Draama mitmes vaatuses

I vaatus:

Vist 2 nädalat tagasi hakkas J rääkima, et tal on üks alumine hammas terav. Mina siis uurisin ta hambaid, kuid ei saanud midagi aru, et midagi oleks teisiti kui tavaliselt. Mingi aeg hakkas ta ütlema, et ta ei saa süüa, sest tal on see hammas ikka väga terav. No ma arvasin, et veiderdab niisama.

Eelmine nädal pidi J minema hambaarstile, aga tohter olevat mingil pikaajalisel haiguslehel (ma panin augustis tall aja) ja kahjuks ei olnud veel terve. Pakuti teist arsti. Kuna J on käinud kokku kolme hambaarsti juures, aga ainult selle haiguslehel oleva juures on olnud nõus suud lahti tegema, siis keeldusin teisest arstist, kuna ta pidi minema ainult ülevaatusele, probleeme polnud.

Esmaspäeval näitas S (J'i rühmakaaslase õde... vist 5-aastane) oma äratulnud hammast. Selle peale ahhetasime mina ja B'i ema, et meie lapsed vist lähevad kooli veel piimahammastega, sest ükski ei loksu.

Kolmapäeva õhtul hakkas J'i hammas üllatusena ka loksuma ja just see, mille kohta J oli eelnevalt väitnud, et on terav.. Vahva! Ilmselt oligi teravus põhjustatud kergest loksumisest. Ütlesin, et ta peab nüüd seda lokustama, siis tuleb ära ja alt saab uus hammas tulla. No erilist vaimustust see ei tekitanud, sest J ütles, et ta kardab seda loksutada, valus olevat ja äkki hakkab verd jooksma. Ma siis ütlesin, et kui ta ei loksuta, siis hakkab alt uus hammas oma nina välja pistma ja kuna tal vaba ruumi pole, siis tuleb kuskilt suvalisest kohast igemest.

Noh ja täna siis uurides, et kas loksumine ikka on suuremaks ka läinud, leidsin ma hamba tagant valged sakid. Ainult, et see loksuv hammas loksub ikka väga vähe (ilmselgelt kulub veel nädal enne, kui ära tuleb, ma arvan). No ja see uus on väga imelik, sest on selline sakiline. Kuna õnneks mega palju pole veel väljas, siis hetkel on tunne nagu oleks 3 imepisikest hammast ehk siis 3-sakiline hammas. Pole põrmugi jäävhamba moodi, sest need peaks olema ju sellised suht suured... 

J'll igatahes pisarad väljas, sest kardab, et hammas kasvabki keele alla.

Esmaspäeval siis helistan hambaarstikeskusesse ja nõuan teise arsti juurde aega, sest kui alt uued hambad tulemas, siis peaks hambaarst neile kiiremas korras ruumi hakkama tegema. Sellega ilmselt lõpeb ka see ära, et J ootab pool aastat põnevusega hambaarsti juurde minekut, sest seal on ju niiiii tore. Ilmselt hakkab ta selle ameti esindajaid nüüd vihkama.

Viipekeelsed uudised

Tööpäevadel on peale multifilmimaratoni ETV2s alati viipekeelne Aktuaalne kaamera. Nii ka kolmapäeval. Mina olin sel ajal köögis, ja tegin süüa. Mingi hetk uuris J, et kus on pult, kuna tahab mingi muu kanali panna, kus poleks nii rumalt saadet. Kui uurisin, et miks uudised rumalad on, siis vastas ta, et seal näidati "keskmist sõrme" ja lausa mitu korda. Kahjuks ei tea ma millest räägiti.

Mida ta sööb, et nii tark on? Vastus: makarone :D

“Millal me ükskord omale auto ostame?”

“Palun jää magama, kell on palju!”

“No aga millal siis?”

“Ma ei tea, kunagi ehk..”

“Kas siis, kui Sa ära sured?”

“Ei, ma loodan, et ikka varem… ütleme nii, et ühel ilusal päeval, kui ma saan rikkaks”

“Kas Sa varastad siis meile auto või?”

“EI!!! Ma ei varasta! Mismõttes varastan? Ma ju ütlesin, et kui rikkaks saan…”

“No aga rikkad on ainult need, kes varastavad ju.”

“Miks Sa nii arvad?”

“No aga tööd tehes saab ju ainult palka – niiviisi rikkaks küll ei saa!”

Lühike või pikk? Vahet pole, kui Sul on abivahendid!

J sõi spagette ja küsis, et kas need kes söövad pikki makarone kasvavad pikemaks kui need, kes lühikesi söövad. Vastasin, et kui ta korralikult sööb, siis ta kasvab ilusaks pikaks meheks ja ei loe üldse, kas makaron, mida ta sõi oli lühike või pikk. Selle peale ta teatas, et tema küll ei kavatse pikaks kasvada. Mina siis hakkasin rääkima, et peab ikka pikaks kasvama, sest siis ta ju saab aidata mul kõrgelt kapist asju võtta jne..., mille peale ta ütles: „Hallooo! Mille jaoks meil siis toolid on? Ah?“

Lihtne õhtusöök terveks eluks... :D

Eile oli kiire... ikkagi viimane võistlusepäev ja sestap oli õhtusöögiks kiirtoit. Retsept on siin:

Üleeile keedetud tatart külmkapist

Poest mingi 200g hakkliha

Maitseaineid (sool, pipar, küüslauk, sibul jne)

Prae pannil hakkliha ja sibul, lisa maitseained ja tatar. Serveeri soojalt.

Söööööööööööööööööööööööööööma!!!!!!

Kõrvale võib juua keefirit.

J algul vigises, et miks ta ei saanud kotletti ja kartuliputru või lihtsalt praehakkliha. Aga kui oli lusikatäie maitsenud kõlas kommentaar: "Emme ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Sa niiiiiiiii head sööki oskad teha. See on kõige PAREM toit maailmas!!!"

Seda lauset erinevas sõnastuses kuulsin ma terve õhtu veel.

Üks variant veel: "Me võiksimegi elu lõpuni nüüd ainult seda süüa!!!"

Nii vähe on õnneks vaja :D

Unejutuks loetud lasteraamat ajas naerma, aga sellest ehk teinekord :D

J sukeldus muusikamaailma

Ooo, kuidas mulle maitseb söök

kotlett ja pannkooooooook

Ooo, kuidas mulle maitseb söök

kotlett ja pannkooooooook

Neid mina rõõmuga söööööön

ja piiiiiiiima kõrvale joooooon

Laulda vabalt valitud viisil umbes kolmkümmend seitse korda järjest või kuni kaaslaste kõrvad vaikust nõudma hakkavad või miski muu põnevam asi tähelepanu köidab ;)

Sõrmus

Kaubanduskeskusest väljapääsu poole jalutades olime möödumas kullapoest, kui J lasi mu käest lahti ja lipsas poeuksest sisse ja hakkas ühe vitriini ees väga huvitatud näoga ehteid uurima. Kui olin ka poodi sisenenud, siis näitas J mulle üht sõrmust, ja ütles: “Vot sellist sõrmust ma tahangi osta!”. Kuna mul oli veidi kiire, siis ma kiitsin tema valikut, kuid arvasin, et sõrmuseteemaga võiks nii umbes 15 aastat (kui mitte 25) oodata.

Hambaarst

Mõni aeg tagasi avastasin J'l ühel hambal väikese augu, ja panin talle hambaarstile aja, tuli oodata u poolteist nädalat ja oligi oodatud päev käes.

Läksin täält varem ära, ja õpetaja ajas J'i lõunaunest, seejärel pesin tal lasteaias veel hambad puhtaks ja kiiresti riidesse (mu ajagraafik oli peaaegu minutilise täpsusega väljaarvestatud)

Lasteaiast väljudes, asusin seletama (olime varemgi samal teemal vestelnud, aga J'i puhul ei või iial teada, mismoodi ta käitub kui nö otsustav hetk on käes), et kuna ma pole hambaarst, siis ma ei tea, kas ta hambad vajavad ravi või mitte. Ja kui hambaarst otsustab, et on vaja, siis ta laseb ennast remontida. Lubasin, et ta saab endale prillid ette, ja rääkisin, et puur on selline värk, mis näitab suhu tuld ja see pritsib vett ning suriseb. Kui tal veab, siis hambaarst puhastab tal sellega hammast. Trollis mingi teismeline rääkis telefoniga, et just tuli hambaarstilt, mille peale J juba teatas uhkusega, et ta läheb ka. See, et see teismeline sellest välja ei teinud, ei mänginud õnneks mingit rolli.

Kui majja kohale jõudsime, siis puges J’le ikka hirm nahavahele, uksest sisenes ta minu selja taga ja ei teretanud kedagi. Kui assistent teda kutsuma tuli, siis ta ignoreeris teda täielikult.

Ja nii, kui me kabinetti sisenesime, oli laps nagu ringivahetatud. Lollitas toolile ronides, siis istus lõpuks ilusti ja lasi rätiku endale ette panna ja priliid, ja ralli võis alata. J avas suu ja tegi suurepärast koostööd. Seal, kus mina omaarust auku nägin, oli täiesti terve hammas, aga hambaarst leidis ühest teisest kohast väga pisikese augu, mille ta oli J’I rõõmuks nõus ka kohe ära remontima. Siis näitas hambaarst, kuidas vesi puurist pritsib ja kõige lõpuks sai ta valida endale kõigist maailmavärvidest plommivärvi. Noh, arva ära, mis värvi plommi valib laps, kelle lemmikuim värv on must… :D

Peale ravimist sai ta endale valida veel väikese kingituse ja lisaks sai veel nätsu ja nüüd ta ootab oma sünnipäeva, sest siis saab jälle minna hambaarstile :D:D:D

Ja kuna mina teda ära ei ostnud (algul kaalusin võimalust teda ära osta, et kui hambaarstil ilusti käitub, siis... aga ma loobusin üsna viimasel hetkel sellest), siis otsustast ta hiljem ise hakata väljapressima :D

Ehk siis kui tulime hambaarstilt ära, tahtis ta kohvikusse minna ja sinna juurde käis muidugi jutt: “Ma olin ju hambaarstil niiiiiiiii tubli!” :D (ja kuna ta oli hambaarstil niiiiiiii tubli, siis me PEAME minema kinno vaatama filmi HOP)

Kohvikusse sai, sest ma tahtsin ise ka minna… :D Mina sõin kuuma-šokolaadikooki kirsimoosi ja vaniljejäätisega ja tema jõi ploomimahla-jäätisekokteili.

Mingil seletamatul põhjusel viisid mind veidi hiljem jalad veel lõngapoodi ja tuduajaks oli pool J’I kevadmütsist valmis.

Täpsustus: plommi värviks valis ta siiski valge, ja kui mina õhtul tahtsin plommi näha, siis ma nägin seda ainult tänu sellele, et ma teadsin, kus tal remonditi hammast.

Ninnu-nännu

Aeg-ajalt muutub J hellikuks ja hakkab siis titeka häälega rääkima, öeldes R asemel L, sõnad muutuvad pudikeelseiks (ntx käed -> kätud).

Täna ütlesin, et kui ma kedagi töö juures teretan, siis ta võiks ka seda teha... nii ongi ta nüüd iga kontsaklõbina peale tormanud kabinetist koridori ja juba kaugelt hüüdnud, nunnumeeter täistuuridel töötamas, kõigile "Tere!". Sellise viisaka poisi peale aga soojeneb iga mööduja süda, ja nad astuvad temaga viisakasse vestlusesse. Tähelepanust meelitatud J hakkab seepeale rääkima titekalt.

Kui ma nüüd aru pärisin, et miks ta räägib tite-häälega, kuigi teab, et mulle see ei meeldi... ja ma võiksin juba teada, et ega J vastust võlgu jää, eks... Noh, aimate juba, jah?! Ta ütles, et aga need tädid/onud räägivad ju ka samamoodi titehäälega.

Ja J'l on täiesti õigus siinjuures.

Issand, see laps lõõritab WCs täiest kõrist laulda praegu... on aeg vist koju minema hakata ;)

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.

Ei midagi uut...

Taas nädalavahetus linnas. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ja eksivad kõik need, et mu uni kadus seetõttu, et lõunal pidin minema nukuteatrisse. Uni kadus seetõttu, et ma nägin mingit kreisit und... ja tundus nagu oleksin terve igaviku põõnanud (ei juhtu just tihti, et üks öö kestaks kolm kuud). Pealegi oli osa sellest nii jabur, et isegi ulmefilmide tegijatel oleks nii mõndagi õppida :D
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)

Sula, aga kevadet ei tule ega tule....

Täna tuli töökaaslastega jutuks hommikune ilm (lume peal oli jäätunud koorik) ja kõik väitsid justkui ühest suust, et nemad pole oma elus varem sellist asja näinud. No mina ei tea, äkki seetõttu, et ma olen maaplika olnud..., mäletan sellist asja... (et noh äkki linnas ei olnud midagi sellist)... aga mina võin kihla vedada, et olen taolist asja oma elus ka varasematel talvedel näinud. Üheskoos jõudsime lõõpides järeldusele, et küllap oligi vanasti nii...., et aru saada, millest mina räägin, peaks lihtsalt minema ajaloomuuseumisse, sest ma olin oma vestluskaaslastest ikka oluliselt vanem.
Niipalju siis sissejuhatuseks. Päeva jooksul tõusis temperatuur veelgi ja õhtuks oli õues libe, sopp ja vihma sadas.
Minu ülesandeks oli jõuda kesklinna, käia Piletilevist läbi, osta laupäevasele nukuteatrietendusele (Jussikese seitse sõpra) piletid, mida muidu oleks netist ka saanud, aga tahtsin realiseerida kinkekaardi). Seejärel tormata kinno ja võtta Nunnu kaasa. (minu enda nõusolekul oli viimasel kaasas kelk, mis hiljem osutus tõsiseks veaks). Edasi viis tee bussiterminali ja jooksuga bussile, millega me sõitsime tervelt 40 minutit!!! lasteaeda, sest jube ummik oli!
J'i rühma jõudsin mõned minutid peale seda, kui rühm juba kinni oleks pidanud olema, aga me polnudki kõige viimasemad, õnneks. HM oli J'le juba veidike paanikat tekitanud, ja öelnud, et J'i emme ei tulegi täna talle järgi, sest HM olevat ennem J'i emmet näinud lasteaiast mööda minemas.
Edasi liikusime kolmekesi uuesti bussipeatusesse, et sõita Nunnu juurde. Valgusfoori juures saime porilombi dushi, mis talvel pole põrmugi meeldiv (ja me seisime teeservast kahe meetri kaugusel!!!)
Õnneks ei pidanud kaua ootama... kui ronisime bussi: J ees, seejärel meie Nunnuga ja kelk kaenlas... õnneks said põnnid ukse lähedale istuma. Sõit oli ok, aga bussist mahatulek oli omaette ooper...
Niisiis... järeldused võite ise teha... (vihje: aru ma ei saa, kuidas ma aastaid tagasi oma kõige julgemas fantaasias olen kujutlenud endale ette kolme last... õnneks on see number juba ammu oluliselt väiksem).

Poiste emmedele vihje: kui Teie pojale meeldivad ilusad multikad, aga ka natuke põnevust, siis soovitan soojalt Politseiauto Pelle't... meile meeldis igatahes.

Tööle saabus reedel Ameerika... meil on nüüd kontoris boksid :D Väga harjumatu... Kolmapäeval saab teada, kas see innovatsioon ka vilja kannab ja ülevoolavat emotsooni summutab :D

Poliitika pole lihtrahva jaoks :D

Proloog: J teatas kunagi, et tema on President, siis on ta veel olnud Jossukass, Linnupojakene, Karumõmm, Jänku-Juss ja nüüd siis sai temast esmaspäeval taas President. Tiitliga pärjati ka mind: olen Peaminister :D

Eile õhtul lasteaia juures bussi oodates teatas J järsku: “Näe, ILVES!”. Loomulikult polnud kuskil mingit looma…, kõigest Mart Laar’I fotoga reklaamplakat. J huvitus sellest, et aga kus siis on Ilvese ja Ansipi pildid, ja miks need lasteaia juures pole (no ütleme nii, et ma olin ise päris hämmeldunud selle Mardi reklaami pärast, sest seal peaks ikka roheline region olema). Ausõna ma ei tea… Kui keegi teab, siis informeerigu meid! ;)

Mõni hetk hiljem bussis tahtis üks naine J’le istet pakkuda, aga J tahtis seista ja keeldusime viisakalt istekohast. Selle peale teatas tädi, et J on nii vahva poiss ja suurena saab temast kindlasti poliitik, kuna ta on teemast huvitatud :D

Tõehuvides olgu öeldud, et ega ma isegi suurt rohkem poliitikast ei tea.. No pole minu teema… varem olin faktideski veidike tugev, aga praegu ei ole tarvis end mingiks mälumänguks ega viktoriiniks vormis hoida.. ja muud mõtted peas seega.

Veel hiljem kodus seletasin J’le, et tegelikult on igasugu ministreid veel nagu näiteks kaitseminister, majandusminister, sotsiaalminister, haridusminister, jne… Nimesid ma ei osanud kahjuks rohkem mainida, kui seda, et kaitseminister peaks olema Aaviksoo ja kultuuriminister Laine Jänes.

J ei olnud esimese hooga võimeline Laine ütlema, ja ütles, et vastaval ametikohal töötab Naine Jänes.

Tund aega hiljem oli kultuuriministriks Jänku-Naine ja täna hommikul: “Emme, mis selle ministri nimi oli, kas Emane Jänes?”

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"

:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..

Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"

Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...

Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.

Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.

Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.

Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..

Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)

Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.

Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D

Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.

Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D

J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...

Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D

Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D

Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

Killustik

J olevat mingil hommikul maal Mimmi-Taadu magamistoas mingis korvis tuustinud, ise suht ähmis olnud. Kui Mimmi uurima hakkas, et mida ta otsib, olevat see laps vastanud: "Tegime Jankuga eile mõned õlled ja viskasime korgid siia korvi. Nüüd on täitsa kadunud!" (ma üritan olla emotsioonitu)

Mõned korrad on mängud veel olnud alkoteemalised... põhiliselt õlle või vein... aga kui otsitakse avatud õlt (nagu J ütleb) ja selle asemel küsitakse, et kus mu poolik on, siis natuke vanemad inimesed (nagu ntx mina :D) arvaks kohe esimese hooga, et tegemist on juba nats kangema kraamiga (mitte, et ma seda "lahja-alko-joomist" heaks kiidaks...)

Mismoodi ma selle lapse küll lasteaeda viin, ah? *-)

Õ väitis täna taas, et laps on kodu peegel.. No mida jutt? Ok, ok... augustikuu läks mul jah veidi käest, aga nüüd olen taas kaine teeotsa leidnud ja ei allunud täna ka provokatsioonidele [5 päev juba kaine (ulmenäitaja, eks)... tegelt küll seitsmes, aga mul käib ju arvestus kuulõikes].

Homme algab lasteaia hooaeg.

Kaotasin sammulugeja... loodan, et õnnelik leidja on nüüd rohkem motiveeritud enda paksu tagumikku liigutama...

Sain valmis kampsuni, mille tegemist alustasin 20.detsember 2008 :O. Tõehuvides olgu öeldud, et kudumisele kulus kokku ehk vaid max 2 kuud... aga kui kogu aeg kududa 2x2 soonikut, siis on see igav ja tüütu ja nii see tegemine venis... Tore, et üks poolik asi lõpuks ka valmimise jõudis äraoodata ja koid seda nahka ei pistnud :D. Tulemus mu meelest äraütlemata äge ;)

Päike

Tegevuspaik magamistuba. Aeg augustilõpu varajane hommik, kell on umbes 10. Ilm on vihmane.

Mina (kurvalt): "Jälle vihm..."

J: "Ma saan aru... Sa tahaksid praegu päevitada... Mul on täpselt sama tunne!"

Ujumine

Tegevuspaik: elektrirong suunaga maale
Aeg: 01.aprill
Tegelased: J ja mina
(J vaatas aknast välja ja rääkis sellest, kuidas kalad vees ujuvad)
Mina: "Homme saad maal vannis ujuda, kui tahad!"
J: "Häh, homme ma ujun porilombis!"

Ükskord vihmasel talveilmal

Täna on nii rõve ilm (kuigi mul on sellest külmast juba ammu kopp ees olnud). Kõik on ligane ja tilgub - täielik masendus. J läks üksi õue ja ilmselt on ta juba täiesti läbiligunenud, arvestades asjaolu, et ta vahepeal mingis porilombis käpuli oli. Aga pole teda tuppa ka kupatanud veel - las müttab ja naudib seda, et kräunuv ema sabas ei töllerda ja kõike vahvat ära ei keela.
Hetkel möllab naabrite lastega naaberhoovis ja tundub, et neil on seal lõbus.

Paneks siis mõned faktid ka kirja:
mul on puhkus ja enamuse sellest olen ma kulutanud seni magamisele, lugemisele, ristsõnadele, ja niisama olemisele, natuke lapsele ka;
J on 104,5cm pikk! Mina olin kooli minnes 105 :D. Tähed on tal enam-vähem, aga muude asjadega on küll nii nagu on... peale lõunaund algab tal endiselt uus päev; õhtut pole olemas: selle asemel on öö :) Numbreid ei tea, värve juba eristab. Kohati ajab nii tarka juttu, et aina kuula ja imesta. Lõunaunest pole tal erilist pääsu ja viimasel ajal on ta hakanud jälle nii 3-4 tundi magama (oma seos on sellel ka olümpiamängudega). Tunneb mõningast huvi arvuti vastu ja veidi viitsib vaadata multikaid;

ah, mida ma punnin... ma pole täna kirjutamise lainel...