siis on meelehärmiks põhjust küll, ma leian. Pealegi tuleks probleemiga tegeleda kohe selle tekkides, sest ma pole kindel, et mu kaal tänasest sellele numbrile peatuma jääb. Mugav oleks veeretada see ju alanud 30 kraesse, aga ma tean, et asi pole selles.

Lahendusi on? Ma mõtlen peale uue beebivankri :D

PS! See, et ma pole viimasel ajal salli kudumisest rääkinud, ei tähenda sugugi seda, et ma seda teinud ei ole - homme alustan äärepitsi kudumist. Loodan, et lõnga ikka lõpuni jaguks, kuigi hakkan selles kahtlema. Vihje: ma ise ka ei usu, et ma millegi sellisega hakkama saan - see on lihtsalt superilus!

Kiirelt...

... sai see päev otsa. Ärkasime kell 08:45 paiku. Sõime putru (st. J sõi ja ma teda veidi aitasin), jõin kohvi ja sõime võileibu (jah, mõlemad - nagu see oleks oluline). Siis tegin vanaisa ID-kaardist koopia. Ei taha talle SMS-laenu võtta :D. Hoopis pensioni saamiseks tal see vajalik. Seejärel mängis J oma mänge ja mina pesin nõud, siis lahendasin ristsõna (tegelt lahendasin päris mitu) ja korraga oli kell 12:30 ja Mimmi saabus. Siis tegime veel kohvi ja juba tahtis J lõunaunne minna. See toimus siis kell 14:30, kui minul oli ikka veel tunne, et 5 minutit tagasi algas minu päev. Sel ajal, kui J magas, ma kudusin. Siis ärkas J üles ja saime teada, et peagi tuleb Kiina mängima :). Mina hakkasin taas kooki tegema (sedasama, mis eile, sest mul jäi veidi glasuuri üle... tegin suure plaadi täie seekord). Asusime õhtusööki sööma ja kus juba on, sinna tuleb juurde... Saabusid A ja E lastega. Edasi oli suhteliselt kärarikas õhtu ja kui nö külalised (sest tegelikult oleme ju meie ka külas) lahkusid, siis oli korraga jälle kõik nii vaikne... ainult J andis märku, et tahaks ammmmu juba magama minna. Arusaadav ka, sest kell oli juba 21:30 läbi. Suhteliselt kiiresti jäi unne. Pesin nõud, koristasin kööki, panin enda tuppa kapiustele ja sahtlitele uued nupud: kokku 22 tükki ja homme panen poiste tuppa :D (kus me tegelikult nüüd hoopis magame - juhuks, kui keegi peaks tahtma mulle ehale tulla ja vale akna all serenaadi ei laulaks :D) puuduolevad 5. Ja nüüd kebin ma magama, sest kell on jälle kaugelt üle südaöö... 01:08 on ikka liig, mis liig minu jaoks (viimasel ajal).

Suure ringi küsimus...

...: mis Sa arvad,mida saaks teha nendest asjadest, mis on alloleval pildil?


(või ja kakao vahelises kilekotis on vanilje)

Mina leidsin köögikapist M.Suitsu, L.Virkuse raamatu "Suur küpsetamisraamat I osa" sarjast "100 rooga" ja pilk jäi pidama ühel koogil ja siin see on:
Lamingtonid ehk Austraalia kookose-kakaoruudud
TAINAS: 200 g margariini, 2,5 dl suhkrut, 3 muna, 4 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 tl vanillsuhkrut, 1 dl kohvikoort.
GLASUUR: 1,5 dl kohvikoort, 75 g võid, 1 dl kakaopulbrit, 4 dl suhkrut.
PEALERAPUTAMISEKS: suuri kookoshelbeid
ÕPETUS: Vahusta toasoe margariin suhkruga, vahustamist jätkates lisa ükshaaval munad. Sega jahu küpsetuspulbri ja vaniljesuhkruga ning lisa jahusegu koos kohvikoorega tainasse. Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20 x 30 cm vormi (minul oli vorm veidi väiksemas mõõdus ja sellest tulenevalt sai kook paksem ja oleks pidanud olema veidi kauem ahjus). Küpseta 175 kraadi juures 20-25 minutit. Lase jahtuda, lõika 4 x 5 cm nelinurkadeks. Glasuuriks kuumuta paksupõhjalises potis koor ja või ning lisa sellesse suhkru-kakao segu. Keeda vaiksel tulel u 10 minutit. Kasta kahvliga koogitükid peaaegu üleni glasuuri sisse ja seejärel kohe ka kookoshelvestesse. Tõmba kahvli otsast küpsetuspaberiga kaetud alusele jahtuma. Säilivad külmutuses kaanega karbis kuni nädal.

Selles viimases mina nii kindel ei oleks, sest meil sai kook väga kiirelt otsa. Ja välja näeb see siis selline (vabandan ette uduse pildi pärast):

PS! Kook ei ole seest pruun! Nime on see saanud endale katte järgi. Tegelikult meenutab see kook keeksi (ka taina valmistamine ju), kui nüüd päris aus olla :)

Täna on vist...

... karjalaskepäev :) - miks muidu nii palju vasikaid aia taha läheb?!?
* ennelõunal keerasin mingi vormimaiuse kokku, millega ei saa absoluutselt kiidelda. Ma võin ju mõelda, et see ei isutanud mind vaid seetõttu, et olin terve hunniku ahjukartuleid ja verivorste hävitanud, ning kõht oli rohkem kui kurguni täis... aga vot ma ei usu seda. Samas väljatuli see asi ikka superilus: välimus oli väga isuäratav!
*õhtupoolikul taas hõõgveini tehes unustasin veinile suhkrut lisada :S - kallasime tassid potti tagasi ja lisasime puuduoleva. Hoopis teine tera ;)
*leivatainas ei kerkinud üldse ja nagu sellest veel vähe oleks - see ei küpsenud ka. Õigemini küpses küll alt, pealt ja külgedelt (esimene isegi liiga palju), aga seest jäid toored :S ja aru ma ei saa, mis ma valesti tegin. Väidetavalt pidi õnnestuma alles neljas leivategu, seega ilmselt ei maksaks pead veel norgu lasta, ja tuleks oma rida vaikselt edasi ajada. Maitselt oli iseenesest täitsa hea. Ja see lõhn, mis toas oli... mmmmm...

Täna oli ka selline situatsioon, kus tahtsime telerist vaadata Laulud Tähtedega finaali, kuid paraku oli teler National Geograficu kanalil ja sealt tuli lennukitest mingi saade. Õnnetuseks leidus sel saatel ka juba vaataja. Enda arvates tulin hiilgavale ideele :D, palusin J'l minna ja kutsuda Taadu kööki. Algul ta polnud nõus minema, kuid siis ikka läks varrukast sikutama :D Taadu hakkas aga J'le kärbseid pähe ajama, et oooo, kui ägedad lennukid. No kolm korda võib arvata, kes sai oma tahtmist, kes mitte. Alates teisest lauluvoorust sain ma oma lemmikutele ka pöialt hoida ;). Ja mis ma oskan öelda, parim paar võitis :) - ma ju teadatuntud Inese fänn - mul on isegi 2 tema CD'd ;)

Haigustest ka: J'l täna oli enam-vähem: nohu polnud enam väga hull ja aeg-ajalt peab ta ikka köhima, aga tuju oli hea ja palavikku täna enam ei olnud. Minul aga on hakanud jälle hullemaks minema: kurk valutab jubedalt. Nohu veel ka veidi. Koeravillanesall on juba ümber kaela keritud ja varsti lähen sooja voodi kaissu...

Täna käisid päkapikud! Elevust tekitasid päris palju. Ka emme sai üllatuse osaliseks, sest kui J oli tükk aega tulutult oma jõulusokist mingit "saaki" leida, siis appi minnes selgus, et sokk on tühi :O. Ja minu laps on ju ometi maailma kõige, kõige, kõige, kõigem, eks?!? - no see pole võimalik, et Päkapikk jättis maiustuse nüüd toomata. Aga kuna laps oli ka juba sellel lainel, siis ohverdasin enda soki sisu. Hiljem leidsin küll ka selle olematu kommi diivanilt üles :) - J oli nii agaralt sokiga hoos, et ei märganudki, kui "komm" välja kukkus.

Jõulukalendrit meil ei ole :(. Kui keegi näeb kuskil poes müügil Kalevi kommidega kalendreid, siis vihje: me oleksime tänulikud...

Kui eile blogimise lõpetasin...

... ja magama läksin, kuulsin, et J hingab imelikult. Tundus nagu oleks nina kinni olnud. Kella nelja ajal toimus äratus, sest siis ei saanud ta enam üldse magada ja hakkas nutma: ehmatades mind ikka tublisti. Suundusime siis kööki populaarsemaid ravivõtteid kasutama (meega piim, sibula-mee-siirup, aur). Esialgne arvamus osutus valeks - tegelikult on hoopis kurk haige ja oli kinnine köha, mis nüüdseks on juba vist lahtine (no ma pole päris ekspert). Siis siirdusime elutuppa diivanile pikutama ja raadiot kuulama. Põletasime küünalt ja kui mul poleks olnud meeletut und, poleks teadnudki, et on öö alles. Mingi hetk jäime mõlemad magama. Kui me siis 09:30 lõpuks ärkasime, vaatas ülejäänud pere televiisorit ja selgus, et minul on jube nohu.
Tänane päev ongi möödunud ravitsemise tähe all.

Pool tundi tagasi tuli idee hõõgveini teha... kuna valmis toodet polnud, tuli veinist ja hõõgveini segust teha. See nüüd peab laagerduma veel pool tundi ;). Mina, kannatamatu, aga käisin seda nuusutamas ja ühe hetkega olid mu hingamisteed täiesti puhtad :D - kahjuks oli see efekt vaid ajutine.

Nüüd ma kolan netis veel veidi niisama ringi ja siis hõõgveinitama - hooaeg on alanud ;)

Numi, numi, numi...

..., numi, numi, numi õues, numi, numi, numi (plaksutamine). Just sellist laulukest kuulen ma viimastel päevadel üha enam ja enam (lisaks kõigile teistele lauludele). Mu ema avaldab juba arvamust, et J hakkas enne laulma kui rääkima (et siis sama andekas kui Maarja-Liis Ilus :D).
Lumetorm oli suhteliselt mõnus: ei pidanud me ju kuskil õues külmetama. Korraks sai tuisumöllus isegi talvelõbusid nautida (nii palju/vähe, kui riietus just lubas). Autoga kuhugi hange kinni ei jäänud. Elekter küll plõksis mõned korrad ära, aga ei midagi hullu.

Täna (esmaspäeva) hommikul (ma pole veel ööpäeva jõudnud vahetada :D) olid superlahedad hanged õues (ei juhtu ju viimasel ajal eriti tihti, et ühe ööpäevaga sajaks põlvini lund - mul on lihtsalt väga lühikesed jalad :D). Müttasime J'ga paar tundi naabripoistega hangedes, sõitsime (kelgtasime) lumelabidaga (mis parata, kui kelku polnud käepärast). J hakkas huvi tundma naabripoisi suuskade vastu :O. Peaks homme vist otsima üles need kahekümne seitsme aasta tagused uunikumid :). Eelmisel aastal pani J'i onu talle need jalga (väitega, et Norras sellised tited nagu J ammu juba suusataks), kuid siis ta küll ei nautinud seda.

Tuppa saades leidsime kerkiva pärmitaina, ja oh, mis rõõm oli pool tundi hiljem süüa värskeid/soojasid kaneelisaiakesi :):):):)

Ühed kadrid käisid, ja needki esinesid sama repertuaariga, mis mardipäeval :S. Kuhu on kadunud laulvad mardid/kadrid? Kui minu laps(ed) tahaks minna ilma kindla kava ja kostüümita komejanditama, siis MINA EI LUBAKS MINNA!!!, sest sellisel viisil jääks küll mulje, et laps(ed) oleks justkui kohe käsi pikal kommi küsimas. Kohutav!

Tegin kaerahelbeküpsiseid.

Käisime traditsiooniliselt öösel (loe: pimedas) kelgutamas, kui kell näitas 18:30 või nii... Õnneks hakkas mingi aeg peenikest, tihedat lund tuiskama, ja J oli siis nõus ka tuppa minema.

Igaksjuhuks tegime jalavanni meresoolaga ja jõime ravimtaime teed ingveri ja sidruniga, sest minu kurk kergelt kipitas. Jah, ma tean ise ka, et mul puudub ilmastikule vastav riietus: aga ma kandsin täna ikka mütsi, salli, kindaid, jopet, talvesaapaid ja teksadele vedasin peale ka mingid õhemad suusapüksid.

Homme uurin, kas T jõudis Austriast ikka tagasi... viimane elumärk pärineb 23.novembrist kell 22:30 SMS: olen laeval teel Soomest koju. Mina küll ei kujuta ette, kui rõve võis eile öösel olla merel...

Vabandan...

..., sest mul oli sel nädalal arvutile/internetile piiratud ligipääs. Õigem oleks öelda, et see puudus sootuks ja ega ilmselt järgmine parem tule/ole, ma arvan. Aga ma võin ka vabalt eksida... nagu seda on nii mitmelgi varasemal korral juhtunud.
Ega midagi eriliselt pöörast pole vahepeal juhtunud, kõik on vanaviisi...
Esmaspäeval (justnimelt esmaspäeval mitte pühapäeval) sõime pannkooke ja J käis ilma emmeta "poes". Päris poodi ei jõudnud, kuid see polnudki ju põhiline.
Tegin õrnsoolalõhet. Minu retsept on selline: 5 spl meresoola, 1 spl suhkrut omavahel segada. Lõhefilee asetada mõlematpidi (filee ja nahaga pool) soola sisse, et oleks üleni soolaseguga kaetud ja siis raputada lahtine sool küljest ära (ülejääva soolasegu, ja seda jääb üle, panen ma tavaliselt kuhugi väikemasse karpi järgmist korda ootama). Panna kala mingisse kaanega anumasse nt karpi ja koos sellega külmikusse. 12h hiljem valan tekkinud vedeliku anumast ära ja keeran kalal külge. veel 12 h hiljem võib lõigata õhukesi viile saiale. Mmmmmm :)
Lõhesuppi tegin: selgroost, sabast, peast, kõhuäärtest, uimedest, veest, soolast keetsin puljongi, lisasin tükeldatud porgandi, kartuli, sibula, maitserohelise ja riisi ja tükeldasin kalaliha (kuna lõhe oli seekord minu fileeritud, siis oli selgroog vägagi liharikas :) ja supp seda enam oma nime vääriline. Hapukloor peale ja otsas see oligi :) Siinkohal oleks ilmselt paslik mainida, et ma sõin kalasuppi esimest korda vist alles aasta tagasi.
Teisipäeva sisustasime aega shopinguga (loe: olime shopingukaaslased). Oleks ma veidi parem selgeltnägija, oleksin võinud osta kelgu ära, aga paraku ma seda ei olnud... Selle eest ostsin kaks viimast kera lõnga salli jaoks, ja millegi pärast on mul tunne, et mul jääb seda veidi ikka puudu :) Veendusin taas, et poed ei ole ikka minu jaoks - nii ära väsitas. Õhtul kudusin ja mingi hetk selgus, et tuleb tervelt 5 rida üles harutada :S Paraku pole ma selle tegevusega üldse mitte sõber - oluliselt lihtsam on mu jaoks juba aegade hämarusest saati olnud uue asja alustamine kui ringitegemine... aga mustris oli häbematult selgeltnähtav viga sees: sall lendas kaarega nurka.
Kolmapäeval käisime lasteaias sõimerühmaga mängimas, J oli pärast üleni märg ja porine, sest lumi justkui oli maas ja ei olnud ka. Seest olid riided siiski kuivad ja laps ise soe ja rõõmus. Lasteaiast otse läksime beebikooli.
Neljapäeval harutasin need vigased read üles ja kudusin usinalt edasi. Möllasin õhtul J'ga lumes, tegime lumememme ja -ingleid, mängisime lumesõda, jooksime, sumasime ja hüplesime - lõbus oli. Ja milline vaimustus!!!
Reedel valmis J'i esimene tõsiseltvõetav laul pealkirjaga "Numi laula" (loe: lume laul), mida ta esitas mulle üha uuesti ja uuesti (kui ta parasjagu just beebi ei olnud ja sülle ei palunud :D). Käisime jälle tervelt kaks korda lumega möllamas. Lisaks kelgutasime ja see pakkus ka suurt lusti.

Laupäeval käisime linnas. Ampsus sõi J hommikuputru ja jõi piima. Sealt edasi tõime J'i uue talvekomplekti ära. Siis käisime kahes raamatupoes, millest ühest ostsime lisaks tellitud raamatutele ka J'le ühe raamatu, mis hetkel teda vägagi huvitab. Lugemiseni me ehk nii pea ei jõua, aga pildid köidavad teda väga, pealegi oskab ta ka ise suurepäraselt piltide järgi jutustada, mida üks või teine masin teha võiks :) Siis läksime koogi ja kelgu jahile. Vahepeal otsis meiega sõprust ka Barney? karu. Kooki saime, kelku mitte - viimased läksid kui soojad saiad ja olid ilmselt juba otsas. Eks teinekord on ka aeg... Siis läksime oma sõpradele külla, kus ma andsin lubaduse blogile lisa toota. Oli jälle äraütlemata mõnus pealelõuna. Vabandan meist maha jäänud segaduse pärast. Rongis piletit ostes, pidin pingsalt meenutama, et sõidan maale mitte koju :D (viimane oli eriti tingitud sellest udupea olekust, sest kaks asja ju ununes ära enne just :D). J jäi magama autos umbes 5 minutit enne mu venna kodu :D (nii juhtub alati kusjuures). Ja siin ma siis nüüd istun... selle asemel, et unemaal olla :) ja unistan, et hommikul võiks pannkooke saada :P.

Kirjutatud 09.november hilisõhtul...

... Arvuti ajab mind hulluks: eriti siis, kui ma tahan selle abil midagi teha, aga ei saa/oska. Peaks endale vist mingi isikliku IT-mehe kuskilt sebima, kellele võiksin oma probleemidega helistada nii ööl kui päeva,l ehk kes ei teeks sellest probleemi, et mina loll kui lammas olen. Eile õhtust saati üritan lahti saada üht faili, mis mulle postkasti saadeti, ja no ei saa hakkama, ometi on see programm arvutis olemas, mis seda faili toetaks. Täiesti ajuvaba! Arvuti hakkab seda nagu avama, ja siis jätab oma tegevuse pooleli... Loll on ikka loll olla. Loodan, et mõni teine arvuti saab ülesandega hakkama, sest seal on mu jaoks vajalikku infot.

* * *

Mul oli eile sünnipäev (milline üllatus, arvestades, et mu blogi loevad inimesed, kes ise kohal olid) ja kuna ma ei ole eriline peolõvi (või pole selle avaldumiseks veel õiget hetke olnud), siis oligi pidu selline mõnus kohvitamine (kuigi kohvi tegin ma vist liiga kange?). J tegutses lapskülalistega teises toas, ja minule kulus selline puhkus igati ära - SUPER!

Aga nagu elu on näidanud, siis sünnipäevaga on mul mingi veider suhestumine - toit läheb siis mokka või õigemini ei tule välja selline nagu tahaks. Samas võiksin ma sellega juba äraharjuda.

(Kuna mõtted jäävad õhku, siis ma seda veel ei avalda)

Kirjutamist jätkan 11.november hommikul: Sööki teen ma üldjoontes peaaegu alati südamega: ok, ok, makarone keedan küll muu tegevuse kõrvalt ja pole selle juures hingega, aga jutt oligi ju, et üldjoontes :) Äkki teadmine lähenevast sünnipäevast ajab pea segi ja takistab keskendumast? Mäletan, et alates 7.sünnipäevast alates on olnud kõige jubedamad ööd need, mis on vahetult enne sünnipäeva, siis olen ma praktiliselt terve öö üleval või sellises poolunes.

Kui me veel korteris elasime, siis oli meil traditsioon (või oli see aint minu sünnipäevadega nii?), et öösel (loe: varahommikul) toodi köögist väike laud sünnipäevalapse magamistuppa, millele asetati siis kingitus(ed) ja vaas lilledega (teised inimesed said sünnipäevadeks ikka roose ja nelke :), aga mul olid alati ja ainult krüsanteemid, neist hullem oleks olnud ehk alpikann, mida ühele mu vennale alati kingiti :D. nüüdseks olen oma krüsanteemipettumusest ammu üle, sest tegemist on väga tänuväärse lillega, püsib kaua vaasis ilus). Tavaliselt olin enne sünnipäeva teada saanud, mis mulle kingitakse :), aga 7..nda sünnipäevaga oli nii, et ma pidin saama uisud (ma ju olin neid ise mingi kuu aega varem poes jalga pannud ja neid naaksunud), aga hommikul leidsin laualt komplekti joogiklaase :O (päeva jooksul sain endale uisud ikka ka: ööpimeduses polnud vanemad uiske ülevalt kapist kätte saanud lihtsalt).

Kui me oma majja kolisime, siis tekkis traditsioon, et kingitused tekkisid öösiti nn lillelauale ja mina pidin siis öösiti oma voodist hiilima esikusse vaatama, et kas juba on kingitus olemas või mitte :D. Kui algul ei saanud magada seetõttu, et kingitust ei olnud, siis hiljem ei saanud seetõttu, et põnevus ja hirm (et kas ikka saan varem välja nuhitud asja endale või mitte). Seda ma ei tea, miks ma kunagi öösel kohe kinki ei avanud... ju arvasin, et sünnipäev pole päris käes.

Alates 15.sünnipäevast hakati kinke tooma hommikul voodisse (ei, ei olnud mingit laulmist - me pole eriti keegi viisipidaja) ja siis taastus ka uni ;)

Kui ma kodust linna ära läksin, siis muutusid ka sünnipäevad vähemoluliseks, aga võib-olla on sellele kaasa aidanud mu kaaslased, kes pole mu sünnipäeva kunagi suutnud eriti hästi meeles pidada?

Ilmselt varsti tuleb aeg, kus ma arvan, et seda tähtsat sündmust pole vaja eriti tähtsustada :D

Ahjaa, maiused olid siis:

valgeshokolaadi-kohupiima tort, kirju koer ja riisi-piparmündikommid.

***

J kõndis eile mööda tuba ringi, käed ettesirutatud. Küsisin, et mis ta teeb ja ta ütles midagi, mis kõlas umbes "mulunima" ja ma ei saanud mitte midagi aru. Tema aga muudkui jätkas, vahepeal tegi põrisevat häält ka ja siis sain ma aru: ta niitis mängult muru :D

***

J kutsub nukkusid tädideks :D

***

Reedel käisime Ampsu pannkooke söömas ehk peaaegu nagu kohvikus... (Aitäh, M.T. seda kohta soovitamast, sest ma ei mäleta, et me oleks kunagi kusagil nii rahumeelselt ja kenasti süüa saanud, ilma et mina kogu aeg anuks, et J ilusti istuks ja mööda söögikohta ringi ei tuiskaks).

***

Silmaarstil läks kõik superhästi, J'i silmakanaleid ei hakata loputama!!!! Jeeee!

***

Sain lõngapoest täiesti uskumatult mõnusa lõnga (ostsin teistsugust värvi) ja ma hakkan aru saama, neist inimestest, kes pärast lõngapoe külastust vaimustusest pakatavad ;)

***

Nukuteatrisse broneerisin laupäevaks, 31.jaanuariks kella 11:00 etendusele Metsakülad piletid ära. Kes meiega liituda tahab, andku teada, pilet on 65.- nägu.

***

Ja selle faili, millega ma hädas olin, sain ma ka lõpuks lahti... see ei tähenda, et mulle ei kuluks üht IT-meest ära (missiis, et mul pole arvutit).

:D

Ma olen eriti...

...produktiivne :) Kuna me teatavatel põhjustel ei saa minna mu vennatütre 3.sünnipäevapeole (silmast-silma saime õnne ikka soovitud ja kallistada ka), siis küpsetasime veel ühe kalapiruka (sest eelmine sai ju kiiremini otsa, kui oleks tahtnud) ja kohupiima- mustsõstratäidisega rullkoogi...

Praeahju läheduses...

... ei saa mina kunagi rahulikult olla, ikka pean ma sinna midagi küpsema pistma. Nii juhtus ka eile :). Natuke arvutis surfamist: sest kuskilt tuli ju isuäratav küpsetis leida. Retsept pärineb sellest blogist.

Quiche forelli ja brokoliga

Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat" lk 52

Põhi: 3 dl jahu, 150 g võid, 1 tl soola, 2 sl külma vett

Täidis: 300 g forellifileed, soola ja musta pipart, 100 g krevette (need jäid välja, sest tavaliselt pole meil neid nii igaks juhuks külmikus), 1 väiksem brokoli, 3 muna, 3 dl vahukoort, soola ja musta pipart, 1 küüslauguküüs, 100 g juustu, hakitud murulauku

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika forellifilee kuubikuteks. Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda 1 minut. Sega omavahel munad, koor, sool, pipar, purustatud küüslauguküüs, riivitud juust ja hakitud murulauk. Rulli tainas jahusel laual ümmarguseks kettaks, mis on vormist 10 cm suurem. Tõsta tainas pirukavormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 250 kraadises ahjus 7-10 minutit. Aseta eelküpsetatud põhjale forellikuubikud ning maitsesta need soola ja pipraga. Aseta peale ka krevetid ja brokoliõisikud. Vala üle muna-kooreseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus veel 25 minutit.

Tavaliselt ma olen üritanud muretainast hakkida noaga ja iga kord ma kirun retsepti, kuna tulem jääb selline pudisev mitte ühtlase massina. Seekord lasin näpud ikka käiku ja õigesti tegin! Nii superhead tainast pole mul varem veel tulnud!!! Enne ahju nägi see pirukas välja selline:

Sel ajal, kui pirukas küpses, ärkas lõunaunest J, kellel oli mingi eriline hellusehoog peal. Tavaliselt hakkab ta kohe tegutsema, kuid vahel tahab mingi pooltunnikese veel süles istuda. Nii ma siis olin temaga hõivatud, kui ahi piiksuma hakkas, et küpsetis valmis. Kuna aga ma kohe ei saanud seda väljavõtta, siis umbes minuti küpses ülearu, ma arvan... Sellest hoolimata oli maitse mmm, kui hea! (Ennast kiitmast ei väsi ma eal!)

Kellele maitsevad soolased koogid, siis soovitan soojalt! (süüa kõlbab nii soojalt kui külmalt, aga mulle meeldis soojalt rohkem). Hea, lihtne oli teha ka (laiskade jaoks on muretainas poes müügil ka :D).

PS! Lisasin ka Tosca-õunakoogi pildi, mis pole põrmugi isuäratava välimusega :D, kuid maitses hea ;)

Küpsetasime...

... ühest paksust kokaraamatust (EDIT: tegelikult see polnudki nii paks kokaraamat, vaid hoopis Maire Suitsu "Suur küpsetamiseraamat I osa") ühe uue koogi, nimeks oli õunakook tosca kattega. Nami-namis on ka sama retsept, kuid seal pisut teine nimi. Aga ausõna, see on sama kook!

Kusjuures see nüüd raudselt üks mu lemmikuim kook :P - hea lihtne teha (ei ole vaja midagi külmikus hoida, ei pea pärast rullima; sega vaid kokku ja viska ahju). Väike soovitus neile, kes väga magusaid kooke ei armasta: võite panna toscasse vähem suhkrut, sest see pealne oli ka minu jaoks veidi magus.

Laupäev oli üldse üks äärmiselt vahva päev: kohvitasime ja lobasime nagu vanadel headel aegadel, ja lapsed ka ei seganud :D, mängisid omaette teises toas. Õhtul vannitasin kahte last ja lugesin pärast seda neile unejuttu tüdrukust, kes ei tahtnud tuba koristada ja seetõttu kodust ära jooksis... Kui tuli kustu sai, siis tuli lohutada öömajalist :D, kellel emme pärast pisarad silma tulid :D. Aga kavaldamises olen ma osav ja nii läks nututuju kiirelt mööda. Teesklesin pissihäda ja "läksin wc'sse", 5 minutit hiljem, kui vaatama läksin, oli toas vaikus. Ise suundusin TV'd vaatama ja pool neli (kella kruttimise aeg) avastasin end diivanilt magamas. Kolisin voodisse. Hommik saabus traditsionaalselt vara ning möödus linnutiivul... ei saanud veel korralikult hommikusöökigi nautida, kui oli juba aeg startida linna suunas. Kuna oli kehv ilm, sai otsustatud nii, et käime teatris, shoppamas ja pärast viiakse mind koju ka. Etendus köitis J'i väga. Kui ma enne algust olin veendunud, et tema on ainus laps, kes üle saali kõva häälega tegevust kommenteerib, siis tegelikkus oli hoopis vastupidi: istus ilusti süles ja jälgis kõike.

Pärast käisime kohvitamas ja koogitamas: küll mitte kohvikus, vaid sugulase sugulase juures. Ja seejärel veidi shoppama: kahjuks sain J'le ainult kindad. Mütsivalik oli peaaegu olematu :( Aga küllap ma veel jõuan...

Kodus oli päris külmaks läinud, vend pani ahju küdema, vennanaine keetis suppi ja mina... mina vist ei teinud midagi :D. Sõime kõhud täis, rääkisime juttu ja mängisime lastega. Tõsiselt vahva oli! Vennatütar unustas ikka midagi meile ka, et oleks teinekord pühjust tagasi tulla: avastasime täna hommikul riiulilt 7 Lotte puzzletükki.

Öösel algas J'l nohu ja köha, seega vaktsineerima ei lähe. Mul on tunne, et nii kui ma olen arstiaja paika pannud, nii otsustab J haigestuda, enam seda viga vist ei tee. Peangi hakkama arstile helistama ja ammu tuttavaid ravivõtteid kuulama...