Prrrr...külm

Ma pole sõnagi poetanud sellest kui jõhker külm hetkel kõikjal on. Kodus on radiaatorid põhja keeratud, aga toas temperatuur kõigest 17 (üks päev oli juba 19 ka tegelt), kuigi radiaatorid väidavad, et nemad kütavad 32... soojakadu nagu ka miskine väga suur ei saa olla, sest me maja tundub vist ümberkaudsetest ainus, kus purikaid pole.

Prillikandjatele vihje, et külma ilmaga ei tasu salli või kraed silmini tõmmata, sest hingeaur teeb hetkega prillid uduseks ja need miinuskraadid jäätavad selle udu ka sekundiga ära... (proovisin ise omal nahal ära) Või noh, kui kraabits on käepärast, siis pole hull, aga muidu... võib, aga ohtlik on ;)

Loodan, et homme A saab auto ikka käima, sest kuidas muidu linna tagasi saab?

24.ndal peab soojem olema... ma tahan sõjureid näha ;)

Fakt

Hetke seisuga on mu lehel käinud täpselt 666 erinevat arvutit...

Kräsupea kirssidega + kodutöö, mida ma ei oska

Võtsin ma hoogu, mis ma võtsin, aga nii palju hoogu ikka ei saanud, et ise hakkama saada ja pärast tulemusega ka rahul olla... Ehk siis arutasin Isega läbi, et uurin natuke siit, natuke sealt, siis poodi ja voilaaaa...

Et kõik arusaadavam oleks, tuleks selgituseks öelda, et kõik, mis puudutab vee sisse- ja väljavoolutorusid mu kodus ei kannata mitte mingit kriitikat (või noh, kunagi ikka kannatas). Nii ma siis tulin mõttele, et peaks endale head (vajalikud) riistad muretsema ja küll minust ka õppinud mees seejärel saab. Aga võta näpust, torudel polnud nii kaua aega oodata. Dushiotsik hakkas ühel heal (loe: eriti nõmedal) päeval pritsima igas mõeldavas ja mitte mõeldavas suunas vett, ja mingil seletamatul põhjusel hakkas ka vett tulema kraani vahelt (seda õnneks küll ainult siis, kui kraan avatud oli). Mis ma õrn :D:D:D naisterahvas siis ikka teha oskasin? Ei olnud ju enam aega uurida ja puurida, et mis ja kuidas ja miks... loomulikult helistasin ma Jüri Torule, kes ülla-ülla tuli kiiremini kohale kui tuul. Vaatas, hindas, sügas kukalt ja ütles, et eks ta mingi päev kunagi äkki tuleb siis... Sellega oli jutt räägitud.

Järgmisel päeval sain telefonikõne "võta või jäta" ehk kas kohe nüüd või üldse mitte kunagi... Loomulikult sobis mulle "kohe" väga hästi!

Tund hiljem oli ta asjadega kohal ja J'l oli põnevust rohkem kui küll.

Kõik laabus peaaegu viperusteta. Kui uus segisti oli paigaldatud, tulin välja mõtteavaldusega, et nüüd saan ma aru küll, miks on naisel ikka meest vaja... teisalt... no kui tihti neid segisteid siis ikka on vaja vahetada, eks?! :D Jüri polnud minuga 100% päri, sest ta arvas, et ainult torude pärast vaevalt, et mõni MEES viitsiks muutuda aruandvaks isikuks.

Moosisin teda enda tehtud kräsupeakoogiga ja kogu lõbu läks mulle maksma täpselt nii palju, kui vajalikud vidinad poes maksid, pluss boonuseks sain köögikapiuste õlitamise.

Köögisegisti vahetan ma mõnel teisel korral, kui kooki teen... Ei saa ju võtta endalt lõbu vaadata, kuidas "mees teab, mis mees teeb" võtab kuskil kitsas köögikapis naljakaid poose :D

PS. Kräsupea õnnestus! Ma polnud seda eales varem teinud ja nüüd ma vist midagi muud ei hakkagi tegema. Vajalik kraam siis: biskviit, hapukoor, suhkru, vaniljesuhkur, kirsikompott, või, kakao, koor. [minul oli poest ostetud Haljase biskviitpõhi, mis kaalub 340g ja 1kg hapukoort (minul oli 20%-ne ja ajas asja ilusti ära]

Tegemine: sega hapukoor, suhkur, vaniljesuhkur. Suhkrut lisa täitsa suvalt maitse järgi. Tükelda biskviit kuubikuteks ja seejärel kasta kuubikuid hapukoorekreemi ja aseta serveerimisnõusse (minul oli selleks plastkarp) üksteise kõrvale. Tõsta kirsid koogile ja pane järgmine kiht hapukoorekreemist läbi tõstetud kuubikuid. Kui see valmis, tee potis glasuur: sulata või ja suhkur, lisa kakao ja törts koort (mina kusjuures kasutasin piima, sest unustasin koore ostmata). Lihtsam veel oleks shokolaadi sulatada ;) Vala glasuur koogile ja lase koogil veidi seista... järgmisel pöeval hommikul tööl oli väga hea süüa kohvi juurde ;) :P

Sõbrapäev

Eile oli sõbrapäev. Tahate kommentaari? Hommik algas nagu iga teine, laps vingus ja oli kiire, kiire. Tööl oli ka nagu ikka... Kuniks helises telefon ja ma sain teada, et mingi kuller tahab mind näha. Nojah, eks ma oleks võinud ju temaga kokku saada, aga ma polnud midagi tellinud. Nii ma ütlesin ka kullerile (kes mind tunneb, teab, kui järsk ma võin olla, kui sõita suvaliselt minu mõtetesse sisse)... Kuller siis seletas, et ma pole jah midagi tellinud, aga ta tahaks ikka tulla, kuna on sõbrapäev ja mulle olevat keegi lilli saatnud. No tere hommik tõesõna! Ei, ei tööl ei ole mul lilledega midagi teha. Kohtume õhtul!

Õhtul siis jõudsin tormates peaaegu kokkulepitud ajaks koju ja kohe oli ka kuller olemas. Andsin allkirja ja sain lilled... Polnud üldse see, mida ma oleksin osanud loota.

Trepist üles, ukse juures käristasin paberi lõhki ja see pilt, mis avanes... :O:O:O:O:O 5 punast roosi, mis lõhnasid nagu roosid :O, kommikarp ja kaart. Jumal tänatud! Tean vähemalt, keda tänada ;)

Avasin kaardi ja seal ilutses keset kaarti tekst: "SINULE!" ???Sinule??? Mismõttes???? Sinule??? :O

Järgnevaks uurisin saatelehte, kus ei olnud mingit infot saatja kohta, aga kesiganes mulle need lilled, kommid saatis, teadis täpselt mu nime (õiget kirjapilti), mu tööaadressi täpsemalt kui ma ise ja mu telefoninumbrit. Arvestades, kus ma töötan, siis polegi eriti hull... kui eeldada, et saatja on meessoost, siis on umbes täpselt 100 meest, kellele ma võin igal kohtumisel meelalt naeratada ja ütelda: "Aitäh!" ;)

Kuna aga käekiri kaardil oli kangesti tuttav ja lakooniline anonüümsus samuti, siis arvasin, et saatjaks saab olla ainult 1 inimene mu tutvusringist, kes teab, et mulle ei meeldi tähtpäevadel (nagu sõbrapäev, naistepäev) liialdatud tähelepanu... Saatsin tänusõnumi ja õige pea sain ka vastuse: “Kas Sa ei leia, et liiga hilja tänad, ma peaaegu enam isegi ei mäleta, millal viimati Sulle lilli saatsin. Aga tunne neist rõõmu sellegipoolest! ;)”

Nojah.

Mis seal ikka.

Eks ma siis tunnen, kui kass pole neid vahepeal enda omaks pidama hakanud.

PS. Täna on vallalistepäev... ma vist kuulun ka vallaliste hulka? :D

PPS. Täna hommikul unustasin J'le lehvitada ja karistust ei tulnud kaua oodata. Saapapaelad olid saapaisse topitud ja üks paelaots jäi teise saapa konksude taha ja ma käisin täiesti sirge tee peal, mis polnud libe ega midagi täiesti kõhuli... Jesssss!

Ma ei tea midagi

J: Emme, mis saab inimestest, kui nad ära surevad?

Ma: Midagi ei saa

J: Mismoodi midagi? Kas nad siis jäävadki tee peale, kui nad on auto alla jäänud ja ära surnud?

Ma: Ei jää! Nad pannakse kirstu

J: Mis see kirstu on?

Ma: MItte kirstu, vaid kirst…, see on kast, kuhu pannakse surnud inimene v loom v lind

J: Ma tean, nüüd SA VALETAD! Surnud inimesed pannakse prügikasti! Ma ISE Kelgukoertest nägin. VOT!

Appi, ma suren ära!

Tunnistan ausalt üles, et ma ei mäleta, millal ma viimati vitamiine sõin… ilmselt kuskil novembris. Muidugi söön ma igal lõunal ka värsket salatit, mis peaasjalikult koosneb mingitest välismaistest tomatitest, kurkidest, hiinakapsast… ja ma arvan, et isegi peet ja küüslauk ei ole kodumaised – seega on nende vitamiinirikkus vägagi suure küsimärgi all.

Ja nüüd siis pean seda kahetsema, sest hommikul algas nohu… Tegelikult oleks juba eile võind arvata, et midagi sellist on ootamas, kuna hommikust alates oli mul kogu aeg külm ja pea valutas kah mingi aeg. Ja otseloomulikult kaasnab sellega veel nõrkus, silmade valutamine ja kurb meeleolu, pluss enesehaletsus.

Õhtul siis apteeki ründama ja poest tuleb ilmselt väike viin (nail!) pigem astelpaju marjad kaasa haarata.

Mida teevad emad-isad, siis kui lapsed....

Aegade algusest peale on teada tõsiasi, et kui lapsed rahus ja vaikuses omapead mängivad, siis neil on midagi ülimalt põnevat käsil. Ma arvan, et selle tõega olin ma kursis juba ammu enne seda, kui ma ise emmeks sain… tegelikult oli see mulle teada see juba siis, kui ma ise olin selles rollis, kus tuli ääretult tasa ja salaja tegutseda, et ikka piisavalt kaua vahva oleks :D Ometi kipun ma seesuguseid vaikushetki liialt nautima.

Eile:

Olime maal, istusime köögis ning J ja E mängisid väga ilusti ülakorrusel. Milline rõõm, et nad suudavad ilma kaklemata ja suurema kära ja kisata omavahel mängida, eksole ;)

Mingil hetkel tulid nad kööki, ja mõlemal peos lilleõis, mis pärinesid lillelaualt (lillelauaks nimetatakse seal trepikohal olevat plaati, mis ühest servast on täiesti turvamata ja asub siis trepikäsipuuga enam-vähem samal kõrgusel). Kui uurisime, et kuskohast nad need said, siis J raius kui rauda, et leidis voodi alt. Õnneks see väiksem mudilane ei oska veel silmagi pilgutamata valetada ja nii ta lobiseski, kuidas asi täpsemalt toimus.

Sellele järgnes muidugi emmede poolne hoiatamine ja moraalitsemine, et polnud nagu kõige targem tegu ja vägagi ohtlik oleks sealt alla sadada.

Kui E’le piisas sellest, et nii saab ai-ai, siis J on kordi rohkem ilmselt haiget oma elus juba saanud, ja teab, et mõni valu on hullem kui teine…

Seega oli J kindel, et kui ta sealt alla kukub, siis ta võtab trepikäsipuust lihtsalt ühe käega kinni ja ei kuku ta kuhugi.

Veel oli variant, et ma võin talle ju pärast peale puhuda.

Lõpetuseks tulin välja ka võimalusega, et see võib nii kurvalt lõppeda, et mul polegi enam last… No ma ei tea, lootsin reaktsiooni, et sinna ma siis enam küll ei roni… aga selle asemel ütles ta täie rahuga: “Saad uue!”

Lõpp.

Valijakompass | Tulemus

Valijakompass | Tulemus

Aku on tühi!!!

Loodetud energiasüst jäi Kalevist saamata... :(

PS. Kes ei tea, siis eile oli abikaasadepäev ja täna on šokolaadipäev ;) (allikas: raadio Elmar hommikuprogramm eile ja täna kell 6 läbi mingi 15 minutit äkki...)

Domestos

Reedel käisin enne lasteaeda toidupoes, kus oli Domestose degusteerimine. Kaks naist seisid keset peasissekäigu riiulivahet, ja kui neist möödusin tekkis väike dialoog:
Domestose-naine: "Tere, kas soovite Domestost proovida?"
Mina (samal ajal kerges segaduses ringi vaadates): "Ok, aga kus ma seda siin proovin?"
[Piinlik, no nii blond ei saa ju olla!!!]
Domestose-naine (naeratades): "Kodus muidugi, see on reklaampakend"
Mina: "Aaaaa, ok.... aitäh sel juhul!"
Piinlik!!!

Ei midagi uut...

Taas nädalavahetus linnas. Laupäeva hommikul ärkasin väga vara ja eksivad kõik need, et mu uni kadus seetõttu, et lõunal pidin minema nukuteatrisse. Uni kadus seetõttu, et ma nägin mingit kreisit und... ja tundus nagu oleksin terve igaviku põõnanud (ei juhtu just tihti, et üks öö kestaks kolm kuud). Pealegi oli osa sellest nii jabur, et isegi ulmefilmide tegijatel oleks nii mõndagi õppida :D
Nii ma siis lahendasin ristsõna ja jõin kohvi ja ootasin, millal J ärkab :D
Siis sai pudrutatud ja veidi koristatud ja juba oligi aeg nukukasse minna. No ma ei tea... aga mulle tundus, et seekord jäi etendus lahjaks ja külm oli saalis ka. Samas, ma polnud ka selle sihtgrupp, eks :D. 4-aastane väitis igatahes, et oli hea, ja ei tahtnud ära tulla... ootas, millal nukkudele saab pai teha, aga suure saali etendustel enam ei tulda nukkudega lava ette, seega ta sai ikka sajaga petta... Avaldas soovi, et teinekord võiks ikka õigesse nukuteatrisse minna.
Üle mitme aja õnnestus lõunauinuda.
Õhtul tegime pannkooke.
Pühapäeval käisime E.M.A. juures mu hoolduslehte toomas, mis nüüdseks on olnud tõsine viga, sest udupea ju unustas selle täna hommikul koju laua peale. Ja kuna ma taas E.M.A. juures olen, siis... oleks teadnud, siis... :D oleks, poleks...:D
Sai lõunaund magatud ja õhtul olin ikka niiiiiiiii väsinud, et kuidagi ei suutnud voodist end välja ajada, et dushi alla minna... Lõpuks võtsin end kokku ja siis tabas mind veel koristustuhin, ja usun, et kõik naabrid olid mu peale pahased, et kolistasin une ajal...
Täna hommikul sai seda muidugi ka kahetsetud, sest nii raske oli tõusta... Ootan kevadet, mis hakkab juba mägede tagant paistma, sest kell 16 on õues täitsa valge veel (täna lihtsalt avastasin).
PS. Mingis eelmises postis tõstatatud küsimusele vastus: terve me koduümbrus on Ansipi plakateid täis...
PPS. Kui ma käiks psühholoogi juures, siis võiks ta minu üle uhke olla! ;) Ma suutsin täna R.T.'le "EI!" öelda :O Vot see on midagi uut minu puhul! Olgu, olgu, tunnistan üles... päris kindlameelne "EI!" see ikka ei olnud... Ütlesin, et täna ei saa, aga kui ta jõuab veidi kannatada, siis ma hea meelega olen nõus tema sooviga.... Aga see oli juba peaaegu nagu keeldumine, eks ;)

Sula, aga kevadet ei tule ega tule....

Täna tuli töökaaslastega jutuks hommikune ilm (lume peal oli jäätunud koorik) ja kõik väitsid justkui ühest suust, et nemad pole oma elus varem sellist asja näinud. No mina ei tea, äkki seetõttu, et ma olen maaplika olnud..., mäletan sellist asja... (et noh äkki linnas ei olnud midagi sellist)... aga mina võin kihla vedada, et olen taolist asja oma elus ka varasematel talvedel näinud. Üheskoos jõudsime lõõpides järeldusele, et küllap oligi vanasti nii...., et aru saada, millest mina räägin, peaks lihtsalt minema ajaloomuuseumisse, sest ma olin oma vestluskaaslastest ikka oluliselt vanem.
Niipalju siis sissejuhatuseks. Päeva jooksul tõusis temperatuur veelgi ja õhtuks oli õues libe, sopp ja vihma sadas.
Minu ülesandeks oli jõuda kesklinna, käia Piletilevist läbi, osta laupäevasele nukuteatrietendusele (Jussikese seitse sõpra) piletid, mida muidu oleks netist ka saanud, aga tahtsin realiseerida kinkekaardi). Seejärel tormata kinno ja võtta Nunnu kaasa. (minu enda nõusolekul oli viimasel kaasas kelk, mis hiljem osutus tõsiseks veaks). Edasi viis tee bussiterminali ja jooksuga bussile, millega me sõitsime tervelt 40 minutit!!! lasteaeda, sest jube ummik oli!
J'i rühma jõudsin mõned minutid peale seda, kui rühm juba kinni oleks pidanud olema, aga me polnudki kõige viimasemad, õnneks. HM oli J'le juba veidike paanikat tekitanud, ja öelnud, et J'i emme ei tulegi täna talle järgi, sest HM olevat ennem J'i emmet näinud lasteaiast mööda minemas.
Edasi liikusime kolmekesi uuesti bussipeatusesse, et sõita Nunnu juurde. Valgusfoori juures saime porilombi dushi, mis talvel pole põrmugi meeldiv (ja me seisime teeservast kahe meetri kaugusel!!!)
Õnneks ei pidanud kaua ootama... kui ronisime bussi: J ees, seejärel meie Nunnuga ja kelk kaenlas... õnneks said põnnid ukse lähedale istuma. Sõit oli ok, aga bussist mahatulek oli omaette ooper...
Niisiis... järeldused võite ise teha... (vihje: aru ma ei saa, kuidas ma aastaid tagasi oma kõige julgemas fantaasias olen kujutlenud endale ette kolme last... õnneks on see number juba ammu oluliselt väiksem).

Poiste emmedele vihje: kui Teie pojale meeldivad ilusad multikad, aga ka natuke põnevust, siis soovitan soojalt Politseiauto Pelle't... meile meeldis igatahes.

Tööle saabus reedel Ameerika... meil on nüüd kontoris boksid :D Väga harjumatu... Kolmapäeval saab teada, kas see innovatsioon ka vilja kannab ja ülevoolavat emotsooni summutab :D

Elame põneval ajal...

Täna õhtul saab kaua raamatut lugeda ja võib-olla ka kududa, kuigi ma kahtlen viimases.

Homme hommikul on plaan kaua magada :D, seejärel keedan putru ja küpsetan pannkooke… siis peaks kell juba nii kaugel olema, et võib sättida sammud kesklinna, et saada üks põnev filmielamus: nimelt Politseiauto Pelle.

Seejärel trammitada Sossi ja sealt edasi vanaema juurde. Ülla, ülla… jääme ööseks.

Järgmisel hommikul linnas tagasi. Päeval mingi aeg käime perekond E.M.A. juures ja seejärel, kui tahtmist, viitsimist, siis läheme äkki ja same veel ühe elamuse võrra rikkamaks valgusfestivalil..

Kõlab põnevalt… Probleem ainult selles, et kui nii hästi planeeritud aeg, siis võib veel üllatusi tulla…

Kassi jooksuaeg on läbi! Jessssss!

Kui ma oleksin veidikenegi sportlikum, siis ma heameelega regaks end ära augustis toimuvale meeskondlikule triatlonivõistlusele teiseks lüliks ehk jalgratturiks, kelle ülesandeks oleks 100km läbida… Kuna ma seda ei ole, siis ma olen lihtsalt firmasisene agitator :D

Poliitika pole lihtrahva jaoks :D

Proloog: J teatas kunagi, et tema on President, siis on ta veel olnud Jossukass, Linnupojakene, Karumõmm, Jänku-Juss ja nüüd siis sai temast esmaspäeval taas President. Tiitliga pärjati ka mind: olen Peaminister :D

Eile õhtul lasteaia juures bussi oodates teatas J järsku: “Näe, ILVES!”. Loomulikult polnud kuskil mingit looma…, kõigest Mart Laar’I fotoga reklaamplakat. J huvitus sellest, et aga kus siis on Ilvese ja Ansipi pildid, ja miks need lasteaia juures pole (no ütleme nii, et ma olin ise päris hämmeldunud selle Mardi reklaami pärast, sest seal peaks ikka roheline region olema). Ausõna ma ei tea… Kui keegi teab, siis informeerigu meid! ;)

Mõni hetk hiljem bussis tahtis üks naine J’le istet pakkuda, aga J tahtis seista ja keeldusime viisakalt istekohast. Selle peale teatas tädi, et J on nii vahva poiss ja suurena saab temast kindlasti poliitik, kuna ta on teemast huvitatud :D

Tõehuvides olgu öeldud, et ega ma isegi suurt rohkem poliitikast ei tea.. No pole minu teema… varem olin faktideski veidike tugev, aga praegu ei ole tarvis end mingiks mälumänguks ega viktoriiniks vormis hoida.. ja muud mõtted peas seega.

Veel hiljem kodus seletasin J’le, et tegelikult on igasugu ministreid veel nagu näiteks kaitseminister, majandusminister, sotsiaalminister, haridusminister, jne… Nimesid ma ei osanud kahjuks rohkem mainida, kui seda, et kaitseminister peaks olema Aaviksoo ja kultuuriminister Laine Jänes.

J ei olnud esimese hooga võimeline Laine ütlema, ja ütles, et vastaval ametikohal töötab Naine Jänes.

Tund aega hiljem oli kultuuriministriks Jänku-Naine ja täna hommikul: “Emme, mis selle ministri nimi oli, kas Emane Jänes?”

Juuksur

J käis Mimmiga juuksuris kaasas... Nüüd on ta tark, ta teab, mida tuleb kokku segada, et saada pruuni juuksetooni ;)

Retsept: tuleb võtta kauss, kuhu tuleb panna õli ja siis pigistada hambapastat, lusikaga tuleb tõsta soola, siis veel üks komm ja kõik see kokku segada ja pintsliga juustele määrida...

Hoiatus: Ärge kodus proovige!

KULTUURIKALENDER | Tallinn 2011

KULTUURIKALENDER | Tallinn 2011

Sinna ma tahaks küll minna... olen kuulnud ka heatahtlikku soovitust, et see oli päris pöörane elamus.

SMS

Eile õhtul, kui ma juba magasin, saabus mulle tekstisõnum. Täiesti võõras number kirjutas:

Tere, leidsin naisteka foorumist Hansa gaasipliidi müügi kuulutuse, see juba 2008a sisestatud aga äkki on veel alles? Kui on võtke ühendust

kell:22:31

Ausõna ma ise ei tuleks eales selle peale, et sellisel kellaajal reageerida mingile müügikuulutusele, mis on nii vana.

Reede nagu sinine esmaspäev

Ma ei ütle enam ühtki sõna võib-olla tõmban isegi juhtme seinast.

Ma tahan puhkust!

‰

2009.aasta lõpus hakati igas meediakanalis pasundama sellest, et eestlased joovad liiga palju alkoholi. Väited tuginevad alkoinfo.ee lehele.

Selle tulemusel hakkas mind huvitama, kui palju joon mina ja kui palju võin neid tulemusi alla tõmata (sest enda arvates tarbin ma alkoholi väga vähe, st peaaegu üldse mitte :D).

Olgu öeldud, et naised ei tohiks ööpäevas juua mitte rohkem kui 2 ühikut alkoholi. Alkoholiühik on 10 g puhast ehk absoluutset alkoholi. See on kogus, mille terve täiskasvanud inimese organism suudab umbes ühe tunni jooksul lagundada. Sõltuvalt kaalust võib see aeg ka erineda.

Arvestatakse seda valemiga: kogus (liitrit) × kangus (%) × 0,789 = alkoholiühikute hulk

Kuna ma kahjuks ei vaadanud peaaegu kunagi joogi kangust, siis ma ei saa päris 100% olla tulemustes kindel... aga arvutamisel aitas mind alko-kalkulaator ja tulemused on jahmatama panevad (vähemasti mulle endale):

Kokku jõin ära 7,32 liitrit erineva kangusega alkoholi.

Jook	Kogus (liitrites)	Alkoholi ühik
Punane vein	2,80	22,00
Valge vein	0,72	5,60
Vahuvein	2,04	11,20
Liköör	0,12	1,50
Siider	1,40	4,95
Vermut	0,24	2,80
KOKKU:	7,32	48,05

Kui ma nende numbritega nüüd veidi statistikat teen, siis... teeb see päevaseks keskmiseks 48,05:365=0,13 ühikut... mis pole üldse mitte paha (arvestades, et lubatud on kuni 2 ühikut)

Väidetavalt peaks igasse nädalasse jääma vähemalt 3 alkoholi vaba päeva, see teeks aastas siis 365-3*52=156 kainet päeva... see omakorda teeks minu keskmiseks tarbimiseks48,05:(365-156)=0,23 ühikut alkoholi päevas.

Üldiselt oli alkoholiga nii, et ainus aeg, mil end piirasin, oli jaanuari esimese nädal, sest siis toibusin mandlite operatsioonist ja võtsin antibiootikume. Ülejäänud aasta polnud ühtki piirangut... jõin siis, kui tekkis tuju, tahtmine, võimalus või janu...

Aususe huvides olgu öeldud, et enda teada pole ma eales nii palju joonud kui nüüd. Tingitud oli see ka ilmselt sellest, et kuidas ma ikka nulli kirjutan (kuigi märts ja mai olid tegelikkuses täiesti null kuud - lihtsalt polnud huvi). Aga see arvamus võib olla suhteliselt petlik, sest ega ei teadvusta endale tegelikult kogust küll suures plaanis. Sest kui keskenduda liitritele, siis ma ei tahaks küll eriti uskuda, et ma aastas jõin ära peaaegu 7,5 pudelit veini!!!

Õnneks sai see aasta läbi... ja praegu, 01.01.2011 esimese 18h jooksul on mul ära joodud 50ml naabrimehe segatud "näärijooki" (pole õrnemat aimugi, mida see sisaldas... maitse järgi võiks arvata, et tegu oli koorelikööriga, kuid teades naabrimeest, ei imestaks sugugi, kui sinna oli segatud ka vahuveini).

PS. Joodud alkoholi kogus andis mulle aastas 5334 kCal lisaenergiat ja ilmselt on sinna ka see koer maetud, miks mu kaalunumber tõusma hakkas, sest tagasihoidlikud alkoholikogused võivad olla üheks paljudest kaalutõusu riskiteguritest kaudselt ka seepärast, et alkohol suurendab söögiisu.

Lisan siia ka oma alkoholi tarvitamise kuude lõikes

Alkoarvestus:

jaanuar: 2 pokaali punast veini, 1 pokaal vahuveini, 1 tass keema läinud hõõgveini;

veebruar: 1 pokaal valget veini, 2 pokaali vahuveini;

märts: olin terve kuu kaine :)

aprill: 1 pokaal valget veini;

mai: 1 tl kohvilikööri (kooki immutades);

juuni: 2 pokaali punast veini, 2 pokaali gaseeritud puuviljaveini;

juuli:1 pokaal shampanjalist, 1 pokaal valget veini;

august: 4,25 pokaali vahuveini, 2,5 pokaali punast veini, 400 ml siidrit, 200 ml morssi (mida pidasin siidriks :D) Tundub, et peale poolt aastat on julm tagasilöök... Kui juba, siis juba...

september: elan päev korraga.. üritan hoida kainet mõtlemist (üritus pidavat olema luhtaläinud katse :D). 1 pokaal vahuveini; 100cl siidrit;

oktoober: 2 pokaali punast veini; 1 pokaal valget veini; 1,5 pokaali punast veini;

november: 4 pokaali vahuveini; 1 pokaal punast veini

detsember: 2? tassi hõõgveini; 1 pokaal M.T. koduveini; 2,5 klaasi koorelikööri; 1 pokaal valget veini; see aasta võiks juba läbi saada!!!; 2 pokal punast veini; 3 klaasi vermut-sprite kokteili; 1 pokaal vahuveini

Nii palju uudiseid...

..., et ei teagi millest alustada...Ja võib-olla tulekski ajas veidi kaugemale rännata...

Ehk oleks õige mainida, et kui ma eelmisel aastal tööle tagasi läksin, siis ma seal kunagi ei söönud. Kõht polnud lihtsalt tühi. Kui ma mais uuel ametikohal alustasin, siis hakkasin ka sööklas söömas käima. Alguses sõin ainult suppi, kuniks siis ühel kehval päeval oli menüüs mingi supp, mida ma ei söö (püreesupp ntx) ja ma võtsin hoopis praadi.

Praad on taldriku hinnaga ehk pole vahet mida sinna kuhjata, vaid mõõduks on lihtsalt, et toit peab taldrikule ära mahtuma. Nii ma siis hakkasin endale ahnitsema salateid ja siis mingit kartulit või riisi ja siis mingit liharooga ja kastet...

Kui sööma asusin, siis tõusis kõrval laudkond, kes oli just lõpetanud, püsti ja ühe meeskolleegiga arenes järgnev vestlus:

A: "Sa sööd selle kõik üksi ära või?"

Mina: "Jah, plaan oli küll selline"

A: "Rase oled või, et nii palju sööd?"

Mina: "Mida?"

A: "Ah ei midagi, ma niisama!"

Aga see oli ausõna ammu..., ma arvan, et paar kuud tagasi.

Nüüd kaks nädalat tagasi käisin oma vanast kontorist pabereid toomas, kuid need olid süsteemi veel sisestamata ja kuna ma arvasin, et nendega ei lähe kaua, siis ma jäin ootama ja tegin endale ühe kohvijoogi.

Seejärel helistasin oma ex-bossi naisele, ja kutsusin teda puhkeruumi kohvitama. Ta kinnitas, et see on hea mõte, ja tahtis, et ma kutsuks ka tema mehe (ehk enda ex-bossi) E kohvile. Kuna E rääkis sel ajal telefoniga mingit tööjuttu, siis ma kirjutasin märkmepaberile "NAINE TAHAB SIND!" ja kleepisin post-it'i talle kuvarile.

Ise hakkasin puhkeruumi minema... Kui ma olin jõudnud kontoriukseni, oli ta kõne lõpetanud.

E vaatas ringi ja küsis üle kontori: "Kus?"

Mina nõudlikult: "Tule üles! Kohe!"

Sellest lausest läks aga V väga äksi täis ja kommis, et päris kahtlane värk jne.. (ilmselt on igaüks kahemõttelist teksti, mida väga ühemõtteliselt mõeldakse oma elus erinevates situatsioonides kuulnud). Sel hetkel hakkasin ma naerma ja loksutasin selle tulemusel pool oma kohvist maha.

Selle asemel, et püsti tõusta, ja tulla, luges E tervele kontorile ette lause, mille olin paberile sirgeldanud ja lisas juurde, et ta ei saanud kohe aru, et mina olengi see naine. Ok, möla mölaks...

Hakkasime puhkeruumi minema... kui me ümber nurga keerasime, tuli E naine ja V pidi otseloomulikult hakkama talle ka seletama, mis oli toimunud.

Järgmisel päeval oli M võtnud alt kontorist paar skännerit, aga unustas need pärast tagasi viia. E hakkas telefonitsi neid taga otsima ja helistas otseloomulikult mulle (ta vist ei tea mu uues kontoris teiste numbreid :D)... Ütlesin, et kui ta mulle poolele teele vastu tuleb, siis võin talle need ära tuua... E: "Kus see pool maad veel on? Olgu, saame siis naiste riietusruumis kokku!"

Tõe huvides olgu öeldud, et tegelikkuses kohtusime me küll stendi juures.

Samal päeval veidi hiljem sain ma oma rumaluse tõttu kutse väiksele kokteilitamisele: ma nimelt ei tea, mis asi on Mojito (huvitav, kas mul peaks piinlik olema).

Kui see kokteilitamise päev kätte jõudis, siis suundusime (mina, E naine, V naine ja A naine) mingisse joogikohta, kus juba uksel teatas keegi, et me tulime sinna kokteili jooma. Kui meid oli lauda juhatatud ja joogikaardid kätte antud, siis teatasid kõik, et tahavad Mojito't. Ainult mina ütlesin, et soovin cappucino't..., mille peale kõik teised vaatasid viltu ja tegid etteheiteid ning esitasid küsimusi; lisades juurde, et aga alkoholivaba Mojito't on ju ka olemas...

Mõned päevad (täpsemalt 5) hiljem tööl: panin pabereid kaustadesse riiuli juures, kui mu praegune boss järsku küsis, et kas ma telefonile ei vastagi. Läksin siis laua juurde ja nägin, et kõne tuleb vanast kontorist. Vastasin sellele, helistajaks oli R, kes ilma mingi sissejuhatuseta esitas oma päringu justkui kuulipildujast: "Tere, R olen.. Räägi nüüd ära, TA-osakond (kus töötavavad V naine ja A) räägib, et Sa pidavat olema sedapsi... Kas vastab tõele?... Ma mõtlesin, et küsin ikka kohe asjaosaliselt endalt.... Noh, oled siis või?... Lühidalt: ei võta omaks, aga ümber ka ei lükka, jah?... jne"

Kogu selle vestluse ajal nendel kohtadel, mida märgistasin "kolme punktiga" on minu tekst "Mida?", "Misasja?", "Ma ei tea millest Sa räägid!", "Sa teed nalja või?", "Ise küll ei tea sellest midagi!"

Lõpetasime kõne ja ma kehitasin vaid õlgu... Ise hakkasin mõtlema, et miks seesugune jutt lahti lastud... Ja siis korraga hakkas asi selginema: V naine ja A naine (kes on sõbrannad) ja A on oma tähelepanekuid ilmselt liitma hakanud...

Kõik oli väga rahulik kuni tänaseni, mil mu lauakas jälle helises ja E küsis, kas ma saan talle printida paar lehte välja, kui ta mulle faili saadab... Vastasin, et 5.50 ja see on võimalik... E laskus vestlusesse, et kas see on ühe lehe taks või mõlemad kokku... ja kas ma saan talle tuua need lehed kunagi ka kontorisse ära ntx siis kui sinna kohvi jooma peaksin minema, lubas kohvi välja teha (kohviautomaat käib küll kaardiga, aga tegelt on tasuta)

Printimisega ma siiski hakkama ei saanud, kuna ma seda faili lahti ei saanud, aga ma juhendasin, kuidas E ise saaks selle faili mu printerisse suunata. Siis ütles E, et kui ma tulen, siis võtaksin I laualt kaasa ka mingi raha, mis seal olema pidi, ja mis talle kuulub - et siis tal on, millega mulle maksta...

Kuna ma ennast piisavalt tunnen, siis tean, et olen udupea... seetõttu tõusin kohe püsti, et võtta I laualt raha. I istus parasjagu enda laua taga, kui ma sirutasin käe ja ütlesin selgitavalt, et see pidavat E raha olema... ja siis küsis I: "Kle, kas Sa elad E'ga koos või?"

Ma turtsatasin ja kasutasin oma tuttavat fraasi: "Enda teada mitte!" ja lisasin: "Küll aga on mind kutsutud sinna elama ;)" (see viimane on üks teine jutt hoopis)

Aga I küsimuse tagamaad ma küll ei tea... ausõna!

Tagasi enda laua taga hakkas mu boss mulle rääkima, et E helistas mulle ennem ka, aga mind polevat siis kontoris olnud, ja ta olevat telefonile vastanud. Seejärel ta vabandas, et oli kõnele vastanud ja teatas, et tegelikkuses polevatki E nagu midagi tahtnud... Ma kehitasin vaid õlgu ja ütlesin naljatades, et ju ta tunneb minust lihtsalt puudust :D

Täna õhtul maale sõites küsis mu vennanaine, et kas mul miskit põnevat ka on juhtunud... Ma siis ütlesin: "Ei ole miskit põnevat! Tavaline värk... elan oma ex-bossiga koos ja ma olen rase, aga ei tea ainult, kes lapse isa on ja millal pisike sünnib. Noh, ja sel nädalal ma koju ei jõudnudki... Ei midagi erilist!" (neljast ööst kolm veetsin ma E.M.A. juures ja ühe M.T. pesas)

Lõpetuseks pean ütlema, et mu kolleegidel on ääretult vähe tööd ja rikas fantaasia.

[Edit: Olgu veel lisatud, et kui minuga 5 aastat tagasi rasedusega nalja tehti, siis õige varsti sai juttudele ka tõepõhi tekitatud. Alates sügisest on seda titejuttu juba liiga palju olnud... kokku kuus inimest on vihjanud]

[Edit: Eile sain teada, et seekord ilmselt on tütar]

Ma ei ole kirjutamise lainel :(

Mingi päev istus J köögis laua ääres ja sõi, samal ajal rääkis midagi. Kuna ma ei saanud aru, siis küsisin, et kellega ta räägib (maal on rahvast rohkem)... Ja vastus oli: "Enda isega muidugi!"

Täna oli probleemiks laevalgusti, mis tema meelest oleks pidanud kustus olema, sest MÄNGULT oli öö... Mina jälle olin veendunud, et mängult võib öö olla ju nii ka, et esikus pole kottpime, sest muidu võib juhtuda, et kellelgi on päriselt jalaluu murdunud või pea lõhki. J sai hakkama aga seesuguse mõtteavaldusega: "Siin näeb küll, ainult Sina ja Vanaisa olete sellised hädapätakad, kes midagi ei näe!" Mina igatahes olin hämmingus sõnavalikust, sest ise ma sellist sõna ei kasuta... Ka ei kasuta ma väljendit, mida J kasutas minuga müramisel : "Säh Sulle, Põnn-jõnn!"

Kinos jookseb praegu film "Kolm järgmist päeva", soovitan soojalt... minu meelest ääretult hea... kaasahaarav ja põnevust tekitav... ja soundtrack ka viimase peal.

Nalja minu kulul? - aga palun!

Kõige paremad naljad viimasel ajal on need, mida tehakse minu kulul (vist)... Või oskan ma sattuda kohe eriti piinlikkudesse situatsioonidesse. Tahan head, aga välja tuleb nagu alati.

Igastahes oli hetk tagasi selline seik tööl...

Käisin oma endises kontoris, aga paberid polnud seal veel süsteemi toksitud ja seega jäin ootama. Otseloomulikult hakkasin seal lobama ja teiste tööd sellega segama... Mingi hetk võtsin vahetusevanema laualt Nescafe ja segasin valmis endale joogi ja kuna see oli joomiseks liiga kuum, siis ma helistasin oma ex-bossi naisele, et viimane tuleks minuga kohvile puhkeruumi. Ta oli nõus, ja arvas, et mu ex-boss ehk tema mees võiks ka tulla. Kuna ex-boss rääkis sel hetkel parajasti telefoniga, siis kirjutasin post-it’i tekstiga „NAINE TAHAB SIND!“ ja kleepisin talle kuvarile, ise suundusin ukse poole. Sel ajal lõpetas ta telefoni kõne ja küsis: „Kus?“, millele ma vastasin nõudliku häälega: „Tule üles!“ Sellise käsu peale hakkas üks meeskolleeg aga mind väga ühemõtteliselt narrima. Ja seejärel luges ex-boss kogu kontorile ette, mida ma olin kirjutanud, ja lisas, et ma oleks kohe võinud öelda, et see naine mina olen :D

Täna koosolekul jagatud mõttetera oli ka hea: Fool wiht tool is still fool. Kuna protokollija läks koosolekult veidi varem ära, jäi ta sellest ilma. Sai siis öeldud tõlkeversioon, et riistaga loll on ikkagi loll ja lisatud, et algselt oli see inglisekeelne... siinkohal võite kolm korda arvata, milline oli tagasitõlge inglise keelde...

Tegelikult oli asja mõte see, et kuigi meil on uus vägev programm, pole sellest niisama kasu – tuleks seda ka kasutama õppida...

Et kui ma nüüd endale riista leian, küll ma siis õpin ;)

Laupäev täis jamasid

Mul oli sel laupäeval tööpäev. Ei, ma ei käi graafiku järgi tööl, ei ma pole ajanud nädalapäevi sassi, ei ma ei ole ametit muutnud, ei ma..., ma lihtsalt kasutasin võimalust teenida lisaraha ja osalesin üldinventuuris.

Hommikul startisin venna number 2 juurest, et jõuda oma exbossiga kokkulepitud kohtumispaika, kus ta mu kaasa haarab... Ma olin eelnevalt paar päeva varem töö juures vaadanud, mis kell oleks õige buss õiges kohas. Eelmisel õhtul venna juures arvutasin välja, mis kell buss venna juurest läheb. Ja hommikul bussipeatusesse jõudes, vaatasin korra veel... ja kui siis oli juba paar minutit sellest ajast möödas, mil buss tulema pidi.... sai mulle selgeks, et olin kõik need kolm eelnevat korda vaadanud tööpäevade sõidugraafikut.

Siis pidin ma veel mõttes end oma 5 minutit kiruma, kuniks üldse mingi buss tuli... Ja ma püstitasin taas maailmarekordi!!! Jõudsin Mustakivist Ülemiste juurde 24 minutiga, kusjuures vahemaa Torupilli Selver-Ülemiste Keskus tuli mul läbida tipa-tapa (milleks kulus 15 minutit). Kuigi mul oli teatavaid kahtlusi, jõudsin ma õigeks ajaks õigesse kohta. Kiidan siinkohal oma väledaid jalgu ja kontsade vabasid jalanõusid (kasu ka ikka, et pole tibistunud veel)

Kuna see töö aga sai valmis oodatust varem, siis tekkis plaan jõuda päeva lõpuks maale. Kuna endal transporti polnud, hakkasin abistavat kätt otsima.

Helistasin vennale number 2 (kes sel hetkel oli J'i hoidja), et teada saada, kas ta autoga sõidab... ei sõitnud veel.

Helistasin ühele sõbrale, kes teatas, et pole probleemi.

Läksin venna juurde, et saada J tagasi.

Sain telefonikõne sõbralt, et tegelikkuses ta ikkagi ei jõua.

Helistasin vennale number 1, kes oli just minemas sünnipäevale ja langes koheselt ära.

J soovitas helistada vennale number 3, kes oli oma Kapa-Kohilas ja lubas mõelda, kas on varianti.

Siis sain kõne sõbralt, et ta mängis plaani ringi, ja ikkagi jõuab.

Siis helistasin uuesti vennale number 3 ja ütlesin, et tal pole vaja minu pärast kiirustada, kuna mul transport olemas.

Edasi käisime korraks poes ja oligi aeg suunduda rongile, et jõuda kokkulepitud ajaks kokkulepitud punkti. See etapp möödus viperusteta.

Rongilt maas, asusime kannatlikult ootama, sest eelnevalt oli teada, et peame umbes 10 minutit ootama.

Siis helises telefon ja helistas sõbranna, kellega lobasin ja lobasin... kuniks meie juures peatuski üks auto... Mul puudus aga eelnevalt igasugune info, milline see auto, mis meid peale korjab on, ja seega tekkis väike kahtlus... [Samas ei torma ma nii varmalt enam võõrasse autosse istuma, sest kunagi olen ma istunud täiesti võõrasse autosse ja rõõmsalt informeerinud juhti sellest, kes ma olen ja avaldanud imestust, kui viimane silmi pungitades mulle otsa jällitas, kui küsisin, et miks ta ei sõida juba :D]. Lõpetasin kõne.

Aga kui ma siis tahtsin sellele sõbrale helistama hakata, selleks hetkeks ilmutas minu telefon taas väsimust ja teeskles surnut.

Siis sai selgeks ka see, et SEE auto ei olnud ikka õige, sest õige varsti saabus sinna veel üks auto, mis üritas sõita võimalikult esimese kõrvale, ja põhjustas sellega väikese kriipimise... ise arvas kamp noori, et auto on kõigest tarbeese ja mõni kriim siin või seal... :D

Veel minuteid..., siis saabus sinna jalgsi mingi tüüp, kes küsis, et kas me tulime viimase rongi pealt... no tulime jah, siis ta uuris, et ega me ei tea, kas sellest rongist mingit rahakotti ei leidnud (mille olevat kaotanud tema sõber, kes oli mõni peatus varem maha läinud). Mina ei teadnud midagi, sest olgem aus, ma ei kõndinud kõiki vaguneid läbi.

Siis tekkis väike vestlus, kuna pole vist tavaline, et õhtul 21.30 kandis seistakse väikse lapsega pärapõrgu rongijaamas. Jutu sees kurtsin mure, et telefon suri ära ja see, kes pidi juba selleks ajaks olema ammu vastas, on teadmata kadunud. Võõras lubas lahkesti oma telefoni paigutada SIM kaarti, et saaksin helistada, sest number mul peas ei olnud.

Siis hakkas ta telefon nõudma, et ma sisestaks kuupäevi ja kellaaegasid ja mida iganes veel... ja korraga asus telefon kopima minu SIM-kaarti :O ja ei mingit sellist nuppu, et saaks tegevust katkesdada. Kui siis mu SIM-data oli viimse korrektsusega leidnud omale uue kodu, siis selgus, et vajalik telefoninumber on mul salvestatud telefoni mitte SIMile :D.

Sain oma SIMi tagasi ja saabus ka lõpuks kauaoodatud auto. Sain tuhat vabandust ja jõudsin maale.

Kui J'i magama panin, siis mingil hetkel tuli mu ema oma telefoniga ja ütles, et räägi ise... No ma siis rääkisingi selle rongijaama tuttavaga, kes tundis muret, kas mu SIM-kaardile jäid ikka kõik numbrid alles. Olid küll. Ta lubas, et ta siis kustutab minu andmed oma telefonist ära.

Ma tõesti loodan, et ta seda ikka teeb ja ei hakka näiteks öösiti purjuspeaga Teile helistama :D

Telliskivi

Ühel pühapäeva (tegelikkuses võis see olla vabalt ka mõni laupäev) hommikul (no päriselt küll juba keskpäev), kui ma küpsetasin maal (see on küll kindel!) pannkooke (aga ma võisin vabalt ka mingit muud kooki teha), tuli J õuest tuppa ja hüüdis eestkojast: "Emme, tule vaata, ma tõin telliskive!"

:O Misasja? Mulle ei meeldi, kui ta midagi nii rasket tassib. Isiklikust kogemusest tean, et nende tassimine on piin (olen neid ikka mõningaid pidanud vedama punktist B punkti A).. ja suundusin välisukse poole..

Oh, milline kergendus oli, kui J seisis võidurõõmsa näoga, parem käsi ette sirutatud ja teatas uuesti: "Emme, ma tõin elliskive!"

Võtsin need kalliskivid vastu (mis tegelikult olid väikesed kivikesed kuskilt porilombi sügavustest, et siis tegelikkuses küll kruus? või killustik? - kohe näha, et ma maatüdruk :D) ja edasi rändasid need mu meelest prügikasti. Ja mingit skandaali ma ei mäleta, et kus need saand on...

Kuniks täna, kui J lõunaunne hakkas minema... leidsin enda padja pealt ühe "kalliskivi", mille ta soovitas hakata mul endaga kaasas kandma, pidavat mulle õnne tooma.

Et siis enam pole mul vaja selle pärast põdeda, et tuul mind minema viiks... ja võin järjekindla jonnakusega veel hävitada mõned kilod enda massist.

Klient on kuningas juba printsina

Peale lasteaeda suundusin eile J'ga panka... eesmärk lõpetada üks otsekorraldus. J sai minust aga valesti aru ja suundus otsejoones pangaautomaatide juurde ja mina läksin võtsin järjekorranumbri. Seda poleks ma pidanud aga mitte tegema, sest J avaldas koheselt oma nördimust ja ei aidanud ka see, kui ta sai järgmise tädi eest nuppu vajutada.

Kuna rahvast oli vähe, siis kohe oligi minu kord... ja J kasutas juhust ning läks võttis igaksjuhuks veel ühe järjekorranumbri.

Lisaks otsekorraldusele meenus mulle veel paar asja, mida oli vaja küsida või teha, ja klienditeenindaja püüdis tõsiselt, aga kõigele ta vastuseid ei teadnudki. Igastahes läks aega kaua, kui ma ütlen, et J jõudis selle aja jooksul joonistada oma emme ja 2 lumememme ja rääkida kõigi teiste klienditeenindajatega juttu, uurida infovoldikuid ja vahepeal kuskil nurga taga kolamas käia. Vahepeal tuli ta minu juurde ja palus, et ma kaasa temaga tuleksin, kuna seal ühe nurga taga on üks väga põnev asi..

Veidi aja pärast küsis ta, kas ma siis tõesti ei taha näha, kuidas Eurosid tehakse (see väide tekitas minus juba huvi... kujutlesin, kuidas ta on kuhugi panga taharuumidesse vahepeal pääsenud :D)

Kui ma siis lõpuks sain telleri juures kõik lõpetatud, siis suundusin J'ga sinna nurga taha, kus oli sendilugeja :D ja otseloomulikult tekkis vajadus J'l ka seda masinat täita.

Otsisin siis kõik taskud läbi ja ei midagi. Rahakotist leidsin lõpuks ikka veidi peenraha ka. Ja nii asus J tegutsema... endal selline nägu peas nagu kohe-kohe juhtuks mingi ime :D

Kuna ma polnud ammu sente panka viinud, siis mina ei saanud aru, kuidas see aparaat täpselt toimib - hoolimata seinal olevatest juhenditest... aga polnud hullu... Kuna J oli eelnevalt piisavalt tutvusi telleritega loonud, siis oli kohe üks neist nõus teda aitama. Ja nii siis lõpuks väljus masinast ka paber, mis kinnitas, et aparaati oli pandud 1 kroon ja 40 senti.

Järgnevaks võttis J taas järjekorranumbri ja sai kohe ka löögile järgmise telleri juurde. Enne ruumi sisenemist ütlesin J'le, et ta ütleks ikka ilusti tere ja et tahab kontole raha panna... Ja uksest sisse minnes tuli jutt nagu lindi pealt :D

J tervitas, ütles, kes ta on ja mis ta soovib, seejärel ulatas tellerile rahakviitungi ja oma konto rekvisiidid ja jäi põnevusega ootama. Teller tegutses, printis kollase sissemaksu paberi ja mina andsin allkirja. Seejärel kinnitasime pettunud näoga J'le, et raha on nüüd ilusti kontol ja võime minna...

Ja kui me siis kindaid kätte ajasime pangasaalis, siis J küsis, et aga kuhu siis Eurod jäid :D

Seletasin siis talle asja mõtte ära, mis me tegime... ja lubasin, et ma võin talle nö taskuraha andma hakata. Ta arvas, et see oleks igati hea mõte. Kui ääri-veeri uurisin, et mis ta selle rahaga siis teeks, oli vastus: "Ähh, panka tooksin ja teeksin jälle seal masinas rahaks!" :D

Aga jah taas olin ainult mina see, kes leidis, et mu laps on püsimatu ja ei käitu korralikult, sest klienditeenindajad rääkisid kõik temaga juttu ja mind teenindanud teller voltis J'le lennuki. Uskumatu lapsesõbralikkus!!!

Kelle issi see mees on?

Eilne õhtu bussis. J istus esimesele vabale istmele, mina seisin püsti. Meie vahetus läheduses seisis mingi mees, kelle kõrval olid mingid ehitusdetailid. J küsis, et kas need asjad on selle mehe omad, mul polnud õrnemat aimugi, sest see mees oli bussis juba enne meid. Viimane muigas.

Veidi aja pärast küsis J, et kes see mees on... Otseloomulikult ei osanud ma ka sellele küsimusele vastata... Onu muigas.

Ja seejärel küsis J: "Kas see mees ongi siis minu issi?" mille peale ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse ja kiirelt kogudes avaldasin arvamust, et ta on täitsa valel teel.

Keerasin igaksjuhuks mehe poole selja, et mitte lasta enda pilgul tema omaga kohtuda, sest ega ei saa salata, täitsa nägus mees oli.

Veidi hiljem rääkis ta suurepäraselt vene keeles telefoniga, ja ma lootsin, et ta ei saanud eelnevast küsimusest aru.

Õues esitas J veelgi parema küsimuse: "Aga kes see mees siis ikkagi oli? Kas minu õe või venna issi?"

Ohjah... :D

Kurb tõsiasi

Läbi aegade on nii olnud, et kui ma olen seltskonnas, kus tarvitatakse alkoholi.... on järgmine päev paha olla vaid minul. Ok, sellega ma võiksin ju ka leppida, sest ega ma siis iga päev ka sellist seltskonda ei naudi.

Nüüd aga, olles seltskonnas, kus tarvitatakse midagi magusat kommide, shokolaadi või kookide näol, tuleb lisagramm vaid mulle. Ja see mulle enam mitte ei sobi!!!

90% inimestest väidab seejuures, et oli ka juba aeg normaalkaalu jõudmiseks, AGA... mina olen hetkel 200g kaugusel enesetapust.

Kui keegi tõesti arvab, et see pole küll põhjus... aga kuna mulle tundub, et ainus, mis aitaks oleks söömise lõpetamine (vist), siis suren ma hiljemalt jõuludeks nälga...

Aga see on nüüd otsustatud, et kui ma hiljemalt 24.detsembri hommikul ei näe kaalul harjumuspäraseid numbreid, siis kuni uueaastani ei söö ma ühtki ampu.

See on nüüd siis lubadus.

Saab näha.

Parema homse nimel

Kui ma saabun hommikul kell 06.46 tööle ja kell 23.34 pole ma veel oma tööpäeva lõpetanud, siis tekib paratamatult tunne, et nüüd on midagi valesti... kaks varianti, kas olen nii saamatu ja ei saa hakkama või peaaegu töönarkomaan? Oleks nagu astunud üle piiri..., sest mõni aeg tagasi sai iseendale lubadus antud, et teha tööd selleks, et elada, aga mitte vastupidi...

Täna ja just praegu toimubki aga seesama asi... teen tööd lihtsalt seepärast, et ma nati päeval luuserdasin.. toimus lihtsalt lastepäev: üritus, kus lapsed saavad emmet tööl varjutada. Nii kuulusid täna minu päeva ohtrad sammud, voltimine, solo-autoga sõitmine, teatrietendus, jne... :D

Paraku on praeguseks hetkeks aga nii: silmad ei seisa enam lahti eriti ja aju ei lõika ka nii nagu võiks... aga vähemasti olen ma järje peal :)

Seda võiks teise nimega nimetada ka päästeoperatsiooniks, sest nii on mul nv täiesti töövaba...

Tuleb vaid välja mõelda, mis nipiga töölt minema saab, sest tundub, et kokkulepitud transpordivahend ei toimi :S

Nädal lasteaias on selja taga.. läks suhteliselt valutult. Esmaspäeval ikka sai nuttu/jonni (ma ei saanudki aru, kas J oli tõepoolest kurb, et ta peab lasteaeda jääma ja ma tööle lähen või ajas ta lihtsalt oma jonni ja tõstis häält moepärast) kuulda. Õhtul järgi minnes oli laps rõõmus ega tahtnud ära tulla.

Ülejäänud päevad olid väga vahvad ja probleemitud. Hommikune ärkamine läheb ka sujuvalt (saaks kuidagi õhtul magama ka, oleks veel parem).

Mulle endale meeldib ka see varajane lasteaiarütm... nii hea, kui ei pea tormama: ühistranspordi ajakava paneb endiselt näkku, seega pean 15 minutit tööbussi ootama. Suvel, kui jala kesklinna sai jalutatud (:D jalutatud sai reaalselt vist küll ainult 2x; ülejäänud korrad sai kiirustatud ja paar korda ka tõsist jooksu harrastatud), siis ma ärkasin ikka sekundi täpsusega viimasel minutil või mõni minut peale seda..

Ja taas on leidnud kinnitust fakt, et ma olen selle rühma lastevanematest kõige töökam: hommikul laps esimesena rühmas ja õhtul viimasena järel... Tegelik põhjus on muidugi asjaolu, et ma viin ja toon teda ainuisikuliselt ja ei ela ega tööta lasteaia kõrval.

Homme on SEB Sügisjooks.. loodan, et ilm ka ettevõtmist soosib, sest pärast haige küll olla ei taha, aga no jopet ju kaasa ka ei tassi, sest sellega hakkab raudselt palav... Täna peaks õppima ära kiibi kasutamise (vist).

Järgmise nädala kolmapäeval, 15.septembril algab sügisvõistlus.. Kuna ma olen meie ettevõttes ideealgataja, siis selleks ürituseks on ettevalmistused tehtud: uued võistkonnad moodustatud ja registreeritud, arved raamatupidamisse saadetud, stardipakid käes ja kontrollitud, et kõigi kontod oleks aktiivsed.. Nüüd ei jää muud üle, kui kõndima asuda ja hasardi ja reaalse võimaluse vahel leida tasakaal... Tahtmist on rohkem kui võimalust.

Selleks, et ma saaksin rohkem kõndida, sai tehtud sel nädalal ka ettevalmistusi: organiseerisin J'i jalgratta linna. Kui ma sellega kolmapäeval talle peale tööd lasteaeda läksin, oli tal siiralt hea meel: mul mitte nii väga. Põhjus: pidin käima Viru keskuses Piletilevis, apteegis, postkontoris ja toidupoes. Viru keskuses vaadati meid kõõrdpilkudega, et näe nii neid noori trikirattureid kasvatataksegi: samas oli Piletilevis väike tõrge ka - meie ees olev vene tädi ei teadnud ise ka, mida ta täpselt tahab ja lõpuks ootasime seal mingine 15 minutit vist. Postkontoris oli kaldtee ja seal sai rattur juba ise ka ideed, et kuidas lahe oleks, õnneks keelamine mõjus, aga no tõsiselt uimerdavad sealsed töötajad.

Tänaval üritas J kihutada... kui ma palusin tal aeglasemalt sõita, kuna ei jõua nii kiiresti sammupidada, siis teatas ta, et ma võiksin siis joosta...

Kodus on ta ka ehe orjapidaja: mitte ei käsuta, et too seda või teist, vaid kui esmaspäeval koristasin, siis hambapesu ajal teatas ta: "Homme pesed siis põranda ka puhtaks, eks!?" Jah, tõepoolest polnud ma põrandaid pesnud, aga neil polnud ka midagi sel hetkel viga. Mingi päev oli ta häiritud, et nõud (1 kahvel ja taldrik) olid kraanikausis jne. Ja ta koristab enda initsiatiivil õhtuti kodus mänguasjad kokku :O (ainus, mille ta jätab iga kord välja vedelema on üks vidin, mis teeb muusikat/heli ja põhjendus on järgmine: "Ma ärkan öösel üles ja panen muusika mängima, siis me saame siin Une-Matiga tantsida terve öö - sellepärast peabki põrand puhas olema").

Nüüd ma lähen pannkooke tegema, ja ma luban, et see on minu viimane magus... edaspidi ma söön magusat vaid tähtpäevadel, sest nii see enam kesta ei või! Mu kaalunumber on hakanud kohutava kiirusega tõusma :S. Hakkab lähenema 50'le. Mimmi eile väitis, et see pole ju midagi õudsat. No minu arust on küll, sest ma tahan, et see oleks 45 või äärmisel juhul 46. Järgnevaks teatas ta, et sellise kaaluga ei lubataks mul isegi doonor olla (no terehommik tõepoolest, nagu ma saaksin seda olla, kui mu kaal oleks kasvõi 75) ja ükski normaalne naine ei kaalu 45kg. Mhm, olen nõus! Aga kes on öelnud, et ma NORMAALNE olen? :D

Uurisin sportimisvõimaluste kohta, kus ma ei peaks ebainimlikul ajal koju jõudma... Ainus koht, mis mulle sobis oli Reval Sport, aga seal puudub jälle laste mängunurk. Kui ma igaksjuhuks sinna küsiva meili saatsin, siis sain vastuseks, et ma võin oma lapse omal vastutusel trenni kaasa võtta.. :D Kui ta vaid turvahälli ära mahuks :D... hetkel ma küll ei kujuta ette, et mina olen Spinnis ja tema ripub samal ajal lenksu küljes, et tahan ka rattaga sõita :D. Kas keegi teab, kas Aia tänaval asub mõni mängutuba?

Vihjeks veel niipalju, et kui keegi minu lugejatest soovib sügisvõistlusel osaleda, aga on seda mingil põhjusel seni edasilükanud, siis hetkel on minu sõpradele registreerumine võistlusele 40% soodsam, kui registreerudes kasutad promokoodina: KAKUKE (et kui sammulugeja olemas, siis 290-116=174.-). Tule ja kõnni mu tulemus üle ;)

Killustik

J olevat mingil hommikul maal Mimmi-Taadu magamistoas mingis korvis tuustinud, ise suht ähmis olnud. Kui Mimmi uurima hakkas, et mida ta otsib, olevat see laps vastanud: "Tegime Jankuga eile mõned õlled ja viskasime korgid siia korvi. Nüüd on täitsa kadunud!" (ma üritan olla emotsioonitu)

Mõned korrad on mängud veel olnud alkoteemalised... põhiliselt õlle või vein... aga kui otsitakse avatud õlt (nagu J ütleb) ja selle asemel küsitakse, et kus mu poolik on, siis natuke vanemad inimesed (nagu ntx mina :D) arvaks kohe esimese hooga, et tegemist on juba nats kangema kraamiga (mitte, et ma seda "lahja-alko-joomist" heaks kiidaks...)

Mismoodi ma selle lapse küll lasteaeda viin, ah? *-)

Õ väitis täna taas, et laps on kodu peegel.. No mida jutt? Ok, ok... augustikuu läks mul jah veidi käest, aga nüüd olen taas kaine teeotsa leidnud ja ei allunud täna ka provokatsioonidele [5 päev juba kaine (ulmenäitaja, eks)... tegelt küll seitsmes, aga mul käib ju arvestus kuulõikes].

Homme algab lasteaia hooaeg.

Kaotasin sammulugeja... loodan, et õnnelik leidja on nüüd rohkem motiveeritud enda paksu tagumikku liigutama...

Sain valmis kampsuni, mille tegemist alustasin 20.detsember 2008 :O. Tõehuvides olgu öeldud, et kudumisele kulus kokku ehk vaid max 2 kuud... aga kui kogu aeg kududa 2x2 soonikut, siis on see igav ja tüütu ja nii see tegemine venis... Tore, et üks poolik asi lõpuks ka valmimise jõudis äraoodata ja koid seda nahka ei pistnud :D. Tulemus mu meelest äraütlemata äge ;)