Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...

Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.

Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...

Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:

A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"

Mina: "Jah, plaan oli küll selline"

A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"

Mina: "Mida?"

A: "Ah ei midagi, ma niisama!"

Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.

Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.

Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.

Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.

E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"

Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"

Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.

Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...

Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.

Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.

Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).

Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...

Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"

Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"

Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...

Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)

Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...

Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"

Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)

Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!

Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D

Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)

Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

Laupäev täis jamasid

Mul oli sel laupäeval tööpäev. Ei, ma ei käi graafiku järgi tööl, ei ma pole ajanud nädalapäevi sassi, ei ma ei ole ametit muutnud, ei ma..., ma lihtsalt kasutasin võimalust teenida lisaraha ja osalesin üldinventuuris.

Hommikul startisin venna number 2 juurest, et jõuda oma exbossiga kokkulepitud kohtumispaika, kus ta mu kaasa haarab... Ma olin eelnevalt paar päeva varem töö juures vaadanud, mis kell oleks õige buss õiges kohas. Eelmisel õhtul venna juures arvutasin välja, mis kell buss venna juurest läheb. Ja hommikul bussipeatusesse jõudes, vaatasin korra veel... ja kui siis oli juba paar minutit sellest ajast möödas, mil buss tulema pidi.... sai mulle selgeks, et olin kõik need kolm eelnevat korda vaadanud tööpäevade sõidugraafikut.

Siis pidin ma veel mõttes end oma 5 minutit kiruma, kuniks üldse mingi buss tuli... Ja ma püstitasin taas maailmarekordi!!! Jõudsin Mustakivist Ülemiste juurde 24 minutiga, kusjuures vahemaa Torupilli Selver-Ülemiste Keskus tuli mul läbida tipa-tapa (milleks kulus 15 minutit). Kuigi mul oli teatavaid kahtlusi, jõudsin ma õigeks ajaks õigesse kohta. Kiidan siinkohal oma väledaid jalgu ja kontsade vabasid jalanõusid (kasu ka ikka, et pole tibistunud veel)

Kuna see töö aga sai valmis oodatust varem, siis tekkis plaan jõuda päeva lõpuks maale. Kuna endal transporti polnud, hakkasin abistavat kätt otsima.

Helistasin vennale number 2 (kes sel hetkel oli J'i hoidja), et teada saada, kas ta autoga sõidab... ei sõitnud veel.

Helistasin ühele sõbrale, kes teatas, et pole probleemi.

Läksin venna juurde, et saada J tagasi.

Sain telefonikõne sõbralt, et tegelikkuses ta ikkagi ei jõua.

Helistasin vennale number 1, kes oli just minemas sünnipäevale ja langes koheselt ära.

J soovitas helistada vennale number 3, kes oli oma Kapa-Kohilas ja lubas mõelda, kas on varianti.

Siis sain kõne sõbralt, et ta mängis plaani ringi, ja ikkagi jõuab.

Siis helistasin uuesti vennale number 3 ja ütlesin, et tal pole vaja minu pärast kiirustada, kuna mul transport olemas.

Edasi käisime korraks poes ja oligi aeg suunduda rongile, et jõuda kokkulepitud ajaks kokkulepitud punkti. See etapp möödus viperusteta.

Rongilt maas, asusime kannatlikult ootama, sest eelnevalt oli teada, et peame umbes 10 minutit ootama.

Siis helises telefon ja helistas sõbranna, kellega lobasin ja lobasin... kuniks meie juures peatuski üks auto... Mul puudus aga eelnevalt igasugune info, milline see auto, mis meid peale korjab on, ja seega tekkis väike kahtlus... [Samas ei torma ma nii varmalt enam võõrasse autosse istuma, sest kunagi olen ma istunud täiesti võõrasse autosse ja rõõmsalt informeerinud juhti sellest, kes ma olen ja avaldanud imestust, kui viimane silmi pungitades mulle otsa jällitas, kui küsisin, et miks ta ei sõida juba :D]. Lõpetasin kõne.

Aga kui ma siis tahtsin sellele sõbrale helistama hakata, selleks hetkeks ilmutas minu telefon taas väsimust ja teeskles surnut.

Siis sai selgeks ka see, et SEE auto ei olnud ikka õige, sest õige varsti saabus sinna veel üks auto, mis üritas sõita võimalikult esimese kõrvale, ja põhjustas sellega väikese kriipimise... ise arvas kamp noori, et auto on kõigest tarbeese ja mõni kriim siin või seal... :D

Veel minuteid..., siis saabus sinna jalgsi mingi tüüp, kes küsis, et kas me tulime viimase rongi pealt... no tulime jah, siis ta uuris, et ega me ei tea, kas sellest rongist mingit rahakotti ei leidnud (mille olevat kaotanud tema sõber, kes oli mõni peatus varem maha läinud). Mina ei teadnud midagi, sest olgem aus, ma ei kõndinud kõiki vaguneid läbi.

Siis tekkis väike vestlus, kuna pole vist tavaline, et õhtul 21.30 kandis seistakse väikse lapsega pärapõrgu rongijaamas. Jutu sees kurtsin mure, et telefon suri ära ja see, kes pidi juba selleks ajaks olema ammu vastas, on teadmata kadunud. Võõras lubas lahkesti oma telefoni paigutada SIM kaarti, et saaksin helistada, sest number mul peas ei olnud.

Siis hakkas ta telefon nõudma, et ma sisestaks kuupäevi ja kellaaegasid ja mida iganes veel... ja korraga asus telefon kopima minu SIM-kaarti :O ja ei mingit sellist nuppu, et saaks tegevust katkesdada. Kui siis mu SIM-data oli viimse korrektsusega leidnud omale uue kodu, siis selgus, et vajalik telefoninumber on mul salvestatud telefoni mitte SIMile :D.

Sain oma SIMi tagasi ja saabus ka lõpuks kauaoodatud auto. Sain tuhat vabandust ja jõudsin maale.

Kui J'i magama panin, siis mingil hetkel tuli mu ema oma telefoniga ja ütles, et räägi ise... No ma siis rääkisingi selle rongijaama tuttavaga, kes tundis muret, kas mu SIM-kaardile jäid ikka kõik numbrid alles. Olid küll. Ta lubas, et ta siis kustutab minu andmed oma telefonist ära.

Ma tõesti loodan, et ta seda ikka teeb ja ei hakka näiteks öösiti purjuspeaga Teile helistama :D

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"

:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..

Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"

Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...

Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.

Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.

Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.

Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..

Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)

Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.

Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D

Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.

Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D

J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...

Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D

Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D

Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

Kelle issi see mees on?

Eilne õhtu bussis. J istus esimesele vabale istmele, mina seisin püsti. Meie vahetus läheduses seisis mingi mees, kelle kõrval olid mingid ehitusdetailid. J küsis, et kas need asjad on selle mehe omad, mul polnud õrnemat aimugi, sest see mees oli bussis juba enne meid. Viimane muigas.

Veidi aja pärast küsis J, et kes see mees on... Otseloomulikult ei osanud ma ka sellele küsimusele vastata... Onu muigas.

Ja seejärel küsis J: "Kas see mees ongi siis minu issi?" mille peale ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse ja kiirelt kogudes avaldasin arvamust, et ta on täitsa valel teel.

Keerasin igaksjuhuks mehe poole selja, et mitte lasta enda pilgul tema omaga kohtuda, sest ega ei saa salata, täitsa nägus mees oli.

Veidi hiljem rääkis ta suurepäraselt vene keeles telefoniga, ja ma lootsin, et ta ei saanud eelnevast küsimusest aru.

Õues esitas J veelgi parema küsimuse: "Aga kes see mees siis ikkagi oli? Kas minu õe või venna issi?"

Ohjah... :D

Kurb tõsiasi

Läbi aegade on nii olnud, et kui ma olen seltskonnas, kus tarvitatakse alkoholi.... on järgmine päev paha olla vaid minul. Ok, sellega ma võiksin ju ka leppida, sest ega ma siis iga päev ka sellist seltskonda ei naudi.

Nüüd aga, olles seltskonnas, kus tarvitatakse midagi magusat kommide, shokolaadi või kookide näol, tuleb lisagramm vaid mulle. Ja see mulle enam mitte ei sobi!!!

90% inimestest väidab seejuures, et oli ka juba aeg normaalkaalu jõudmiseks, AGA... mina olen hetkel 200g kaugusel enesetapust.

Kui keegi tõesti arvab, et see pole küll põhjus... aga kuna mulle tundub, et ainus, mis aitaks oleks söömise lõpetamine (vist), siis suren ma hiljemalt jõuludeks nälga...

Aga see on nüüd otsustatud, et kui ma hiljemalt 24.detsembri hommikul ei näe kaalul harjumuspäraseid numbreid, siis kuni uueaastani ei söö ma ühtki ampu.

See on nüüd siis lubadus.

Saab näha.

Parema homse nimel

Kui ma saabun hommikul kell 06.46 tööle ja kell 23.34 pole ma veel oma tööpäeva lõpetanud, siis tekib paratamatult tunne, et nüüd on midagi valesti... kaks varianti, kas olen nii saamatu ja ei saa hakkama või peaaegu töönarkomaan? Oleks nagu astunud üle piiri..., sest mõni aeg tagasi sai iseendale lubadus antud, et teha tööd selleks, et elada, aga mitte vastupidi...

Täna ja just praegu toimubki aga seesama asi... teen tööd lihtsalt seepärast, et ma nati päeval luuserdasin.. toimus lihtsalt lastepäev: üritus, kus lapsed saavad emmet tööl varjutada. Nii kuulusid täna minu päeva ohtrad sammud, voltimine, solo-autoga sõitmine, teatrietendus, jne... :D

Paraku on praeguseks hetkeks aga nii: silmad ei seisa enam lahti eriti ja aju ei lõika ka nii nagu võiks... aga vähemasti olen ma järje peal :)

Seda võiks teise nimega nimetada ka päästeoperatsiooniks, sest nii on mul nv täiesti töövaba...

Tuleb vaid välja mõelda, mis nipiga töölt minema saab, sest tundub, et kokkulepitud transpordivahend ei toimi :S

Nädal lasteaias on selja taga.. läks suhteliselt valutult. Esmaspäeval ikka sai nuttu/jonni (ma ei saanudki aru, kas J oli tõepoolest kurb, et ta peab lasteaeda jääma ja ma tööle lähen või ajas ta lihtsalt oma jonni ja tõstis häält moepärast) kuulda. Õhtul järgi minnes oli laps rõõmus ega tahtnud ära tulla.

Ülejäänud päevad olid väga vahvad ja probleemitud. Hommikune ärkamine läheb ka sujuvalt (saaks kuidagi õhtul magama ka, oleks veel parem).

Mulle endale meeldib ka see varajane lasteaiarütm... nii hea, kui ei pea tormama: ühistranspordi ajakava paneb endiselt näkku, seega pean 15 minutit tööbussi ootama. Suvel, kui jala kesklinna sai jalutatud (:D jalutatud sai reaalselt vist küll ainult 2x; ülejäänud korrad sai kiirustatud ja paar korda ka tõsist jooksu harrastatud), siis ma ärkasin ikka sekundi täpsusega viimasel minutil või mõni minut peale seda..

Ja taas on leidnud kinnitust fakt, et ma olen selle rühma lastevanematest kõige töökam: hommikul laps esimesena rühmas ja õhtul viimasena järel... Tegelik põhjus on muidugi asjaolu, et ma viin ja toon teda ainuisikuliselt ja ei ela ega tööta lasteaia kõrval.

Homme on SEB Sügisjooks.. loodan, et ilm ka ettevõtmist soosib, sest pärast haige küll olla ei taha, aga no jopet ju kaasa ka ei tassi, sest sellega hakkab raudselt palav... Täna peaks õppima ära kiibi kasutamise (vist).

Järgmise nädala kolmapäeval, 15.septembril algab sügisvõistlus.. Kuna ma olen meie ettevõttes ideealgataja, siis selleks ürituseks on ettevalmistused tehtud: uued võistkonnad moodustatud ja registreeritud, arved raamatupidamisse saadetud, stardipakid käes ja kontrollitud, et kõigi kontod oleks aktiivsed.. Nüüd ei jää muud üle, kui kõndima asuda ja hasardi ja reaalse võimaluse vahel leida tasakaal... Tahtmist on rohkem kui võimalust.

Selleks, et ma saaksin rohkem kõndida, sai tehtud sel nädalal ka ettevalmistusi: organiseerisin J'i jalgratta linna. Kui ma sellega kolmapäeval talle peale tööd lasteaeda läksin, oli tal siiralt hea meel: mul mitte nii väga. Põhjus: pidin käima Viru keskuses Piletilevis, apteegis, postkontoris ja toidupoes. Viru keskuses vaadati meid kõõrdpilkudega, et näe nii neid noori trikirattureid kasvatataksegi: samas oli Piletilevis väike tõrge ka - meie ees olev vene tädi ei teadnud ise ka, mida ta täpselt tahab ja lõpuks ootasime seal mingine 15 minutit vist. Postkontoris oli kaldtee ja seal sai rattur juba ise ka ideed, et kuidas lahe oleks, õnneks keelamine mõjus, aga no tõsiselt uimerdavad sealsed töötajad.

Tänaval üritas J kihutada... kui ma palusin tal aeglasemalt sõita, kuna ei jõua nii kiiresti sammupidada, siis teatas ta, et ma võiksin siis joosta...

Kodus on ta ka ehe orjapidaja: mitte ei käsuta, et too seda või teist, vaid kui esmaspäeval koristasin, siis hambapesu ajal teatas ta: "Homme pesed siis põranda ka puhtaks, eks!?" Jah, tõepoolest polnud ma põrandaid pesnud, aga neil polnud ka midagi sel hetkel viga. Mingi päev oli ta häiritud, et nõud (1 kahvel ja taldrik) olid kraanikausis jne. Ja ta koristab enda initsiatiivil õhtuti kodus mänguasjad kokku :O (ainus, mille ta jätab iga kord välja vedelema on üks vidin, mis teeb muusikat/heli ja põhjendus on järgmine: "Ma ärkan öösel üles ja panen muusika mängima, siis me saame siin Une-Matiga tantsida terve öö - sellepärast peabki põrand puhas olema").

Nüüd ma lähen pannkooke tegema, ja ma luban, et see on minu viimane magus... edaspidi ma söön magusat vaid tähtpäevadel, sest nii see enam kesta ei või! Mu kaalunumber on hakanud kohutava kiirusega tõusma :S. Hakkab lähenema 50'le. Mimmi eile väitis, et see pole ju midagi õudsat. No minu arust on küll, sest ma tahan, et see oleks 45 või äärmisel juhul 46. Järgnevaks teatas ta, et sellise kaaluga ei lubataks mul isegi doonor olla (no terehommik tõepoolest, nagu ma saaksin seda olla, kui mu kaal oleks kasvõi 75) ja ükski normaalne naine ei kaalu 45kg. Mhm, olen nõus! Aga kes on öelnud, et ma NORMAALNE olen? :D

Uurisin sportimisvõimaluste kohta, kus ma ei peaks ebainimlikul ajal koju jõudma... Ainus koht, mis mulle sobis oli Reval Sport, aga seal puudub jälle laste mängunurk. Kui ma igaksjuhuks sinna küsiva meili saatsin, siis sain vastuseks, et ma võin oma lapse omal vastutusel trenni kaasa võtta.. :D Kui ta vaid turvahälli ära mahuks :D... hetkel ma küll ei kujuta ette, et mina olen Spinnis ja tema ripub samal ajal lenksu küljes, et tahan ka rattaga sõita :D. Kas keegi teab, kas Aia tänaval asub mõni mängutuba?

Vihjeks veel niipalju, et kui keegi minu lugejatest soovib sügisvõistlusel osaleda, aga on seda mingil põhjusel seni edasilükanud, siis hetkel on minu sõpradele registreerumine võistlusele 40% soodsam, kui registreerudes kasutad promokoodina: KAKUKE (et kui sammulugeja olemas, siis 290-116=174.-). Tule ja kõnni mu tulemus üle ;)

Killustik

J olevat mingil hommikul maal Mimmi-Taadu magamistoas mingis korvis tuustinud, ise suht ähmis olnud. Kui Mimmi uurima hakkas, et mida ta otsib, olevat see laps vastanud: "Tegime Jankuga eile mõned õlled ja viskasime korgid siia korvi. Nüüd on täitsa kadunud!" (ma üritan olla emotsioonitu)

Mõned korrad on mängud veel olnud alkoteemalised... põhiliselt õlle või vein... aga kui otsitakse avatud õlt (nagu J ütleb) ja selle asemel küsitakse, et kus mu poolik on, siis natuke vanemad inimesed (nagu ntx mina :D) arvaks kohe esimese hooga, et tegemist on juba nats kangema kraamiga (mitte, et ma seda "lahja-alko-joomist" heaks kiidaks...)

Mismoodi ma selle lapse küll lasteaeda viin, ah? *-)

Õ väitis täna taas, et laps on kodu peegel.. No mida jutt? Ok, ok... augustikuu läks mul jah veidi käest, aga nüüd olen taas kaine teeotsa leidnud ja ei allunud täna ka provokatsioonidele [5 päev juba kaine (ulmenäitaja, eks)... tegelt küll seitsmes, aga mul käib ju arvestus kuulõikes].

Homme algab lasteaia hooaeg.

Kaotasin sammulugeja... loodan, et õnnelik leidja on nüüd rohkem motiveeritud enda paksu tagumikku liigutama...

Sain valmis kampsuni, mille tegemist alustasin 20.detsember 2008 :O. Tõehuvides olgu öeldud, et kudumisele kulus kokku ehk vaid max 2 kuud... aga kui kogu aeg kududa 2x2 soonikut, siis on see igav ja tüütu ja nii see tegemine venis... Tore, et üks poolik asi lõpuks ka valmimise jõudis äraoodata ja koid seda nahka ei pistnud :D. Tulemus mu meelest äraütlemata äge ;)

Päike

Tegevuspaik magamistuba. Aeg augustilõpu varajane hommik, kell on umbes 10. Ilm on vihmane.

Mina (kurvalt): "Jälle vihm..."

J: "Ma saan aru... Sa tahaksid praegu päevitada... Mul on täpselt sama tunne!"

Lihtsalt üks päev teiste seas

Täna hommik ärkasin ehmatusega, kuna hetkeks tundus, et olen terve igaviku maganud.. Tegelikkuses pilk telefonile andis mõista, et tervelt 5 minutit peaks minu jaoks olema veel sügav öö :D.

Kuna ma eelmisel õhtul olin oma telefoni pistnud salaSIMi, siis esmalt vahetasin SIMi ära ja astusin reaalsesse maailma tagasi. Hetk hiljem piiksus telefon sõnumit, mille jätsin avamata esimese hooga (teadsin, et saatjaks on V). Koheselt oli ka äratus ja kuna mu hommikud on sekunditäpsusega arvestatud, siis poleks mul aega ka kõrvalisteks tegevusteks. Üldine hommiku meeleolu oli masendav ja ega ilmgi just kiita polnud.

Minekuvalmis olin sellest hoolimata minut hiljem kui tavaliselt, selles süüdistasin oma vasakut jalga, millega voodist välja astusin [oli ka põhjust: õhtune kõne salaSIMilt (mul on õnneks õnneks vähe vaja... samas kahjuks on kahjuks ka vähe vaja :S)].

Kesklinna jõudsin siiski õigeaegselt või olid hilinenud ka Tom ja Fredi :D. Oh, nendest ma tahan ka rääkida, kuigi see pole üldse tänase blogimise mõte. Maikuus, kui sai kõnniprojektis kaasalöödud, tuli mõte, et suvel ei osta endale kuukaarti ega sõida ühistranspordiga (tõehuvides olgu öeldud, et tänaseks olen ma tegelikult 2x selle lubaduse vastu eksinud). Niisiis hakkasin igal hommikul jalgsi ka kesklinna minema. Ma arvan, et umbes nädal kulus selleks, et väljaselgitada, millal on õige aeg kodust väljumiseks. Ja siis, kui ma niiviisi igal hommikul ühel ja samal ajal olin samadel tänavanurkadel, avastasin korraga, et ka Tom on igal hommikul täpselt samal tänavanurgal (kui ta trammile läheb) ja Fredi minuga sama foori taga teispool teed (mis iseenesest on veider, sest mul on nägude peale suhteliselt kehv mälu) :D. Mul on tunne, et Tom tundis minust puudust, kui ma puhkasin, sest kui mu puhkus läbi sai, ja ma tööle läksin, siis ta naeratas mind nähes :D. Nüüd siis tervitame teineteist igal hommikul kerge muige või naeratusega. Otseloomulikult pole tema nimi päriselt Tom (võib-olla on kah :D), aga kuidagi naljakas on see igahommikune kohtumine. Kui Tom on selline lõbus kuju, siis Fredi on kuidagi turris alati, temaga ma vahetan vaid pilku. Sel nädalal olen peale tööd alati otsejoones koju tuisanud ja hämmastaval kombel kohanud Tomi ka siis samal tänavanurgal :D. [J'i lasteaia juures on üks kahe väikese puudliga naine, kellega me sõnaotseses mõttes teretame, kui kohtume].

Bussi oodates sain kinnitust veelkord faktile, et ma vihkan tuvisid. Neid oli täna mustmiljon pluss veel mõni - jubedad linnud (võehhh). Meenus SMS, lugesin läbi ja mismõttes? Nii ei saa ju võimalik olla... teema oli igatahes mu meelest eriti mööda.. Haletsesin ennast terve tee tööle :S

Tööl oli kõik ok, kuigi tunne nagu poleks midagi teinudki nii väga: pühkisin kaustade vahelt tolmu, uuendasin tabeleid, ja asjatasin. Vahetasin V'ga e-kirju. Mõistusega võttes saan ma ju aru, et mul polnud mitte mingisugust alust solvumiseks.. aga ju ma siis pole ikka nii mõistuseinimene. Tegelt ma kahtlen kohati, kas mul seda üldse on :D.

Peale lõunal käiku on iga päev suur vajadus kohvi järele ja siis ei tule enam tööst midagi välja: on täielik siesta ja kopp ees..

Kunagi tuli õhtu ka ;)

Peale tööd käisin pangast läbi, et J'i kontole teha sissemaks 348 krooni. Teller hakkas tingima, et äkki teeks 350 :D. Aga ma jäin endale siiski kindlaks, et 348 on väga hea. [Veider 1]

Teel poodi tulid vastu kaks rastapatsidega nolki. Arutlesid midagi omavahel, ja kui olid minuga kohakuti jõudnud, siis...

Rasta (ebalevalt): "Vabandage, äkki Juhtub olema üks suits mulle?"

Mina (hämmingus): "Nalja teed või? Suitsetamine kahjustab tervist!"

Rasta (naerdes): "Ükskõik!"

Mina (pahakspanevalt): "Mul ei ole ükskõik!"

Ma ei saanud aru, kas ma peaksin rõõmustama või kurvastama, et mult suitsu küsiti :D Tavaliselt küsitakse mult igal pool ostes dokumente.. kas ma näen nüüd korraga nii vana välja või? *-) [Veider 2]

Poes olin omades mõtetes, kui võtsin ostukäru ja mingi parm-joodik kakerdas sealsamas. Kuna mulle hetkeks tundus, et ta koperdab mulle otsa, siis üritasin ta eest ära minna ja see tüüp hakkas täiega üle poe räuskama ja mind sõimama. Kuna selleks hetkeks oli kummalisi asju juhtunud rohkem kui mu tavaline päevalimiit lubab, siis ma jäin teda lihtsalt jõllitama. Ja see tüüp ei mõelnudki lõpetada enne, kui turvamees saabus [Veider 3]

Kodus panin kassile süüa/juua ja sulgesin aknaid.

Paar telegonikõne ja jätkus 2-nädala tagune teema, mis ajab mul harja punaseks veel päris tükk aega, ma usun. Aga ausalt, mina ei leia, et ma peaks sellepärast tegema lapsi, et siis kunagi tulevikus on J'l äkki tore, et saab abisaamiseks kellegi poole pöörduda. Mida veel? Omakasu ei tohiks küll lapse saamisel peamist rolli mängida *-) [Veider 4]

Pakkisin kiiruga veel viimased asjad ja tormasin rongile (tegelikult jalutasin täitsa rahulikult).

Rongis istusid minu vahetusse lähedusse kaks u 40 aastast inimest. Rääkisid nad vene keeles ja välja nägid täiesti tavalised. See aga, mida mees tegi, polnud sugugi tavaline. Nimelt oli neil kaasas kilekott, millest võttis mees välja avatud plasttopside paki ja võttis sealt kaks topsi. Ma jõudsin vaevu imestada, et mismõttes inimene ei joo pudelist otse ja valab joogi rongis topsi.. kui mees raksatusega avas rummi pudeli ja hetk hiljem valas sellele ka Colat peale... reedeõhtune pidu võis alata, aeg-ajalt käisid nad ka tamburis suitsul ja muul ajal jõid või rääkisid telefoniga. [Veider5]

Minu mõõt on veidrustest pikaks ajaks täis.

PS! Kohvipausil tuli juttu ka Mustast Porist, ja sain teada, et ühest mu kolleegist on seal juttu.. nüüd on lugemisel hoopis teine tera :D. Pool ramatut läbi ja pole rõvedaks veel läinud.. hakkan paanikat tundma, mis mu mõtlemisel viga, et rõve ei ole. Hetkel ei ülista just :D

Nüüd postitan selle ära, sest mul tunne, et muidu jään arvuti taha magama..

Jalgpall

Üldiselt ma väga sellega kursis ei ole... ja iga kolmapäevased mängud jätavad mind üldjoones külmaks (jalgpall ikka on tavaliselt kolmapäeviti, kui on hooaeg, eks?). Kui aga on MM v EM, siis olen ka mina fänn, mis fänn. Ok, ma ei istu just teleri ees iga mängu ajal ja puhkust ka ekstra selleks ei võta...
Pigem nii, et alagrupi mänge vaatan pilksamisi... mida lähemale saab aeg veerandfinaalile, seda enam mind võib telerit piidlemas näha.
Üksi mulle jalkat vaadata ei meeldi, sest ma pole põrmugi rahumeelne vaataja (ja endale tunduks naljakas, kui ma üksi vaadates kargas mööda tuba ringi või kiruks vastaseid). Enne mängu valin ma endale lemmikuima meeskonna, ja elan kõik see 90+ minutit neile innukalt kaasa. Sel hooajal olen ma märksa enam enne matshi võitja ennustamisega. Ma pean tunnistama, et ma olen päris osav.

:) Kui minu poisid samas vaimus jätkavad, peaksin ma vist broneerima piletid finaalmängule :)

Esimesed sammud

Liitusin tervise liikumisprogrammiga "Käi jala!" ja minust sai sammulugeja omanik. Eile seadistasin selle ära ja peale tööd astusin oma esimesed sammud :) Kuna oli testpäev, siis eirasin ühistransporti ja vantsisin jalgsi koju - sain enam-vähem ümmarguse 3000 sammu. Ja nagu seda oleks veel vähe olnud... ma sõin paar ampsu ja läksin välja tagasi. Just, just: et koormata oma väikseid jalakesi ja mängida uue vidinaga - õudne (nagu väike laps, kes telefoni omanikuks saajana kuulab hommikust õhtuni helinaid :D Täpsuse huvides olgu öeldud, et eks ma olen ka telefoniga mänginud 2 aastat tagasi)!

Kõndisin siis CC'sse (eesmärgiks saada kinokava) ja mitte otsemat teed pidi vaid ikka ringiga :D. Pärast seda oleks hea meelega läinud bussi peale, kuid ma polnud ID'd kaasa võtnud, ja seega puudus selleks ka võimalus (kusjuures rahakoti jätsin koju meelega, et igasugu kiusatusi vältida). Koju voodisse jõudes võisin uhkusega tõdeda, et olin läbinud 12445 sammu!!! :O (aga ma kõndisin ka kokku umbes 2h ja tubli tempoga).

Nii ja nagu sellest kõigest vähe oleks... täna hommikul ma tõusin üles tervelt 45 minutit varem, et võiksin jalutada kesklinna :O (selle asemel, et mõnusalt tududa ja minna bussiga: J on maal haige, seetõttu ma seda luksust lubada saaksingi).

Töö juures mulle samme eriti ei tule, sest suhteliselt palju olen sunnitud istuma. Kogu aeg vist ei sobi kohviautomaati ka piinama minna? *-) Hetkel on sammulugejal ees ainult 7045 sammu ja eriti juurde ei tule, sest hoian Nunnut, kes tegelikult on juba tuttu pandud.

Nojah... igatahes algab võistlus 15.mail ja kestab täpselt kuu aega... Loodan, et isiklik eesmärk saab täidetud.

Spordikalendris oluline daatum on ka 22.mai, mil on Maijooks - ise ka ei usu, kui tubli ma olen!!!

PS! Täna on mingi mega peavalu lõunast saati olnud ja süda ka paha... 

Ujumine

Tegevuspaik: elektrirong suunaga maale
Aeg: 01.aprill
Tegelased: J ja mina
(J vaatas aknast välja ja rääkis sellest, kuidas kalad vees ujuvad)
Mina: "Homme saad maal vannis ujuda, kui tahad!"
J: "Häh, homme ma ujun porilombis!"

Ükskord vihmasel talveilmal

Täna on nii rõve ilm (kuigi mul on sellest külmast juba ammu kopp ees olnud). Kõik on ligane ja tilgub - täielik masendus. J läks üksi õue ja ilmselt on ta juba täiesti läbiligunenud, arvestades asjaolu, et ta vahepeal mingis porilombis käpuli oli. Aga pole teda tuppa ka kupatanud veel - las müttab ja naudib seda, et kräunuv ema sabas ei töllerda ja kõike vahvat ära ei keela.
Hetkel möllab naabrite lastega naaberhoovis ja tundub, et neil on seal lõbus.

Paneks siis mõned faktid ka kirja:
mul on puhkus ja enamuse sellest olen ma kulutanud seni magamisele, lugemisele, ristsõnadele, ja niisama olemisele, natuke lapsele ka;
J on 104,5cm pikk! Mina olin kooli minnes 105 :D. Tähed on tal enam-vähem, aga muude asjadega on küll nii nagu on... peale lõunaund algab tal endiselt uus päev; õhtut pole olemas: selle asemel on öö :) Numbreid ei tea, värve juba eristab. Kohati ajab nii tarka juttu, et aina kuula ja imesta. Lõunaunest pole tal erilist pääsu ja viimasel ajal on ta hakanud jälle nii 3-4 tundi magama (oma seos on sellel ka olümpiamängudega). Tunneb mõningast huvi arvuti vastu ja veidi viitsib vaadata multikaid;

ah, mida ma punnin... ma pole täna kirjutamise lainel...

Teadaanne

Ma ei ole enda paroole unustanud ja uued sissekanded pole enam mägede kaugusel... andke mulle aega nii umbes nädal ;)
Seniks...

J: "Miks kasvuhoone juures veepaagil on kaks kraani?"
Mina: "Kas seal on kaks kraani? Minu meelest on seal kraane lausa kolm"
J: "Aga kas üks on seal laste kraan?"
Mina: "Ei ole!"
J: "Aaa, kas need on siis inimeste kraanid?"

Ja kuna J lunib siin arvutikasutamist hullult, siis lasen tal ka ühe mõtte kirja panna (olgu öeldud, et tähtedest ei tunne ta järgmisi: V, H, B, G, Ä, Ö, Ü, Õ) ning siis ära tuttu...

NBBVVVXZZDSFFFH HHHHKÖ Ä45666654ÄÖ ÄÖLKJHGFFRE WQWERTYU 89OOOOOPÜÕ7899877ÕÜPOOOIUYTTT REEWQQWWERTYU

Kus see siis nüüd tuli?

Eile hommikul voodis.
J: "Emme, kus Sinu vend on?"
Mina: "Üks on praegu Soomes, teine Inglismaal ja kolmas Tallinnas"
J: "Emme, aga kus minu vend on?"
Mina:"Sul ei ole ju venda!"
J:"Miks ei ole?! Mina tahan ka venda! Emme, KUS MINU VEND ON?"
Mina: "No ma ei tea... võib-olla ta otsib praegu Sind alles" :)

Viinamarjad

Suutsin siis lõpuks J'i nö pehmeks rääkida, et ta maitseks viinamarja. Ampsas suht väikese killukese ja ise kommenteeris, et väga kibe on (kuigi tegelikkuses olid viinamarjad suured kui ploomid ja mahlased ning magusad). Kui küsisin, kas ta tahab veel, oli vastus selge ei.

Ja jumal tänatud! Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda siis, kui talle oleks need marjad maitsenud! Nimelt mõni tund hiljem, kui ta magama hakkas minema, siis märkasin, et ta jalad on suht tihedalt mingeid punaseid laike täis ja samuti olid põsed punased ja täpilised. Õnneks olen ma varustatud selleks puhuks allergiarohtudega ja seega andsin 3 tilka talle ära. Kui ise magama läksin, oli asi taandumas ja hommikul oli mõni laik veel alles.

Nüüd räägib ta aga ise, et tema ei tohi viinamarju süüa, kuna tulevad täpid. Mugav vabandus, sest allergikule ju ei suruta asju peale, aga katsu niisama kellelegi selgeks teha, et laps ei söö ühtki marja ega puuvilja (peale banaani).

Võib-olla ta siis teabki ise, mis talle tekitab allergiat ja mis mitte (viinamarjad on artikkel, millega ma ise teda kõige enam olen moosinud, et ta prooviks).

Eile algas puhkus: ja otseloomulikult on õues koledad ilmad. Täna on see isegi tore, sest sõidame Otepää lähedale suguvõsa kokkutulekut planeerima, mis kuu aja pärast peaks aset leidma. Päiksega meeldib mulle ka sõita, aga meil täna jahedat õhku autosse ei tule, ja seega on selline variant täitsa tore.

Eile sõitsin teekonna kaardil läbi ja J sai innustust sellest. Nüüd on üks populaarseim mäng seesugune: võtab väikse auto ja Regio atlase, keerab suvalise lehe lahti ja küsib: "Kas siin on Otepäev?" (justnimelt Otepäev), saades vastuseks: "Jah!", algab mäng. Autoga sõidab mööda suvalist teed kuhugi teise kohta ja siis räägib, mis seal toimub. Nt läheb kellelegi külla või poodi või koju või arstile või viib emme tööle :)

Eile meeltesegaduses rääkis ta, et tahab lasteaeda minna :)

Aga nüüd lähen sättima, sest varsti on start....

Ajatu

Reedel, 28.mail sai J omale jalgratta. Kuna aga oli juba suht hiline õhtutund, siis ei saanudki ta seda samal päeval katsetada, aga see-eest sai proovida kiivrit ja selle kandmist harjutada.

Laupäeval sai puder meeletult kiirelt otsa, sest oli vaja kähku õue minna. Oli esimene kena suveilm - hea eeldus harjutamiseks, et meistriks saada. J uuris oma uut sõiduriista igast kandist: katsus rehvides rõhku ja sadula kõrgust ja kella korrasolekut. Kui oli veendunud, et sõiduvahend on töökorras ja vastab nõuetele, siis valis ta endale kõigist ratta-aladest harrastamiseks trekisõidu ja alustas treeningut kohapeal seismisega. See tuli tal superhästi välja, kuid kahjuks on trekisõidu reeglid ammu muutunud ja selle oskusega pole eriti midagi peale hakata, kui tahad ikka kaugele jõuda (ja seda ta ju kahtlemata tahab).

Ahjaa... ratas on 16", sest J'i pikkusele polnud mõtet enam väiksemat varianti osta - nii väitis müüja. J on hetkel 99,3cm pikk. 7mm veel, siis võib korraldada Meetripeo ;)

Lühidalt kõndisin/sörkisin ma terve laupäeva J'i kannul või kõrval. Mingil hetkel hakkas ta ka jalgadega pedaale ringi ajama :) ning manöövrid polnud enam nii äkilised. Kiivrit sai pähe pandud ja ära võetud väga palju, palju, palju kordi, sest meil on reegel: ILMA KIIVRITA SADULASSE EI ISTU!!!

Mingi hetk, kui kiiver sai jälle peast eemaldatud, küsis naabrinaine üle aia, et kas ma polegi J'l juukseid üldse veel lõiganud. No kus mina võisin teada, et just sel laupäeval on ilus päikseline ja soe ilm ja minu poeg oma valgete pooldeselga :D ulatuvate juustega õues ringi lippab :D (ma ise olin mõelnud, et kui soojaks läheb, siis tuleb ikka veidi kärpida).

Õhtul sai siis pead pestud ja haaratud kätte käärid (mõttega veidi piirata tagant ja oodata, millal tädi E tuleb lõikama õiget soengut), ja veidi sis lõigata, ja veidi veel ja veel veidi....kuni juuste alt tuli välja üks hoopis teine poiss, kel polnud mingit sarnasust minu pojaga (või kui, siis ainult see üks põselohk ja suured silmad). Kahjuks aga on täna orkut maas ja seega ei saa ma tema uut soengut esitleda :(

31.mai oli J'i elus tähtis päev: ta sai omale esimese katkise põlve! Ja seda ei põhjustanud mitte jalgratas, mille ta eelmisel päeval omale sai, vaid lihtsalt kiired jalad, näljane Lotte ja ähmis J :D

2 kuud tööl on läinud meeletult kiirelt, kõik vajalik on meenunud ja ka kiirus hakkab juba paranema. Kui mingi nipiga suudaks oma numbrimälu ka treenida paremaks, võiks juba täitsa rahul olla. Maikuus tegin 45 ületundi :O

Täna käisin toiduhügieeni koolitusel: täitsa lõbus ja informatiivne oli.

J on lasteaiast suvepuhkusel ja seega jäid tal tuulerõuged saamata, mis maikuus nende rühmas vohasid. Sügisel on lootus saada sõimerühmast välja ;)

Käisin reedel pangas oma ID kaardi sertifikaate uuendamas (ühtlasi sain teada, et mu deebetkaardil on kehtivusaega ainult 2 päeva ja uus kaart ootab mind juba ühes teises kontoris), et ka ajaga kaasas käia, ja e-inimeseks saada. Nüüdseks olen andnud ka oma hääle ära - ei olnudki raketiteadus :D:D:D

Töömesilane

See nädal on möödunud lugematul hulgal kilomeetreid mõõtes ja aega surnuks lüües... Nimelt siis pühapäeva õhtul hakkas J oksendama ja tegi seda takkaotsa ka terve öö. Umbes kell neli oli mul selge, et ta kohe kindlasti lasteaeda ei lähe, sest nii pikalt kestev oksendamine ja öökimine ei saa kuidagi olla tingitud kiikumisest või autosõidust.

Hommikul kell 7 helistasin kohe lasteaeda ja teatasin, et J'i sööginimekirja ei topitaks, kuna ta on haige. Edasi helistasin tööle ja teatasin "bossile", et ma ei anna end esimesel päeval näole ja lubasin hiljem Bossile helistada, kui targemaks saan.

Siis pidin tunnikese ootama, ja sain kätte arsti, kes andis nõu, mida teha, et J'i turgutada. Panen need siia ka kirja, äkki kunagi vaja seesugust tarkust.

* juua anda lonkshaaval vett (keedetud); mustikamahla; rosinate keeduvett; porgandite keeduvett; pulbrit, mis liitri veega lahustatakse ja päeva jooksul sisse antakse, Smecta; ORS (viimased kolm on apteegist)

* süüa võib keedetud rosinaid, porgandit, jogurtit, teralist kohupiima, banaani, mustikaid, kuivikuid

* Lacto Seven (piimhappebakterid)

Seejärel käisime apteegis ja õnneks peale kella seitset hommikul J enam ei oksendanud kah. Aga räsitud olekuga oli ta sellegi poolest. Tegime maratonuinaku.

Õhtul andsin Bossile lootust, et äkki kolmapäeval olen ma kohal :D

Ja kuna esialgne plaan oli J kolmapäeval lasteaeda panna, siis lubasin endise kodu võtmed omanikule tagastada (elab lasteaia lähedal).

Teisipäeval otsustasin J'i arstile näidata, sest lasteaiaks on tal tõendit vaja. Viimase me ka saime, kuid see ei lubanud J'l enne esmaspäeva lasteasutusse nägu näidata. Muidu üldjoontes tunnistati laps terveks, aga arvati, et ta peab kosuma ja taastuma.

Koheselt tuli ka idee, et siis võiks ju maale minna... Ning siis meenusid võtmed. Mõistus lõikas teravalt... viisin võtmed M.T'le, kellee olen nüüd tänuvõlgu: ta nimelt soovitas mul maale minna, J sinna jätta ja ise ikkagi tööle minna :D

Maale jõudes sai naljatamisi ka see teema tõstatatud, et kas on vabatahtlikke, kes tahaks J'ga haiguslehele jääda. Esialgu neid ei olnud, aga telefonikõne õele, ja oligi hoidja olemas :)

Ise olin ma küll kergelt pabinas, et kuidas see tööleminek siis nagu välja hakkab nägema, kui J mul püksisääres takjana ripub.

Õde tuli juba teisipäeva õhtul kohale. J'lt küsisin, et kas ta tahab mu õega mängida järgmine päev... seda, et tööle lähen, ma eriti ei rääkinud. Hommikul hakkasin just kohvi jooma, kui J ärkas.

Enam-vähem esimese asjana nõudis ta infot mu õe asukoha kohta. Kui õde trepist alla tuli, siis kamandas J ta kohe elutuppa mängima ja mina lõpetasin üllatunult oma hommikusöögi. Poole kohvi peal käis J mulle kalli-kalli tegemas, ja ütles: "Tsau!" :D

Ja nii ma siis läksin tööle, et täiesti rahulikult lubas laps mul ära minna ja lehvitas äraütlemata rõõmsal meelel aknal. Ok, ok, ma tunnistan üles... ma ostsin teda ikka veidi ära ka: andsin raha, et õde saaks talle osta laste shokolaadi (loe: hematogeeni). No ma ei tea... minul oli küll veidi kurb meel, et reaalselt lähen ma esimest päeva ära tööle, ja lapsel pole isegi mitte kurb meel :D

Kui ma siis lõpuks maalt linna jõudsin, siis sõitsin trammiga mõned peatused ja seejärel jooksin 300m maailmarekordigraafikus või veidi kiiremini :D (igastahes jõudsin ma Mere puiesteelt Estoniasse 4 minutiga ja teele jäi veel ka 2 foori, millede mõlemite taga ma pidin ka veel passima).

Ning tööl olin ma 10 minutit varem, kui vaja :)

Esmalt oli sekeldamist turvamehe juures, seejärel saadeti mind sujuvalt personaliosakonda, kus ma veetsin kõva tund allkirju andes (neljateistkümnenda peal läks mul lugemine sassi) ja igasugu lepinguid ja pabereid lugedes.

Lõpuks jõudsin tööle ka.

Mul vajus karp lahti: kõik see, mida ma 2a9k ja enne seda olin vajalikuks/oluliseks pidanud - kõik need vead olid vahepeal lahenduse leidnud. Meil on nüüd uued kuvarid, puhas kohvinurk, kohviautomaat, öist vahetust pole, töö on lihtsamaks läinud, kuna ei pea arveid kontrollima... no super, super, super.

Kui ma siis lõunapausini olin tööd teinud, siis läksin Bossi jutule. Saavutasin kokkuleppe graafiku osas ja minu tööaeg on 09:00-17:00. Ning siis küsisin ka palga kohta, sest personaliosakonnas sain teada aint põhipalga suuruse (mida ennegi teadsin): ning kuna ka see number ületas mu ootusi, siis arvan ma praegu küll, et ma olen selle konkreetse firma kõige motiveeritum töötaja hetkel :) Lisaboonusena on mul ka maailma kõige parem Boss, ja ma üldse ei liialda.

Ainus kurb asi on see, et nö vanadest olijatest ehk kolleegidest on enamus kas lapsehoolduspuhkusel, läinud ära või roninud ametiredelil firma sees nii, et ma nendega kokku ei trehva :S. Aga noh, kunagi olid ju ka need kolleegid täiesti võõrad... niisiis... küll ma harjun...

Esimene tööpäev vaatasin programmi nagu hiina imet... mu aju oli varasema info ikka nii sügavale ja nii hästi kokkupakkinud ja peitnud, et ei paistnud kuidagi, et midagi meenuks. Üldiselt oli väääääga rahulik päev (ma ajutiselt kergematel tööülesannetel).

Pean ülestunnistama, et tööl meenus mulle J täpselt ainult 1 kord, kui kell oli 13:30 (mõtlesin, kas õde ta ikka magama sai...), helistasin ja uurisin.

Õhtul sõitsin jälle maale. Rongis vestlesin telefonitsi J'ga, kellel tõepoolest oli tuju hea :O. Kohalejõudes kallistasime ja ta uuris mu uksekaarti ning väitis, et tal oli tore päev.

Neljapäeva hommikul lahkusin nii, et J jäi magama... see tähendas seda, et ta korraldas seal ikka väikese stseeni, kuid see lahenes vist alla viie minuti. Mina töötasin nagu vana kala... enamuse päevast sisustasin ma passimisega.

Ahjaa: internetti ei saa ma tööpostil ka kasutada :S.

Homme on mul vaba päev :). Esiagne plaan on neil seal minuga selline, et järgmisel nädalal E,T õpin veel nö üleval; K õpin nö all; N olen ÜKSI üleval, R kogun veel infot, millega ma hakkama ei saanud ja ülejärgmisest nädalast olen ma 2 nädalat nö üleval ÜKSI... eks näis...

Aga nüüd naudin ma teenitud nädalavahetust ;)

Harjutamine teeb meistriks

Käin juba lasteaias,

ei ole väike ma...

Ka kodus lauast laiast

võin üle vaadata...

Ma pole enam beebi,

vaid töötan nagu mees...

Ma joonin, maalin, kleebin

ja kauneid pilte teen...

(see on J'i üks lemmikuimaid laule viimasel ajal)

__________________________________

Esmaspäeva hommik algas lasteaias peale haigust jällegi edukalt. Kusjuures ongi vaja lapsel nn sinist lehte. Meid võeti sel korral ilma selleta jutule õnneks ikka, sest ma polnud märganud eelnevalt seda küsida ja õpetajad polnud jälle valgustanud seesuguse infoga mind. Lahtiriietumine võttis aega umbes 10+ minutit. Lõunal ootas mind ees rõõmsameelne poiss, kellel silmad kergelt niisked (pisarad saabusid mind nähes). Õhtupoolikul rääkis J, et läheb homme ka lasteaeda.

Teisipäeva hommikul polnud eelmise õhtu jutust enam miskit järel. Mina meelitasin, et lähme eilseid pilte vaatama (plastiliinist olid teinud vineeralusele pildi, teemaks Lilled, J oli lumememme teinud :D). Seda hakkas ta aga riietusruumis sajaga ärakasutama. Nimelt olid pildid aknalaual ja ta ei ulatunud ise neid nägema ja nõudis sülle - see aga oli täielik püünis... ega ta enam polnud nõus mu sülest maha minema ka. Lõpuks oli nõus mind ikka minema lubama, kuid siis otsustas siiski, et ma ei tohi minna. Kasvataja jäi teda lohutama. Rühmast vain välja umbes 8 minutiga. Lõunal oli laps nii rõõmus ja keksis ümber minu ja õpetaja, kui arutasime, millal J võiks lõunaune ka lasteaias magada. Koos otsustasime, et enne järgmist nädalat ei jää veel. J keeldus riidesse panemast, kuna lasteaias on tore.

Kolmapäeva hommik algas paljutõotavalt: kuni lasteaia väravani. Seal algas kiun, et lasteaed on katki ja emme töö on katki ja kõik on paha, paha... Rühmast sain välja 7 minutiga. Järgi minnes teatas ta kohe, et toit oli paha ja tema ei söönud. (eelnevatel päevadel on ta ka toitunud ainult leivast, piimast, jogurtist või kohupiimast).

Neljapäeval polnud J taas valmis minu äraminekuks, kui õpetaja kutsus teda enda sülle, et saaks koos minna aknale mulle lehvitama, siis hakkas J kätega vehkima ja karjus: "Ei taha! Mine ära!" ja jooksis rühma. Kui mina siis aknast möödusin, oli J aknal ja lehvitas ning nuttis (mina naeratasin ja lehvitasin; silmapiirilt kadudes oli vaja silmanurka kuivatada). Lõunal lasteaias oli juba rühmast kuulda, kui J hakkas söögilauas teiste ees kelkima: "Minu emme tuli! See on minu emme!" Olgu lisatud, et äratulekuks riidessepanek võtab aega nii umbes 12-15 minutit (mina ei saa aru, mis nipiga nemad üldse päeval õue jõuavad seal, hakkavad vist peale hommikusööki kohe sättima :D). Oluliselt pikendas meie äratulekut ka preili M., kes tuli meiega lobisema (ma ei imesta üldse, et nädal lasteaeda on J'st teinud täieliku jutupauniku).

Reede hommikul ma enam virinat ei kuulnud lasteaeda minnes. J teatas hoopis, et teeb mulle uksele kopp-kopp ja siis läheb aknale lehvitama. Ja kõik toimuski täpselt nii. Olin rühmast väljas 5 minutiga (enam kiiremini vist polegi võimalik! see välgukiirusel lapse jätmine toimub kõik seetõttu, et ma ise ikka kella 9ks tööle hakkaks jõudma, sest kui ma 08:10 bussile ei jõua, siis pean läbi Tammsaare pargi jooksma ajaga, mis pakuks tõsist konkurentsi sprinteritele...), J lehvitas aknal: nägu naerul ja silmad veidi niisked. Lõunal oli ta väga heas tujus.

No miks ei peakski, kui ta saab lasteaias mängida, joonistada, kleepida, voolida, võimelda, joosta, õues liivakastis mängida, karuselliga sõita ja "rongiga sõita" (loe: paelast kinnihoides jalutada ümber lasteaiamaja :D) ja järgmisest nädalast ka laulda ja tantsida.

Kuigi ega lasteaed nüüd üdini positiivne koht ka pole. Ühel päeval teatas ta, et kakles ühe poisiga ja poiss hammustas teda. Hiljem väitis, et tema hammustas poissi. Mina ei tea, tundub, et ju mõtles välja, sest õpetajad pole küll midagi seesugust rääkinud ja J'l vähemasti puudusid kaklusjäljed kehal. Veel nõudis J söögilauas kokat :O. Kui küsisin, et näita, kus see on, ma annan, siis hakkas ta osutama igasugustele suvalistele asjadele. Rohkem ei tule hetkel meelde...

Ametlik teadaanne: elame jälle linnas ja oleme seega rohkem kättesaadavad ega sõltu enam rongiaegadest oma minekute ja tulekutega: SUPER!

LOR

J käis eelmisel nädalal 3 päeva lasteaias. Esimesel päeval tundus kõik tore ja põnev, teisel päeval sai ta aru, et hakkabki nii olema, et emme kaob minema ja kolmandal päeval üritas ta vajutada ikka väga sihikindlalt mu sellele nupule, millega lülitada sisse tunne, et kas see kõik ikka on õige... neljandat päeva ei tulnud..., J jäi haigeks.

Täna käisime nina-kõrva-kurguarstil... tegelikult oli aeg küll 07.aprill, aga ma registratuurist retsepti võttes oskasin lihtsalt küsida, et ega keegi juhuslikult pole arstiaega äraöelnud, ja näkkas. Kell 14:40 pidime platsis olema. Jõudsime isegi veidi varem, ootasime. Kui kell näitas aega, suundusime kabinetti ja sealt saadeti meid ukse taha ootama, kuna arst pidavat kohe tulema. Nojah! Kui kohe, siis kohe... (meenus, et kahel eelnevalgi korral, mis me selle arsti juurde pääsu oleme oodanud, on tulnud kõvasti oodata, sest arst kolab lihtsalt suvaliselt kuskil ringi). Kui kell sai :O 14:55, saabus siis tohter, ja liinitöö algas.

Kiirelt kontrollis ta J'i kõrvad: korras; kurk: korras; nina.... nohu on, valgub veidi kurku, on pisike adenoid, kui ei vaja sekkumist, hingamisteed on veidi kitsad. Seejärel tahtis ta kirjutada pruune tilkasid, aga ma informeerisin, et hommikul juba ostsime selle rohu välja. Ise ei märganud ka küsida, et mis värk siis selle nohuga on, et see sel hooajal nii tihedalt on olnud... aga ehk ma siis tõepoolest külmetan J'i ja ta liiga vähe karastunud on. Viimane on täiesti mõistetav, arvestades, et ega ma ise just eriti kuumavereline pole - pigem külmavares.

2 minutit hiljem olime kabinetist väljas, kaasas tarkuseterad, et tilkasid peaks annustama kuurina (10 päeva 2 tilka 3x päevas) ja lasteaia jaoks on esmaspäevast roheline tuli.

2-aastase seltskonnas igav juba ei hakka :D

Eilne päev algas hiljem kui tavaliselt (magasime tervelt 15 minutit kauem:D). Hommikupudrust J keeldus. Ega ma väga ei üritanud toppida ka, suur poiss juba, küll saab ise aru, kui kõht tühjaks läheb (asendust ka ei toppinud), aga Vanaisa ju ometi ei saanud vaadata, kuidas laps nälgas on, ja pakkus talle esimesel võimalusel leiba ja piima. Kui Vanaisa poest tuli, siis oli ta varmalt nõus J'le saiakeste pakki avama, sest laps ju pole midagi süüa veel saanud!!! Ja pole õige, et laps PEAB nälgas olema! :D

Muidu oli suhteliselt rahulik hommik... vahepeal oli ka kassi päästeaktsioon rõdult, aga midagi erilist selles hommikus küll ei olnud. Seegi oli täiesti tavaline, et 10 minutiga suutis J kogu alumise korruse disainida vastavalt enda ilumeelele (ja seejuures väita, et tuba on ilus :D).

Kui kell sai 11:15, hakkas ta nuiama, et tahab tuttu minna :O (äratus oli 07:15). Vot see oli imelik! Üldjuhul ei meeldi J'le voodisse üldse minna ja ta ikka protestib kõvasti selle teemaga. Veerand tundi hiljem olin ma tüdinenud ta vingumisest, kuidas ta väsinud on, ja tahab teki alla... andsin alla, ja läksime unejuttu (luuletusi) lugema. Ta uinus ahvikiirusel.

Mina suundusin seejärel arvutisse, kus olin seni, kuni ta kahe paiku ärkas.

Ja siis läks elu alles põnevaks!

Lõunasöögiks oli tass keefiri ja viil leiba (mina olin valmis talle ka suppi pakkuma).

Tegime koos kooki (kuna J arvab, et me teeme alati kellelegi sünnipäevakooki, siis nimetasime selle koogi J'i issi sünnipäevakoogiks, kellel juhtumisi oli sünnipäev). Sel ajal, kui ma otsisin ahjuplaati, oli J sukeldunud tainakaussi ja söönud nii mõnuga, et ta nägi välja nagu mustanahaline shokolaadipoiss :D.

Kui kook ahju sai, ja tema nägu puhtaks, siis võttis ta köögikapilt märkamatult klaaskausid ja toppis need märkamatult praeahju (külma puukütte). Veidi aja pärast nägin, kui ta need sealt välja võttis. Aimates ohtu ette, palusin, et ta annaks need mulle, kuna Mimmile ilmselt ei meeldi, kui ta nendega mängib. Otseloomulikult lülitasin sellega sisse protestinupu ja J hakkas kadetsema ja kauss kukkus kaenlast põrandale klirrrrrrrrr... Puhastasin tolmuimejaga parajasti põrandat, kui Mimmi töölt tuli. J läks kohe rõõmsalt teatama, et tegi kausi katki... Mimmi küsis, et kas see juhtus kogemata, ja no muidugi ütles J, et just nii see oligi :).

Sellest hetkest alates muutus J üheks paharetiks... kirjutasin ristsõnade õigeid vastuseid vastuskaardile, kui J tuli ja krahmas Mimmi korrektori ja järgmiseks oli sellest kogu lint väljas...

Kui ma siis küsisin, et kas ta kavatseb täna veel midagi lõhkuda, oli vastus: "Jaaa, taldriku!" Ei pea vist eriline geenius olema, et arvata, mis juhtus vaevalt 10 minutit hiljem :). J hakkas koogisöömiseks taldrikuid ükshaaval elutuppa viima ja ähmiga pillas kolmanda köögipõrandale klirrrrr! kildudeks.

Vaibapiknik möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, aga nõude koristamisse ma teda ei kaasanud :D.

Ülejäänud õhtu terroriseeris J lihtsalt kõiki oma ülienergilisusega (see võis tulla vabalt sellest kolmest tükist koogist, mis sisaldas veidike kohvi) ja Mimmi hakkas mingil hetkel lugema minuteid, mis on jäänud J'i uinumiseni... :D

Õhtuks oli J nõus tatart sööma... tõstsin talle portsu taldrikusse jahtuma, läksin Taadut sööma kutsuma, ja kööki tagasi jõudes oli J parasjagu ametis viimaste tatraterade kraanikaussi kallamisega. Ise rääkis seejuures, et ta ei taha süüa. Tegin sellest pahandusest pilti ja selle ajaga jõudis ta kapilt haarata küpsisepaki (milles õnneks oli paar küpsist ja puru) ja külvata kogu köögivaiba küpsisepuru täis... Ise koristas selle kokku.

Edasi otsustasin, et need lühikesed minutid, mis tal veel on ärkvel olla, liigub ta mu käest kinni hoides.

Lõpuks sai kell 21, ja läksime hambaid pesema. Kui suurem pesemine valmis, siis J tahtis ise hambaid pesta (täpselt samuti nagu see käib igal õhtul), jätsin vee nirisema ja käisin ise korraks all. Järgmiseks suutis ta mind üllatada peapesuga! Föönitasin ta kuivaks ja siis unejutt ja tuttu.

Selle õhtu jooksul kõlas minu suust lause: "Ma peaaegu mõistan inimesi, kes oma lastele kallale lähevad..." :D

Premeerisin end pokaali valge veiniga...

(Veel oli ta päeva jooksul jõudnud panna Mimmi tomatitaimedele igaksjuhuks peale pabertaskurätikust katteloori)

Tänane hommik algas veelgi hiljem... Ei tea, mida peaks arvama, kui hommikul laps teatab, et villane sokk läheb katki?

Kui ma wc-potti puhastusvahendit panin, siis oli J ametis juba õmblemisega (oli eemaldanud õmblusmasinalt katte, avanud varupoolide laeka ja kõik niidipoolid vaibale torniks ladunud).

Tundub, et tuleb põnev päev: ilmselt märk sellest, et lapsega peaks rohkem tegelema.... Lähengi siit nüüd ära (ei, ei... ta pole praegu kuskil "pahandust" tegemas, vaid istub mu süles ja on ametis oma emme kallistamisega ;)).

PS! Täna on esimene hommik, kus J sõi hommikusöögiks võileibu ja jõi kõrvale teed (seni on ta võileiba ampsanud peale pudru söömist)

Ökokott

Üleeile õhtul pesin nõusid ja samal ajal J rippus mu velvet-teksades (no need heledad teksalikud velvetid) - hoidis taskutest kinni ja siis korraga käis raksti ning minu pepp oli paljas :D. Olgu, olgu, tegelikult tuli vaid üks taskunurk lahti, ja selgus, et nende pükstega on nüüd igastahes kööga (ma ise olin mõni aeg tagasi katki teinud rihma-aasa).

Eile lõin siis käärid pükstesse ja lõikasin püksid capriteks... ja kuna ma olin saanud ajutiseks kasutuseks ka õmblusmasina, siis täna ma vuristasin sellega veidi.

Oh, vahelduse mõttes oli päris vahva... kuni esimese harutamiseni :D. Aga tõepoolest ma polnud eales varem lukku õmmelnud kuhugi (ilmselt sai tööõpetustunnis omal ajal kõik seelikud kummivärvliga tehtud :D).

Aga nüüd võin ma esitleda oma kauatehtud kaunikest... (voodrit ei teinud ja seega võib veidi sisemiste õmbluste kallal norida, mis siingi ühel pildil eriti näha, aga ma ise olen rahul ja lõppeks ongi ju see peamine)

Et aimu saada suurusest, siis asetasin kotile võrdluseks CD.
PS. Kott on eriti öko, kuna esmalt kandis neid pükse mu õetütar, siis praakis ta need mulle ja nüüd siis on pükste kolmas elu alanud. Tulemusega olen ise super-rahul ;)

PPS. Pean veel mõtlema, mida ülejäänud materjalist teha ;) :D

Kooki moosiga...

J magas lõunaund ja iga natukese aja tagant rääkis unes: "Emme, kooki tahan! Emme, tee kooki! jne".
PS! Täna tehakse kõike ISE ja räägitakse lasteaias ise riidesse, lasteaias ise pissile, lasteaias ise jne.... :D

J on suureks kasvanud...

Alustuseks olgu öeldud, et kuna J'le ei võimaldatud eelmise aasta sügiseks minust privaatsust, siis oli ta sunnitud mind taluma ka edaspidi peaaegu 24/7.

Kuna tema ISE on juba suhteliselt suureks kasvanud selle ajaga, siis umbes kuu aega tagasi hakkasin ma taas uurima võimalusi J'i iseseisvumiseks (ol,gem aus, hoolimata laisast emmest suudab J viljeleda kodus nn õpitud abitust - ja ärge küsige, kuidas see võimalik on: kanaema kompleks, mis muud).. Ja see, mida ma teada sain, ei olnud just roosiline... Kui ikka ainult 7 uut last saab minna lasteaeda, ja minu laps on järjekorras alles 19., siis on raske uskuda, et enne teda 13 lapsevanemat ütlevad, et nad ei tahagi kohta. (teistes lasteaedades lubati küll rohkem lapsi vastuvõtta, aga see-eest oli järjekorra koht ka kordi tagapool: suurusjärk umbes selline, et 40 lapsevanemat keelduks kohast).

Järgmiseks hakkasin uurima päevahoiu variante. Üks oli ilusam ja õdusam kui teine... hinnad olid veelgi ilusamad. Tallinna linn kopenseeriks summast küll peaaegu 2000 krooni, aga lõppsumma oli ikka mu meelest suur (maksmise mõttes). Kurb, aga see ei tundunud kahjuks mõeldav.

Ja kuna majanduslik olukord (riiklikus mõttes) just erilist turvatunnet ei süvenda, siis ei julgeks ma ka riski võtta, et loobuda oma ametlikust töökohast ja loota, et ehk lähevad ajad kunagi paremaks ja töökohti turul jälle jalaga segada, saada ainult cv...

Edasi ei jäänud muud üle, kui saata kiri Haridusametisse. Piirkondlik ametnik soovitas laps panna vene-lasteaeda (ja sedagi mitte samasse regiooni). Aga kuna olin kirja saatnud ka Haridusameti üldmeilile, siis sain sealt suhteliselt konkreetse pakkumise.

Leppisin siis kokku kohtumise ja rääkisin muudkui J'le, et varsti lähme lasteaeda vaatama..., kuniks ma olin sunnitud kohtumise hommikul selle tühistama, sest J oli haigeks jäänud...

See eelnev oli kõik proloog ;)

Nüüd olin ma targem, plaanisin kindlalt minekut, aga J'le ei maininud poolt sõnakestki sellest. Ta sai alles linnas teada, kuhu meie jalakesed meid viivad :). Kuna ma talle nädal aega varem olin lasteaeda täiega haipinud, siis oli tal seda ainult rõõm kuulda.

Kõigepealt otsisime väravat (huvitav, et lasteaedadel on värav alati täiesti ajuvabas kohas), ja siis umbes sama kaua ust, millest siseneda. J teatas trikoloori nähes rõõmsalt: "Eesti lipp! Eesti lipp! Näe, emme!". Kui ma ta käest siis küsisin, et mis ta nimi on, oli vastus jälle: President :D Korrigeerisin.

Siis vajutasime kordi fonoluku nupule, aga ei midagi... vahepeal tekkis juba tunne, et oleme vist ikka vale ukse taga... kuni siis lõpuks uks ka avanes. Vastuvõtt oli igati soe ja tore. Kodutöö oli muidugi eelnevalt ka korralikult tehtud: sünnitunnistusest oli olemas koopia ja avaldus oli eelnevalt täidetud. Olime nõus sellega, et juulis pean hakkama ise organiseerima mingit muud hoiuvarianti, sest siis lasteaed suletud - seega edaspidi ma hakkan ilmselt juulikuus puhkama :D (normaalne, pole töölegi veel läinud, ja juba unistan puhkusest :D)..

Kui juhataja hakkas J'i kohta infot andmebaasi toksima, oli ta siiralt üllatunud, et J on ´juba nelja lasteasutuse järtsus. Nimelt minu kolmandas lasteaia eelistuses avaldust täites, väitis sealne juhataja, et laps võib olla kolme aia ja ühe sõime järjekorras. Nüüd ma ei teagi, kas see peab paika või mitte, sest siiani pole sellest nagu probleemi olnud...

Kui andmed olid sisestatud, siis ütles juhataja, et näitab meile rühma, ja küsis, et kas arstitõend on olemas. Loomulikult ei olnud, sest ma arvasin, et seda pole enne vaja kui siis, mil ta kuhugi võetakse vastu.

Rühm asus kuskil teises maja otsas. Kohe tuli meile õpetaja vastu, kes oli äraütlemata rõõmsameelne (mu käest juhata küsis rühma eelistust ka, et kas tahan vanemaid või nooremaid kasvatajaid.... eelistasin nooremaid). J oli häbelik ja kui ta nime küsiti, siis otseloomulikult ütles ta, et on President :D.

Siis vestlesin õpetajaga kõigest olulisest ja J samal ajal mängis juba teiste lastega. Peale mõningast vestlust arvas õpetaja, et talle tundub,et J on täitsa lasteaiaküps. Kuigi ma olin tunnistanud, et ta eriti agar lusikatõstmises kodus ei ole. Aga seda kompenseerisid ilmselt mähkmevabadus, lõunane uni, riietumisoskus. Täiesti veider oli, et ükski laps ei kakelnud sel ajal, kui me seal olime (ma oma vaimusilmas olin kujutanud, et lasteaias on pidevalt üks röökimine ja kisamine ja mänguasjade tirimine).

J käis koos teiste lastega pissil ja siis riietusruumis tuli üks poiss meie juurde oma fliisi näitama, ja J hakkas kelkima, et tema läheb trolli peale :D (lapsed hakkasid samal ajal õue minema) ja seda ta ikka korrutas mitmeid kordi... ma usun, et ma ei liialda, et umbes sama palju, kui seal lapsi oli :D.

Ja siis öeldi meile, et kas esmaspäevaks saame me tõendi tuua, et siis võib J juba rühma tulla :O.

See oli alles üllatuste üllatus!!! Ma hommikul läksin sinna ju lootuses, et nad mu lapse ikka sügiseks võtaksid, ja nüüd oligi see kauaoodatud ja kauge hetk lõpuks käes: selline tunne nagu elu parim hetk - nüüd ma siis tean ka, mis tunne on (valges kleidis) abielluda :D.

Teate, ma oleksin tahtnud lausa keksida või visata paar hundiratast... nii õnnelik olin (suu oli iseenesest mõistetavalt kogu aeg kõrvuni).

Olin sutt õnnelik, siis hakkasin rõõmsat uudist pöidlahoidjatega jagama. Ning siis saabus paanika: appi, lapsel pole ju lasteaiariideid ega -jalatseid.

No ja peale seda muidugi ka see, et oi-oi-oi, ma pean ju nüüd varsti siis tööle minema, ja ise ei mäleta programmigi! Ja mismoodi see kõik logistiliselt hakkab väljanägema - see on muidugi paras peavalu.

Imelik, et see on alati tundunud nii kauge tulevikuna, ja nüüd korraga on see käes: mu laps on suureks saanud ja läheb lasteaeda :)

Peale lasteaeda me suundusime Viru Keskusesse, kus ma jätsin J'i südame rahuga mängunurka Väike Päike. Ise käisin samal ajal poodides ringivaatamas. Kui vahepeal mängunurka tagasi läksin, et küsida, kas J tahab ehk pissile, siis ta ajas mind minema, kuna tahab veel mängida. Loodan, et see lasteaia värk hakkab sama edukalt sujuma...

Märksõnad

Vahepeal on olnud Nukuteater. Mingil seletamatul põhjusel J'le seekordne etendus reaalajas ei meeldinud nii väga (ilmselt ootas rongi), aga tagantjärgi on pidevalt teemaks, et lepatriinu sai ai-ai ja notsu sai ai-ai ja kala ujus ja vihmavari laev oli :) ja suur lehm, kellel ei olnud saba ja väike lehm ka ikka ja ISE, ISE on meil veel suuremaks vist kasvanud.

Vastlapäeval sõime hernesuppi, lasime pikima liu ja sõime mitu päeva vahukooreseid kukleid. Kondivurri ei teinud ja kosjas ei käinud.

Vabariigi Aastapäev külvas J'i sõnavarasse väljendid: paraad, hümn, Eesti lipp, president. Oli tore päev!

Maal: lõhepirukas, lõhe fooliumis, salat (kurk, tomat, sibul, kapsas, sool), valge vein, punane vein, lõputul hulgal ristsõnu, mõnusad hommikukohvid, paanika J'i haiguse pärast, palju aurutelgis istumist, tohutul hulgal lasteluuletuste lugemist, rohtude mõõtmist, ja lihtsalt olemist.

Algas kevadkuu, ja hinges on positiivsemad noodid... missiis, et õues on ikka veel talv... küll ma ükskord sinna pargipingile istuma ka jõuan, kus peale minu ja kellegi teise istub veel keegi: keegi, keda kutsutakse.... Oh ja Ah :)

* Loodan, et leian taas entusiasmi ja aega ning tahtmist eksida siia...

** Ma enam leiba ei küpseta... kuna juuretis oleks muidu käest läinud, sai selle hoolas hoidmine antud Mimmile ja ta on selline proff nüüd, et pool leiba kadus minul isiklikul ühe õhtuga (piinlik, aga heaaaaaa!). See pühapäevane oli küll tippude tipp...

Valeühendus

Telefon "helises" ja J vastas kõnele. Edasi kuulsin vaid J'i teksti :)

"Halloo, tere.... Mis? :) vale number!?.... Oi, oi.. Mimmi, Mimmi!!!.... Jaaaa!... Jaaaa!.... Oota! Kohe tulen!... Aku laadima pane! Tsau!", siis andis telefoni mulle ja ütles: "Pane laadima!"

(Kolm punkti kõnes märgivad neid kohti, mil vestluspartner rääkis :D)